Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja N.L. 27.03.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0600728/95kt, mille alusel väljastati krediidisaajale krediidisumma 79 133,43 krooni ning lepiti kokku intressimääras 24,79% krediidisummast aasta kohta ning krediidi kulukuse määraks 39,58% aasta kohta. Krediidilepingust tulenevate rahaliste nõuete täitmise tagamiseks sõlmis hageja 27.03.2006 käenduslepingu kostja A.T.. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 353 934 krooni ning käendusleping sõlmiti tähtajaga 01.04.2018. Lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu saatis hageja kostjatele tasumise meeldetuletuskirjad 20.07.2006, 22.08.2006, 04.10.2006, 25.10.2006 ning 23.11.2006. Viimases meeldetuletuskirjas hoiatas hageja kostjaid krediidilepingu ülesütlemise ohust. Kostjad ei ole oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud. 04.01.2007 saadetud ülesütlemisavaldusega ütles hageja lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles, kuna kostjad olid jätnud tagastamata kolm järjestikust maksegraafikujärgset osamakset ja hageja oli andnud kostjatele võla tasumiseks vähemalt 2-nädalase tähtaja. Lepingu ülesütlemisavalduses ning käendajale saadetud nõudekirjades nõudis hageja kostjatelt 111 524,55 kr tasumist, millest 78 594,32 kr moodustas tagastamata krediidisumma, 15 588,84 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 15 718,86 kr leppetrahv, 22,53 kr viivis ning 1600 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostjad hagejale mitte ühtegi summat tasunud. Seisuga 02.05.2007 nõuab hageja kostjatelt kokku 157 000 kr, millest moodustab 78 594,32 kr tagastamata krediidisumma, 15 588,84 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 6267,94 kr viivis, 15 718,86 kr leppetrahv, 1600 kr võla sissenõudmisega seotud kulud ning 39 230,04 kr kahjuhüvitis. Neil asjaoludel nõuab AS Balti Investeeringute Grupi Pank hagis N.L. ja A.T. vastu VÕS §-de 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 3, 6 ja lg 2; 108 lg 1; 113 lg 1; 115 lg 1; 127 lg 1; 128 lg 1, 2 ja 4, 142 lg 1; 145 lg 1 ja 2; 158 lg 1; 402; 415 lg 1 ning 416 lg 1 ja lg 2 alusel solidaarselt 157 000 krooni väljamõistmist. Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostja N.L. ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega vastuväiteid esitanud. Kostja ei ilmunud 06.11.2007 toimunud kohtuistungile. Kostja kohtukutse on kätte toimetatud edasiandmiseks kostjale kostja eluruumis (tl 66). Kohus loeb TsMS § 322 lg 1 alusel kohtukutse kostjale kättetoimetatuks. Kostja ei teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks. TsMS § 414 lg 1 alusel lahendab kohus asja sisuliselt ilma kostja N.L. osavõtuta. Kostja A.T. oli kirjalikus vastuses hagile seisukohal, et nõutud summa tuleb tasuda teisel kostjal N.L. ning N.L. poolt laenu tagastamata jätmise tõttu on tekkinud intressivõlgnevus ja viivis. Kostja vastuväidete kohaselt võiks temaga sõlmitud käenduslepingut käsitleda kui tühist tehingut TsÜS § 86 mõttes, kuna perekonnaliikme poolt võetud käenduskohustus on heade kommete vastane. N.L. on A.T. elukaaslase poja abikaasa ning kui põhivõlgnik palus A.T. olla käendajaks, oli A.T. tulenevalt perekondlikest suhetest ebamugav keelduda lepingu sõlmimisest. Kostja leiab, et tema sooritusvõime ei ole proportsioonis käendussummaga, kuna temal puudub kinnisvara ning sissetulekuks jääb peale ühiselamu toa eest üüri tasumist 3000 kuni 6000 krooni kuus. Kostja ei nõustunud hageja põhjendustega võla sissenõudmisega seotud kulude osas, kuna peab 1600 krooni põhjendamatuks kuluks, leides, et hageja ei ole ära näidanud, millest see summa on kujunenud. Samuti ei saa kulutusena käsitleda meeldetuletuskirja saatmist, mille hinnaks on märgitud 100, 200 või 400 krooni, kuna AS Eesti Posti kirjasaatmisteenuse hind oli kuni 01.07.2007 4,40 krooni, mistõttu leiab, et hageja ei saanud teha hinnakirjas toodud kulutusi näidanud summas. Samuti on väär nende kulude sissenõudmine solidaarselt mõlemalt kostjalt, kuna hageja poolt esitatud hinnakirjas on põhivõlgniku ja käendaja meeldetuletuskirjade tariifid erinevad ja on võimalik eristada kummagi kostja suhtes tehtud võla sissenõudmisega seotud kulutusi. Ei ole põhjendatud ka kahju hüvitamise nõue A.T. vastu, kuna tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Tema ei ole kahju tekkimist põhjustanud, kuna laenu

tagasimaksmise kohustuse jättis täitmata N.L. ja seega tekkis kahju põhivõlgniku tegevusetuse tulemusena. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on selle täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Hageja nõuab kostjatelt nii kohustuse täitmist (VÕS § 108), kahju hüvitamist (VÕS § 115) kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist (VÕS § 113). Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule tarbijakrediidilepingu ning selle maksegraafiku; käenduslepingu; 20.07.2006, 22.08.2006, 04.10.2006, 25.10.2006 kostjatele saadetud meeldetuletuskirjad; 23.11.2006 kostjatele saadetud ülesütlemise hoiatuse kirjad; 04.01.2007 kostjatele saadetud ülesütlemiskirjad; hageja poolt kehtestatud hinnakirja (tl 11-33). VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse puhul üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamakse tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist, sama sätestab ka tarbijakrediidilepingu punkt 5.1.1. Tarbijakrediidilepingu nr 0600728/95kt maksegraafikuga (tl 13-15) on tõendatud, et selle lepingu näol on tegemist osamaksetena tagastatava krediidiga. 20.07.2006, 22.08.2006, 04.10.2006, 25.10.2006 kostjatele saadetud meeldetuletuskirjadega on tõendatud, et kostjad on olnud korduvalt viivituses osamaksete tasumisega. 22.08.2006 kirjast nähtub, et 20.08.2006 seisuga on kostjatel tasumata osamakseid summas 6894,51 krooni, mis moodustuvad maksegraafikujärgsetest maksetest: 13.06.2006 tasumisele kuuluv summa 2298,17 krooni, 13.07.2006 tasumisele kuuluv summa 2298,17 krooni ja 14.08.2006 tasumisele kuuluv summa 2298,17 krooni. 23.11.2006 kostjatele saadetud ülesütlemise hoiatuse kirjadest nähtub, et 21.11.2006 seisuga on kostjatel tähtaegselt tasumata krediidiosamakseid summas 12 040,85 krooni, tasumata on jäänud ka 13.10.2006 ja 13.11.2006 tasumisele kuuluvad summad 2298,17 krooni ulatuses. Selles kirjas on hageja kostjaid hoiatanud, et kui võlgnevust ei ole kahe nädala jooksul tasutud, tekib hagejal õigus tarbijakrediidileping üles öelda. 04.01.2007 kostjatele saadetud kirjades on hageja tarbijakrediidilepingu üles öelnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tarbijakrediidileping on kooskõlas VÕS §-ga 416 lg 1 kehtivalt üles öeldud. VÕS § 108 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tarbijakrediidilepingu punkti 5.3 kohaselt on krediidisaaja kohustatud lepingu ülesütlemisel krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostjad hagejale ühtegi summat tasunud, seega on põhivõlgniku poolt hagejale tasumata krediidisummaks 78 594,32 krooni. Tulenevalt tarbijakrediidilepingust on kokkulepitud intressimäär aasta kohta 24,79% aastas (tl 11), lepingu ülesütlemise hetkeks oli tulenevalt 04.01.2007 saadetud lepingu ülesütlemise kirjast (tl 31-32) muutunud sissenõutavaks, kuid jäänud tasumata 15 588,84 krooni intressi. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamise eest nõuda § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning

punkti 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ning 365päevasest aastast. Viise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Hageja ütles lepingu üles 04.01.2007 ja kohustus muutus sissenõutavaks 05.01.2007, seega sellest päevast tuleb alustada viivise arvestamist. Kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist ühtegi makset tasunud, seega on hageja viivisenõue perioodil 05.01.2007-02.05.2007 6267,94 krooni (78 594,32 × 24,79% × 117 päeva/365 päevaga + 22,53). Vastavalt VÕS §-le 158 lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vastavalt tarbijakrediidilepingu punktile 6.3 määrati leppetrahvi suuruseks 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Lepingu ülesütlemisel 04.01.2007 oli krediidisaajal krediidisummast tagastamata 78 594,32 krooni, sellest tulenevalt on leppetrahvi suuruseks 15 718,86 krooni (20% × 78 594,32). Võla sissenõudmisega seotud kulu 1600 krooni on hageja poolt kostjatele saadetud kirjade kulu, mille tasude hüvitamist nõuab hageja krediidilepingu punkti 9.3 alusel, mis omakorda viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja poolt saamata jäänud tuluna ehk kasuna tuleb antud juhul mõista intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppindu lepingus ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas. Intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lõikes 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Hageja on nõudnud lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,79% krediidisummast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 195 667,10 krooni intressi. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, s.t kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb lepingus kokkulepitud intressist maha arvata kostjate poolt lepingu täitmise raames lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 15 588,84 kr, lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud leppetrahv 15 718,86 kr ning tasutud intress 4828,64 kr. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt lepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitise summas 159 530,76 krooni (195 667,10 – 15 588,84 – 15 718,86 – 4828,64) väljamõistmist, mida hageja vähendab 39 230,04 kroonini. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ning § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, leppetrahvi maksmise ja kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepinguga (tl 19-20) on tõendatud, et käendaja A.T. kohustus vastutama krediidiandja ja põhivõlgniku N.L. vahelisest krediidilepingust nr 0600728/95kt tulenevate kõigi nõuete eest maksimaalselt 353 934 krooni ulatuses. A.T. on lepingu allkirjastamisel kinnitanud, et lepingu tekst on talle vene keelde tõlgitud, sisu arusaadav ja vastav tema tahtele. Sellega tuleb käendaja lugeda lepingutingimusi aktsepteerinuks, mistõttu ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et tema ei näinud lepingus sätestatud

vastutuse maksimumsummat ning tema sooritusvõime ei ole proportsioonis käendussummaga. Kostja on töötav ja igakuist sissetulekut saav isik, kelle jaoks ei saa pidada 2298 krooni suurust laenu osamakset kuus tema sooritusvõimet ületavaks. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega ka selles, et käenduslepingut tuleb käsitleda TsÜS § 86 järgi tühisena, s.o leping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Ainuüksi kostja vastuväide, et põhivõlgnik on tema perekonnaliige ja ta ei saanud seetõttu keelduda käenduslepingu sõlmimisest, ei ole aluseks käenduslepingu tühisuse tuvastamisele. Käendajateks ongi põhivõlgnikule lähedased isikud, kas sugulased, sõbrad, head tuttavad, kellel on põhivõlgnikuga usaldusväärsed suhted ja kellele võib keeldumine lepingu sõlmimisest ebamugavaks osutuda, mis aga ei tähenda veel seda, et nimetatud isikutel üldse puuduks võimalus keelduda lepingu sõlmimisest. Kostja väitel on N.L. tema elukaaslase poja naine, s.o isegi mitte perekonnaliige, kellega võiks eeldada käendaja sedavõrd tugevat emotsionaalset sidet, mis sundinuks teda käenduslepingu sõlmimisele. Kostja ei ole näidanud, kuidas antud olukorras eriliselt kasutati ära tema lähedussuhteid või rasket olukorda, mis annaks alust TsÜS § 86 järgi lepingu tühisuse tuvastamiseks. TsÜS § 97 kohaselt võib tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostja ei ole ka TsÜS § 97 alusel käenduslepingut tühistanud. Kostja A.T. vastuväited, et hageja ei ole ära näidanud, milles kirjade saatmise kulu seisneb, kulu on võimalik välja mõista osavastutuse põhimõttel, kuna hageja poolt esitatud hinnakirjas põhivõlgniku ja käendaja meeldetuletuskirjade tariifid on erinevad, ning tema tegevuse ja kahju tekkimise vahel ei ole põhjuslikku seost, ei ole põhjendatud. Vastavalt kostja A.T. poolt sõlmitud käenduslepingule on käendaja kohustatud täitma krediidiandja ja N.L. vahelisest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, kui põhivõlgnik ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt, ning VÕS § 145 lõigete 1, 2 tulenevast solidaarsuse põhimõttest vastutab käendaja kõigi - nii põhi- kui kõrvalnõuete täitmise kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Kui kostja oleks kaaskostja poolt krediidi osamaksete tasumata jätmisel oma käenduslepingust ja seadusest tuleneva käenduskohustuse täitnud, poleks esinenud tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks alust ja hagejale poleks tekkinud hagis nõutavaid kõrvalnõudeid ja kahju. Seega on kostja A.T. poolt kohustuste täitmata jätmine põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega ja tema vastuväited põhjusliku seose puudumisest täiesti alusetud. Hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulu, kui kostjatele saadetud kirjade kulu, 1600 krooni väljamõistmist. Hageja hinnakirjas on kirjalike teadete hinnad alljärgnevad: esimene meeldetuletuskiri 100 kr; teine või järgnev 200 kr; teade lepingu ülesütlemisest 400 kr; teine või järgnev kiri või teade käendajale 150 kr. Nähtuvalt saadetud kirjadest (tl 21-32) on põhivõlgnikule edastatud 20.07.2006, 22.08.2006, 04.10.2006, 25.10.2006, 23.11.2006 meeldetuletuskirjad ja 04.01.2007 lepingu ülesütlemise teade, seega kokku kirjade hind hinnakirja järgi 1300 krooni. Käendajale on edastatud samad kirjad, mille hind on hinnakirja järgi 850 krooni. Seega kokku 2150 krooni. Hageja nõuab 1600 krooni tasumist. Kuna käendaja vastutab solidaarselt kõigi tarbijakrediidilepingust tulevate kohustuste täitmise eest, on põhjendatud kostja A.T. t ka võla sissenõudmisega seotud kulu välja mõista. VÕS § 152 lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu üle tema poolt rahuldatud ulatuses. Hageja on oma kohustuse tarbijakrediidilepingu järgi täitnud, kandes krediidisumma üle krediidisaaja lepingus nimetatud arveldusarvele. Krediidisaaja on oma kohustuse krediit tagastada ja tasuda selle pealt kasutusintressi jätnud nõuetekohaselt täitmata. Kuna neid kohustusi ei ole täitnud ka käendaja tuleb hagi rahuldada ning kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 157 000 krooni välja mõista, millest 78 594,32 kr tagastamata krediidisumma, 15 588,84 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 6267,94 kr viivis, 15 718,86 kr leppetrahv, 1600 kr võla sissenõudmisega seotud kulud ning 39 230,04 kr kahjuhüvitis. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus, rahuldades hagi, jätab hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.