Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

18.05.2006 esitas Ergo Kindlustuse AS hagi kaatrit juhtiud TTe vastu 85 754 kr. väljamõistmiseks. Hageja põhjenduste kohaselt läks VÕS § 492 lg 1 alusel kahjuhüvitise väljamaksmisega hagejale üle kahju hüvitamise nõudeõigus kostja vastu. Kaatri näol oli tegemist mootorsõidukiga, mille otsene valdaja vastutab VÕS § 1057 kohaselt selle käitamisel tekitatud kahju eest, kelleks kahju tekitamise hetkel oli kostja. Eeltoodu alusel palus hageja kostjalt välja mõista sõudepaadi omanikule välja makstud kindlustushüvitus 85 754 kr. ja riigilõiv summas 4 750 kr. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kirjeldatud laevaõnnetus toimus kell 20.30, mitte hagiavalduses esitatud (kella 18.00 paiku) ajal. Sellel päeval loojus päike Pärnu laiuskraadil kell 19.11, seega toimus õnnetus pimeda ajal. Kaater oli nõuetekohaselt tähistatud. Sõudepaat ei olnud pimeda ajal sõites nõuetekohaselt tähistatud, liikus vales sõiduRs, ristas veetee läheneva kaatri ees. Kostja ei näinud sõudepaati enne õnnetust ega saanud seetõttu kokkupõrget vältida. Seega oli laevaõnnetuse toimimises süüdi sõudepaadi juht. Eeltoodu alusel palus kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kohtuistungil esitas kostja väite, mille kohaselt ei olnud õnnetuses hävinud sõudepaat kindlustatud ja seega puudus hagejal alus tekitatud kahjude hüvitamiseks ning kostja vastu regressinõude esitamiseks. Kostja viitas kindlustuslepingule, mille kohaselt kindlustatud sõudepaadi mõõtmed olid teistsugused kui hageja poolt kindlustatud paadi mõõtmed. Hageja vaidles väitele vastu. Õnnetuses osalenud sõudepaadi kindlustas hageja nimel AS Inbro & Partners. Kindlustuslepingu sõlmimisel oli ekslikult sõudepaadi pikkuseks märgitud 2,3 m, tegelik pikkus oli 8,3m. Hageja on konkreetse sõudepaadi kindlustamise fakti õigeks võtnud. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 02.07.2007 otsusega hagi osaliselt. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et 27.09.2005 õhtul toimus Pärnu jõel laevaõnnetus, milles põrkasid kokku kostja juhitud kaater Silver Hawk DC ja ühene sõudepaat Filippi 2005. Sõudepaat hävis õnnetuse tulemusena täielikult. Hageja hüvitas kindlustusandjana sõudepaadi omanikule sõudepaadi hävimise tulemusena tekitatud kahju summas 85 754 kr. Kostja võttis kohtule esitatud kirjalikus vastuses õigeks, et tema juhtis hagiavalduses nimetatud õnnetuse toimumise ajal kaatrit, olles seega nimetatud suurema ohu allika otsene valdaja VÕS § 1057 mõttes. Vaidlust ei olnud, et õnnetus toimus väljaspool sõudedistantsi. Hageja kindlustusandjana juurdluse teostamist, Meresõidu ohutuse seaduse (MSOS) § 71 lg 5 kohaselt, Veeteede Ametilt ei taotlenud, vaid tugines suurema ohu allika valdaja vastutusele. Mootorsõiduki valdaja vastutuse välistab üksnes VÕS §-is 1057 loetletud asjaolude esinemine. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et Pärnu jõel toimunud laevaõnnetuse põhjustamine oli ajendatud sõudepaadi juhi tahtlikust teost. Tunnistajate ütlused lahknevad oluliselt üksteisest õnnetuses osalenud veesõidukite paiknemise suhtes õnnetuse ajal, millest tulenevalt ei olnud kohtul ainult nendele ütlustele tuginedes võimalik kindlaks teha õnnetuse põhjustamises süüdi olevat isikut. 2(5)

Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja vastutab VÕS § 1057 alusel suurema ohu allika valdajana 27.09.2005 õhtul Pärnu jõel toimunud laevaõnnetusega sõudepaadi omanikule varalise kahju tekitamise eest. Kohtule esitatud dokumentide kohaselt maksis kindlustusandja välja varalise kahju summas 85 754 kr. Õnnetus toimus ilmselt kella 19.37 ja 20.37 vahel ning õnnetus toimus peale päikseloojangut ja väljas pidi olema vähemalt hämar. Sõudepaadis ei olnud taskulampi, laternat ega muud valgustust, mis suurendas kahju tekkimise riski ja annab aluse VÕS § 139 lg 1 järgi kahjuhüvitist vähendada. Kohus leidis, et põhjendatud oli kahjuhüvitist vähendada 25% s.o. 21 438 kr. võrra. Kostja on esitanud vastuväitena asjaolu, mille kohaselt ei olnud õnnetuses osalenud sõudepaat kindlustatud, millest tulenevalt puudus hagejal alus kahju hüvitamiseks ja nõude esitamiseks kostja vastu. Hageja seisukoha kohaselt oli tal sõudepaadi omanikuga kehtiv kindlustusleping, mille sisulist kehtivust ei väära kostja poolt esile toodud vormilised minetused. Kohus nõustub hageja seisukohaga. VÕS § 29 lg 1 ja 2 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Hageja esindaja kui ka tunnistajana ütlusi andnud sõudepaadi omanik OÜ Gamm Grupp esindaja M.K kinnitasid, et pooltevahelise kindlustuslepingu sisu oli poolte ühisest tahtest tulenevalt just konkreetse laevaõnnetuses kahjustatud sõudepaadi kindlustamine ja seda sõltumata ebaõigest tähistusest või väljendusviisist, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Eksimust lepingu vormistamisel kinnitas ka hageja nimel nimetatud kindlustuslepingu sõlminud AS Inbro & Partners kindlustusmaakler O.A. Kostja oma kirjalikus vastuses hagile ei vaidlustanud, et sõudepaat ei olnud kindlustatud, vaid esitas selle väite asjaarutamise käigus. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale toimunud laevaõnnetuses hävimiseni kahjustatud sõudepaat Filippi 2005 oli kindlustatud hageja juures, millest tulenevalt lasus hagejal kooskõlas VÕS § 476 lg 1 kohustus hüvitada sõudepaadi omanikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 492 lg 1 alusel oli hageja õigustatud esitama kahjuhüvitise nõude kostja vastu. Kohus asus seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis summas 64 316 kr. Kohus rahuldas hagi 75% ulatuses ning lähtudes TsMS § 163 lg 1 jättis kohus menetluskulud 25 % hageja ja 75% kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kaebuses palub kostja tühistada maakohtu 02.07.2007 otsus osas, millega rahuldati hagi TTe vastu 64 316 kr. ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud materiaalõigusnormi, jättes kohaldamata VÕS § 1057 p 3. Kostja on esitanud tõendi, millisest tuleneb, et kahju oli põhjustatud vääramatu jõu tõttu. Nimelt apellant ei saanud kaatrijuhina ette näha, et tema suunavööndis sõidab märgistamata sõudepaat. Samuti on tõendamist leidnud, et kannatanu pidi teadma, et pimedas sõitmine tähistamata paadiga võib kaasa tuua kahjulikke tagajärgi ning ta pidi möönma sellise tagajärje saabumist (tahtlus). Kohus ise on leidnud, et õnnetus toimus muuhulgas sõudepaadijuhist tulenevate asjaolude tõttu. Kohus jõudis tunnistajate M.K, O.A ning A.R ütluste alusel seisukohale, et õnnetuses hävinud sõudepaat on sama, mis oli kindlustatud hageja juures. Apellant juhtis kogu 3(5)

menetluse kestel korduvalt tähelepanu, et õnnetuses osalenud paat, ei ole sama, millise kohta kindlustuspoliis esitati, avaldades soovi tutvuda paadi vrakiga. Samuti taotles apellant kutsuda tunnistajana kohtusse isik, kes paadi vahetult pärast õnnetust üle vaatas. Kohus taotlust ei rahuldanud. Vaatamata apellandi vastuväidetele ei esitanud vastustaja kui vastava asjaolu tõendamiseks kohustatud pool selle kohta ühtegi tõendit, näiteks sõudepaadi õnnetusejärgset ülevaatuse akti. Kohus luges tõendatuks asjaolu, et õnnetuses osalenud paat oli sama, millel oli kindlustuskaitse, tuginedes väidetavale telefonivestlusele M.K ja O.A vahel. Apellant rõhutab, et kindlustuskaitse laieneb ühesele sõudepaadile pikkusega 2,3 m, kuid tegemist ei olnud sõudepaadiga 2,3 m, milline oli kindlustatud ning millise kindlustuspoliisi alusel nõuab vastustaja regressikorras apellandilt kindlustushüvitist. Kahtlustäratav on asjaolu, et M.K, kes tegeles sõudepaatide kindlustamisega ning kes vahetult pärast õnnetust sündmuskohale tuli, ei suuda öelda, millist tüüpi paadiga oli tegemist ning sellest johtuvalt ka sõudepaadi pikkust. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja RL ütlused paadi vigastuste kohta. Nii tunnistaja kui apellant on seisukohal, et fotodel oleva paadi vigastused ei ole samad, mis olid õnnetuses osalenud paadil. Lisaks hagiavaldusele lisatud fotodelt ei ole võimalik tuvastada, millise sõudepaadiga on tegemist. Samuti puudub teave selle kohta, millal ja kelle poolt need fotod on tehtud. Vastavat asjaolu ei osanud selgitada ka vastustaja. Ühtegi tõendit paadi ülevaatuse kohta vastustaja esitanud ei ole. Samuti ei oska vastustaja öelda, millal paadi ülevaatus täpselt toimus. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kindlustusavaldust, millisega oleks võimalik kõrvaldada kõik eeltoodud vastuolud. Apellant juhib tähelepanu Tingimuste § 3 lg 5, millest tuleneb, et kui kindlustusvõtja esitab lepingu sõlmimisel valeandmeid kindlustusobjekti kohta või annab seoses kindlustusobjektiga puudulikke andmeid, mis võivad mõjutada ERGO otsust lepingu sõlmimise või selle sisu suhtes, loetakse antud leping kehtetuks selle sõlmimisest. Kohtuotsuses on jõutud järeldusele, et puuduvad tõendid veesõidukite täpse asukoha paiknemise kohta õnnetuse toimumise ajal ja õnnetuses osalejate süü kohta. Sellele vaatamata on kohus hagi rahuldanud, samas kui nimetatud asjaolude väljaselgitamine on imperatiivne. Kuivõrd ei ole tõendamist leidnud veesõidukite paiknemine jõel, s.t. asjaolu, kas A.R rikkus navigatsioonieeskirju, on kohtuotsus hagi rahuldavas osas ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kohus on vastu võtnud tõendina hageja poolt kohtuistungil esitatud O.Ae kirjaliku seletuse hageja pärimisele ning kohus tugines otsuses nimetatud kirjalikule seletusele, mis ei ole tõendiks TsMS tähenduses. Kohus ei ole analüüsinud kõiki esitatud tõendeid ega põhjendanud otsuses, miks ta neid ei ole arvestanud, seega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

4(5)

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leidis, kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus vastab VÕS §dele 492 lg.1 ja 1057. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on otsuses põhjendanud ja tuvastanud, et kindlustuspoliisile märgitud paadi pikkus 2,3 m on ilmne eksitus. Täienduseks ja vastuseks apellandi väidetele märgib kolleegium, et on üldtuntud asjaolu, et sellise pikkusega võistlusklassi sportlikku sõudepaati ei ole olemas. Kindlustusandja väljamakse otsusest nähtub, et kindlustushüvitus otsustati välja maksta kindlustusjuhtumi eest, mis seisnes kindlustusvõtja sõudepaadi hävimises sellest 27.09.2005 Pärnu jõel mootorkraatriga ülesõitmisel. Tunnistaja M K ütlustest nähtub, et õnnetuses osalenud paat oli hageja juures kindlustatud ja see oli Gramm Grupp OÜ (kindlustusvõtja) ainuke paat üldse. Seega ei saa tunnistaja R L ütlustest, mille kohaselt (kelle arvates) paadil, mis osales õnnetuses, ei olnud nii suuri vigastusi kui toimikus asuvatel fotodelt näha, teha järeldust, et kindlustatud oli teine paat kui see, mis purunes antud õnnetuses. Tunnistaja M K tõendas, et sõudepaadi vrakk hävitati umbes aasta pärast õnnetust. Tema ja tunnistajad A R ning R L olid isikud, kes vahetult pärast õnnetust paati nägid. Seega on alusetud kaebuse etteheited kohtule selles, et kohus ei reageerinud apellandi taotlusele paat üle vaadata ega kutsunud kohtusse isikut, kes paadi vahetult pärast õnnetust üle vaatas. Kostja oli mootorsõiduki - mootorkaatri - otsene valdaja ja VÕS § 1057 kohaselt vastutab ta selle käitamisel tekkinud kahju eest sõltumata oma süüst. Maakohus on õigesti märkinud, et puudub alust arvata, nagu oleks sõudepaadis olnud A R juhtinud sõudepaadi tahtlikult kaatrile ette. Hämarus jõel ei kujuta endast ka mootorsõiduki juhi vastutust välistavat vääramatut jõudu. Seda, et sõudepaat ei olnud märgistatud, mis suurendas õnnetuse toimumise riski, on maakohus arvestanud, vähendades VÕS §-le 139 lg.1 tuginedes väljamõistetavat summat võrreldes nõutuga 1⁄4 võrra.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.