2-07-5304/13 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõuab kostjatelt põhivõlgnevust 19 400 krooni, intressi summas 1 746 krooni, viivist summas 729 krooni ja leppetrahvi summas 9 230 krooni. Kostja1 näol on tegemist põhivõlgnikuga ning kostja2 näol käendajaga. Põhinõude, intressi ning viivise summadega on kostja1 nõustunud; ka kostja2 on nõuetele esitanud üksnes käendussuhtest tulenevaid vastuväiteid. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks nimetatud nõudeid põhjalikult analüüsida ning esitab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 alusel üksnes õigusliku põhjenduse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 111 lg 1 p 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lõige 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 116 lg 6 sätestab, et kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 108 kg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenulepingu p-ga 4.1 kohustus laenusaaja (kostja1) tasuma laenuandjale (hageja) intressi arvestusega 3 % kuus laenujäägilt vastavalt lepingu lisas 2 toodud graafikule. VÕS § 113 lg 1 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostja1-lt välja põhivõlgnevuse summas 19 400 krooni, intressi summas 1 746 krooni ja viivise summas 729 krooni.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Lõige 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Lõige 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Sama on kokku lepitud ka käenduslepingu p-s 3.1. Kostja2 leiab, et ta ei pea käenduslepingu alusel kohustust täitma, sest hageja ja kostja1 on laenulepingut muutnud kostja2-ga kokku leppimata ja talle teatamata. Lepingu p 2.2 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käesoleva käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustusi. Tehingu all mõistavad pooled ka käesoleva lepingu punktis 1.1 nimetatud laenulepingu muutmise kokkulepet, millega suurendati või laiendati kohustusi. Laenulepingu muutmisel (tl 12) on hageja ja kostja1 kokku leppinud üksnes võla tasumise tähtaja pikendamises. Kohustusi ei ole suurendatud ega laiendatud. Seetõttu ei muuda see kokkulepe kuidagi käendaja vastutust. Kostja2 väidab, et on küsinud hagejalt makseid näha, kuid hageja on öelnud, et ei saa näidata. Käenduslepingu p 4.1 kohaselt peab võlausaldaja käendaja nõudel andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise seisu kohta. Kostja2 väide on siiski paljasõnaline ning ta ei ole esitanud selle kohta mingeid tõendeid, seetõttu tuleb väide jätta tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja2 kostja1 kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kostja1-ga.