Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja HTÜ kanda.
1(9)
2-07-46137 Edasikaebamise kord Käesoleva
kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 10. mail 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus seoses menetlusabi taotlusega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.1. novembril 2007.a HTÜ poolt Harju Maakohtule esitatud hagides palutakse VL’ilt (edaspidi kostja I) välja mõista 136 296,13 krooni ja JM’elt (edaspidi kostja II) 217 763,87 krooni. Kohtu 29. aprilli 2008.a määrusega on kostjate vastu esitatud hagid liidetud ühte menetlusse.
2.Hagiavalduste kohaselt viidi 16. juulil 2007.a HTÜ(edaspidi ka HTÜ) toidukaupluses läbi inventuur, mille käigus tuvastati suur puudujääk kaupade osas summas 999 394,87 krooni. Inventuur hõlmas ajavahemikku 22.11.2006-16.07.2007. Inventuur on läbi viidud kaupluse töötajate juuresolekul ning selle läbiviimise õigsust ja tulemusi töötajate poolt vaidlustatud ei ole. Esialgsest puudujäägi summast on loomuliku kaona maha arvestatud 2,7% inventuuride vahele jääva perioodi käibest. Perioodi käive kaupluses oli 22 207 922 krooni ning sellest 2,7% moodustab 599 613 krooni. Lõplikuks puudujäägi summaks kaupade osas jäi seega 399 780 krooni. Inventuuri tulemused on fikseeritud 16. augustil 2007.a vormistatud lõpliku inventuuriaktiga ja HTÜ 16. augusti 2007.a juhatuse korraldusega nr 81. Hageja märgib, et sedavõrd suuresummaline puudujääk on HTÜ majandus- ja kutsetegevuses ning pikaajalises praktikas erandlik. Samuti ei ole tavaline loomuliku kao määramine sedavõrd suur protsendina. Käesoleval juhul oli loomuliku kao protsendi määramine sedavõrd suurena peamiselt tingitud sellest, et 2007.a aprillis avati toidukaupluse laiendus ning sellega kaasnevalt võib n-ö üleminekuperioodil loomulik kadu mõistetavalt olla suurem. HTÜ praktikas ei ole kunagi esinenud puudujääki ning ka loomuliku kao määramist sedavõrd suurte summade ulatuses. Hageja hinnangul on oluline ka see, et ligi 80% puudujäägi summast moodustas kiirestiringlev kaup, s.o kaubaartiklid, mille realiseerimisaeg ei ületa kahte nädalat (puuja juurviljad, piimatooted, munad, jäätis, juust, värske liha ja muud lihatooted, kalatooted, singid ja vorstid, valmistoit jne). Summaliselt oli kiirestiringleva kauba osakaal 2(9)
2-07-46137 puudujäägi summas tervikuna 797 396 krooni (puudujäägi kogusumma 999 394 krooni). Seejuures oli enne kaupluse juurdeehituse valmimist kiirestiringleva kauba osakaal võrreldes praegusega oluliselt piiratum. Enne kaupluse juurdeehituse avamist oli kiirestiringlevat kaupa vanas kaupluses kokku 211 385 krooni väärtuses. Isegi kui eeldada kogu selle kauba riknemist üleminekuperioodil, peaks määratud loomulik kadu (599 000 krooni) selle igal juhul ära katma. Seega võib hageja hinnangul eeldada, et tegelikkuses on puudujääk valdavas osas tekkinud perioodil 2007.a aprillist juulini. Puudujäägi tekkimise ajal töötas kostja I kaupluses kaupluse juhataja asetäitjana ja kostja II kaupluse juhatajana. Kostjatega olid vastavalt 21. oktoobril 1997.a ja 13. novembril 2002.a sõlmitud töölepingud. Kostjate detailsed töökohustused olid fikseeritud ametijuhendites. Kaupluse töötajatega oli sõlmitud ka kollektiivse materiaalse vastutuse leping, mille 1. punkti kohaselt võttis kaupluse kollektiiv endale kollektiivse materiaalse vastutuse kõigi nendele usaldatud vara ja materiaalsete väärtuste säilimise tagamata jätmise eest. Kuna kaupluse juhataja, juhataja asetäitjad ja teised kaupluse töötajad moodustasid ühtse töötajate kollektiivi, kes töötasid ühiselt kaupluses ja kelle vastutust eraldi piiritleda polnud võimalik, siis kuulusid nad igal juhul sellesse töötajate kategooriasse, kellega võis sõlmida täieliku kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu (ENSV) töökoodeksi (TööK) § 1281 lg 1 alusel. Vastavalt TööK § 128 lg 1 p-le 1 on töötaja kohustatud ettevõttele tekitatud kahju hüvitama täies ulatuses, kui temaga on sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping, millega töötajad võtavad enesele täieliku materiaalse vastutuse neile hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest seoses vara hoidmisega, müügiga, veoga, müügiprotsessis kasutamisega. Kaupluse kollektiiv, kelle hulka kuulusid ka kostjad, on nendele usaldatud materiaalsete väärtuste puudujäägiga tekitanud HTÜ-le materiaalset kahju kogusummas 399 780,89 krooni. Seega on kaupluse kollektiiv jätnud täitmata kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu punktiga 1.1 endale võetud kohustuse tagada tööandja vara ja materiaalsete väärtuste säilimine. Kollektiivi liikmed ei ole täitnud lepingu punkti 2.2. alapunktides 1-5 nimetatud kohustusi. Ühtlasi on hageja seisukohal, et kostja on rikkunud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 p 3 sätestatud teise poole vara kahjustamisest hoidumise kohustust. Hageja soovib seetõttu puudujäägiga tekitatud kahju hüvitamist. Hageja on seisukohal, et kahju tekitamise põhjuseks on otsene töökohustuste rikkumine kaupluse juhataja ja tema asetäitjate poolt. Vastupidist peaks vastutusest vabanemiseks tõendama kostjad. Sõltumata töötaja süü eeldusest võimaldab TööK § 129 lg 2 ja § 130 lg 1 mitme töötaja poolt tekitatud kahju suuruse määratlemisel arvestada iga töötaja süüastet ning tegelikku olukorda, milles kahju tekitati. Hagi esitamisel on hageja nendest põhimõtetest lähtunud. Hagejal ei ole õnnestunud veenvalt ning lõplikult välja selgitada puudujäägi tegelikke tekkepõhjusi. Hagejal puuduvad andmed suuresummaliste varguste kohta ostjate, muude kolmandate isikute või kaupluse töötajate endi poolt. Arvestades kauba koguseid ja puudujäägi koosseisu, on selle tarbimine kohapeal füüsiliselt võimatu. Kaupluses kasutati tänapäevaseid turvameetmeid isegi suuremas ulatuses kui tavaliselt. Loomuliku kao suurus (599 613 kr) on enam kui piisav, et katta tavapärastest majandusriskidest tuleneda võivad kahjud. Kostjate poolt hagejale antud selgitustes esile toodu ei saa olla sedavõrd suuresummalise puudujäägi tekkimise põhjuseks. Eeltoodut arvestades on hageja sunnitud järeldama, et puudujäägi põhjuseks sai olla üksnes kaupluse juhataja ning tema asetäitjate poolne töökohustuste rikkumine. Kaupu
3(9)
2-07-46137 telliti "üle", kontrollimata tegelikke laojääke ja vajadusi; realiseerimistähtaja ületanud kaup visati lihtsalt minema ilma, et oleks vormistatud mahakandmise akte; tegelikke kaubakoguseid kauba vastuvõtmisel ei kontrollitud. Kaupade tellimine, vastuvõtmine, arvestuse pidamine, sortimendi jälgimine, realiseerimistähtaegade jälgimine, kaupade väljapaneku korraldamine, personali juhendamine, kaupluse töö organiseerimine ja planeerimine jms oli kostjate töökohustusteks tulenevalt ametijuhenditest (hagides on viidatud kostjate ametijuhendite erinevatele punktidele). Kostjad ei ole teatanud hagejale võimalikest probleemidest või häiretest kaupluse igapäevatöös enne inventuuri toimumist. Kirjeldatud situatsioonis ei oleks hageja hinnangul mõistlik ega õiglane kohaldada materiaalset vastutust kaupluse müüjate suhtes. Müüja peamisteks tööülesanneteks on eelkõige ostjaskonna häireteta teenindamine, müüjad ei teosta juhtimis- ja kontrollifunktsiooni ega tegele kaupade tellimiste, vastuvõtmiste, aruandluse ja muude kaupluse juhataja või tema asetäitjate tööülesannetega. Hagejal ei ole andmeid selle kohta, et kaupluse lihttöötajad oleks toime pannud vargusi. Seega, arvestades tegelikku olukorda, isikute erinevaid tööülesandeid ning muid antud asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid, soovib hageja tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses kostjalt kui kaupluse juhatajalt ja tema asetäitjatelt. Kostjatega sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu punkti 5.4. kohaselt kuulub kahjusumma töötajate poolt hüvitamisele võrdeliselt tegelikult töötatud ajaga ja palga suurusega viimase inventeerimise ja kahju ilmsikstuleku päeva vahelisel perioodil. Arvestades töötatud aega ning väljateenitud töötasu, on kostjate poolt hüvitamisele kuuluvad summad vastavalt 136 296,13 krooni ja 217 763,87 krooni. Hageja on esitanud ka alternatiivse arvestuse hüvitamisele kuuluvate summade kohta, paludes kostjalt I välja mõista 42 418,96 krooni ja kostjalt II 67 773,88 krooni. Nimetatud arvestuses on hageja kostjatele langeva kahjusumma leidmisel lähtunud kõikide kollektiivse materiaalse vastutuse lepinguga hõlmatud isikute osast.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
Kostjad hagi ei tunnista.
3.Kostjate hinnangul ei ole hageja nõuete rahuldamiseks vajalikke eeldusi (s.o töökohustuste rikkumine, kahju olemasolu, põhjuslik seos ja süü) tõendanud. Hageja pole ära näidanud ühtegi töökohustust, mille vastu oleksid kostjad eksinud. Töölepingu konkreetsete tingimustega seostamata arutlus ei ole arvestatav, sest töötajale ei saa ette heita konkretiseerimata ja seaduses sätestatud korras teatavaks tegemata nõude rikkumist. Kohustuste rikkujaks on olnud hoopis hageja. Hageja pole tutvustanud kostjatele seadusandlust töötajate kollektiivse materiaalse vastutuse kohta ega andnud materiaalsete väärtuste hoidmise, vastuvõtu, töötlemise ja müügi juhendeid. Hageja ei viinud läbi inventuuri uue kaupluse avamisel ega ka töötajate kollektiivi uute liikmete lisandumisel. Seega rikkus hageja jämedalt kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu p 2.4 sätestatud kohustusi ja peab väidetava kahju ise kandma. Lisaks on kostjate hinnangul tõendamata ka kahju tekitamine ja selle ulatus. Soovides panna töötajaid vastutama kaupade realiseerumistähtaegade möödumise eest, eksib hageja üldtunnustatud põhimõte vastu, et just tööandja kui kogu tööprotsessi korraldaja peab kandma sellega seotud ettevõtlusriski (TööK §125 lg 2). Kostjatelt nõutava summa arvutus põhineb hageja enda poolt suvaliselt määratud loomuliku kao protsendil, mille suurust ei oska hageja põhjendada ega ühtegi aktsepteeritava metoodikaga seostada.
4(9)
2-07-46137 Põhjuslik seos väidetava rikkumise ning väidetava kahju vahel pole samuti tuvastatav. Hagiavaldusele lisatud 16. augusti 2007.a korralduses peab hageja kahju põhjusteks kaupade füüsikalis-keemilisi omadusi, ostjate vargusi, halvenenud müügitingimusi ning kaadri nappust. Jättes uue kaupluse (juurdeehituse) avamisel inventuuri tegemata, võttis hagejale endale ise riski, et kahju tekkimise põhjusi ei suudetagi tuvastada. Ka mahakandmisaktide vormistamise korral oleks kaup sellele vaatamata riknenud – nn elimineerimismeetod tõestab siinkohal põhjusliku seose puudumist. Samuti pole tuvastatav kostjate süü. Kaupluses oli terav kaadri nappus, seda probleemi pole hageja suvatsenud lahendada vaatamata kostjatelt tulnud ettepanekutele. Hageja pole kostjaid koolitanud ega ka väärtuste liikumise korda tutvustanud.
4.Kostjate hinnangul ei saa kollektiivne materiaalne vastutus käesoleval juhul ka rakenduda. Lähtudes Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-96-07 tehtud otsuse (p 13) väljendatud seisukohtadest, tuleks hagejal muu hulgas tõendada, et kollektiivi iga töötajaga polnud võimalik eraldi sõlmida isiklikku varalise vastutuse lepingut. Hageja ei ole mainitud asjaolu tõendanud. Seega on asjas tõendina esitatud kollektiivse materiaalse vastutuse leping tühine. Samuti pole hageja tegevus kooskõlas Riigikohtu sama lahendi punktist 14 tulenevate suunistega, mille kohaselt tähendab uute liikmete kollektiivi lisandumine kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu muutmist, mis omakorda eeldab kõigi kollektiivi liikmete nõusolekut. Kaupluse kollektiivi uute liikmete lisandumise korral hageja kollektiivi kuulunud teistelt töötajatelt kirjalikku nõusolekut ei võtnud. Kostjad märgivad samuti, et poolte vahel sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu punktis 3.2 sisalduva kokkuleppe kohaselt pidi hüvitamisele kuuluv kahju jagatama kollektiivi liikmete vahel võrdeliselt tegelikult töötatud ajaga ja palga suurusega viimase inventeerimise ja kahju ilmsikstuleku päeva vahelisel perioodil. Seega oleks hagejal õigus nõuda kollektiivi igalt liikmelt hüvitist sellele liikmele langevas osas. Taoline kokkulepe vastab ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 63 toodud osavastutuse tunnustele. Hagis esitatud nõuete arvutusmetoodika aga eelnimetatud kokkulepetele ei vasta. Kuivõrd lepingus oli kokku lepitud kahjunõude jagamine kollektiivi liikmete vahel, ei saa loobumine nõude esitamisest kollektiivi teatud liikmete vastu mõjutada teiste liikmete kohustuste ulatust.
MENETLUSE KÄIK
5.3. märtsil ja 1. aprillil 2010.a toimunud kohtuistungitel jäi hageja esindaja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjate esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus võttis 3. märtsi 2010.a istungil vande all seletuse kostjatelt ning 1. aprilli 2010.a istungil hageja juhatuse liikmelt P.L , samuti kuulas kohus viimatinimetatud istungil üle tunnistaja L.H .
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Pooltel puudub vaidlus selles, et 16. juulil 2007.a viidi HTÜ toidukaupluses läbi inventuur, mille käigus tuvastati puudujääk kaupade osas summas 999 394,87 krooni. Inventuur hõlmas ajavahemikku 22.11.2006-16.07.2007. Nimetatud perioodil töötas kostja I kaupluses kaupluse juhataja asetäitjana ja kostja II kaupluse juhatajana. Samuti puudub vaidlus selles, et kaupluse töötajatega oli sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse
5(9)
2-07-46137 leping, mille 1. punkti kohaselt võttis kaupluse kollektiiv endale materiaalse vastutuse kõigi nendele usaldatud vara ja materiaalsete väärtuste säilimise tagamata jätmise eest (s.t leping kehtestas töötajate täieliku varalise vastutuse).
8.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas on täidetud kollektiivse materiaalse vastutuse eeldused. Juhul kui kollektiivne materiaalne vastutus siiski kohaldub, on pooltel vaidlus kostjate võimaliku vastutuse ulatuse üle.
9.Vastavalt 1. juulil 2009.a jõustunud töölepingu seaduse § 131 lg-le 1 kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud töölepingule alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kuuluvad käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele enne 1. juulit 2009.a kehtinud TLS ning TööK.
10.TLS § 15 esimesest lausest tulenes, et töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud. Kohtu hinnangul ei ole kollektiivse materiaalse vastutuse leping (millele hageja nõuded tuginevad) õiguslikult kehtiv. Nimetatud asjaolu juba iseenesest välistab hagi rahuldamise. TööK § 1281 lg 1 sätestab võimaluse sõlmida kollektiivse varalise vastutuse lepingu töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga (väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega ning kui ei ole võimalik piiritleda iga töötaja materiaalset vastutust ja sõlmida temaga täieliku materiaalse vastutuse lepingut. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmivad tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed. Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmiseks on kohtupraktikas loetud ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmist (vt nt: Riigikohtu 12. novembri 2007.a otsus tsiviilasjas nr 32-1-96-07 (p 14)). Kollektiivse materiaalse vastutuse leping kaupluse kollektiiviga on asja materjalidest nähtuvalt sõlmitud 1. oktoobril 2006.a (vt toimik, I kd, lk 18-21). Üheksa töötajat, sh kostjad, on lepingu eeldatavalt samal päeval ka allkirjastanud. Samast tõendist nähtuvalt on aga hiljem (perioodil kuni 2007.a augustini) kollektiivi lisandunud veel 16 töötajat. Seega on muutunud kollektiivi liikmete koosseis. Lisandunud töötajad on algselt sõlmitud lepingule küll alla kirjutanud, kuid puuduvad tõendid kollektiivi juba kuulunud töötajatelt lepingu muutmiseks kirjaliku nõusoleku saamise kohta. Hageja on menetluses isegi möönnud, et uute töötajate lisandumisel lepingu muutmiseks olemasolevatelt töötajatelt nõusolekut ei küsitud (vt toimik, I kd, lk 183). Kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu muudatuste nõuetekohane vormistamata jätmine halvendab töötaja olukorda võrreldes seaduses ettenähtuga ning tuleb lugeda seetõttu kehtetuks vastavalt TLS §-s 15 sätestatule.
11.Kohus lisab, et lähtudes juba ülalviidatud Riigikohtu otsuse punktides 13 ja 14 väljendatud seisukohtadest, ei saa TLS §-s 15 sätestatud keelust tulenevalt seada sisse töötajate kollektiivset varalist vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi. Tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub seejuures TööK § 1281 lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus. Muu hulgas peab tööandja tõendama, miks ei olnud iga töötajaga
6(9)
2-07-46137 võimalik eraldi sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, miks ei olnud võimalik kaupluse juhataja ja juhataja asetäitjaga käesoleval juhul sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Hageja väitel ei olnud individuaalse materiaalse vastutuse lepinguid töötajatega võimalik sõlmida eelkõige seetõttu, et kaupluse sarnases suures toidupoes ei saa ruumiliselt, ajaliselt ega esemeliselt piiritleda töötajate juurdepääsu varale, arvestades kaupade rohkust ja sortimenti (s.t kõikidel kaupluse töötajatel on ligipääs kõikidele kaupadele). Oma väidete põhistamiseks on hageja esitanud Eesti Tarbijateühistute Keskühistu 11. jaanuari 2010.a vastuskirja materiaalsest vastutusest (vt toimik, I kd, lk 194). Samas märgib hageja ise hagiavalduses, et kaupluse juhataja ja tema asetäitjate tööülesanded on müüjate omast oluliselt erinevad. Seega oleks eeldatavalt võimalik ka piiritleda nende isiklikku materiaalset vastutust kaupluse muu kollektiivi omast. Kohus möönab, et see piiritlemine võiks olla komplitseeritud kaupluses töötavate müüjate lõikes (eeldusel, et neil kõigil on juurdepääs kõikidele kaupluses olemasolevatele kaupadele).
12.Kohtu hinnangul ei saaks hageja nõudeid rahuldada ka juhul, kui jätta eeltoodud kohtu järeldused tähelepanuta ning lugeda kollektiivse materiaalse vastutuse leping kehtivaks. Kostjate materiaalse vastutuse eeldusena peaks hageja muu hulgas tõendama põhjusliku seose olemasolu kostjatele etteheidetavate töökohustuste rikkumiste ja tekkinud kahju vahel. Asja materjalide põhjal võib iseenesest tõendatuks lugeda hagis väidetud kahju (puudujäägi) tekkimise. Seda kinnitab eeskätt hagidele lisatud akt inventeerimise tulemuste kohta kaupluses (vt toimik, I kd, lk 7-8). Kaudselt võib kahju tekkimist järeldada ka kostjate seletuskirjadest, milles inventuuri tulemuste õigsust iseenesest kahtluse alla ei seata (vt toimik, I kd, lk 22 ning lk 112, 113 ja 114). Samas pole kohtu arvates asjas tuvastamist leidnud, et kõnealune kahju oleks tekkinud otseselt või kaudselt kostjate lepingurikkumiste tagajärjel. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks kasutatakse nn elimineerimise meetodit või asendusmeetodit. Esimese puhul jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Asendusmeetodi rakendamise korral (kasutatakse tegevusetuse juhtumitel) tuleb kontrollida, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil.
13.Hageja heidab kostjatele ette kaupade tellimist tegelikke laojääke ja vajadusi kontrollimata (n-ö ületellimine); realiseerimistähtaja ületanud kauba minemaviskamist nõutavaid mahakandmise akte vormistamata; tegelike kaubakoguste kontrollimata jätmist kauba vastuvõtmisel. Samas oli kaupade tellimine, vastuvõtmine, arvestuse pidamine, sortimendi jälgimine, realiseerimistähtaegade jälgimine, kaupade väljapaneku korraldamine, personali juhendamine, kaupluse töö organiseerimine ja planeerimine kostjate töölepingute lisaks olevastest ametijuhenditest tulenevalt nende töökohustusteks (vt toimik, I kd, lk 16-17; lk 106-107). Samas nähtub kostjate vande all antud seletustest ja tunnistaja L.H ütlustest, et kaupluse laienduse avamisel (mis jäi samuti inventeeritavasse ajaperioodi) ei tegelenud n-ö uude kauplusesse kaupade tellimisega mitte kostjad, vaid
7(9)
2-07-46137 HTÜ kaubandusosakonnas töötavad müügijuhid. Samuti andsid müügijuhid kaupluse juhtkonnale kaupade tellimist puudutavaid siduvaid korraldusi ka pärast laienduse avamist (vt toimik, II kd, lk 3-4; lk 5-6; lk 27-28). Samadest tõenditest nähtuvalt tegelesid kaupluse laeinduse avamisel kaubakoguste kontrollimise ja vastuvõtmisega ning kaupade väljapanekuga kaupluse töötajate kõrval ka HTÜ müügijuhid (vt toimik II kd, lk 3, lk 5 ja lk 28). Hageja juhatuse liikme P.L ’i seletused (vt toimik, II kd, lk 25-27) ei lükka kohtu hinnangul eelnimetatut tõenditest nähtuvat ümber. P.L ’i seletused puudutavad peaasjalikult kaupluse üldist töökorraldust kaupluses ning ei puuduta otseselt käsitletavaid asjaolusid.
14.Ülaltoodust nähtuvalt tegelesid kaupade tellimise ja kaubakoguste kontrollimisega kauba vastuvõtmisel inventuuriga hõlmatud ajavahemikul (22.11.2006-16.07.2007) kostjate kõrval ka teised HTÜ töötajad. Seetõttu ei ole võimalik kohtu arvates väita, et kahju põhjustas kostjatele etteheidetav käitumine. Oluline on ka märkida, et HTÜ müügijuhid ei töötanud kaupluse juhatuse alluvuses ega olnud hõlmatud vaidlusaluse kollektiivse materiaalse vastutuse lepinguga. Kostjad on menetluses möönnud, et realiseerimistähtaja ületanud kaupade kohta mahakandmise akte ei vormistatud (selle tegemata jätmine oli väidetavalt põhjustatud ajanappusest). Kaupade mahakandmise aktide vormistamata jätmine oleks vähemalt kostja I puhul iseenesest käsitletav ka ametijuhendi punktide 2.9 ja 2.12 rikkumisena. Samas oleks oma realiseerimistähtaja ületanud kaubad minetanud kaubandusliku väärtuse (ja tulnuks n-ö minema visata) sõltumata vastavate mahakandmise aktide vormistamisest. Seega ei saa aktide vormistamata jätmine veel iseenesest olla kahju tekkimise põhjuseks.
15.Hageja käsitluse kohaselt on muid puudujäägi tekkimist soodustanud faktoreid (nagu kaupade füüsikalis-keemilised omadused, ostjate vargused, kaupluse remondiperioodil halvenenud müügitingimused ja kaadri nappus) arvestatud loomuliku kao protsendi (2,7% inventuuride vahele jääva perioodi käibest) määramisel ning 399 780 krooni sissenõudmine vastutavatelt isikutelt on seetõttu igal juhul põhjendatud. Kohtu hinnangul on taoline käsitlus oletuslik ning see ei saa olla objektiivseks aluseks nõuete esitamisel kostjate vastu.
16.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus hagi rahuldamata. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses küsimust kostjate süü olemasolust ega poolte väiteid nõutavate kahjuhüvitiste suuruse põhjendatuse kohta. Kohus jätab tähelepanuta ka nimetatud asjaolusid puudutavad tõendid.
17.Seonduvalt kostjate väidetega kohus siiski märgib, et TööK § 125 lg 1 sätestas töötaja süülise vastutuse. Tulenevalt kostjate endi poolt viidatud Riigikohtu 7. juuni 2000.a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-57-00 tuleb nii individuaalse varalise vastutuse kui ka kollektiivse varalise vastutuse kohaldamisel töötajate süüd eeldada. Samas lahendis on tõepoolest väljendatud ka seisukohta, et kui kollektiivi liikmetega on sõlmitud individuaalse varalise vastutuse lepingud, piiritlemata igale töötajale usaldatud vara, puudub alus töötajate süüd eeldada. Taolist tõendamiskoormise jaotusest käesolevas asjas siiski lähtuda ei saaks, kuna osundatud Riigikohtu lahend puudutab töötajate individuaalset (mitte kollektiivset) materiaalset vastutust. TööK §-st 126 tulenevale varalise vastutuse üldalusele hageja oma nõuetes ei tugine.
18.Hageja on esitanud tõenditena ka HTÜ ja SE AS-i vahel sõlmitud turvateenuste osutamise lepingu lisadeks olevad mehitatud valveteenuse eritingimused ning
8(9)
2-07-46137 valveobjekti valve-eeskirjad (vt toimik, I kd, lk 23-24 ja lk 25-28). Nimetatud tõendid võivad iseenesest küll tõendada hageja väidet, et HTÜ on soovinud viia miinimumini võimalikud kolmandatest isikutest tulenevad riskid hageja varale. Samas ei muuda see kohtu ülalesitatud õiguslikke järeldusi. Pooled ei ole menetluses väitnud, et vaidlusalune puudujääk oleks olulises osas tingitud kaupluse kollektiivi mittekuuluvate isikute vargustest. Kolmandate isikute vargustele viitavaid asjaolusid ei nähtu ka asjas uuritud tõenditest. Lisaks ei tõenda HTÜ poolt mainitud kokkulepete sõlmimine fakt veel nende kokkulepete nõuetekohast täitmist. Kostja II seletused seavad valveteenuse nõuetekohase osutamise SE AS-i poolt kahtluse alla (vt toimik, II kd, lk 4-5).
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.