Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kohaselt nõuda käsundita asjaajamise sätete alusel. Remont teostati kostjate teadmisel ja kostja L.L osalemisel ning selle käigus paigaldati seinaplaadid ning põrandakate. Hageja palus 13.07.2006 esitatud hagis tuvastada, et tema ja kostjate vahel on sõlmitud eluruumi tasuta kasutamise leping ning mõista kostjatelt välja remondikulu 5 964 krooni. 28.12.2006 esitatud hagiavalduse täienduses palus hageja mõista välja remondikulu summalt VÕS § 113 lg 1 järgne viivis alates 23.06.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Poolte suhteid on arutanud Tallinna Üürikomisjon, Tallinna Linnakohus, Tallinna Ringkonnakohus ja läbi vaadanud Riigikohus ning neile otsustele tuginedes olid kostjad seisukohal, et hageja poolt esitatud väiteid on juba eelnevatel istungitel käsitletud ja need on osutunud valedeks või põhjendamatuteks. Hageja tegelik soov on kostjaid lõputute kohtuasjadega ära kurnata, kättemaksuks selle eest, et nad lõpetasid hageja kasuliku elu kostjate juures ja kulul. Seepärast leiutabki hageja edasikaebamise võimaluse korral uusi ja üha absurdsemateks muutuvaid põhjendusi ning väiteid, et saaks jätkata kohtuasja kostjate vastu. Kuna hageja tegelik motiiv on kostjaid kohtuskäimistega võimalikult palju psüühiliselt muserdada, siis ei soovi nad enam asja arutamist ühelgi kohtuistungil. Kostjad ei nõua hagejalt midagi.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohtu 26.03.2007 otsusega ning 06.06.2007 täiendava otsusega rahuldati hageja nõuded osaliselt, tunnistati pooltevahelise tasuta kasutamise lepingu sõlmimist, jäeti remondikulude hüvitamise nõue rahuldamata ning mõisteti kostjatelt välja kohtukulu 1000 krooni. Pooltevahelise lepingu puhul oli tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuna kostjad olid hageja kasutusse andnud Tallinnas x asuvast korterist ühe toa ning kumbki pool ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja oli kohustatud tasuma toa kasutamise eest üüri. Samuti eeldas kohus, et leping on sõlmitud suuliselt, sest ei hageja ega kostjad pole esitanud kohtule kirjalikku lepingut. Tasuta kasutamise lepingu kohaselt, kui kasutaja teeb kasutusse antud asja suhtes kulutusi, siis nende hüvitamise kohustust kasutusse andjal tavaliselt ei lasu (VÕS § 391). Selline kohustus võib kasutusse andjal tekkida VÕS § 391 lg 2 kohaselt käsundita asjaajamise sätete alusel. Seda juhul, kui hageja tegutseb vastavate kulutuste kandmisel kostjate huvides ilma, et hageja oleks vastavate kulutuste kandmiseks kohustatud ning kostjad kiidavad hageja poolse tegevuse heaks või hageja poolne tegevus kulutuste kandmisel vastab kostjate tegelikule või eeldatavale tahtele. Asja materjalist nähtuvalt olid kostjad teadlikud, et hageja teeb tema kasutusse antud toas parendusi, kuid kostjatel puudus tegelik tahe või eeldatav tahe selles, et hageja antud toas remonti teeks. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Antud juhul nõustus hageja teise kohta (tuppa) kolima ainult siis, kui see on remonditud. Kuna hageja asus ise tuba remontima, siis tegi ta seda iseenda, mitte kostjate kasuks. Vastavalt VÕS § 391 lg-le 2 on hagejal õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik. Hageja on oma hagiavalduse täienduses märkinud, et seinaplaadid ja põrandakatted oleks saanud eemaldada. Seega oli hagejal võimalus tehtud parendused eemaldada ilma asja kahjustamata. Kostjad ei pea sellist ettepanekut hagejale tegema, vaid parenduste eemaldamine on hageja enda otsustada, kas ta teeb seda või mitte. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et poolte vahel oli tegemist tasuta kasutamise lepinguga, kuid remont tehti hageja enda algatusel ning käsundita asjaajamise sätete alusel ei ole võimalik nõuda kostjatelt tehtud kulutuste hüvitamist, kuna vastavad eeldused on täitmata. Sellest tulenevalt ei ole hagejal alust nõuda kostjatelt remondiraha 5 964 krooni hüvitamist ega viivist.

Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 5 964 krooni ja viivise saamiseks. Maakohtu kohaldatud õigusnormid on hagejale üllatuslikud, mistõttu ei saanud hageja esitada omapoolseid asjakohaseid seisukohti ja vastuväiteid, kuna maakohus ei korraldanud kohtuistungit. Hageja saatis maakohtule 01.11.2006 e-kirja, milles muuhulgas avaldas soovi kohtuistungi pidamiseks, kuid seda e-kirja ei võetud toimikusse. Asjakohane ei ole maakohtu väide, et kostjad ei pea pakkuma remondimaterjali äravõtmist, see on hageja otsustada. Hageja ei saanud remondimaterjali eemaldada, sest see oli esitatud tasaarvelduseks üürivõlale. Alles hiljem selgus, et tegelikult üürisuhet polegi. Kuid ka pärast ei saanud hageja remondimaterjali eemalda, sest siis ta oli korterist juba välja tõstetud ja remondimaterjal oli kostjate valduses. Nüüdseks on tuba koos remondimaterjaliga maha müüdud. Maakohus kohaldas käsundita asjaajamise välistamiseks VÕS § 1018: hageja tegutses remonti tehes enda kasuks ning kostjatel tegelik või eeldatav huvi remondi tegemiseks puudus. Puudub aga sisuline analüüs, miks pidi hageja seda tegema ainult enda kasuks ja milline see kasu sisuliselt oli. Hagejale jäi mulje, et ka kostjad olid nende majas remondi tegemisest huvitatud. Maakohtu väide, et hageja nõustus tuppa kolima üksnes siis, kui see on remonditud, pole tõendatud ühegi TsMS § 229 lg-s 2 lubatud tõendiga. Seda pole ka kostjad ise menetluses esile toonud. Pärast hageja asjade tänavale tõstmist asusid kostjad kasutama ja käsutama hageja kuluga remonditud tuba, s.h võõrandasid selle hageja teadmata ja temalt küsimata. Sellist käitumist võib pidada remondi tegemise heakskiitmiseks. Maakohus märkis, et käsundita asjaajamise sätete alusel ei saa remondikulu hüvitamist nõuda, kuid seda võib nõuda mingil muul alusel osaliselt või täielikult. Kohus ei saa tugineda väitele, et ta on seotud poole esitatud õigusnormiga, antud juhul käsundita asjaajamise normiga. Hageja on maakohtus märkinud, et tuba oli remontivajav ja remondi ning remondimaterjali on kostjad omastanud. Tulenevalt AÕS § 88 lg-st 1 võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS §-le 1042. Remondi käigus paigaldati seinaplaadid ja vahetati põrandakate. Hageja möönab, et hädavajalik oli remont ainult põrandakatte vahetamise osas. Põrandakatte maksumus oli 1355 krooni. Seega oleks võimalik remondikulude nõue 1355 krooni osas rahuldada tulenevalt AÕS § 88 lg-st 1 ja täies ulatuses tulenevalt VÕS §-st 1042. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seletused kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata, arvestades ühtlasi ka käesolevas otsuses sisalduvaid põhjendusi. Tulenevalt TsMS §-st 651 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Maakohus ei rikkunud asja arutamisel menetlusõiguse norme. 29.11.2006 määrusega otsustas kohus menetleda T.L hagi lihtsustatud menetluses ning andis pooltele tähtaja tõendite, taotluste jm esitamiseks. Ühtlasi viitas kohus TsMS §-le 405 ning selgitas, et sama paragrahvi lg 2 kohaselt kuulab kohus poole tema taotluse alusel ära. Selle määruse sai hageja kätte 04.12.2006. Hageja esitas kohtule 28.12.2006 avalduse (hagiavalduse täiendus), milles esitas täiendava nõudena VÕS § 113 lg 1 kohase viivise nõude. Lihtsustatud menetluse otsustust kordas maakohus veelkord

15.01.2007 määruses, mille hageja sai kätte 25.01.2007. Vastuväidet selle kohta, et ta ei ole nõus lihtsustatud menetlusega ning soovib, et ta kuulataks kohtus ära, hageja ei esitanud. Seetõttu on asjakohatu tugineda apellatsioonkaebuses väidetavale 01.11.2006 saadetud e-kirjale, milles hageja on väljendanud oma eelistust lahendada asi suulises menetluses. Hageja esitas kostjate vastu nõude hüvitada tema kasutuses olnud eluruumis tema poolt kantud remondikulud, tuginedes seejuures käsundita asjaajamist reguleerivatele sätetele. Tasuta kasutamise lepingu alusel peab kasutaja VÕS § 391 lg 1 järgi kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud; lg 2 järgi võib kasutaja nõuda muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele; kasutajal on õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik. Maakohus märkis õigesti, et antud suhe on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 lg 1 tähenduses, leides aga samas, et tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, sest hageja ei teinud remonti kostjate kasuks, vaid tegi seda iseenda kasuks. Asja materjalist nähtuvalt tegi hageja tema kasutada antud eluruumis (toas) remonti seetõttu, et soovis sellesse elama asuda. Sellest ei ole võimalik aga järeldada, et hageja ei teadnud, et tegemist on võõra asjaga, mistõttu ei ole alust väita teise isiku kasuks tegutsemiseks tahte puudumist. VÕS § 1018 lg 2 kohaldamiseks ei ole alust samuti siis, kui asjaajaja ajab osaliselt ka oma asja (loob omale elamistingimusi), kuid võõra asja osalisel ajamisel tahab soodustada ka teist isikut. Käsundita asjaajamise käigus tehtud kulutuste hüvitamist reguleerib VÕS § 1023, mille lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. VÕS § 1023 lg 3 kohaselt, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Kohus tuvastas esitatud tõendite põhjal õigesti asjaolu, et hageja eesmärgiks oli saada oma kasutusse remonditud tuba. Hageja väitel kasutas ta tuba perekonnaliikmena ja seetõttu tasuta, mistõttu ei ole võimalik eeldada, et remondi tegemisel oli tal kavatsus nõuda selle eest tasu. Seetõttu ei olnud kohtul alust hagi rahuldada. Apellandi väide kohaldatud õigusnormi üllatuslikkuse kohta ei ole kooskõlas asja materjaliga. Samuti on väär apellandi seisukoht, nagu oleks maakohus viidanud hageja nõude rahuldamise võimalusele juhul, kui see oleks esitatud muul materiaalõiguslikul alusel. Kuna VÕS § 391 lg 2 kohaselt võib tasuta kasutamise puhul nõuda kulutuste hüvitamist vaid käsundita asjaajamise sätete alusel, siis tuligi hageja vastav nõue jätta rahuldamata. Parenduste äravõtmise nõuet ei ole hageja kostjate vastu esitanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.