Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kvaliteedi kohta. Vastavalt VÕS §-dele 158 ja 161 on lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta lepingus määratud rahasumma ning kahjustatud pool võib nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Lepingu p-s 12.4 olid pooled leppinud kokku, milliste rikkumiste eest millises ulatuses peab töövõtja tasuma leppetrahvi. Tööd valmisid 20.01.2006, kuid juba eelnevalt (06.01.2006) ning jätkuvalt pärast tööde valmimist on hageja esitanud kostjale leppetrahvi nõude, mida kostja ei tunnistanud. 17.02.2006 esitas hageja oma nõude ka arvena ning tegi avalduse tasaarvelduse teostamiseks. Kostja sellega ei nõustunud, mistõttu pöördus hageja kohtusse ja palus kostjalt välja mõista leppetrahv 181 940 krooni. Kostja vastuväited ning vastuhagi nõue ja põhjendus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja teostas 14.07.2005 sõlmitud töövõtulepingu 05/S049 alusel töid Jõhvis asuval AS Saksa Auto salongi objektil. Tööde lepingujärgseks valmimise tähtajaks oli küll 25.09.2005, kuid tööde teostamine viibis hageja poolt tööfrondi mitteõigeaegse üleandmise tõttu. Tööde teostamiseks vajaliku tööfrondi õigeaegse üleandmise eest vastutas hageja. Lepingu kohaselt kohustus hageja tagama töödeks vaba ja ettevalmistatud tööfrondi. Kostja ja hageja kirjavahetuse kohaselt nendeks tööfrondi töödeks olid tööd katlamaja osas, katsetööde osas jne. Samuti oli hageja ülesandeks kostjale vajaliku tehnilise dokumentatsiooni õigeaegne edastamine, millist kohustust hageja sageli ei täitnud. Kostja kohustuste täitmist takistas ka hagejapoolne lahenduste ja lähtetingimuste ootamatu muutmine. Kuna kostja poolt tööde teostamine oli võimatu enne vajalike ettevalmistustööde tegemist objektil teiste töövõtjate poolt, siis pikeneski kostja poolt teostatavate tööde üleandmise tähtaeg, mistõttu on hageja nõue põhjendamatu. Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et hageja ei esitanud kostjale pärast objekti üleandmist poolte töövõtulepingus sätestatud tähtaja jooksul pretensioone, mistõttu ei saa hageja tugineda kostja poolsetele rikkumistele. Hageja võttis objekti kostjalt vastu 14.12.2005 aktiga ega esitanud mingeid pretensioone töö kvaliteedi ega tööde teostamise tähtaja ületamise kohta. Ka objekti omanik ei ole kostjale esitanud pretensioone ega nõudeid tähtaegade ega muus osas. Esimese pretensiooni esitas hageja seoses Jõhvi Autokeskuse objektiga kostjale 06.01.2006 ning selles oli nõutava leppetrahvi summaks 110 000 krooni + käibemaks. Kostja vastas pretensioonile 09.02.2006 kirjaga, selgitades, miks leppetrahvi nõue ei ole vastuvõetav ning et pretensioonis esitatud nõuded on alusetud. Kostja nõustus tasuma hagejale osaliselt soojaku kasutamise eest nõutava summa ja ärajäänud tööde eest kokku 8200 krooni ning on selles ulatuses nõus tasaarveldusega. Pärast kostja vastuse saamist esitas hageja kostjale uue samasisulise pretensiooni ja arve nr 69/2006, ka sellele pretensioonile ning arve edastusele vastas kostja, saates võlgnikule 20.03.2006 pretensiooni. Pretensioonis viitas kostja nii asjaolule, et hageja on väidetavale leppetrahvi nõudele lisanud õigusvastaselt käibemaksu kui ka sellele, et leppetrahvide määramine on alusetu. 11.09.2006 esitas kostja AS Deljuan vastuhagi, milles palus välja mõista AS-ilt Holliger Grupp põhivõla katteks 181 940 krooni ja põhivõlaga samas suuruses viivise. AS Holliger Grupp võttis kostjalt tellitud tööd vastu, kuid jättis tööde eest osaliselt tasumata. Lepingu alusel teostatud tööde kogumaksumuseks oli 1 840 000 krooni. 14.12.2005 aktiga võeti tööd vastu, seega pidi tasumine toimuma hiljemalt 13.01.2006. Pretensioone tööde osas hageja ei esitanud. Kostja väljastas hagejale 19.12.2005 arve nr 02227 ja 09.01.2006 arve nr 00024 kogusummas 298 283, 88 krooni, millest võlgnik tasus (pärast pankrotihoiatuse esitamist 18.04.2006) 116 343, 88 krooni. Nimetatud arve alusel jäi tasumata 181 940 krooni. Mittetasumist on hageja põhjendanud kvaliteedivigadega ning tähtaegadest kinnipidamata jätmisega. Kostja oli seisukohal, et töö kvaliteet vastas lepingu tingimustele ning temast tingitud rikkumisi ei esinenud ka tähtaegade osas, mistõttu on hageja sellekohased väited alusetud. Lepingu p 6.3 järgi kohustus hageja arvete tähtaegselt tasumata jätmise korral tasuma kostjale viivist 0,5% viivitanud makse summast iga viivitatud päeva eest. Kostja arvestuse kohaselt võlgneb hageja talle viivisena 240 515, 80 krooni, millisest summast palus välja mõista viivise põhivõla ulatuses, s.o 181 940 krooni.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi ning tegi tasaarvestuse 181 940 krooni osas. Pärast tasaarvestust kuulus hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 181 940 krooni. Kohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda. Pooled on ajagraafikust kinnipidamise osas kokku leppinud lepingu p-s 5. Lepingu p 5.4 järgi oli hagejal õigus ajagraafikut muuta, mille tagajärjel võis muutuda ka tööde teostamise lõpptähtaeg ning lepingu p 5.7.1 järgi on töövõtjal õigus nõuda lõpptähtaja pikendamist, kui hilinemisoht on reaalne ning tingitud asjaolust, mille eest tellija vastutas. Pooltevahelisest kirjavahetusest ja ehituspäevikust nähtub, et tööde tegemise ajal oli pidevalt probleeme tööfrondi õigeaegse ettevalmistamisega. Hageja 16.09.2005 kirjast ja kostja 19.09.2005 vastusest sellele nähtub, et kõik kirjas nimetatud tööd on lõpetatud või alustatud hilinemisega. Ehituspäeviku väljavõttest nähtub, et hageja on viivitanud betoonitöödega ning seetõttu on küttesüsteemide paigaldus hilinenud. Kohus leidis, et hageja poolt tööfrondi etteandmise täitmata jätmine ei olnud märkimisväärne, sest tõendatud on see vaid betoonitööde osas ja 5 päeva suhtes, sest 04.08.2005 asemel teostati betoonitööd 09.08.2005. Tööde teostamise lõpptähtajaks oli lepingu järgi 25.09.2005, kuid tegelikult lõpetati tööd oluliselt hiljem ning tööde vastuvõtmine toimus 14.12.2005. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 tuleb kohustus täita muuhulgas kokkulepitud tähtajaks. Töö teostamine hilinemisega ei ole töövõtulepinguga kokkulepitud töö mittevastavus lepingule, kuid on lepingu rikkumine. Pooled leppisid lepingu p-s 11.3 kokku, et puuduste korral tuleb nendest teatada 5 päeva jooksul. Kuna tähtaja järgimata jätmine ei ole töö puudus, ei tulnud hagejal sellest ka 5 päeva jooksul teatada. Lepingu p 12.4 järgi on hagejal õigus nõuda töödega viivitamisel leppetrahvi. Kohtule esitatud leppetrahvi arvestusest nähtub, et hageja nõuab leppetrahvi iga viivitatud päeva eest kogusummas 103 740 krooni. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi tasumist, kuna kostja on töödega viivitanud. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude ka muude lepingu rikkumiste eest, mis on selles nõudes kirjeldatud. Kostja on esitanud vastuväited üksnes lepingu tähtaegade edasilükkumise osas, kuid muude rikkumiste osas vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus järeldas TsMS § 231 lg 4 alusel, et kostja nõustus hageja väidetega lepingu rikkumiste osas, mis puudutab hageja 06.01.2006 kirja punktides 1-9 toodud väiteid. Hageja on nõustunud soojaku kasutamise tasuga. Kohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele tervikuna ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 181 940 krooni. Kohus leidis, et ka vastuhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on vastuhagi kätte saanud, kuid vastuväiteid esitanud ei ole. Seega lähtus kohus TsMS § 231 lg 4 ning järeldas, et hageja on nõus kostja poolt vastuhagis väljatoodud asjaoludega. VÕS § 637 lg 5 järgi on tellijal kohustus tasuda töövõtulepingu alusel teostatud tööde eest pärast vastuvõtmist ja tööde ülevaatamist. Hageja on tööd vastu võtnud ning üle vaadanud, järelikult oli tal ka kohustus tasuda. Kostja on esitanud hagejale arved. Hageja ei esitanud kostjale vastuväiteid tööde lepingule mittevastavuse kohta. Seega on hageja kohustatud tööde eest tasuma 181 940 krooni. Hageja ei vaielnud vastu viivise suurusele, mistõttu mõistis kohus välja ka viivise 181 940 krooni. Rahuldatud nõuete osas tuleb pärast tasaarvestustuse tegemist hagejalt kostja kasuks välja mõista 181 940 krooni. Kuna maakohus rahuldas nii hagi kui vastuhagi, jättis kohus menetluskulud poolte kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada osaliselt Harju Maakohtu otsus. Apellant vaidlustab põhihagi rahuldamist 70 000 krooni ulatuses, millega on kostjalt välja mõistetud leppetrahv nn muude rikkumiste eest. Samuti palub kostja muuta menetluskulude jaotust.

Apellandi arvates ei vasta tegelikele asjaoludele kohtu seisukoht, et kostja on esitanud vastuväited üksnes lepingu tähtaegade edasilükkamise osas, kuid muude rikkumiste osas vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja möönis hagiavaldusele esitatud vastuses, et „suure osa (üle poole) võlgniku väidetavast nõudest kostja vastu moodustab pretensiooni kohaselt leppetrahv tööde teostamise tähtaja ületamise eest,“ kuid samas esitas hagiavalduse vastuse lisana ka kostja ning hageja kirjavahetuse, mis puudutas muude lepingu rikkumiste eest esitatud leppetrahvi nõudeid ning milles kostja vaidles leppetrahvi nõuetele selgesõnaliselt vastu. Kostja ei ole hagimenetluses poolte varasemas kirjavahetuses esitatud vastuväidetest loobunud, vastupidi, kostja üksnes tunnistas hagiavalduse vastuses viitega 09.02.2006 saadetud kirjale, et AS Deljuan on nõus tasuma AS-ile Holliger Grupp osaliselt soojaku kasutamise eest nõutava summa ning ärajäänud tööde eest, kokku 8200 krooni ning on selles ulatuses nõus tasaarveldusega. Sama seisukohta tõendab ka hagiavalduse vastusele lisatud kiri 20.03.2006. Lisaks esitatud tõenditele kinnitas kostja ka hagiavaldusele esitatud vastuses veel kord, et leppetrahvi nõuded on igal juhul põhjendamatud. Seega on kohus hinnanud ebaõigesti asjas esitatud tõendeid ja kostja poolt selgesõnaliselt väljendatud seisukohti ning alusetult leidnud, et kostja on TsMS § 231 lg 4 alusel nõustunud hageja väidetega lepingu rikkumise osas. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 162 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Harju Maakohtu 31.01.2007 otsusega jäeti poolte menetluskulud poolte endi kanda, mida apellant ei pea õigeks. Kostja esitas esimese astme kohtumenetluses vastuse hagile, vastuhagi ja osales ka kohtuistungil, hageja seevastu ei vastanud vastuhagile ega ilmunud ka kohtuistungile. Seega on tõendatud, et kostja on kulutanud menetluses osalemiseks rohkem ressursse kui hageja, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulude jätmine mõlema poole enda kanda, kuna see rikuks poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuna kohus rahuldas vastuhagi täies ulatuses, on põhjendatud jätta AS-i Deljuan menetluskulud, mis koosnesid riigilõivust ja lepingulise esindaja kuludest, täies ulatuses AS Holliger Grupp kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi esindaja seisukoha kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Harju Maakohtu otsus kaevatavas osas tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab kolleegium võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse ning jätta OÜ Holliger Grupp hagi osaliselt, s.o 70 000 krooni osas, rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagiavaldusele lisatud materjalist nähtuvalt (arve nr 69/2006 – tl 48) nõudis hageja kostjalt leppetrahvi 181 940 krooni. Kostjale esitatud arves on viide hageja 17.02.2006 kirjale nr 21 (tl 4546), mille kümnes punktis on hageja esitanud nõutava leppetrahvi arvestuse. Nimetatud kirja punktides 1-9 on nõutud trahvi mitmesuguste erinevate rikkumiste eest summas 78 200 krooni, punktis 10 on nõutud leppetrahvi tööde teostamise tähtaja ületamise (12.10.2005-13.12.2005) 60 päeva eest 103 740 krooni. Tõendite osas tugines hageja hagiavalduses kirja punktis 2.1 nimetatud nõude osas 30.11.2005 aktile ning punktides 3.1 ja 6.2 nimetatud nõuete osas 20.01.2006 aktile. Kirja punktis 2.1 nõudis hageja 5500 krooni leppetrahvi tellija teostatud töö eest, mis oli tingitud töövõtja poolsest tähtaegade mittejärgimisest, millega kostja rikkus lepingu p 12.6 ja p 12.6.1. Kirja punktis 3.1 nõudis hageja leppetrahvi 7500 krooni ebakvaliteetse töö eest (lepingu p 8.1 ja p 8.19 rikkumine) ning punktis 6.2 leppetrahvi 14 000 krooni kolmanda isiku poolt tellija vastu objekti

täiendava valveteenuse osas esitatud põhjendatud nõude eest. Tõendina nimetatud 30.11.2005 akt veemõõdusõlme isoleerimise kohta (kulutused 5500 krooni) on koostatud hageja poolt. 20.01.2006 akt, milles on viide ebakvaliteetsest tööst (põrandarennide ebatäpsest paigaldamisest) tingitud ehitustööde kallinemisele summas 7500 krooni ja AS Saksa Auto esitatud pretensioonile (täiendava valveteenuse osas) summas 14 000 krooni, on allkirjastatud hageja ja AS Saksa Auto esindajate poolt. Selle akti kohaselt leppisid hageja ja AS Saksa Auto kokku tasumisele kuuluva summa vähendamise 21 500 krooni võrra. Muudele tõenditele hagiavalduses ei ole viidatud. 18.08.2006 kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele vaidles kostja hagile tervikuna vastu, nõustudes küll tasuma hagejale soojaku kasutamise ja ärajäänud tööde eest 8200 krooni ning tegema selles osas saadaoleva tasuga tasaarvelduse (tl 61-65). 11.09.2006 esitas kostja kohtule vastuhagi, milles nõudis tasu teostatud tööde eest 181 940 krooni ning samas summas leppetrahvi arvete tasumata jätmise eest. Kostja esitatud vastuväidetele ja vastuhagile hageja ei vastanud, mingeid omapoolseid seisukohti ei esitanud. Maakohus leidis, et kostja ei ole hageja nõudele muude rikkumiste eest leppetrahvi 78 200 krooni nõudes vastuväiteid esitanud ning, tuginedes TsMS § 231 lg-le 4, rahuldas hagi ka selles osas. Nimetatud käsitlus ei ole eelmärgitud asjaoludel õige. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja vaidles hagile vastu, pidi hageja tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole seda teinud. Ülalnimetatud tõendid, millele on hageja hagiavalduses viidanud, kostja poolset leppetrahvi maksmise kohustust ei tõenda. Seetõttu tuli hagi jätta osaliselt rahuldamata. Kuna kostja on nõustunud hagiavalduse lisaks oleva kirja nr 21 punktides 1-9 nimetatud rikkumiste eest nõutud summast 8200 krooni tasumisega, tuli see temalt välja mõista, kuid ülejäänud, s.o 70 000 krooni, osas tuli vastav nõue jätta rahuldamata. Seetõttu tuleb kohtuotsus kaevatavas osas tühistada ning hageja kasuks väljamõistetud summat 70 000 krooni võrra vähendada. Hageja ja kostja nõuete rahuldamise ulatusele vastavalt tuleb teha tasaarvestus, mille tulemusel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 251 940 krooni (363 880 – 111 940). Kuna ringkonnakohus vähendab hageja nõude rahuldatavat osa ja sõnastab seetõttu ümber otsuse resolutsiooni (tehes rahuldatud nõuete osas tasaarvestuse), siis on sellega ühtlasi parandatud maakohtu otsuses menetlusosalise ärinimes sisaldunud viga. Käesoleva otsuse tulemusel on hageja 181 940 kroonisest nõudest rahuldatud 111 940 krooni, kostja nõue summas 363 880 krooni aga tervikuna. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, § 163 lg-st 1 tulenevalt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Arvestades nii hagi osalist rahuldamist kui vastuhagi rahuldamist, jätab ringkonnakohus AS-i Deljuan menetluskulud 3⁄4 ulatuses AS Holliger Grupp kanda, AS-i Holliger Grupp menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.