Hageja: ST(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja: OÜS(registrikood XX, asukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja vande-advokaat Kaimo Räppo ( Advokaadibüroo OÜ, XXX)
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnustada hageja ST õigust mitte tasuda kostjale OÜS veemõõtjate Minol Qn 2,5 nr XXX ja Minol Qn 1,5 nr XXX maksumust ning nende paigaldamise tasu.
3.Menetluskulud jäävad täies ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
21.08.2007 kohtule esitatud hagis hageja taotleb, et kohus tunnistaks hageja ST õigust mitte tasuda OÜ S poolt paigaldatud veemõõtjate Minol Qn 2,5 nr XXX ja Minol Qn 1,5 nr XXXmaksumust ning nende paigaldamise tasu. Hagiavalduse kohaselt OÜ S on ainus isik, kes osutab Tabasalus ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniteenust. Hageja avaldas 2007.a. juulis soovi astuda S OÜ kliendiks ning sõlmida vastav leping ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniteenuste saamiseks. Kostja aktsepteeris hageja tahteavaldust ning paigaldas kaks veemõõtjat: Minol Qn 2,5 nr XXX ja Minol Qn 1,5 nr XXX. Peale veemõõtjate paigaldamist allkirjastasid pooled 24.07.2007.a. veeja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingu nr 241-S.
2-06-20243 10.08.2007 sai hageja kostjalt 2 arvet (nr 27075037 ja 27075038) kokku summale 2738,80 krooni veemõõtjate maksumuse ning nende paigalduse tasu maksmiseks. Hageja leiab, et tal puudub kostjaga leping, mille sisuks oleks veemõõtjate väljaostmine ning nende paigalduse eest tasumine, kostja maksekohustusele ei viidatud ka juulis 2007, kui hageja avaldas soovi saada kostja kliendiks ja tarbida ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenust. Maksekohustust ei tulene ka vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust nr 241 – S, mis allkirjastati peale veemõõtjate paigaldamist, samuti ei tulene veemõõtjate väljaostu kohustus ega nende paigaldamisteenuse eest tasumise kohustus seadusest ega selle alusel antud õigusaktidest. Hageja leiab, et tema ja kostja vahel ei ole tekkinud võlasuhet, mille alusel tasu maksmist nõuda. Hageja ei nõustu kostja poolt 16.08.2007 hageja ettepanekule tühistada veemõõtjate ja nende paigaldamise eest esitatud arved esitatud vastusega, et vee tarbimise soovi avaldamine tähendab ühtlasi kohustuse võtmist osta OÜ-lt S veearvestid ja maksta nende paigalduskulud. Hageja leiab, et veearvestite omandiõiguse üleminek ja nende eest tasumine eeldab kahepoolset kokkulepet, mitte ühepoolset kohustumist. Hageja kinnitab, et sooviavalduse esitamise ajal oli juttu veearvestite paigaldamisest, kuid mitte nende maksumusest ega paigalduskuludest. Kostja ei ole kunagi seadnud teenuse kasutamise tingimuseks veearvestite väljaostmist. Teistuguse kokkuleppe puudumise korral tuleb veearvestite paigaldamist hageja arvates käsitleda kui kostja investeeringut enda majandustegevusse. Hagejalt arvestite maksumuse ja paigaldustasu nõudmine on hageja arvates käsitletav hageja kohustusena investeerida kostja äritegevusse. Enne arvete saamist ei andnud kostja kunagi mõista, et kliendiks saamisega kaasneb kohustus osta välja veemõõtjad ning maksta kinni nende paigaldus. Kuna seadus ei võimalda tarbijale veemõõtjaid sunniviisiliselt, kostja ühepoolse tahteavaldusega, maha müüa, siis puudub poolte vahel võlasuhe ja kostjal ei ole õigust nõuda vaidlusaluste arvete tasumist. 22.10.2007 kostja kirjalikule vastusele esitatud seisukohas hageja leiab, et ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadus ei reguleeri veearvestite müüki ega nende eest tasumise kohustust ja korda. Hagi aluseks on asjaolu, et poolte vahel puudub arvestite väljaostmise ja paigaldamise eest tasumise osas kokkulepe. Kostja seadis teenuse osutamise lepingu sõlmimise eeltingimuseks arvestite paigaldamise, mitte nende väljaostmise ja paigaldustööde eest tasumise. Kostja ei viidanud läbirääkimiste käigus kordagi veearvestite ega paigaldustööde maksumusele, mis on tema kohustuseks tarbijalkaitseseaduse § 4 lg 2 kohaselt. Järelikult kostja ei teinud otsest ega kaudset tahteavaldust, millest võinuks järeldada kostja soovi saada tasu veearvestite ja nende paigaldamise eest. Seega ei tulene maksekohustus üldisest võlasuhte olemusest, kuna puudub võlasuhe, millele kostja oma rahanõudes tugineb.
KOSTJA VASTUVÄITED
05.10.2007 JA 16.11.2007 kirjalikes vastustes kostja hagiga ei nõustu, palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks pooltevahelistele kirjalikele lepingutele võivad pooltele tekkida kohustused ka seadusest. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse (ÜVVS) § 15 lg 1 sätestab, et ühisveevärgist klientidele müüdav vesi peab olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti. Seega näeb seadus ette, et veearvesti valimine ja paigaldamine on veeettevõtja kohustus. Seadus lubab pooltel ka teisiti kokku leppida, kuid käesoleval juhul ei ole pooled seda teinud. Hageja soov ja vajadus on tarbida kostja pakutavat ühisveevärgi teenust ning seda teenust ei ole võimalik saada kolmandatelt isikutelt. Seega ei ole antud juhul tegemist vabaturumajandussuhtega, kus hageja valib, kas ta tahab veearvestit või mitte. ÜVVS § 11 lg 1 järgi on kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks ühisveevärgist ja reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni hulka. ÜVVS § 3 lg 1 kohaselt ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni ning kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri määrab liitumispunkt. Seadusest ei tulene, et vee-ettevõtja peab kõikidele tarbijatele paigaldama oma kulul veearvestid. Lisaks tavalisele veearvestile on hagejale paigaldatud kastmisarvesti.
2-06-20243 Veearvestid, eriti kastmisarvesti teenib üheselt kinnistu omaniku huvi, et kinnistu omanik saaks olla kindel, et maksab ainult tegelikult tarbitud veekoguse/saadud teenuse eest. Teisele isikule tehtud töö ja paigaldatud seadmete eest tasu küsimise õigus tuleneb üldisest võlasuhte olemusest. Hageja ei ole väitnud, et ta ei soovi veearvestit. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 28 lg 1 kohaselt majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised; lg 2 sätestab, et kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohutuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega, uurinud esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud.
2.Käesolevas asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja omanduses olev kinnistu asukohaga XXX on liitunud ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga. veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust XXXosutab ainsa vee-ettevõtjana kostja OÜ S . Pooled sõlmisid 24.07.2007 vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingu nr 241 – S, millega kostja kohustus osutama hagejale tasulist veevarustuse ja kanalisatsiooniteenust ning hageja kohustus selle eest tasuma vastavalt Harku Vallavalitsuse poolt kehtestatud alustel.
3.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on kohustatud kostjale tasuma kostja poolt hageja kinnistule paigaldatud kahe veemõõtja ja nende paigaldustööde eest.
4.Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVS) § 2 lg 1 kohselt ühisveevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. ÜVVS § 5 lg 2 järgi toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Vastavalt ÜVVS § 8 lg-le 3 toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 4 sõlmitakse nimetatud leping kohaliku omavalitsuse volikogu poolt kinnitatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. ÜVVS § 11 lg 1 kohaselt kinnistu veevärk ja kanalisatsioon on ehitiste ja seadmete süsteem kinnisasja veega varustamiseks ühisveevärgist ja reovee juhtimiseks ühiskanalisatsiooni. Kinnistu veevärk ja kanalisatsioon ei kuulu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni hulka. Vastavalt ÜVVS § 11 lg-le 3 kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omanik peab lubama paigaldada kinnistu veevärgile veearvesteid ning tagama nende toimimise ja säilivuse seaduses ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud korras ja tingimustel. Veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust müüakse kliendi ja vee-ettevõtja vahel sõlmitud lepingu alusel (ÜVVS § 13). Vastavalt ÜVVS § 15 lg-le 1 peab ühisveevärgist klientidele müüdav vesi olema mõõdetud kinnistu veevärgile vee-ettevõtja paigaldatud veearvesti abil, kui vee-ettevõtja ja klient ei ole kokku leppinud teisiti.
5.Harku Vallavolikogu 21.12.2000 määrusega nr 26 kinnitatud “Harku valla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni kasutamise eeskirja” (KO 2001, 8, 153; edaspidi Eeskiri) punkti 22.1. kohaselt ühisveevärgist vett tarbiv klient peab olema varustatud töökorras veearvestiga ja pärast
31.detsembrit 2001. a on kohustuslik veearvesti kasutamine eranditeta. Eeskirja punkti 23.1. kohaselt veemõõdusõlmede ehitamine, kasutamine ja veearvesti paigaldamine toimub vastavalt kehtivatele ehituseeskirjadele, vallavalitsuse poolt kehtestatud korrale ja vee-ettevõtja poolt esitatud nõuetele; punkti 24.1. kohaselt Vee- ja/või heitveearvesti tüübi, suuruse ja arvu määrab
2-06-20243 vee-ettevõtja vastavalt tõenäolisele veetarbimisele ja heitvee kanaliseerimisele. Eeskirja punkti
22.2.järgi kinnistu piirides tarbitav vesi peab minema reeglina ühe veemõõdusõlme kaudu. Enam kui ühe veemõõdusõlme rajamine kinnistule ühisveevärgist vee võtmiseks võib toimuda erandina ja ainult vee-ettevõtja loaga. Vastavalt Eeskirja punktile 24.2. kuuluvad kliendi ja veeettevõtja vaheliseks arveldamiseks vajalikud veearvestid üldjuhul vee-ettevõtjale, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
6.Eeltoodu alusel on õige kostja väide, et hagejal ei ole võimalik valida, kas ta soovib veearvestit või mitte. Veevarustuse ja kanalisatsiooni teenuse kasutamise soovi korral peab hageja lubama tema kinnistu veevärgile arvestite paigaldamist. Hageja ei ole arvestite paigaldamisele ka vastu vaielnud. Seadusest ja Eeskirjast tulenev nõue ei võimalda vee-ettevõtjal üldjuhul osutada teenust arvesteid paigaldamata, seega tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et arvestite paigaldamine on seetõttu vaadeldav kostja investeeringuna oma majandustegevusse. Samas ei nõustu kohus hagejaga selles, et arvestite paigaldamine toimub üksnes kostja huvides. Erandjuhtudel võib vee-ettevõtja lubada ka ajutisi veetorustikke ilma arvestiteta (Eeskirja punkt 22.3). Kohus leiab, et veearvestite olemasolu on samuti hageja huvides, võimaldades hagejal kontrollida veevarustuse teenuse eest esitatavate arvete õigsust ja vastavust tegelikult kasutatud teenuse hulgale. Eelnevast aga ei järeldu üheselt, et hageja on kohustatud veearvestite maksumuse kostjale hüvitama.
7.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel ei olnud veearvestite omandiõiguse osas Eeskirja punktis 24.2. sätestatust teistsugust kokkulepet. Seega kuuluvad veearvestid, vaatamata sellele, et need on paigaldatud kostja omanduses oleva kinnistu veevärgile, mis ei ole ühisveevärgi osa, vee-ettevõtjale OÜ-le S . Kostja leiab, et kastmisvee arvesti on paigaldatud ainult hageja huvides. Eeskirja punkti 8.2. järgi võib ühisveevärgi vett kasutada tootmisveena, samuti haljasalade kastmiseks ja tänavate pesemiseks ainult vee-ettevõtja nõusolekul ja seatud tingimustel. Võttes samuti arvesse, et Eeskirja punkti 22.2. järgi on mitme arvesti paigaldamine võimalik ainult vee-ettevõtja nõusolekul ning poolte vahel ei ole teistsugust kokkulepet arvestite omandiõiguse üle, kuulub ka hageja kinnistule paigaldatud kastmisvee arvesti kostjale. Eelnevat kinnitab ka Eeskirja punktis 24.5. sätestatu, mille teise lause kohaselt kõik veearvesti rikkumise või kaotsiminekuga seotud kulud kannab klient. Kui veearvestid kuuluks kliendile, kannaks klient arvesti rikkumise või kaotsimineku puhul igal juhul kulu ja puuduks vajadus sellist kohustust eraldi sätestada.
8.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 järgi asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma, et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Kohus leiab, et Eeskirjast ja ÜVVS-st tulenevalt ei ole veearvesti kinnistu veevärgi osa. Eeskirja punkti 23.4. kohaselt vee-ettevõtja otsusel võidakse veemõõdusõlm (s.o. veearvesti koos juurdekuuluva armatuuriga kliendi veekulu mõõtmiseks) paigaldada ka veemõõdukaevu, kui hoones puuduvad selleks võimalused või tingimused. ÜVVS § 11 lg 3 kohaselt paigaldatakse veearvestid kinnistu veevärgile. Normi tekst lubab järeldada, et arvestid paigaldatakse veevärgile lisaks ning et arvesti ei ole hädapäraselt vajalik veevarustuse tagamiseks, vaid ainult tarbitud veekoguse mõõtmiseks, s.t. arvesti puudumine iseenesest ei takista kinnistu veega varustamist. Arvesti ja veevärk üksteisest eraldamisel ei hävi ega muutu kasutuskõlbmatuteks. Eeltoodu alusel ei muutu kinnistu veevärgile paigaldatud arvesti veevärgi oluliseks osaks ning arvesti ja kinnistu veevärk võivad olla eri isikute omandis. TsÜS § 55 sätestab ehitise osad. Võttes arvesse, et veearvestid vajavad perioodilist taatlemist ning neid vahetatakse teatud kindla perioodi tagant välja, ei saa veearvesti olla ka ehitise oluliseks osaks ning nad on ehitisega ühendatud mööduvaks otstarbeks.
9.Õige on hageja väide, et asja omandiõigus ei saa kostjalt hagejale üle minna kostja ühepoolse tahteavalduse alusel. Eeskirja punktist 24.2. tulenevalt arvesti omandiõiguse kliendile üleminekuks vajalik vee-ettevõtja ja kliendi vastav kokkulepe. Samuti sätestab asjaõigusseaduse
2-06-20243 (AÕS) § 92 lg 1, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Pooled ei vaidle selle üle, et sellist kokkulepet hageja ja kostja vahel ei ole. Kõike eeltoodut arvesse võttes on kostja omanduses olevate veemõõtjate maksumuse hüvitamiseks hagejale nõude esitamine õigusliku aluseta ja põhjendamatu. Kohus asub seisukohtale, et hagi tuleb selles osas rahuldada ja tunnistada hageja õigust mitte tasuda kostjale veemõõtjate maksumust.
10.ÜVVS § 15 lg 1 sätestab veemõõtja kliendi kinnistu veevärgile paigaldamise vee-ettevõtja kohustusena. Eeskirja punktidest 23 ja 24 ei nähtu üheselt, et arvestid võib paigaldada üksnes vee-ettevõtja ning nende sätete kohaselt on võimalik, et vee-ettevõtja määratud arvestid paigaldab vee-ettevõtja seatud tingimustel klient ise või tema tellimisel mõni teine vastavate oskustega isik. Hagejale sellist võimalust ei pakutud. Õige on hageja väide, et veearvestite paigaldamiseks poolte vahel lepingulist suhet ei olnud. Seega käesolevas asjas nõuab OÜ S veeettevõtjana kliendilt teenustasu selle eest, et ta paigaldas seaduses sätestatud ja seaduse alusel antud Eeskirjast tulenevate kohustuste täitmiseks kliendi veevärgile vee-ettevõtjale kuuluva arvesti. Seaduses ega Eeskirjas ei ole sätestatud kliendi kohustust hüvitada vee-ettevõtjale veearvesti paigaldamisega seotud kulutused. Kohus leiab, et tegemist on vee-ettevõtja tootmiskuludega ning selliste kulutuste tegemise vajadus peab olema arvesse võetud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste hindades. ÜVVS § 14 lg 1 kohaselt moodustub hind abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust reovee ärajuhtimise eest. ÜVVS § 14 lg 3 kohaselt nimetatud teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ning põhjendatud tulukus. Samasugused hinnakujundamise alused sätestatakse ka Eeskirja punktides
11.2.ja 11.4. Eeltoodu alusel kohus leiab, et ka veemõõtjate paigaldustasu nõudmine hagejalt on põhjendamatu.
11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 kohaselt hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS §174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda asja lahendanud kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.