Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

nr 017146 alusel 1 360 krooni ja auto remondi eest 15.02.2007 sularahaarve nr 3422693 alusel 30 390 krooni. J. V tsiviilvastutus oli kindlustatud AS-s If Eesti Kindlustus liikluskindlustuse lepingu alusel, mille kohta oli välja antud poliis nr E4530412944. AS If Eesti Kindlustus oma 30.01.2007 otsusega tunnistas liikluskahju põhjustajaks 50 % ulatuses J. V, kes rikkus liikluseeskirja § 91, ja otsustas hüvitada 50 % hagejale tekitatud varakahjust summas 31 070 krooni, sealhulgas 30 390 krooni auto remondi eest ja 680 krooni sündmuskohalt teisaldamise eest. Blanketil „Teade liiklusõnnetusest” tunnistas ennast liikluskahju põhjustamise eest vastutavaks J. V. Hageja leidis, et temal puudub osasüü liiklusõnnetuse põhjustamises. Kostja on leidnud juhtumi liikluskahjuks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsuses, et hageja vastutab 50 % ulatuses, sest ei hoidnud pikivahet ees äkitselt pidurdanud Hondaga. Hageja väitel oli tema käitumine õiguspärane, ta sõitis oma suunavööndis tavapärase kiirusega, ilmutades tavapärast hoolsust, ning hoidis tavapärast pikivahet. J. V äkkpidurdamine oli sedavõrd ootamatu, et hageja ei saanud midagi ette võtta otsasõidu vältimiseks. J. V rikkus LE § 128 p 2, mille kohaselt juht ei tohi järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks. See õigusvastane tegu tõi kaasa liiklusõnnetuse ja kahju tekkimise hagejal. J. V suurema ohu allika valdajana oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises hooletuse vormis. Hageja arvates rikkus J. V LE §-des 2, 11, 91 ja 145 sätestatud nõudeid. Hagejal ei olnud võimalik ette näha, et J. V kavatseb parkida oma sõiduki keset sõiduteed (eessõitva sõiduki juht peatus täielikult) ning seetõttu ei olnud sõiduk Honda hageja jaoks teel etteaimatavaks takistuseks, mille järgi oma kiirust kohandada või valida pikivahet. Seega hageja ei rikkunud LE §-de 123 ja 129 nõudeid. Sõiduki ootamatu peatamine sõiduteel ei ole kooskõlas liikluseeskirja nõuetega ning hageja ei saanud seda eeldada. Hagejal oli õiguspärane ootus, et kõik liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid. Hageja ei nõustunud AS If Eesti Kindlustus otsusega ja leidis, et kindlusselts peab talle hüvitama liikluskahju 100 % ulatuses. Kindlustuse vaidluskomisjon jättis 07.03.2007 otsusega rahuldamata hageja kaebuse AS If Eesti Kindlustus otsuse peale kahjujuhtumis nr E42070253L. Hageja ei nõustunud kindlustuse vaidluskomisjoni otsusega ja esitas hagi kohtule. 13.03.2007 Harju Maakohtule esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista täiendava liikluskindlustuse hüvitise 31 070 krooni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja liikluskindlustuse seaduse § 45 lg-s 4 sätestatud viivise summas 6 835,40 krooni, mis oli muutunud sissenõutavaks hagi esitamise ajaks, ja 0,4 % põhinõudest iga järgneva viivitatud päeva eest arvates 13.03.2007 kuni põhinõude täitmiseni osas, mis ei ületa 24 234,60 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja 24.01.2007 seletuse kohaselt märkas ta, et eesliikuval sõidukil Honda süttisid pidurituled. Hageja samuti pidurdas, kuid jätkas liikumist suuremal kiirusel kui sõiduk Honda. Mõne aja pärast märkas hageja eesliikuval sõidukil Honda uuesti piduritulede süttimist. Hageja nägi piduritulede süttimist, kuid ei alandanud oma sõiduki liikumiskiirust selliseks, et vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud sõidukile. Liikluseeskirja (LE) § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et

2(6)

ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Eesliikuv sõiduk Honda oli hageja jaoks etteaimatav takistus. Päevasel ajal oli sõiduk igal juhul tajutav. Eesliikuval sõidukil mitmel korral piduritulede süttimine, kiiruse ning kahe sõiduki vahelise pikivahe vähenemine viitas sõiduki Honda pidurdamisele (takistus oli etteaimatav). Liiklusõnnetuse põhjustas hagejapoolne LE § 123 rikkumine. Hageja ei valinud talvistes teeoludes õiget liikumiskiirust. Hageja rikkus samuti LE §-s 129 sätestatud pikivahe hoidmise kohustust, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Juht peab hoidma vastavalt kiirusele sellist pikivahet, et ta suudaks vältida kokkupõrget ees ootamatult pidurdanud sõidukiga, sõltumata selle pidurdamise põhjusest. Kuna hageja ei valinud õiget sõidukiirust ja ei hoidnud pikivahet, esineb põhjuslik seos temapoolse liikluseeskirja rikkumise ja liiklusõnnetuse tekkimise vahel. J. V väidetav LE § 128 p 2 rikkumine ei ole põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega ja sellel ei ole tsiviilõiguslikku tähendust, kuivõrd antud liiklusõnnetus oleks tekkinud olenemata sellest, mis põhjusel Honda juht pidurdas. Kuigi J. V tunnistas ennast sündmuspaigal süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, et ole see siduv kindlustusandjale ega asja läbivaatavale kohtule (LKindlS § 53). Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 44 lg 3 p 3 kohaselt ei kahju tekitamise eest vastutava sõidukijuhi juhitud sõiduki omanikule või valdajale tekitatud kahju, välja arvatud isikukahju. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 05.06.2007 otsusega hagi rahuldamata. Harju Maakohus jättis asjas kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selles, kas J. V oli süüdi liiklusõnnetuses ja hagejale kahju tekkimises ning kas kostjal on kohustus sellest tulenevalt hüvitada hagejale kahju. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja suhtes omab tähendust asjaolu, et J. V tunnistas enda õnnetuspaigal liiklusõnnetuses süüdi ja kas kostja peab tõendama, et hageja rikkus liikluseeskirja mõistliku pikivahe ja kiiruse mittejärgmisega. Poolte vaidlus taandub küsimusele, kas tegemist on liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga (liikluskahjuga) ehk kas lisaks liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 2 p-des 1 ja 2 nõutavale on täidetud veel ka sama lõike punktides 3 ja 4 toodud eeldused: esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Vaidluses on oluline kindlaks teha, kas J. V tekkis tsiviilvastutus seoses kahju tekkimisega ehk oluline on kausaalsuse küsimus. Vastutus suurema ohu allikaga kahju tekitamisel on süüst sõltumatu ja kannatanu peab tõendama üksnes riski realiseerumise (mitte õigusvastase teo) (VÕS § 1056 lg 1). Seoses sellega jättis kohus tähelepanuta hageja väited J. V poolt liikluseeskirjade rikkumise kohta kui asjakohatud. Antud juhul on ilmne, et Honda juhi poolt pidurdamise põhjus ei ole oluline; liiklusõnnetus oleks toimunud sõltumata sellest, mis põhjusel Honda juht pidurdas. J. V poolne võimalik liikluseeskirja rikkumine ei ole kahju tekkimisega kausaalses seoses. Kausaalsuse puhul tuleb arvestada selle topeltfunktsiooni: riski realiseerumine peab kõigepealt põhjustama kahju, käesoleval juhul hageja autole. Selline esmane tagajärg peab olema omakorda põhjuslikus seoses kahjuga, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kahju

3(6)

tekkimisega on põhjuslikus seoses hageja enda poolt vajaliku pikivahe mittehoidmine ja valesti valitud sõidukiirus. Hageja väited, et kostja peaks tõendama hageja poolt pikivahe mittehoidmise ja valesti valitud sõidukiiruse, ei ole kohtu arvates õiged. TsMS § 231 lg 1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Seejuures järeldatakse tüüpiliste asjaolude korral kogemuste põhjal kindla asjaolu eeldusena teise asjaolu järgnemist. Kahju hüvitamise õiguses kasutatakse seda eriti kohustuse rikkumise ja põhjusliku seose puhul. Kindla tagajärje korral – antud juhul tagant sissesõidu korral – on süüdi tagumine sõitja. Seega ei ole kostjal vaja tõendada asjaolu, et hageja rikkus liikluseeskirjas sätestatud vajaliku pikivahe ja mõistliku kiiruse reeglit (LE §-d 123 ja 129). Ekslik on hageja väide, et J. V poolt enda süüdi tunnistamine õnnetuspaigal on kostja jaoks siduv. Liiklusõnnetuse puhul ei kehti kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus või nõude täitmine kindlustusandja suhtes vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 523 ja LKindlS §-le 53. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa kehtida ka J. V poolt süü tunnistamine (sisuliselt nõude tunnustamine) kannatanu ehk hageja suhtes. Asjaolu, et nõude tunnustamata jätmine oleks kahjustatud isiku huvisid arvestades ilmselt vastuolus hea usu põhimõttega, hageja esile ei ole toonud. Maakohus jõudis eeltoodu põhjal seisukohale, et kostjal puudub kohustus hüvitada hagejale liiklusõnnetusega tekkinud kahju (LKindlS § 44 lg 3 p 3) ning Agu Reinthali hagi tuleb jätta rahuldamata põhjendamatuse tõttu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 05.06.2007 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Samuti palub apellant vastustajalt välja mõista oma menetluskulud 7 310 krooni, sealhulgas riigilõivu 2 000 krooni ja advokaaditasu 5 310 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis esimese astme kohus põhjendamatult tähelepanuta hageja väited J. V poolt liikluseeskirja rikkumise kohta ja selle põhjusliku seose kohta liiklusõnnetuse toimumisega. Samuti luges maakohus ebaõigesti üldtuntuks asjaolu, et tagumine sõitja on tagant sissesõidu korral süüdi, mistõttu kostja vabaneb tõendamise kohustusest. Maakohus määratles tõendamise eseme üldse ebaõigesti ning ei arvestanud, et J. V tsiviilvastutuse kindlakstegemisel tuleb tuvastada kõigepealt J. V käitumise õigusvastasus, põhjuslik seos õigusvastase käitumise ja saabunud tagajärje vahel ning J. V süü. Selle asemel asus maakohus hindama hageja käitumist ning jättis J. V käitumise analüüsimata, mis viis asjaolude ebaõige tuvastamise ja ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Täiesti asjassepuutumatu ja meelevaldne on maakohtu osundamine sellele, et J. V poolt süü tunnistamine (sisuliselt nõude tunnustamine) ei ole kehtiv ja hageja oleks pidanud esile tooma, et J. V poolt nõude tunnustamata jätmine on vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 1056 lg 1 kohaldamine on samuti asjassepuutumatu. Apellant jääb kaebuses esimese astme kohtu menetluses esitatud seisukoha juurde, et J. V käitumine kõnealuses liiklussituatsioonis oli õigusvastane. J. V alustas pidurdamist enne kiirusepiirangu ala algust ning peatas ja parkis oma sõiduki teeserva asemel keset teed. Nii järsk ja põhjendamatu pidurdamine kui sellise manöövri ohutuses eelnev mitteveendumine on liikluseeskirja (LE § 91 ja § 128 p 2) rikkumine. Maakohus oleks tsiviilvastutuse tekkimise tuvastamisel pidanud arvestama ajafaktorit ja mõistliku liikleja arusaama ohu etteaimatavuse osas. Teisisõnu oleks kohus pidanud tuvastama asjaolu, kas apellandil oli

4(6)

võimalik liiklusohtu vältida. Apellant väidab, et takistus ja ohu etteaimatavus tekkisid siis, kui ta märkas, et eesliikuva ja tema poolt juhitud sõiduki kiiruste vahe on suur. Eesliikuva sõiduki piduritulede süttimine ja kiiruse vähendamine viitas tee- ja liiklusolusid ning sõidukite pikivahet arvestades pigem eesliikuva sõidukijuhi õiguskuulekale käitumisele, kuna asula piiril paiknev liiklusmärk tähistas kiiruse piirangu 70 km/h ala algust. Apellant lähtus eeldusest, et J. V täidab liikluseeskirja nõudeid. Kuna J. V rikkus liikluseeskirja, siis ei saanud tema juhitud Honda olla apellandi jaoks teel etteaimatavaks takistuseks. Apellant leiab, et tema valis kohase sõidukiiruse ja hoidis mõistlikku pikivahet, mis liikluspraktikas on välja kujunenud ja arvestab muuhulgas liikluse sujuvust. Seega käitus mõistlikult ja õiguspäraselt ning kooskõlas liikluseeskirja nõuetega. Vastupidist ei ole kaevatavas kohtulahendis tõendatud, vaid on paljasõnaliselt oletatud. Oletustele rajatud kohtuotsus ei ole aga põhjendatud ega seaduslik. Apellant on nimetanud kahjuteates kostjale, et tema auto hoog oli suurem. Pidurdusteekonna pikkus sõltub paljudest komponentidest (teekatte iseärasused; autode mass; pidurisüsteemide efektiivsus; sõidukijuhi ja pidurite reageerimise kiirus jne) ning apellandil ei olnud võimalik välise vaatluse põhjal objektiivselt hinnata ega ette aimata eesliikuva sõiduki Honda pidurdusteekonna pikkust. Kokkupõrke põhjustasid muud tegurid, mitte apellandi süüline ja õigusvastane käitumine. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et liiklusõnnetuse põhjuste üle otsustamisel on vaja arvestada mõlema sõidukijuhi käitumist. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 16.03.2007 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-05-2007 [peab olema nr 2-05-2060] leidnud, et LE § 123 on kõige üldisem sõidukiiruse valikut reguleeriv liikluseeskirja säte ja see kohustab juhti kiiruse valikul arvestama üksnes etteaimatavaid takistusi. Apellandi arvates ei saa sõiduki juhilt eeldada, et ta äkkpidurdaks üksnes võimaluse tõttu, et eessõitja võib sõiduauto ootamatult keset teed seisma jätta. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud apellandi, menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kolleegium ei tuvastanud materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormide rikkumist. Maakohus tuvastas tsiviilasjas olulised asjaolud:

5(6)

Maakohus asus seisukohale, et TsMS § 231 lg1 kohaselt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks luges kohus asjaolu, et tagant sissesõidu korral on süüdi tagumine sõitja. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtupraktikas on eelnimetatu üldtuntud asjaolu, kuid apellandi väide on õige, et ka tagantsõidu korral tuleb lähtuda liiklusõnnetuse toimumisel konkreetsetest asjaoludest. Kindlustusandja ongi vaidlusaluses liiklusõnnetuses arvesse võtnud eessõitnud sõiduki juhi J. V käitumist, leides, et ta rikkus LE § 91, ning lugenud eessõitja süüks 50%. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis välistavad hageja süüd, ning nõustub kostjaga, et mõlema sõiduki juhi süüaste liiklusõnnetuse toimumises ja kahju tekkimisel on võrdne, so 50 %. Liikluseeskirja(LE) § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. LE § 129 järgi peab juht vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile. Antud vaidluses eessõitev autojuht käitus tavapäratult peatades ootamatult auto sõiduteel, kuid see asjaolu ei välista peatunud sõidukile otsasõitnud juhi süüd. Tagumise sõiduki juhi kohustus oli teeolusid arvestades hoida sellist pikivahet, et ka eessõitja ootamatu pidurdamise või peatumise korral oleks välistatud otsasõit. Toimiku materjalidest ilmneb, et liiklusõnnetuse toimumise alal oli teekate märg ning maanteeäär oli kaetud lumega. Apellandi väidete kohaselt eessõitev auto pidurdas ning seejärel sõites edasi jäi äkki seisma. Sellise eessõitva auto liiklemine pidi äratama tähelepanu. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja võttis kiirust maha, kuid see ei olnud piisav selleks, et vältida otsasõitu. Seega tegemist on hageja poolt LE § 123 ja 129 nõuete eiramisega. Sellele pööras tähelepanu kostja esindaja.. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et J.V poolne süü omaksvõtt liiklusõnnetuse toimumise ajal ei ole kindlustusandja jaoks siduv. Kindlustusandjal on õigus hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid liikluskahju hüvitamise nõude läbivaatamisel. Kolleegium leiab, et apellandi väited ei võimalda teha teistsugust otsust, kui on seda teinud maakohus. Kohtukulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg 1 tuleb maakohtu ja apellatsioonikohtu menetluskulud jätta hageja Agu Reinthali kanda.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Rein Pokk

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.