Nord Homes OÜ hagi Scandic Materials OÜ vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 16. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Nord Homes OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
46 979,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Nord Homes OÜ (registrikood 12577041), lepinguline esindaja advokaat Marko Pikani Kostja (vastustaja): Scandic Materials OÜ (registrikood 12871800), lepinguline esindaja Reet Vokk
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Mitte menetleda hageja 14. augusti 2017 taotlust ühe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 16. mai 2017 otsus tühistada hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (resolutsiooni punktid 1 ja 2) ning saata asi samale maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Nord Homes OÜ (hageja) esitas 13. märtsil 2017 Harju maakohtule hagi Scandic Materials OÜ (kostja) vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja 37 752,60 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 6 206,50 eurot ja lisanduva viivise kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgse määraga. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: -
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Buildtech OÜ (edaspidi „hageja õiguseellane“) ja Scandic Rock OÜ (edaspidi „võlgnik“) sõlmisid 2014. aasta suvel siseviimistlusmaterjalide – Magrock MgO plaatide (edaspidi „plaadid“) müügilepingu. Plaadid paigaldati valmivasse ühepereelamusse (edaspidi „elamu“); mõni nädal pärast paigaldamist ilmnesid plaatidel puudused (roostetamine kinnituskohtades, pragunemine jne). Võlgnik tarnis uued plaadid defektsete väljavahetamiseks 2014. aasta lõpus. Hageja õiguseellane asendas plaadid elamu seintel ja lagedel; asendusplaatide paigaldamise järgselt ilmnesid samad puudused uuesti ning hageja õiguseellane pöördus 25. veebruaril 2015 taas võlgniku poole pretensiooniga; võlgnik rikkumist ei kõrvaldanud ja hageja õiguseelane esitas 15. juunil 2015 korduva pretensiooni. Seejärel avaldas võlgnik, et tarnitud plaadid on nn teise sordi plaadid, millel ei ole ettenähtud omadusi; hageja õiguseellane koostas elamu puuduste kõrvaldamiseks vajalike tööde teostamiseks hinnakalkulatsiooni, mille kohaselt on plaatide puuduste kõrvaldamiseks vajalikud kulutused 37 752,60 eurot ja loovutas oma nõude võlgniku vastu hagejale. Nõude loovutamisest teavitati nii võlgniku kui ka kostjat; hageja esitas võlgnikule 11. märtsil 2016 nõudekirja ja nõudis tekitatud kahju hüvitamist. Korduva nõudekirja koos pankrotihoiatusega esitas hageja 3. mail 2016, andes täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Võlgnik kulutusi ei hüvitanud; kostja asutati 30. juunil 2015; nii võlgnik kui ka kostja on tihedalt seotud kolme isikuga – IM, AL ja ÜJ. Kostja asutajad ja osanikud on IM ja Interbauen OÜ ning juhatuse liikmed on IM, AL ja ÜJ. Viimased kaks on ühtlasi Interbauen OÜ juhatuse liikmed, mõlemad ka selle asutajad, AL on jätkuvalt Interbauen OÜ osanik ning ÜJ oli osanik alates asutamisest kuni
18.novembrini 2010; võlgniku asutajad on Interbauen OÜ (ehk AL ja ÜJ), Niemi Invest OÜ (mille ainuosanik ja juhatuse liige on IM) ning kolmas asutaja TK. IM oli varem ka võlgniku juhatuse liige 18. septembrist 2013 – 11 aprillini 2016 ja samuti ÜJ 5. veebruarist 2014 – 11. aprillini 2016. Nende volitused juhatuse liikmetena lõppesid 11. aprillil 2016, kui määrati võlgniku juhatuse liikmeks ettevõtete likvideerija TN; TN kinnitas, et võlgnikul puudub majandustegevus ja kavas ei ole ka tulevikus majandustegevusega tegelema hakata ehk teisisõnu on võlgnik oma tegevuse lõpetanud ja kostja kui uue juriidilise keha alt jätkatakse majandustegevust. Vahetult enne likvideerija juhatuse liikmeks astumist ja seniste juhatuse liikmete eemaldamist on Interbauen OÜ (ehk AL ja ÜJ) ja Niemi Invest OÜ (ehk IM), võõrandanud oma osad võlgnikus TN kontrollitavale Diara OÜ-le; võlgniku endised juhatuse liikmed IM ja ÜJ on ka mõlemad kostja juhatuse liikmed, kolmas juhatuse liige on AL. Interbauen OÜ, kellele kuulus 1⁄2 võlgniku osadest, omab käesoleval ajal 3/5 kostja osadest. Võlgniku endise osaniku Niemi Invest OÜ ainuosanik omakorda on IM, kellele kuulub ülejäänud 2/5 kostja osadest; nii võlgniku kui ka kostja tegevusalaks on sanitaarseadmete jm ehitusmaterjalide hulgimüük. Kostja aadress on äriregistri andmetel Pärnu mnt 142 Tallinnas, kuhu on 2 (8)
-
-
-
-
registreerud ka Interbauen OÜ. Samal aadressil oli võlgniku müügisalong ja kostja tegutseb nüüd samal aadressil; võlgnik ja kostja kasutavad reklaami- ja müügikanalina ühte ja sama kodulehte www.magrock.eu. Kodulehel kontaktandmete all on märgitud võlgniku andmed, müügikoha aadressiks on Pärnu mnt 142 Tallinnas ja lao aadressiks Põhjaranna tee 16A Maardus. E-posti aadressidena on märgitud [email protected] ja [email protected]. Varasemalt oli kontaktandmete all lisaks eeltoodule ka IM jt kontaktandmed. Kostja kasutab viidatud e-posti aadresse ja telefoninumbreid, seejuures kontakttelefonid on jätkuvalt ka http://magrock.eu/kontakt/ lehel esile toodud; IM kinnitas 3. augusti 2016 kirjas, et kuigi asutatud on uus ühing, tegutsetakse jätkuvalt sama tegevusega. Sellest järeldub, et Magrock’i kaubamärgiga seonduvad õigused on üle läinud kostjale, kes jätkab Magrock toodete müüki; toimunud on ettevõtte üleminek võlgnikult kostjale, mistõttu vastutavad võlgnik ja kostja solidaarselt ning on kohustatud kahju hagejale hüvitama. Võlgniku ja kostja osanike ja juhatuse liikmete ring praktiliselt kattub, nende identiteet (sarnane ärinimi, koduleht, kontaktandmed, tegutsemiskoht, seotud isikud jms) on äravahetamiseni sarnane ning majandustegevus kattub täielikult. Võlgnik on majandustegevuse lõpetanud ning kostja jätkab täpselt sedasama majandustegevust; kuivõrd võlgnik on varatuks muudetud ei ole tal ka vara, mille arvelt kohustusi täita, mistõttu esitati nõue üksnes kostja vastu; kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt hageja õiguseellase 25. veebruari 2015 e-kirja saatmisest võlgnikule, kuna sellest hetkest oli võlgnik teadlik kahju tekitamisest ning selle hüvitamise kohustusest. Võlgnik on viivitanud oma rahalise kohustuse täitmisega, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
kostjale ei ole üle läinud võlgniku struktureeritud majandustegevus (ressursside organiseeritud grupeering, mille eesmärgiks on tegelda majandustegevusega) ning selle hulgas ka võlgniku ja hageja vahel sõlmitud leping ning sellest tulenev vastutus; kahe või kolme füüsilise isiku seos mitme samas valdkonnas tegutseva ettevõttega ning kostja registrijärgse aadressi samasus võlgniku müügisalongi asukohaga on iseenesest lubatav ega tähenda ilmtingimata seda, et pärast ühe ettevõtte tegevuse lõpetamist jätkab selle ettevõtte tegevust ettevõttes tegutsenud füüsilise isiku kaudu teine ettevõte; sama telefoninumbri ja meiliaadressi kasutamine ei tõenda ettevõtte üleminekut. Isiku kontakti näol on tegemist personaalsete seostega selle isikuga, mida ei saa kuidagi siduda muuga, kui konkreetse isikuga. Isik ei pea oma kontakte muutma, st omandama uusi telefoninumbreid iga uue juriidilise isikuga seostumisel; kostja seadusliku esindaja 3. augusti 2016 e-kiri tõendab, et kostja ei ole jõudnud muuta andmeid kodulehel. Kui Magrock nimetusega domeeni oli võimalik kasutama hakata, st see ei olnud ühegi teise isiku kasutada, siis kostja leidis, et soovib sellise nimetusega domeeni kasutaja olla, kuna ta on üks, kes sellise nimetusega plaati müüb; kokkuvõtvalt, kostja ei vastuta võlgniku kohustuste täitmise eest; hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et oleksid täidetud kahju hüvitamise nõude eeldused võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 järgi, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Seetõttu on hageja väide, nagu oleks võlgnik jätnud täitmata tehingust tuleneva kohustuse, tõendamata ja paljasõnaline. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda, et hageja on plaadid ostnud võlgnikult, plaadid oleksid osutunud praaktooteks ning need oleks välja vahetatud.
3 (8)
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 16. mai 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata (resolutsiooni p 1). Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava kulu summa (p 2). Sama otsusega jättis maakohus ka rahuldamata hageja 12. mai 2017 taotluse 9. mai 2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks (p 3).
4.Maakohus tugines Riigikohtu 20. oktoobri 2010 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 p-dele 15 ja 16; 20. oktoobri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09 p-le 12; 4. jaanuari 2012 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11 p-le 11 ning 1. veebruari 2017 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1146-16 p-le 11. Neis lahendites kajastatud seisukohtade põhjal leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmist võlgnikult kostjale ega ka kitsamalt võlgnikuga sõlmitud müügilepingust tuleneva väidetava kahju hüvitamise kohustuse üleminekut kostjale. Kohtuistungil kinnitas hageja, et tõendikogumiks, mis hageja arvates tõendab võlgnikuga sõlmitud müügilepingu ja kahju hüvitamise kohustuse üleminekut kostjale, on hagi lisad nr 11–
22.Nimetatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada võlgniku ettevõtte üleminekut kostjale. Ainuüksi selle tuvastamine, et isik, kellele ettevõte väidetavalt üle anti, kasutab samu ruume ja domeeni ning müüb samu kaupu kui ettevõtte väidetav üleandja, et ettevõtete ärinimed ja koduleht on sarnased ning nad on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Hageja on iseenesest õigesti leidnud, et asjaolu, et ettevõtte väidetava üleandja ja omandaja juhtorganite liikmed ning omanikud on samad, võib olla ettevõtte üleminekut kinnitavaks argumendiks. Samas määravaks argumendiks ettevõtte ülemineku tuvastamiseks saab Riigikohtu seisukoha kohaselt olla ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamine ning alles siis, kui hageja oleks neid asjaolusid tõendanud, olnuks kohtul võimalik vaidluse korral arvestada täiendavaid ettevõtte üleminekut kinnitavaid argumente. IM 3. augusti 2016 e-kirjas märgitu uue juriidilise keha loomise kohta, ei tõenda ettevõtte üleminekut, kuivõrd ainuüksi uue äriühingu loomine ei ole seostatav ettevõtte üleminekuga. Ettevõtte üleminekuks on vajalikud muud õigustoiminguid nagu näiteks lepingute ja vara üleminek, piisav ei ole pelgalt uue äriühingu loomine. Ka TN e-kirjast, milles on kinnitatud
28.märtsi 2016 seisuga võlgnikul tegevuse puudumist, ei saa järeldada, et võlgnik andis ettevõtte üle kostjale.
5.Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades asja keerukust ja mahtu, on kostja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud ajalises mahus 6,5 t, mis kostja lepingulise esindaja töö tunnihinda (120 eurot) arvestades vastab summale 780 eurot.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja esimese võimalusena saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks või teise võimalusena hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks on maakohus valikuliselt ja ühekülgselt käsitlenud üksnes tema arvamusega sobituvaid seisukohti ja kujundanud oma lõppjäreldused meelevaldse käsitluse tulemusena, ilma tõendeid sisuliselt analüüsimata ja otsuses käsitlemata. Kohtuotsus ei ole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega ning nende printsiipide rikkumine on viinud ebaõige lahendini. Kohtu järeldused on nii faktiliselt kui õiguslikult motiveerimata ning siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Sisuliselt ei ole kohus käsitlenud ega ka kummutanud ühtegi hageja väidet ega õiguslikku käsitlust. Samas eelistab kohus põhjendamatult kostja üldsõnalisi õiguslikke argumente tõendatud faktide hindamise asemel. 4 (8)
Teiseks on vaidlustatud otsus üllatuslik. Kordagi ei andnud kohus mõista, et olulised asjaolud on üldse tõendamata või pole piisavalt tõendatud. Kuna kostja faktiväidetele vastu ei vaielnud, ei osanud hageja kuidagi oodata, et vaja oleks veel mingeid tõendeid. Kolmandaks jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Hagejalt ei saa nõuda ettevõtte varjatud ülemineku korral, et ta esitaks kaubamärgi üleandmise lepingu vms. Kui hageja tõendas et Magrock kaubamärgi müügiõigus oli varem võlgnikul ja nüüd on kostjal (seda kinnitab selgesõnaliselt IM oma e-kirjades), siis pidanuks kostja tõendama vastupidist. Sama moodi on hageja tõendanud samade toodete müümise, sama tegevuskoha, sama laopinna, isikute ringi kattuvuse jne.
7.Kostja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada. Asi saadetakse maakohtule uuesti lahendada eelmenetluse staadiumis. Apellatsioonkaebuse esimese alternatiivina esitatud taotlus rahuldatakse. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud (ega ka saa vaidlustada) resolutsiooni p 3 osas, millega jäi rahuldamata protokolli parandamise taotlus.
9.Hageja esitas koos 14. augusti 2017 menetlusdokumendiga taotluse ühe täiendava dokumentaalse tõendi (Magrock MgO plaadi tootekirjeldus ja andmed) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab viidatud taotluse selle hilinenult esitamise tõttu TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata. Vastavalt ringkonnakohtu 25. juuli 2017 määrusele said pooled esitada oma seisukohti kuni
7.augustini 2017 ja vastaspoole seisukohtadele vastata kuni 14. augustini 2017. Taotluste esitamise võimalust alles 14. augustil 2017 ringkonnakohus pooltele ette ei näinud. Hageja taotluse menetlemiseks tuleks määrata kostjale uus tähtaeg sellele vastamiseks, mis tooks kaasa menetluse viibimise, sh lahendi avalikult teatavaks tegemise aja edasilükkamise. Kuna kostja ei saanud 7. augustil 2017 enam esitada uusi väiteid, millega tuleks kaebuse lahendamisel arvestada, siis ei ole asjakohane ka hageja põhistus, et ta peaks saama võimaluse praegu uue tõendi esitamiseks. Hagejal on võimalus esitada tõend maakohtule asja uuel läbivaatamisel, kui pooltel on tõendis kirjeldatud asjaolude üle vaidlus. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda hagejale tagastada.
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata peamiselt põhjendusega, et ettevõtte üleminek võlgnikult kostjale ei ole tõendatud. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ning maakohus rikkus selgitamiskohustust ja jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise.
11.Hageja nõuab kostjalt sellise kohustuse täitmist, mis algselt oli võlgnikul. Hageja väitel andis võlgnik oma ettevõte üle kostjale.
11.1.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 182 lg 2 esimese lause alusel lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
11.2.VÕS § 180 lg 1 sätestab, et ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. VÕS § 180 lg 2 kohaselt ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. 5 (8)
11.3.Ettevõtte läheb VÕS § 180 lg 1 järgi üle, kui ettevõtte üleandja ja omandaja sõlmivad selle kohta võlaõigusliku lepingu. VÕS § 182 lg 1esimeses lauses täpsustatakse, et ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleminekuks on vaja, et vara läheks üle kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8210, p-d 12 ja 13).
11.4.TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, st ettevõte saab üle minna mitmel õiguslikul alusel (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12; 20. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 13 ja 23. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47). Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09, p 12, samuti kokkuvõtvalt 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11 teine lõik).
11.5.Ettevõtte ülemineku tuginemiseks peab hageja niisiis eelkõige esile tooma ja vaidluse korral tõendama ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist. Seejärel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas nende asjade ja õiguste käsutamine kogumis kujutab endast ettevõtte üleminekut. Muu hulgas hindab kohus, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara ehk nn ettevõtte tuum (vt Riigikohtu
4.jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 11 kolmas lõik, ja selles viidatud
22.novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 47).
12.Siiski tuleb lisaks arvestada ettevõtte varjatud ülemineku eripäradega, millele maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu ja mis võis tuua kaasa ebaõige kohtulahendi.
12.1.Ettevõtte ülemineku regulatsiooni üheks eesmärgiks peetakse üleantava ettevõttega seotud kohustuste võlausaldajate kaitset (vt nt Tamme, M. Ettevõtte üleminek varjatud tehinguna. Juridica III/2009, lk 181–188, 181). Sellest tulenvalt on oluline võtta poolte tõendamiskoormise jaotamisel arvesse, kas ettevõtte üleandmist sooviti varjata, mis võib vähendada hageja ja suurendada kostja tõendite esitamise kohustust (ibid lk 183–184).
12.2.Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p-s 33, et ainuüksi selle tuvastamine, et isik, kellele ettevõte väidetavalt üle anti, kasutab samu ruume ja domeeni ning müüb samu kaupu kui ettevõtte väidetav üleandja, et kostjate ärinimed ja koduleht on sarnased ning ettevõtte väidetav üleandja ja uus omanik (maakohtu otsuses eksitavalt koos „kostjad“) on seotud juhtorganite kaudu, ei anna alust VÕS § 182 kohaldamiseks. Maakohus pidas määravaks argumendiks ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste käsutamist, mida ta ei tuvastanud.
12.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ilma ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmise tuvastamist pole võimalik tuvastada ettevõtte üleminekut (vt eespool ka p 11.5). Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuses sisuliselt tuvastatuna märgitud asjaolud (samade ruumide ja domeeni kasutamine, samade kaupade müümine, ärinimede ja kodulehtede sarnasus ning vähemalt osaline kattuvus juhtorganite liikmetes) annavad alust muuta tõendamiskoormise jaotust kostja kahjuks (vt selle kohta nt Riigikohtu 5. mai 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-04, p 19, ja Tallinna Ringkonnakohtu
15.detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 2-07-9962). Sellele pidanuks maakohus juhtima eelmenetluses poolte tähelepanu ja selgitama kostjale, et tõendamiskoormis võib tema kahjuks ümber pöörduda.
12.4.Lisaks on maakohus jätnud hindamata poolte väited ja tõendid aspektist, kas ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste üleandmise saab tuvastada selle tulemuse põhjal lähtudes võlgniku ja kostja vastavatest konkludentsetest tahteavaldustest (TsÜS § 68 lg 3). 6 (8)
Olukorras, kus esineb põhjendatud kahtlus, et ettevõtte üleminekut soovitakse varjata, võib olla piisav tuvastada asjade ja õiguste tegelik üleminek ning sellest omakorda järeldada ettevõtte üleandja ja omandaja vastavat tahet.
12.5.Kokkuvõtvalt on maakohus omistanud põhjendamatult suure kaalu konkreetsete käsutustehingute esiletoomisele ja tõendamisele. Riigikohtu ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kohtutel ettevõtte ülemineku tuvastamisel analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii neile eelnevat kui ka järgnevat tehinguosaliste käitumist. Sealjuures on otstarbekas hinnata vähemalt järgmiste kriteeriumite täidetust (Riigikohtu halduskolleegiumi praktika alates 1. juuni 2011 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-20-11, vt eelkõige p 11; Euroopa Kohtu praktika alates 18. märtsi 1986 otsusest kohtuasjas nr 24/85: Spijkers, ECLI:EU:C:1986:127, eelkõige p 13): -
ettevõtte tüüp; kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; ettevõtja omandaja varasem tegevus; üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus.
Need tingimused on kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid, mistõttu ei saa neid hinnata eraldiseisvatena (Euroopa Kohtu 26. novembri 2015 otsus kohtuasjas nr C-509/14: ADIF, ECLI:EU:C:2015:781, p 32, samuti 20. jaanuari 2011 otsus kohtuasjas nr C-463/09: CLECE, ECLI:EU:C:2011:24, p 34 ja neis viidatud varasem praktika; sarnaselt Riigikohtu
16.aprilli 2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-12, p 12, ning 20. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 17; vt kokkuvõtvalt Vutt, M. Ettevõtte üleminek. Kohtupraktika analüüs. Tartu 2010, kättesaadav Riigikohtu veebilehel, lk 9–10).
12.6.Kuigi eelviidatud loetelu on koostatud maksu- ja tööõiguse aspektist ettevõtte ülemineku hindamisel, on see siiski kohane ka väidetava ettevõtte varjatud üleminekut tuvastamisel eraõiguslike isikute vahelises võlaõiguslikus vaidluses. Maksu- ja tööõiguse normid on kehtestatud teistel eesmärkidel (vastavalt riigi maksutulu ja töötajate kaitse), aga võlausaldajate kaitse eraõiguslikus suhtes ei peaks olema neist nõrgem (vt ka Leppik, M., Lillsaar, M. Ettevõtte üleminek maksuõiguses. Kohtupraktika analüüs. Tartu 2013, kättesaadav Riigikohtu veebilehel, lk 23).
12.7.Ettevõtte ülemineku kriteeriumitel võib olla erinev kaal, aga käesoleval juhul ei ole põhjust ettevõtte ülemineku varjamise tahtluse korral omistada olulist tähendust asjade ja õiguste käsutustehingutele. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida kõiki loetletud kriteeriume, hinnates, millised neis märgitud asjaolud saab poolte esitatud väidete ja tõendite põhjal tuvastada või lugeda tuvastatuks, ning seejärel teha järeldus ettevõtte võimaliku ülemineku kohta võlgnikult kostjale.
13.Maakohus ei viinud läbi piisavat eelmenetlust, sh ei selgitanud pooltele kõiki ettevõtte ülemineku aspektist tähtsust omavaid kriteeriume ega tõendamiskoormise jaotust. Sellega rikkus maakohus TsMS § 392 lg 1, § 351 lg-d 1 ja 2. Selgitamiskohustuse täitmata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mis toob kaasa maakohtu lahendi tühistamise ja asja uuesti arutamisele saatmise (Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 30 esimene lõik).
7 (8)
Samuti ei käsitlenud maakohus ettevõtte ülemineku eitamise tõttu muid asja lahendamisel tähtsust omada võivaid asjaolusid. Sellises olukorras on otstarbekas saata asi uuesti lahendada maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 29 esimene lõik). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid (ibid p 28 esimene lõik). Samuti ei ole sel juhul vaja enam vastata kaebuse ülejäänud väidetele (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-15, p 14 kolmas lõik).
14.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemustele. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.