2-07-28685
Määruse tegemise aeg ja koht
14. november 2007, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Peeter Pällin
Kohtuasi
I J hagi D G`i vastu korteriomandi ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes.
Menetlustoiming
Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja:
I J (IK xxx)
Kostja:
D G (IK xxx)
Keelduda I J hagi D G`i vastu korteriomandi ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes menetlusse võtmast. Edasikaebe kord Määruse peale võib menetluse lõpetamise osas esitada määruskaebuse Viru Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 10 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates.
Irina Jefimova esitas Viru Maakohtule hagiavalduse D G`i vastu korteriomandi ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes. Kohus jättis 24. augusti 2007 määrusega haginõude käiguta ning andis puuduste kõrvaldamiseks 45 päeva alates määruse kättesaamisest.
Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja 08.aprillil 2002 notariaalselt sõlmitud korteriomandi müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma riigilõivu kinnistusraamatu kande tegemiseks, mille tagajärjel läheb omandiõigus üle ostjale. Kostja lepingust tulenevaid kohustusi täitnud ei ole. Kostja elas antud korteris, kuid kommunaalteenuste eest tasunud ei ole. Hagiavalduses palub hageja tunnistada kehtetuks 08. aprillil 2002 kostjaga sõlmitud korteriomandi ostu-müügileping. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 ja 2 kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui: 1) hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud 1(2)
faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust; 2) hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Vastavalt VÕS 116 lg 1 lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele; sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. See tähendab, et olulise lepingu rikkumise korral võib müüja avalduse tegemisega ostjale müügilepingust taganeda, millisel juhul tuleb kummalgi poolel lepingu järgi saadu tagastada. VÕS § 189 alusel ja vajaduse korral võivad lepingupooled pöörduda kohtusse hagiga tema poolt lepingu alusel ja muu kasu väljaandmist. Sellest tuleneb, et vaidluse korral lepingu rikkumise üle ei ole müüjal õigust pöörduda kohtusse hagiga lepingu lõpetamiseks, vaid müüja peab avalduse tegemisega lepingust taganema ning vajadusel nõudma lepingu alusel üleantu tagastamist VÕS § 189 ja alusetu rikastumise sätete järgi. Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks taganemisavalduse teinud (kuigi hageja on avalduse hiljem hagile lisanud, siis tähtsust omavate asjaolude hulgas ta seda ei märgi), samuti ei nähtu, et hageja oleks avalduse teisele poolele edastanud ning selle asjaolu kohta pole ta esitanud ka ühtegi tõendit. Seega ei ole hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsus. Võlaõigusseaduse (VÕS) §§-de 116 lg 1, 188 lg 1, lg 2, 189 tulenevalt ei ole kohtul õiguslikku pädevust langetada otsust lepingu lõpetamise või mitte lõpetamise kohta, vaid selline pädevus on VÕS § 116 lg 1, § 188 lg 1 alusel antud eksklusiivselt lepingupooltele. Seega ei ole kohtul pädevust vaadata läbi lepingu kehtetuks tunnistamise hagisid. Kohtu arvates puudub alus hagi ümberkvalifitseerimiseks tuvastushagiks ja seda kahel põhjusel. Esiteks rikuks selline ümberkvalifitseerimine tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet, mille järgi hagi eseme peaks määratlema esmajoones hageja ise. Teiseks ei ole selge, kas selline nõue tuleks ümber kvalifitseerida tuvastushagiks või hoopis teistsuguseks õiguskaitsevahendiks. Nii on mõistlik eeldada, et lepingust taganemise korral esitab pool üldjuhul lepingu alusel üleantu tagastamisnõude või muu sooritusnõude tehes seda kas kohtuväliselt või kohtu kaudu. Õigussuhte selgitamise nõue esitatakse siis, kui sooritusnõude esitamine mingil põhjusel ei ole võimalik. Seetõttu leiab kohus, et valik selle vahel, kas protsessuaalselt vigane nõue ümber kvalifitseerida sooritusnõudeks või tuvastusnõudeks, tuleb langetada hagejal, mitte kohtul. Seepärast ei ole kohtu seaduslikku pädevust lepingu kehtetuks tunnistamise hagi menetleda. Täiendavalt tuleb lisada, et isegi kui lugeda, et hageja soov on tunnustada lepingust taganemise õiguspärasust, siis ei ole ta selgitanud oma tuvastushuvi vastavalt TsMS § 368. Teatavasti ei vaata kohus tsiviilmenetluses läbi abstraktseid hagisid, vaid ainult selliseid nõudeid, mis põhinevad reaalsel õiguste rikkumisel. Seega peab hageja tuvastushagi esitamisel ka põhistama, et tal on sellise hagi esitamiseks reaalne tuvastushuvi. Seega leiab kohus, et kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ning hageja jättis puudused kõrvaldamata, tuleb hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 372 lg 2 p 2, § 661 keeldub kohus hagiavaldust menetlusse võtmast.
Peeter Pällin Kohtunik 2(2)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.