Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale R. vallas asuv H nimeline kinnistu katastriüksuse numbriga 66601:002:0023. Nimetatud kinnistuni viib autoga läbitav eratee üle K nimelise naaberkinnistu katastriüksuse numbriga 66601:002:0180. Kõnealust teed on aastaid kohalike elanike poolt kasutatud järve äärde pääsemiseks ning kõnealune tee on määratletud ka H kinnistu detailplaneeringu punktis 5.9 kui juurdepääs krundile. Kinnistusraamatusse on K kinnistu omanikuna kantud K.A.. K.A. on abielus A.K. ga ning hageja eeldab, et kõnealune kinnistu on nende ühisvara, mistõttu käsitleb hageja Anu ning A.K. t kaaskostjatena. Kostjad, kes on kõnealuse naaberkinnistu omanikud, ei võimalda hagejale juurdepääsu üle nendele kuuluva kinnistu. Kostjad on sulgenud eelviidatud tee tõkkepuuga, muutes seeläbi võimatuks hagejal pääsu oma kinnistule. Hagejal ei ole õnnestunud jõuda kostjatega kompromissile, sest kostjad on kokkuleppest keeldunud. Autoga läbitav tee on üle kostjate kinnisasja hagejale kuuluva kinnisasjani faktiliselt olemas. Sellises olukorras, kus sobiv tee juba eksisteerib, kehtib üldine eeldus, et kinnisasja omanik, üle kelle kinnisasja kõnealune tee läheb, on kohustatud taluma tee kasutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Vaidlusalust teed üle kostjate kinnisasja on nii hageja, kostjad ise kui ka ümbruskonna inimesed pikema aja jooksul väljakujunenud tava alusel kasutanud ja sellega tuleb juurdepääsu tee määramisel arvestada. Kostjad ei ole suutnud näidata, kuidas tee kasutamine mõjutab negatiivselt nende kinnisasja. Hageja ei pea mõistlikuks kostjate väiteid, et hageja poolt nende maal juba olemasoleva tee kasutamine riivaks oluliselt nende õigusi, kuna väidetavalt soovib kostjate tütar sinna kunagi oma majapidamise rajada. Hageja leiab, et kuna tänasel päeval ei ole kostjatele kuuluval kinnisasjal mingeid hooneid ega ehitustegevust, ei saa kostjate väidetav soov tulevikus võib-olla rajada või lasta rajada asjassepuutuvale kinnisasjale mingid hooned, olla käsitletav kui relevantne kaitstav huvi objektiivse õiguse ning olemasoleva kohtupraktika mõttes, et kaaluda üles hageja õigus pääseda oma kinnisasjale. 14.05.2007 esitas hageja alternatiivse juurdepääsuõiguse nõude üle võõra kinnisasja Eesti Vabariigi vastu (tl 66-69). Riigile kuuluv katastrisse kandmata maa, üle mille hageja soovib alternatiivselt juurdepääsuõigust oma kinnistule teostada, asub R vallas V külas ja külgneb K (66601:002:0180) ning H. (66601:002:0023) kinnistuga. Hageja leiab, et antud olukorras on kõige otstarbekam tagada talle juurdepääs oma kinnistule üle K kinnistu. Samas kui kohus peaks jätma hagi eelnimetatud kostjate vastu mingil põhjusel rahuldamata, soovib hageja saada alternatiivse juurdepääsu üle Eesti Vabariigile kuuluva kinnistu. Sellisel juhul kaalub hageja õigus omada juurdepääsu oma kinnisasjale üles riigi õiguste kitsendamise tulenevalt juurdepääsu teostamisest üle riigile kuuluva maa, kuna riigile kuuluval maal ei asu ehitisi ega ole sellega seotud ka mingisugused teised riigile kuuluvad juurdepääsutee rajamist takistavad õigused.

Samuti märgib hageja, et olukorras, kus kohus peaks leidma, et hagejal puudub õigus juurdepääsuks oma kinnistule üle K kinnistu, oleksid kulutused uue tee ehitamisele üle riigi kinnistu märkimisväärselt väiksemad, kui kulutused, mida hageja peaks kandma siis, kui ta oleks sunnitud ehitama juurdepääsutee üle mõne kolmanda isiku kinnistu. Samuti on oluline, et uue tee rajamine riigile kuuluvale maale on tunduvalt lihtsam ning juba rajatud teed ei ähvarda näiteks kevadiste üleujutuste oht, mis oleks reaalne, kui hageja oleks sunnitud rajama juurdepääsutee oma kinnistu põhja või kirde külge. Neil asjaoludel nõuab R.L. esitatud hagis A.K. , K.A. ja Eesti Vabariigi vastu AÕS § 156 lg 1 alusel määrata juurdepääs hageja kinnistule üle K kinnistu kulgeva olemasoleva tee või üle Eesti Vabariigile kuuluva maa. Ühtlasi teha otsus kostjate nõusoleku asemel eelnimetatud juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja taotleb jätta kõik menetluskulud selle kostja kanda, kelle vastu hagi rahuldatakse. Kostjate vastuväited Kostjad, A.K. ja K.A., hagi ei tunnistanud (tl 24-26). Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole ala, mida hageja oma hagis kirjeldab ja millele ta soovib juurdepääsuteed rajada, tee. Algselt kasutati seda rada jalgrattaga järve äärde pääsemiseks. Kostjad täitsid rada niivõrd, et neil endil oleks võimalik pääseda traktoriga metsa puude veoks. Kostjad lubasid rada kasutada ka hagejal. Rada ei ole aastaringselt kasutatav. Korraliku tee välja ehitamine jagaks kinnistu selliselt, et kostjatel ei oleks võimalik oma kinnistule hooneid rajada ning raskendatud oleks ka põlluharimine. Hageja juurdepääsuteele on olemas mitmeid teisi lahendusvariante. Hageja kinnistu piirneb veel kahe kinnistuga: P ja P. Mõlemad kinnistuomanikud on nõus, et hageja rajaks enda kinnistule juurdepääsutee üle nende kinnistute. Hagejal on võimalik rajada tee üle Eesti Vabariigile kuuluva maa. Kostja Eesti Vabariik Maa-ameti kaudu oma vastuses hagile (tl 99-101, 108-110) leidis, et tee rajamine jätkuvalt riigi omandis olevale maale ei ole käesoleval hetkel võimalik, kuna kehtivad õigusaktid ei võimalda jätkuvalt riigi omandis olevale maale teed rajada. Samuti oleks maa taotlemine riigi omandisse üksnes juurdepääsuõiguse teostamiseks menetluslikust aspektist ebamõistlik ja põhjendamatu. Maaregistri kitsenduste kaardi väljavõtte kohaselt viib hagejale kuuluva H. kinnistuni kaks teed. Esimene lühem juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt nimetatud kinnistuni kulgeb läbi Anu ja A.K. le kuuluva K nimelise kinnistu. Kõnealust teed on aastaid kohalike elanike poolt kasutatud järve äärde pääsemiseks. Eelnimetatud tee on määratletud ka H. kinnistu detailplaneeringu punktis 5.9 kui juurdepääs krundile. Juurdepääsuõiguse teostamine K kinnistu kaudu rajaneks juba väljakujunenud taval ja ka kohalik omavalitsus on planeerimismenetluse käigus näinud antud teed juurdepääsuna H. kinnistuni. Oluline on, et antud tee oleks kõige lühemaks juurdepääsuks avalikult kasutatavalt teelt hageja kinnisasjale, oleks kinnisasja vähem koormav ning ühtlasi ka vähem kulukas, kui uue tee rajamine. Lisaks eelnevale oleks uue tee rajamine riigimaale ebaotstarbekas ka menetluslikust aspektist lähtuvalt, kuna tegemist on jätkuvalt riigi omandis oleva maa ehk reformimata maaga. Nimetatud maa ei ole käsitletav riigivarana riigivara seaduse tähenduses, mis tähendab, et sellele maale ei ole määratud riigivara valitsejat ning see maa ei ole tsiviilõigussuhte objektiks. Õigusliku tähendusega käsutusi saab reeglina teha alles pärast maale maareformi käigus omaniku tekkimist. Tartu Maavalitsus on kirjas õigesti märkinud, et nõusoleku andmine jätkuvalt riigi omandis oleva maa kaudu juurdepääsu teostamiseks ei kuulu maavanema pädevusse. MRS § 38 lg 1 kohaselt viib maareformi läbi Vabariigi Valitsus Maa-ameti kaudu. Maa-ameti pädevus maareformi läbiviimisel on sätestatud maareformi seaduse § 38 lõigetes 2 ja 3. Viidatud sätete kohaselt ei ole jätkuvalt riigi omandis oleva maa kasutamiseks lubade ning nõusolekute andmine jms õigustoimingute tegemine ning servituudi seadmine on võimalik pärast maa reformijärgse omaniku väljaselgitamist. Nimetatud maa ei kuulu tagastamisele ega erastamisele ega ole taotletud selle jätmist munitsipaal- või riigi omandisse. Võimalik ei ole prognoosida, millal

nimetatud maaüksusest võiks saada riigivara, mille suhtes oleks riigivara valitsejal õigus otsuseid teha. Maa riigi omandisse taotlemine toimub vastavalt riigi huvile ja olemasolevatele ressurssidele. Maa riigi omandisse jätmise menetluse läbiviimiseks ning servituudi seadmiseks kuluks minimaalselt kümme kuud. Selline lahendus oleks ebaotstarbekas ja riiki liigselt koormav. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada Eesti Vabariigi vastu. Hageja taotleb talle kuuluvale H. kinnistule nr 2832004 katastritunnus 66601:002:0023 juurdepääsu avalikult kasutatavalt Tartu-Viljandi tugimaanteelt üle kostjatele A.K. le ja Anu K kuuluva K kinnistu nr 569204 katastritunnusega 66601:002:0180 või üle riigile kuuluva reservmaa külgnevalt K kinnistu piiriga. Kehtestamata H. detailplaneeringu joonisel (tl 11-14, 42, 98) on märgitud juurdepääs H. kinnistule üle K kinnistu. Planeeringulahendus näeb ette juurdepääsutee rekonstrueerimise ja laiendamise. Tee laius peab võimaldama sõidukite liikumist kahes suunas, kusjuures eratee kaitsevöönd on 10 m. Lisaks on soovitav rajada sõidutee osa kõrvale jalakäijatele mõeldud tee osa (võib olla ka tugevdatud alusega teepeenar) ning teisele poole sõiduteed kraav sadevete ärajuhtimiseks teelt. AÕS § 156 lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Nähtuvalt detailplaneeringu projektist (tl 98) ja 02.05.2007 paikvaatlusel (tl 59-64) tuvastatust ei piirne hageja kinnisasi avaliku teega, vaid teiste isikute kinnisasjadega ning hagejal puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt Tartu-Viljandi teelt talle kuuluvale kinnisasjale asukohaga V. küla R. vald Tartu maakond. Seega on hageja õigustatud nõudma AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt oma kinnisasjale. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-85-05 ja 3-2-1-33-04 leidnud, et AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-85-05 rõhutanud, et kohus peab juurdepääsuõiguse andmise lahendama poolte huvide kaalumise teel lähtudes õiglusest. Kaalumine tähendab kohtu diskretsiooniotsust, et ühe poole huvid kaaluvad üles teise poole huvid. Hageja kinnistule on võimalik juurde pääseda teoreetiliselt nelja teed pidi: piki P. kinnistu katastritunnusega 66601:002:0128 ja P kinnistu piiri (tee pikkus ~250 m), mööda magistraalkraavi äärt P. kinnistu katastritunnusega 66601:002:0285 piiril (tee pikkus ~389 m), üle K kinnistu katastritunnusega 66601:002:0180 (tee pikkus ~207 m) ja üle riigi reservmaa piki K kinnistu piiri (tee pikkus ~240 m). Paikvaatlusele eksperdina kaasatud R. valla majandusnõunik Maano Koemets on avaldanud arvamust, et juurdepääsutee tuleks määrata nii, et see häirib kõige vähem juurdepääsutee ja selle lähiümbruse omanikke; ei tekita juurdepääsu taotlejale mõistlikust suuremaid kulutusi juurdepääsu rajamisel; ei eelda keskkonnas suuri ümberkorraldusi (metsa raiet, kaevetöid, pinnase teisaldamist jms eriluba vajavaid tegevusi); ei toimu juurdepääsutee omaniku tahte vastaselt. Ekspert on leidnud, et nendele kriteeriumitele vastaks P kinnistu kaudu toimuv juurdepääs kraavi kaldal asuvat teed mööda. Paikvaatlusel avaldatud arvamuses (vaatluse protokoll lk 2) kinnitas ekspert, et valla poolt eelistatud tee oleks siiski hagejale koormavam, sest tema hoonete ehitusala jääb P kinnistu nurgast kaugemale, mistõttu tuleks hageja enda kinnistule

ehitada uus tee. Hageja ise on juurdepääsuteed P ja P kinnistute piiri mööda nõudest kõrvale jätnud, põhjendades seda talle ülemääraste kulutuste tekkimisega tee rajamisel, arvestades, et teed oleks võimalik rajada üle K kinnistu ja riigimaa. Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks H. teedeehitustööde hinnapakkumised (tl 87-96). Hinnapakkumistest nähtub, et tee rajamine üle P ja P kinnistu kujuneks ca 150 000 krooni võrra kallimaks, kui tee rajamine kõige odavamalt üle K kinnistu. Tee rajamisel P kinnistu piiril mööda kraavi äärt tuleb arvestada aga asjaoluga, et hageja kinnistul tuleks rajada lisaks teed elumajani ligikaudu 280 m. Hageja kinnistul kulgeks tee eriti madalal soisel pinnasel, mida tuleks kõvasti täita ja parendada. Nähtuvalt hinnapakkumisest lisanduks hageja kinnistul tee rajamise kulu 423 360 krooni ulatuses. Seega kujuneks juurdepääsutee rajamine üle P. või P kinnistu hagejale ülemäära koormavaks ja majanduslikult kõige ebaotstarbekamaks, mistõttu ei ole põhjendatud määrata juurdepääsuõigust hageja kinnistule üle nende kinnistute. Iseenesest õige on riigi esindaja vastuväide, et AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada juurdepääs kinnisasjale, mitte kinnisasjal asuvatele hoonetele. Kohus ei saa aga siinjuures mööda minna diskretsioonist, et juurdepääsud üle P. või P kinnistu kujuneksid pikemaks ja tekitaksid juurdepääsu taotlejale suuremaid kulutusi võrreldes võimalike alternatiivsete juurdepääsuteede rajamisega. Kohus leiab, et hagi K.A. ja A.K. vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja on viidanud juurdepääsu nõudes üle K kinnistu kohalikule tavale ja ka sellele, et on seda juurdepääsu senini kasutanud. Kostjad on esitanud vastuväitena, et on korrastanud ja täitnud olemasolevat rada oma tarbeks, traktoriga kütte ja tarbepuude toomiseks. Algselt oli tegemist jalgrajaga järve äärde pääsemiseks, mida on kasutanud kalurid, ja millise säilitamise kohustus on pandud kostjatele käesoleva ajani. Kostjatel on kohustus tagada üle oma kinnistu jalgsi läbipääs järve äärde. Nähtuvalt H. detailplaneeringu projektist on aga antud juhul planeeritud juurdepääs üle K kinnistu autodega kahesuunalisena ja on soovitav rajada teepeenar jalakäijatele ja sadevete kraav. Lisaks tuleb arvestada teekaitsevööndiga 10 m - 20 m. Kostjad on selgitanud, et neil on teatud kavatsusi kinnistule elamu-suvila rajamiseks. K kinnistu on neljast kinnistust kõige väiksem, üle mille oleks hageja juurdepääs võimalik. Kohus leiab, et kostjate huvi võimalike ehitiste rajamiseks oma kinnisasjale, on samaväärselt kaitstav hageja juurdepääsu saamise huviga oma kinnisasjale. Antud tee oleks küll kõige lühemaks juurdepääsuks hageja kinnisasjale ja tee rajamine oleks talle kõige vähem kulukas, kuid taotletav juurdepääs poolitaks K kinnistu keskelt, ca 40 m kinnistu kirdepoolsest piirist, millisele ribale ei oleks võimalik normaalse kasutusega hooneid rajada. Juurdepääsutee mööduks vahetult hoonest ja rikuks oluliselt kostjate privaatsust ja kodurahu. Tee teisele poole jääb käesoleval ajal kostjatel haritud põllumaa. Olukorras, kus kohus peaks leidma, et hagejal puudub õigus juurdepääsuks oma kinnistule üle K kinnistu, on hageja suunanud oma nõude Eesti Vabariigi vastu. Riigi omandis olev maa, üle mille hageja taotleb alternatiivselt juurdepääsuõigust oma kinnisasjale, asub V külas R vallas. Maaüksus külgneb K ja H. kinnistutega, paiknedes neist edelas. Nähtuvalt kohtuvälisest kirjavahetusest, on hageja pöördunud probleemi lahendamiseks R. valla poole, et selgitada, kas hagejal oleks võimalik rajada täiesti uus tee tema kinnisasjale üle riigi reservmaa. R. valla maanõunik on selgitanud 01.09.2006 vastuses (tl 18), et hagejal on võimalik pöörduda juurdepääsutee rajamise taotlusega ka riigi poole. Hageja esitas Tartu Maavalitsusele avalduse riigi omandis oleva kinnisasja reaalservituudiga koormamiseks. 13.10.2006 saadetud vastuses (tl 19-20) selgitas Tartu Maavalitsus, et tulenevalt kõnealuse riigi omandis oleva maa praegusest õiguslikust situatsioonist, on kokkuleppe saavutamine servituudi seadmiseks aeganõudev ja keeruline. Paikvaatlusele eksperdina kaasatud R. valla majandusnõunik Maano Koemets on avaldanud, et juurdepääsutee rajamine üle riigi reservmaa on võimalik, ent ei ole hageja jaoks kiire lahend. Ka riigi esindaja on esitanud vastuväiteid juurdepääsu rajamisele üle riigimaa üksnes menetluse kui asjaajamise keerukuse ja ajakulu aspektist. Kohus leiab, et hageja õigus omada juurdepääsu oma kinnisasjale kaalub üles riigi õiguste kitsendamise tulenevalt juurdepääsu teostamisest üle riigile kuuluva maa, kuna riigile kuuluval maal ei asu ehitisi ega ole sellega seotud ka mingisuguseid teisi riigile kuuluvaid juurdepääsutee rajamist takistavaid õigusi, juurdepääsutee rajamine on maakorralduslikult võimalik. Kui hagejale anti ehitusluba Võrtsjärve

loodushoiualale elamu ehitamiseks, tuleb riigil võimaldada ja anda luba ka sellele elamule juurdepääsutee (sõidutee) ehitamiseks. Riigi esindaja on selgitanud, et antud juhul võiks riigi huvi seisneda selles, et hageja rajatav juurdepääsutee järveni oleks avalik. Hageja on lisanud hagiavaldusele joonise, kus on märgitud H. kinnistu ning juurdepääsuõiguse teostamiseks riigile kuuluvale maale rajatava tee võimalik asukoht (tl 71). Riigi esindaja on kinnitanud, et riigile on joonis arusaadav ja selge on rajatava juurdepääsutee asukoht. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi Eesti Vabariigi vastu ja määrab H. kinnistule nr 2832004 sõidukitega avaliku juurdepääsu üle riigi reservmaa, mis asub V külas R. vallas ja külgneb K ja H. kinnistutega (näidatud joonisel toimiku lk 71). Kohus ei määra antud menetluses kindlaks juurdepääsu kasutamise tasu, kuna hageja ei ole seda taotlenud ja tulenevalt AÕS § 156 lõikest 1 määratakse juurdepääsu tasu kokkuleppel. Alles, siis kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu kasutamise tasu kohus. AÕS § 141 lg 3 kohaselt kehtib kohtuotsuse või tehinguga seatud kitsendus, samuti selle kitsenduse muutmine või lõpetamine kolmandate isikute suhtes, kui see on kantud kinnistusraamatusse. Kohtuotsuse alusel seatava kinnisomandi kitsenduse juurdepääsu kujul kinnisasjale saab kinnistusraamatu kaudu kolmandatele isikutele kehtivaks muuta vastavalt AÕS §-dele 63 lg 1 p 4 ja 141 lg 3 kinnistusraamatusse kantava märkusega. Hageja on taotlenud juurdepääsu kohta märkuse kandmist kinnistusraamatusse. KRS § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi 2. lõike p-le 5 on puudutatud isikuks eelkõige märke kinnistusraamatusse kandmisel kinnisasja, mille suhtes märge tehakse, omanik või asjaõiguse, mille suhtes märge tehakse, omaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust tulenevalt on märkuse kandmiseks kinnistusraamatusse vastavalt AÕS §-dele 63 lg 1 p 4 ja 141 lg 3 vajalik kostja vastavasisuline nõusolek. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid märkuse sissekandmisele kinnistusraamatusse ja vastavasisuline kostja kohustus nõusoleku andmiseks tuleb kohtu poolt tuvastada. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata K.A. ja A.K. vastu ning rahuldades hagi Eesti Vabariigi vastu, jätab kostjate K.A. ja A.K. menetluskulud hageja kanda ja jätab hageja menetluskulud riigi kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.