Harju Maakohus
Kohtunik
Mai Grauberg
Otsuse avalikult teatavaks
04. detsember 2007.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja
tegemise aeg ja koht Otsuse liik
Vaheotsus lõppotsusena
Tsiviilasja number
2-06-28937
Tsiviilasi
QAS-i hagi EG vastu 18 828,20 krooni saamiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja QAS (registrikood XXX, asukoht XXX)
esindajad
Hageja lepinguline esindaja NH Kostja EG(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja advokaat Indrek Sirk
Kohtuistungi toimumise aeg
31. oktoober 2007 a. Tallinn, Hageja esindaja NH Kostja EG ja tema esindaja advokaat Indrek Sirk
Teha vaheotsus lõppotsusena nõude põhjendamatuse kohta. Jätta rahuldamata QAS hagi EG vastu regressi korras kahju hüvitamiseks. Kohtuotsuse peale võib hageja ja kostja esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemise päevale järgnevast. Kui apellant ei ole märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja arutada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud QAS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue, põhjendused 11.10.2006 a. esitas QAS hagi EG vastu 18 828,20 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt toimus 21.02.2006 kella 13.00 ajal parklas liiklusõnnetus, milles kostja, juhtides sõiduautot XXX(reg. nr. XXX), põhjustas liiklus- ja varakahju AL (XXXreg. nr. XXX). XXX valdaja ÜT seletuskirja kohaselt avastas ta kella 17.30 ajal, et autole oli otsa sõidetud. Vahetult peale liikluskahju avastamist alustas kannatanu süüdlase otsimist, mispeale avastas, et oletatava põhjustaja sõiduk asub samas parklas, kuid kaugemal sündmuskohast. Kahju põhjustaja oli lahkunud sündmuskohalt politseile teatamata ning jättis liiklusõnnetuse nõuetekohaselt vormistamata. Liiklusõnnetuse põhjustanud autol olid selged avariitunnused ning kuna omanikku polnud juures helistas XXX valdaja politseisse, misjärel politseiametnikud võtsid põhjustajaga ühendust ja palusid ilmuda sündmuskohale. Hageja leiab, et sellega on tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustaja lahkus sündmuskohast politseile teatamata, rikkudes sellega liikluseeskirja nõudeid. Kostja ise on seletuskirjas tunnistanud oma süüd liiklusõnnetuse toimepanemises ja sündmuskohalt lahkumises. Hagiavalduse kohaselt oli süüdlase tsiviilvastutus kindlustatud QAS-s, kindlustuspoliis nr XXX. Liiklusõnnetus registreeriti kindlustusandja juures 22.02.2006 teate liiklusõnnetusest alusel ja selle kohta avati kahjutoimik XXX. Liiklusõnnetuse registreerimisel kindlustusseltsis selgus asjaolu, et kostja ei omanud liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki juhtimisõigust. Tema juhiluba nr XXX oli kehtetu. Kuivõrd kostja ei omanud liiklusõnnetuse tekkimise ajal juhtimisõigust tõendavat dokumenti, rikkus kostja liikluseeskirja § 17 lg 1 ja § 20 lg 1, kuid hilisemalt enam märgitud asjaolule hageja ei tuginenud (avaldus 02.01.07). QAS-i 21.02.2006 otsusega tunnistati toimunud kahju liikluskahjuks ja kinnitati kahju hüvitamise kord, mille kohaselt loetakse põhjendatuks varakahju taastusremont A OÜ esitatud remondikalkulatsiooni alusel. QAS-i 05.05.2006 kahjuhüvitamise otsuse kohaselt tasuti AOÜ arve nr 6034 alusel sõiduki taastusremondi maksumuse katteks liikluskahju hüvitis 18 000 krooni. Hageja kindlustusjuhtumi käsitluskulud moodustavad 828,20 krooni. Lähtudes eeltoodust ja liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 ja p 7 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1 palub hageja kostjalt välja mõista võlgnevus 18 828,20 krooni, mis koosneb liikluskahju hüvitisest summas 18 000 krooni ja kindlustusjuhtumi käsitluskuludest summas 828,20 krooni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. 02.01.2007 esitatud avalduses ei nõudnud hageja kostja suhtes regressi korras kahju hüvitamist LKS § 48 lg 2 p4 alusel, vaid tugines üksnes asjaolule, kostja lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes liikluseeskirja §-des 226 ja 227 sätestatud nõudeid ning nimetatud nõuete rikkumine toob kaasa hageja õiguse nõuda kostjalt regressi korras 18 828,20 krooni vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel (lk 35-37). Kostja ei ole tõendanud, et parkides auto samale parkimiskohale (jättis sõiduki vahetult sündmuskohale) ning kirjutades üles kannatanu auto registreerimismärgi kavatsusega teatada toimunust järgmisel hommikul kindlustusseltsi. Kostja ei kavatsenudki kindlustusseltsi juhtunust teavitada, kuivõrd ta ei jätnud oma kontaktandmeid sõiduki klaasipuhastajate vahele ega teinud toiminguid, mis oleks aidanud kannatanul selgusele jõuda, kes põhjustas talle kahju. Kostja auto oli pargitud kaugele, mitte vahetult kohale, kus avarii aset leidis. Kostja, lahkudes liiklusõnnetuse toimumise kohalt, teadis et liiklusõnnetus oli toimunud ja et ta põhjustas autoomanikule kahju. Seega püüdis kostja vältida kahju tekitamisega kaasnevat vastutust, jättes liiklusõnnetuse registreerimata ning paigaldas sõiduki sündmuskohast eemale. Tegemist ei ole inimliku eksitusega. Juhiloa saamiseks on liikluseeskirja, liiklusseaduse ja liikluskindlustuse seaduse teadmine kohustuslik. Seaduse mittetundmine ei vabasta kostjat vastutusest. Kostja oleks saanud helistada kindlustusseltsi või politseisse informatsiooni saamiseks. Tõendid: Ü. T seletuskiri, joonis, E. G seletuskiri, joonis, teade liiklusõnnetusest, tugines ja kostja seletusele. Kostja vastuväited
Kostja hagi ei tunnista. 21.02.2006 toimus liiklusõnnetuses, kus ta tagurdas otsa pargitud sõidukile, mille tagauksele tekkis mõlk. Kuivõrd sõiduki omanikku ei olnud ning kostja jaoks oli tegemist esmakordse sellise juhtumiga, parkis kostja sõiduki samale parkimiskohale, millelt ta oli välja tagurdanud ning kirjutas üles teise sõiduki registreerimisnumbri ja otsustas järgmisel hommikul teatada kindlustusseltsi. Kostja täitis liiklusõnnetusest teatamise nõuded. Kostja liigutas oma sõidukit enne süülisust kinnitava teate vormistamist, kuid kostja leiab, et see ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 7 sätestatud tagasinõude aluseks. Liikluseeskirja XXIV peatükis ei ole kõik nõuded regressi kohaldamise aluseks. Kostja on seisukohal, et kuna ta jättis sõiduki vahetult sündmuskohale ning ei varjanud end kannatanu eest, siis ei ole ta rikkunud olulisel määral nõudeid sündmuskohalt lahkumise osas. Kui kohus leiab, et kostja vastu esitatud nõude menetlemisel kohaldub LKindlS § 48 lg 2 p 7, siis palub kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada. Kostja ei ole püüdnud kahju tekkimist varjata ning on esitanud hagejale kõik vajalikud andmed, täites kõik LKindlS §-s 38 sätestatud nõuded liiklusõnnetusest teatamise kohta. Kostja leiab, et käesoleva asja raames puuduvad kaalukad põhjendused regressi kohaldamiseks, kuivõrd kostja tegevus ei ole mitte mingil viisil takistanud kahjujuhtumi asjaolude väljaselgitamist või pikendanud kahjujuhtumi menetlemise aega. Tegemist on inimliku eksitusega inimese poolt, kes ei ole varem sellisesse olukorda sattunud. Kostja tegevus ei tekitanud kellelegi kahju ega suurendanud juba tekkinud kahju. Täiendavates vastuväidetes (02.02.2007) leiab kostja, et hageja viited liikluseeskirja §-dele 226 ja 227 ei reguleeri liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise seaduslikkust. Hageja ei ole tõendanud, et kostja lahkus sündmuskohalt või et kostja oleks sündmuskohalt lahkudes rikkunud õigusaktide nõudeid. Kostja auto oli sündmuskohal ning kostja ise viibis sündmuskoha kõrval asuvas majas. Kui liiklusõnnetuse sündmuskohale saabus vigastatud sõiduki kasutaja ÜT, siis kostja kohtus temaga ning vormistas vahetult sündmuskohal ka teate kindlustusseltsile. Kostja viibimine kõrvalasuvas majas kuni kannatanu saabumiseni ei tekitanud mitte kellelegi täiendavat kahju. Täpselt samasugusele lahendusele oleks jõudnud kindlustusjuhtum ka juhul, kui kostja oleks oodanud autode kõrval kannatanu saabumist. Tõendid: kostja seletus vande all, avaldus teise sõiduki juhile 21.02.2006, poliis, kostja tugines ka hageja tõenditele. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning kostja oma vastuväidete juurde. TsMS § 449 lg 1 kohaselt kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Käesoleval juhul teeb kohus vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendmatuse kohta eelkõige osas, kas hageja nõue kostjalt regressi korras välja mõista kindlustusjuhtumiga juhtumi enda ja käsitlemiskulud on põhimõtteliselt põhjendatud. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et 21.02.2006 kella 13.00 ajal toimus parklas liiklusõnnetus, milles kostja, juhtides sõiduautot XXX(reg. nr. XXX), põhjustas liiklus- ja varakahju A L (XXX reg. nr. XXX). Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja on märgitud õnnetuses süüdi. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja parkis pärast seda, kui ta oli otsa sõitnud ülaminitud XXX, oma sõiduki samale kohale tagasi, kust ta alustas oma manöövrit ning et ta jättis oma sõiduki sellele kohale ning läks tagasi parkla juures olevasse asutusse. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja teavitas hagejat märgitud õnnetusest, see registreeriti hageja juures 22.02.2006 ja selle kohta avati kahjutoimik XXX. LE § 227 sätestab et kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud ja kui õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel ning on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja nimetanud kahju tekitamise eest vastutava isiku ja on sellele alla kirjutanud, siis ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Sama sätte teise lause tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt siis kui kahju saaja
ei ole teada ning sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. LKS § 48 lg 2 p 7 sätestab kindlustusandja õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Hageja leidis, et kostja lahkus sündmuskohalt rikkudes LE § 226, 227, mis annavad eelduse LKS § 48 lg 2 p7 sätestatud tagasinõudeõiguse kohaldamise. Kohus sellega ei nõustu, sest LE § 227 reguleerib mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust, mistõttu hageja viited märgitud sättele ei ole kohased, samas peab kohus andma hinnangu kostja käitumisele antud vaidluses, kas tema käitumist märgitud situatsioonis saab pidada sündmuskohalt lahkumiseks viisil ja ajendil, mis annaks aluse tema suhtes kohaldada LKS § 48 lg 2 p 7 tulenevat tagasinõudeõigust. Kohtu arvates on LKS § 48 lg 2 sätestatud kindlustusandja tagasinõude rakendamise eelduseks erandlikud asjaolud ja eelkõige sellised, kus kahju tekitaja on oluliselt rikkunud kas poolte vahelisest lepingust tulenevaid kohustusi ennast (LKS § 48 lg 2 p 6, 8, 9) või on kahju tekitaja rikkunud olulisel määral sellised liiklusseaduse ja liikluseeskirja sätteid, mis oluliselt suurendavad kahju saabumise riski või on ta tahtnudki kahju tekitada (LKS § 48 lg 2 p 1-4), on pannud õnnetuse ajal toime teatud muu õigusvastase teo (LKS § 48 lg 2 p 5). Tõlgendades teisi kohtu poolt märgitud ja viidatud LKS § 48 lg 2 sätestatud kindlustusandja tagasinõude aluseid ja kõrvutades neid LKS § 48 lg 2 p7 sätestatud alusega, leiab kohus, et märgitud LKS § 48 lg 2 p7 sätestatud tagasinõudeõiguse rakendamise eelduseks on selline kahju tekitaja poolt liiklusõnnetuse kohalt lahkumine, mille eesmärgiks ja motiiviks saab olla kahjutekitaja soov vältida võimalust teha end ja liiklusõnnetuse asjaolud üldse teatavaks ehk varjata toimunut või selle teatavaid asjaolusid, sh ka kahjutekitaja põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohtule esitatud ja kahjustada saanud sõiduki juhi ÜTi poolt antud seletuskirjast ja joonisest hagejale (antud 22.02.06 kl 9.30, tlk 128-128p) nähtub, et tema sõiduk oli pargitud asuvas parklas ning 21.02.2006 avastas ta, et autole oli otsa sõidetud ning et süüdlase sõiduk oli samas parklas. Lisaks nähtub seletuskirjast, et ta ise helistas politseisse ja politsei helistas isikule, kes süüdi oli. EG seletuskirjast ja joonisest hagejale 22.02.2006 (lk 129-129p) ilmneb, et tema tekitas oma autoga manööverdades (tagurdades) kahju XXX, väljus sõidukist, vaatas selle üle ega märganud, et midagi oleks juhtunud, siis märkis üles XXXnumbri ning luges poliisi pealt, kuidas liiklusõnnetusest teatada ega märganud kohustust teatada juhtunust politseile; õnnetust varjata ta ei kavatsenud, sest vastasel korral ei oleks ta oma autot sündmuskohale jätnud. Kostja seletas vande all kohtuistungil, et pärast seda kui ta oli teinud õnnetuse, võttis ta poliisi, läks prille tooma, kuid enne parkis oma auto tagasi kohale, kust ta oli sõitu alustanud; kahe auto vahe võis olla vaid 4-5 m. Tema auto oli pargitud parklasse, kuid seal majas oli ka Saue XXX, kus kostja töötas. Seletuse kohaselt jäi ta tööle pärast seda toimunud õnnetust ning et tema auto oli pargitud märgitud maja uksest 2-3 meetri kaugusele. Õhtu poole helistati talle politseist ja ta kinnitas politseiametnikule, et ta oli põhjustanud õnnetuse ning politseist teatati talle, et kannatanu ootab teda väljas. Väljas kohtus ta teise sõidukijuhiga, kellega koos vormistasid paberid ning leppisid kokku, et järgmisel päeval lähevad nad kindlustusse. Kostja seletuste kohaselt luges ta poliisilt, kuidas peab teatama õnnetusest, kuid ei lugenud kogu teksti läbi ja seetõttu ei helistanud ta politseisse. Esitatud poliisil on osa „Liiklusõnnetusest teatamine”, milles on antud juhised kahju tekitajale õnnetusjuhtumist teatamise, samuti sõiduki näitamise osas, kuid viidet vajadusele politseisse teatud juhtudel teatada selles poliisi osas ei ole. (lk 130). Hinnates Ü. T poolt antud seletuskirja ja joonist, kostja seletuskirja, joonist ja vande all antud seletust omavahel, võib järeldada, et kostja sõiduk oli oma asukoha tõttu Ü. T auto suhtes Ü. T poolt kergesti leitav, sest asus selle vahetus läheduses ja oli ka Ü. T nähtav. Hinnates kostja käitumist sündmuskohal, kus ta märkis üles kannatada saanud sõiduki numbri, asus poliisilt uurima, millal ja kuidas ta peab teatama õnnetusest kindlustusandjale, samuti asjaolu, et ta võttis kohe omaks politseist tulnud telefonikõnes märgitud õnnetuse ja läks ka kannatanu juurde sündmuskohale
märgitud õnnetuse asjaoludes kokku leppima (avaldus 21.02.2006, lk 77) ning kokku leppima oma järgnevat tegutsemist (kindlustusandja juurde minek järgmisel päeval), leiab kohus, et kostja soov ja tahe oli suunatud eelkõige liiklusõnnetuse asjaolude teatavaks tegemisele ning kaasaaitamisele selleks, et juhtum saaks lahendatud. Eeltoodust saab järeldada vaid seda, et kostja eksis küll LE § 227 sätestatud nõude vastu, (et kui pole kahju kannataja teada, tuleb teatada juhtunust politseile), kuid politseile teatamata jätmine, samuti tema poolt sündmuskohal pärast juhtumit oma sõiduki parkimine teise kahjustatud sõiduki vahetusse lähedusse, mille tõttu oli omakorda hõlpsasti ka teise sõiduki juhile äratuntav ja kätteleitav, ning soov teatada juhtunust kindlustusandjale selleks, et teatada oma süüst õnnetuse toimepanemises, ei ole kohtu arvates hinnatav soovina varjata end, oma tegu ja teo asjaolusid kindlustusandja ja kannatanu eest, et takistada sealjuures juhtunu käsitlemist kindlustusandja poolt, ja mida võiks hinnata kogumis kui lahkumist sündmuskohalt või põgenemisena sündmuskohalt, mistõttu puudub alus kostja suhtes rakendada LKS § 48 lg 2 p 7 sätestatud regressiõigust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb nõude põhjendamatuse tõttu jätta rahuldamata. Menetluskulud. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.