Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a., kohaldatakse senikehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg. 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool teise poole omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega asja, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hagiavalduse kohaselt tasus Janek Sopp 2002. a. augustis Aivar Leismannile 25.000 krooni, ülejäänud osas on laenulepingust tulenev kohustus täitmata. Kostjate vastuväide, et Janek Sopp võis täita kohustuse pankrotimenetluse ajal, on paljasõnaline ja kohtumenetluses tõendamata. Ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole. Samuti on paljasõnaline kostjate väide, et käendajad võlgnevusest ei teadnud. Esialgne võlausaldaja saatis 21. juunil 2002. a. kostjatele pretensioonid, millest nähtub, et laen on tagastamata. 2. juulil 2003. a. jäeti tsiviilasjas nr. 2/22-4367/03 rahuldamata OÜ Kreeditor avaldus OÜ Rodoniit pankrotimenetluse algatamiseks, kuna võlgnik ei olnud maksejõuetu ning vaidlus kuulus lahendamisele hagimenetluses. TsK § 210 kohaselt on võlgnik kohustatud käendusega tagatud kohustise täitmisest viivitamatult teatama käendajale. Vastasel korral säilib käendajal, kes omakorda täitis kohustuse, tagasinõudeõigus võlgniku vastu. Esialgne võlausaldaja, hageja, ega käendajad ei ole Janek Sopp’ilt vastavat teadet saanud, seetõttu ei saa asuda ka seisukohale, et kohustus on täidetud. TsK § 206 lg. 1 kohaselt kohustub käenduslepingu järgi käendaja teise isiku (kreeditor) ees vastutama selle eest, et teine isik täidab oma kohustise kas täielikult või osaliselt. TsK § 207 lg. 1 kohaselt vastutavad kohustise mittetäitmise korral võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Käendaja solidaarvastutuse välistamine TsK § 207 lg. 1 järgi on seadusest tulenevalt küll võimalik, kuid siis peab see lepingust selgelt nähtuma. OÜ-ga Rodoniit ja Sergei Daniltšukiga sõlmitud käenduslepingute p. 4. 1 kohaselt kehtib käendus kuni laenusaaja ja/või käendaja poolt laenulepingu järgsete kohustuste täieliku täitmiseni ning lepingu p. 1. 1. 2 järgi käendaja kohustus vastutama kreeditori ees koos laenusaajaga kui solidaarne võlgnik. Seega ei tulene 25. veebruaril 2002. a. sõlmitud käenduslepingutest, et käendajad vastutaksid täiendavalt ja peaksid võlgnevust hakkama tasuma alles siis, kui põhivõlgnik seda tasunud ei ole. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 järgi ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Kostja Janek Sopp ei ole hagejale laenusummat 125.000 krooni tagastanud, seega oli hageja õigustatud esitama hagi nii Janek Sopp’i kui OÜ Rodoniit ja Sergei Daniltšuki vastu. TsK § 191 lg. 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 231 lg. 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. TsK § 222 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud.

leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrhvi (viivist) vähendada. Kohus leiab, et viiviste vähendamine ei ole põhjendatud. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Viivis kui tagatiskokkulepe üksnes tagab põhikohustuse täitmist. Viivise rakendumine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Hagiavalduses esitatud arvestuse kohaselt on viivise nõude suuruseks 755.750 krooni, kohtumenetluses nõuab hageja kostjatelt viivise tasumist põhivõla suuruses, s. o. summas 125.000 krooni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Hageja ei nõua viivist põhivõlga ületavas osas, seega puudub hagejal kohustus viivisenõuet põhjendada. Kostjad ei ole kohtumenetluses tõendanud, et viivis on hageja kahjudega võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Apellatsioonkaebus Sergei Daniltšuk palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus tuvastas valesti asjaolu, et Janek Sopp ei ole võlga hageja ees kustutanud. Kuna Janek Sopp’i ja hageja esindaja vahel olid sõbralikud suhted, oli apellandil põhjendatud kahtlus, et hageja soovib veelkord võla välja mõista otse apellandilt. Janek sopp ei osalenud kohtuistungil seoses haigusega, sellega seoses esitas apellant taotluse kohtuistungi edasilükkamise kohta. Maakohus viis aga kohtuistungi läbi ja langetas otsuse, kuulamata põhivõlgniku ütlusi selle kohta, kas kostja on kohustuse hageja ees täitnud. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Kohus jättis märgitud sätted kohaldamata. Viivis 0, 5% päevas ehk 182, 5% aastas on ebamõistlikult suur. Seoses sellega, et tekkinud võlgnevus ei ole põhjendatud S. Daniltšuki ning OÜ Rodoniit poolt kohtuasja mittetäitmisega ning viiviste suurus on seotud sellega, et hageja ei ole teatanud apellandile nõudest, tuleks viivist vähendada. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust on vaidlustanud üksnes Sergei Daniltšuk, kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus seega maakohtu otsuse õigsust osas, millega hagi rahuldati Janek Sopp’i ja OÜ Rodoniit suhtes. Ka ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebuse väited alust. Kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et apellant ei ole tuginenud ühelegi menetlusõiguse normi rikkumisele, mis kooskõlas TsMS § 656 lõigetega 1 või 2 võiksid anda alust maakohtu otsuse tühistamisele ja tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmisele. Janek Sopp ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Kooskõlas TsK § 208 lõikega 2 on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise; käendaja ei kaota õigust nendele vastuväidetele isegi sel juhul, kui võlgnik neist loobus või tunnustas oma kohustust. Seega oli apellandil vaatamata põhivõlgniku kohtuistungile ilmumata jätmisele õigus ja võimalus esitada hagile oma vastuväited ja neid tõendada. Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel võiks

järeldada, et põhivõlgniku puudumine selle välistas. Apellant ei ole esitanud ka ühtegi tõendit, millest nähtuks vaidlusaluse põhikohustuse täitmine. Mis viivisenõuet puudutab, siis leidis maakohus õigesti, et apellandi vastu ei ole esitatud ülemäärast viivisenõuet. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist põhivõla 125.000 krooni suuruses, seega on viivituse kestust (1. aprillist 2002. a. kuni 30. juunini 2005. a.) arvestades põhjendamatu kõnelda viivisest määras 0, 5% päevas ning 182, 5% aastas. Hagi esitati 30. juunil 2005. a. Sel ajal kehtinud TsMS § 48 lg. 1 p. 8 kohaselt oli hagihinnaks 250.000 krooni (põhinõue 125.000 krooni ja viivisenõue 125.000 krooni). Maakohus tegi otsuse 28. novembril 2007. a., mil kehtis alates 1. jaanuarist 2006. a. jõustunud TsMS. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Maakohtu otsuse tegemise ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud menetlusseadustiku sätete kohaselt (TsMS § 133 ja § 137 lg. 1) oli tsiviilasja hind sel ajal 125.000 krooni, sest vastavalt TsMS RakS-s ei olnud ette nähtud, nagu ei tuleks uues seaduses sätestatut kohaldada enne selle seaduse jõustumist alustatud kohtumenetlustes tsiviilasja hinna määramisele. Riigilõivu oleks tulnud apellandil vastavalt otsuse tegemise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) lisale 1 tasuda seega 6750 krooni.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.