2-05-13432/4 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 30.06.2005. a esitatud hagiavalduse kohaselt omandas OÜ K30.04.2003. a sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel AL’ilt tema ja J S’i vahel 25.02.2002. a sõlmitud laenulepingust tuleneva võlasumma 150 000 krooni ja viiviste nõude. 25.02.2002. a sõlmiti kostjate OÜ R ja SDiga käenduslepingud, mille p 4.1. kohaselt kehtib käendus kuni laenusaaja ja/või käendaja poolt laenulepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni. J S pidi laenusumma tasuma täielikult 01.04.2002. a, kuid ei ole siiani asunud lepingut täitma. J S ei ole reageerinud ka temale 21.06.2002. a saadetud pretensioonile ega 07.02.2003. a saadetud pankrotihoiatusele. 2002. a augustis tasus J S ALile 25 000 krooni, mis laenulepingu p 1.3. kohaselt kuuluks maha arvestamisele viiviste võlgnevusest. Lepingu p-ga 1.3. oli ette nähtud leppetrahvina viivis määras 0,5% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuni 01.08.2002. a viivitas laenu summas 150 000 tagastamisega 121 päeva, viivise suurus seega 90 750 krooni. Seisuga 30.06.2005. a on viiviste suurus 755 750 kroooni. Hageja nõuab kostjalt käesolevas menetluses viiviseid summas 125 000 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus summas 125 000 krooni ja viivised summas 125 000 krooni. Kostja vastus Kohtule 15.06.2007. a esitatud vastuses kostjad SD ja OÜ R hagi ei tunnista. Hageja on juba pöördunud hagiga kohtusse 2003. aastal ja nimetatud asjas on tehtud otsus, millega jäeti hageja nõue rahuldamata. Kohtule 31.07.2007. a esitatud täiendavas vastuses kinnitavad kostjad SD ja OÜ R, et 25.02.2002. a sõlmiti esialgse võlausaldajaga käenduslepingud. 02.07.2003. a jäeti rahuldamata OÜ K avaldus OÜ R pankrotimenetluse algatamiseks. Hageja oma nõuet käendajate vastu ei esitanud. Kostjad ei suhelnud J S’iga ning olid kindlad, et ta täidab oma kohustused hageja ees. Hageja viiviste nõue 0,5 % päevas on ebamõistlikult suur. Arvestades seda, et käendajad ei ole võlgnevust tekitanud ning hageja ei ole käendajaid võlgnevusest teavitanud, paluvad kostjad vähendada viivise nõuet.

1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut ning lg 2 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool teisele poolele omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega asja, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hagiavalduse kohaselt tasus J S 2002. a augustis ALile 25 000 krooni, ülejäänud osas on laenulepingust tulenev kohustus täitmata. Kostjate vastuväite kohaselt on võimalik, et J S täitis kohustuse pankrotimenetluse ajal. Kohtu hinnangul on paljasõnaline ja kohtumenetluses tõendamata kostjate väide, et kohustus on tegelikkuses hagejale täidetud. Ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole. Samuti on paljasõnaline kostjate väide, et käendajad võlgnevusest ei teadnud. Esialgne võlausaldaja saatis 21.06.2002. a kostjatele pretensioonid, millest nähtub, et laen on tagastamata (tl 19-21). 02.07.2003. a jäeti tsiviilasjas nr 2/22-4367/03 rahuldamata OÜ K avaldus OÜ R pankrotimenetluse algatamiseks, kuna võlgnik ei olnud maksejõuetu ning vaidlus kuulub lahendamisele hagimenetluses (tl 78, 96). TsK § 210 kohaselt võlgnik on kohustatud käendusega tagatud kohustise täitmisest viivitamatult teatama käendajale. Vastasel korral säilib käendajal, kes omakorda täitis kohustuse, tagasinõudeõigus võlgniku vastu. Esialgne võlausaldaja, hageja ega käendajad ei ole J S’ilt vastavat teadet saanud, seetõttu ei saa asuda ka seisukohale, et kohustus on täidetud. Kostjate OÜ R ja SDi kohtuistungil esitatud väite kohaselt ei ole käendajatele võlgnevusest teatatud, käendajad peavad võlgnevust hakkama tasuma alles siis, kui põhivõlglane J S pole võlga tasunud. Kohus kostjatega ei nõustu. TsK § 206 lg 1 kohaselt käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise isiku (kreeditor) ees vastutama selle eest, et teine isik täidab oma

kohustise kas täielikult või osaliselt. TsK § 207 lg 1 kohaselt kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Käendaja solidaarvastutuse välistamine TsK § 207 lg 1 järgi on seadusest tulenevalt küll võimalik, kuid siis peab see lepingust selgelt nähtuma. Kohtule on esitatud kostjate OÜ-ga R ja SDiga sõlmitud käenduslepingud, mille p 4.1. kohaselt kehtib käendus kuni laenusaaja ja/või käendaja poolt laenulepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni ning lepingu p 1.1.2. järgi käendaja kohustus vastutama kreeditori ees koos laenusaajaga kui solidaarne võlgnik. Seega ei tulene 25. veebruaril 2002. a sõlmitud käenduslepingute p-st 1, et käendajad vastutavad täiendavalt. TsK § 173 lg 1 kohaselt kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 järgi ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Kostja J S ei ole hagejale laenusummat 125 000 krooni tagastanud, seega oli hageja õigustatud esitama hagi nii J S’i kui OÜ R ja SDi vastu. TsK § 191 lg 1 kohaselt leppetrahviks (viiviseks) loetakse seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. 25.02.2002. a sõlmitud laenulepingu alusel sai kostja laenu summas 150 000 krooni, mille kohustus tagastama laenulepingu p 1.1. kohaselt hiljemalt 01.04.2002. a. Kostja kohustus tasuma lepingu p 1.2. kohaselt saadud laenult viivist 0,5% tasumata makselt iga tasumisega viivtatud kalendripäeva eest. Kostjate vastuväite kohaselt on hageja viiviste nõue 0,5 % päevas ebamõistlikult suur ning paluvad kohtul seda vähendada. TsK § 194 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrhvi (viivist) vähendada. Kohus leiab, et viiviste vähendamine ei ole põhjendatud. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Viivis kui tagatiskokkulepe üksnes tagab põhikohustuse täitmist. Viivise rakendumine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Hagiavalduses esitatud arvestuse kohaselt on viivise nõude suuruseks 755 750 krooni, kohtumenetluses nõuab hageja kostjatelt viivise tasumist põhivõla suuruses, s.o. summas 125 000 krooni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Käesolevas vaidluses hageja ei nõua viivist põhivõlga ületavas osas, seega puudub hagejal kohustus viivisenõuet põhjendada. Kostjad ei ole kohtumenetluses tõendanud, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele võlgnevus põhisummas 125 000 krooni ja viivis 125 000 krooni. Menetluskulud Juhindudes alates 01.01.2006. a kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse