Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-96-07 Tartu, 12. november 2007. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu OÜ SILVENOINEN hagi Rando Kesküla, Kalvi Pihli ja Katri Roinineni vastu kahju hüvitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-1434 OÜ SILVENOINEN kassatsioonkaebus Hageja OÜ SILVENOINEN (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge Kostja Rando Kesküla (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leino Biin Kostja Kalvi Pihl (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leino Biin Kostja Katri Roininen (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Leino Biin 15. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 27. novembri 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada OÜ-le SILVENOINEN kassatsioonkaebuselt 3. aprillil 2007. a tasutud kautsjon 2595 (kaks tuhat viissada üheksakümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ SILVENOINEN esitas 25. aprillil 2005. a Jõgeva Maakohtule hagiavalduse Rando Keskülalt 101 596 krooni 50 sendi, Kalvi Pihlilt 133 489 krooni 30 sendi, Katri Roininenilt 24 320 krooni 40 sendi ja Paavo Veermäelt 127 431 krooni 70 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötasid kostjad hageja hallatavas Lihula tanklas. Kostjatega olid sõlmitud töölepingud ning kollektiivse varalise vastutuse leping. Lihula tankla 24. jaanuari 2005. a sularahaarvelduse kontrollakti järgi on 2004. aastal tekkinud tanklas puudujääk, kokku 386 837 krooni 90 senti. Kostjad, rikkudes töökohustusi, tekitasid 1. jaanuarist 2004. a 31. detsembrini 2004. a hagejale puudujäägiga varalist kahju, mille nad on kohustatud hüvitama kollektiivse varalise vastutuse lepingu järgi.
2.Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu. R. Kesküla, K. Pihl ja K. Roininen leidsid, et hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostjate andmetel müüdi tanklas mitte hageja, vaid Eksar-Transoil AS-i kaupa. Kostjatega sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse lepingust ei nähtu, kes on tööandjaks, ning tööandja esindaja ei ole lepingut allkirjastanud. R. Kesküla kirjutas lepingule alla alles töölepingu lõpetamisel. Seega ei olnud temaga töötamise perioodil kollektiivse varalise vastutuse lepingut sõlmitud.
Hageja jättis täitmata kohustuse kehtestada arvestuse ja aruandluse kord ning vastavad dokumendivormid, mistõttu ei olnud kostjatel võimalik neid vorme täita. Hageja oli andnud aruande vormi, millele kanti vahetuste üleandmise andmed, kuid alates 2004. aasta märtsist neid blankette hageja töökohta ei toonud. Juhised aruande täitmiseks saadi suuliselt nii hageja juhatuse liikmelt kui ka P. Veermäelt, kes oli määratud tankla juhatajaks. Kostjad töötasid tankijatena ning nende töökohustuste ja -õiguste hulka ei kuulunud sularaha inkasseerimine. Hageja ei olnud kehtestanud sularaha üleandmise või inkassatsiooni korda või ei olnud töötajatele seda tutvustanud, mistõttu ei saa kostjad vastutada raha võimaliku kaotsimineku eest. Võrreldes tankla käivet väidetava tekitatud kahjuga ilmneb, et igakuine raha puudujääk oli keskmiselt 1/3 tankla käibest. Selline puudujääk oleks pidanud juba varem hageja tähelepanu äratama. Hagi on esitatud pärast aegumistähtaja möödumist ja on seetõttu aegunud. P. Veermäe selgitas kirjalikus vastuses, et töökorralduse ja dokumentatsiooni kehtestas hageja juhtkond. Kostjad täitsid juhtkonna korraldusi. Töölepingu lõpetamisel kostjale pretensioone ei esitatud. Kõik dokumendid viis hageja tankla töö lõpetamisel ära, mistõttu ei ole võimalik neid tõenditena esitada.
3.Jõgeva Maakohus rahuldas hagi 28. novembri 2005. a otsusega ning mõistis R. Keskülalt hageja kasuks välja 101 596 krooni 50 senti, K. Pihlilt 133 489 krooni 30 senti, K. Roininenilt 24 320 krooni 40 senti ja P. Veermäelt 127 431 krooni 70 senti.
4.R. Kesküla, K. Pihl ja K. Roininen esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. P. Veermäe maakohtu otsust ei vaidlustanud. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. veebruari 2006. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega rahuldati OÜ SILVENOINEN hagi R. Kesküla, K. Pihli ja K. Roinineni vastu, ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega P. Veermäelt mõisteti hageja kasuks välja 127 431 krooni 70 senti. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole põhjendanud, kas hageja kahju tekkis R. Kesküla, K. Pihli ja K. Roinineni õigusvastase käitumise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal esitada täiendavaid tõendeid.
6.Tartu Maakohus rahuldas 27. novembri 2006. a otsusega R. Kesküla, K. Pihli ja K. Roinineni vastu esitatud hagi osaliselt ning mõistis hageja kasuks välja R. Keskülalt 60 957 krooni 90 senti, K. Pihlilt 80 093 krooni 60 senti ja K. Roininenilt 14 592 krooni 20 senti. Kohtukulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on hagejale kahju tekkimine tõendatud tankla sularahaarvelduse kontrollaktiga, sularaha liikumise kontrolltabeliga, tankla sularaha sissemaksu ja sularaha liikumise andmetega ning vahetuse müügiaruannetega. Nimetatud tõenditest ilmneb, et 1. jaanuarist 2004. a
31.detsembrini 2004. a tekkis tanklas puudujääk 386 837 krooni 90 senti. Sellest summast 127 431 krooni 70 senti mõistis Jõgeva Maakohus 28. novembri 2005. a otsusega välja P. Veermäelt, kes ei ole seda otsust vaidlustanud.
Kostjate süü tuvastamisel tuleb muu hulgas hinnata seda, kas hageja oli korraldanud raamatupidamise ja jälginud sellest kinnipidamist. Kogutud tõenditest ilmneb, et raamatupidamine ei olnud korraldatud ning hageja ei kontrollinud, kuidas töötajad raamatupidamist teevad. Hageja ei täitnud kollektiivse varalise vastutuse lepingus sätestatud kohustust luua kollektiivile tingimused, mis on vajalikud väärtuste täieliku säilimise tagamiseks, ning ei rakendanud õigel ajal abinõusid, selgitamaks ja kõrvaldamaks põhjusi, mis takistavad kollektiivil tagamast väärtuste säilimist, ega selgitanud välja isikuid, kes on süüdi kahju tekitamises. Tõendatud on sularaha laekumine tanklasse ning sularaha panka üleandmine. Pooled ei ole tõendanud raha hoidmist vahetuse ajal ning raha üleandmist pärast vahetuse lõppu. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimise tagajärjeks on see, et tööandja ei pea konkreetselt tõendama, milline töötaja või millised töötajad ühiselt põhjustasid kahju. Kostjad olid kohustatud tagama hageja vara säilimise ning vastutavad vara kaotsimineku eest. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja vara kadunuks muul viisil kui nende tegevuse tõttu. Puudujäägi tekkimises on osaliselt süüdi ka hageja, sest ta jättis raamatupidamise korraldamata ning võttis tankla juhatajana tööle ebausaldusväärse töötaja (P. Veermäe). Hinnates ENSV töökoodeksi (TööK) § 130 lg 1 alusel olukorda, milles kahju tekitati, ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 järgi kahjustatud isikust endast tulenevaid asjaolusid, rahuldas maakohus hagi 60% ulatuses.
7.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada kostjatelt väljamõistetatud kahjuhüvitise vähendamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega rahuldada hagi kostjate vastu täies ulatuses.
8.Kostjad esitasid samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, paludes selle tühistada ning uue otsusega jätta hagi nende vastu rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. märtsi 2007. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused, tühistades maakohtu otsuse ja tehes uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus tuvastas, et kollektiivse varalise vastutuse lepinguga võtsid kostjad endale kohustuse vastutada Lihula tanklas asuva vara säilimise eest, kohustudes selle kohustuse rikkumise korral hüvitama kahju. Lepingust tulenevalt ei vastuta kostjad kahju eest, mis jääb väljapoole lepinguga võetud kohustust. Kostjad töötasid tankijatena ning nende põhiliseks tööülesandeks oli kütuse müük klientidele. Kostjate seletustest nähtub, et pärast vahetuse lõppu panid nad sularaha seifi ning nendel puudujääke ei olnud. Eelnevat kinnitab asjaolu, et kostjatega töölepingute lõpetamisel hagejal neile pretensioone ei olnud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjatega samal perioodil töötas tanklas tankijana P. Veermäe, kes täitis ühtlasi ka tankla juhataja kohustusi ning kelle tööülesannete hulka kuulus sularaha käitlemine (raha panka viimine, tööandja esindajale üleandmine, raha kulutamine tankla olmevajadusteks). Asjas ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju võttis kostja P. Veermäe tankla seifist
sularaha ning kas kogu seifis olnud sularaha on võrdne summaga, mille P. Veermäe viis panka, andis üle hageja esindajale või kasutas tankla olmevajadusteks. Kuivõrd kollektiivse varalise vastutuse lepingust tulenevalt puudus kostjatel tanklas oleva sularaha käsutamise õigus ja reaalselt tegi sularahaga tehinguid P. Veermäe, siis ei saa kostjate süüd sularaha puudujäägi tekkimises eeldada. Hageja ei ole tõendanud, kes kostjatest ja kui palju kahju tekitas. Seetõttu ei saa kindlaks teha põhjuslikku seost kostjate väidetavate töökohustuste rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Lisaks märkis ringkonnakohus, et hageja jättis täitmata endale kollektiivse varalise vastutuse lepinguga ning K. Pihliga sõlmitud varalise vastutuse lisaklausliga võetud kohustused. Kostjatega töölepingute lõpetamisel ei teinud hageja inventuure, et võimalik kahju ja selle tekkepõhjused välja selgitada. Kontrollakt, millega tuvastati puudujääk, on koostatud alles pärast kostjatega töölepingute lõpetamist. Kollektiivse varalise vastutuse lepingust nähtub, et 2004. a detsembris olid tankijatena tööl ka E. Pihl ja K. Koppel. Hagiavaldusest ja hageja esitatud tõenditest ei nähtu, milline võiks olla nimetatud isikute osa kahju tekitamises.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palus hageja jätta kohtukulud kostjate kanda. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt töökoodeksist tulenevat töötajate süü eeldust kollektiivse varalise vastutuse korral: kostjad pidid tõendama oma süü puudumist. Kuna kostjad on kinnitanud, et neil oli rahale juurdepääs, ei ole põhjendatud ringkonnakohtu tuginemine sellele, et kostjatel puudus sularaha käsutamise õigus ja tehinguid tegi P. Veermäe, mistõttu ei saa kostjate süüd eeldada. Hageja tegemata jätmised ei vabasta kostjaid kahju hüvitamise kohustusest. Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, jättes vastamata hageja apellatsioonkaebuse väidetele ning jättes tõendid analüüsimata ja põhjendamata, miks tuleb tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Samuti tugines ringkonnakohus asjaoludele, mida pole uuritud ega tõendatud, väljudes sellega kostjate apellatsioonkaebuse piiridest.
11.Kostjad ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.TööK § 1281 lg 1 sätestab võimaluse sõlmida kollektiivse varalise vastutuse lepingu töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga (väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega ning kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja materiaalset vastutust ja sõlmida temaga täieliku materiaalse vastutuse lepingut.
Tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub TööK § 1281 lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus, sh peab ta tõendama, miks ei olnud iga töötajaga võimalik eraldi sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Kuna kollektiivne varalise vastutuse leping on töötajale ebasoodne leping (töötaja vastutab mitte üksnes oma tegude eest, vaid ka kollektiivi teiste liikmete tegude eest) ja kuna praegusel ajal ei ole ühiskonnas toimunud muudatuste tõttu enam rakendatavad töötajate huve kaitsvad TööK § 1281 lg-d 2 ja 3, mis vastavalt näevad ette kollektiivse varalise vastutuse lepingu kooskõlastamise ettevõtte, asutuse või organisatsiooni ametiühingukomiteega (neid ei näe ette ametiühingute seadus) ning kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimise võimaluse üksnes vastavas loetelus nimetatud tööde puhul (selle loetelu pidi kinnitama NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riiklik Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee koos ÜAÜKN-iga), siis peavad kohtud hindama kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivust sõltumata poolte taotlustest. Kohtud ei tuvastanud, kas esinevad kostjatega kollektiivse varalise vastutuse lepingute sõlmimise eeldused või mitte. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt. TsMS § 351 lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi teine lõige paneb kohtule kohustuse võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoht.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama kostjate kõiki vastuväiteid, sh väiteid, et hageja ei ole kollektiivse varalise vastutuse lepingule alla kirjutanud, hagejale ei ole kahju tekkinud ning kostja R. Kesküla kirjutas kollektiivse varalise vastutuse lepingule alla alles töölepingu lõpetamisel. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 113, leides et R. Kesküla kiitis temaga töölepingu lõppemise päeval kollektiivse varalise vastutuse lepingu heaks. TsÜS § 113 kohaselt, kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. TsÜS § 113 rakendub TsÜS § 111 lg-st 1 nähtuvalt üksnes juhul, kui tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku eelnevast või tagantjärele antud nõusolekust (heakskiidust). Kollektiivse varalise vastutuse leping sõlmitakse TööK § 1281 lg 2 järgi tööandja ja kollektiivi kõigi liikmete vahel. Kuna kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivus ei sõltu kolmanda isiku nõusolekust, ei ole TsÜS § 113 sellise lepingu puhul kohaldatav. Samuti peab maakohus arvestama asja uuel läbivaatamisel töölepingu seaduse §-ga 15, mille järgi on töötaja jaoks seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust halvemad töölepingu tingimused kehtetud. Sellest sättest tulenevalt on kehtetu leping, millega tahetakse sisse seada töötajate kollektiivne varaline vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi. Kolleegium juhib veel tähelepanu sellele, et kostjad on hagejaga sõlmitud kollektiivse varalise vastutuse lepingule alla kirjutanud eri kuupäevadel vastavalt oma tööleasumisele hageja juures. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmivad tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist
mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed. Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmiseks on ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmine.
15.Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et pooled sõlmisid kehtiva kollektiivse varalise vastutuse lepingu ja kostjad rikkusid ühiselt seda lepingut, s.o ei taganud neile usaldatud vara allesolekut, peab maakohus hindama süü puudumise vastuväidet iga kostja suhtes eraldi. Kostjate süü kahju tekitamises võib puududa muu hulgas siis, kui neil ei olnud võimalik mõistlikult käitudes ära hoida puudujäägi tekkimist selle tõttu, et hageja rikkus oma kohustusi, mida ta oli endale võtnud kollektiivse täieliku varalise vastutuse lepinguga. Juhul, kui kostjad ei suuda tõendada oma süü puudumist, võib neilt väljamõistetavat hüvitist vähendada TööK § 130 lg 2 järgi, arvestades nende igaühe süü astet ja materiaalset olukorda ning muid asjaolusid, sh hageja poolt oma kohustuste rikkumist.
16.Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.