Võlaõigus › Muud

Viva Elektroonika ja S J vahel sõlmitud töölepingule nr 24/04/3/07, kollektiivse täieliku materiaalse vastutuse lepingule nr 40/15032007 ning Töökoodeksi § 128 lg 1 p 6 lg 2 vastutab töötaja tööandjale tekitatud kahju eest täielikult koos teiste töötajatega proportsionaalselt tema kuupalgale ja töötatud ajale, mis moodustas antud juhul 4898,60 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 4898,60 krooni (tl 23-33).

II Kostja vastus Kostja oma 20. juunil 2008 kohtule esitatud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja leiab, et temaga oli tööleping lõpetatud 02.10.2007 ja inventuur läbi viidud 10.10.2007 ning töölepingu lõpetamisel talle pretensioone ei esitatud (tl 39).

III Hageja arvamus kostja vastusele Hageja oma 17.07.2008 esitatud arvamuses kostja vastusele märgib, et inventuur viidi tegelikult läbi 30.09.2007, kuid vormistati 10.10.2007 kuupäevaga ja seega kuulub puudu olev vara kostja poolt hüvitamisele vaatamata asjaolule, et temaga oli tööleping lõpetatud (tl 44-46).

IV Kohtuistungid Kohtuistungil 26.08.2008 jäi hageja esindaja hagiavalduse juurde. Kostja leidis, et hageja nõude esitamise tähtajaks oli 4 kuud, mis on ületatud (tl 52-54). 16.09.2008 kohtuistungiks esitas hageja esindaja taotluse asja arutamiseks hageja osavõtuta (tl 144-145). Kohus vaatas 16.09.2008 asja läbi sisuliselt ilma hageja osavõtuta. Kostja palus kohaldada asjas aegumist. Kostja seletas, et 30.09.2007 inventuuri dokumentidel figureerivad nimed (S , P , Š ), keda tema ei tunne. Kostja väitel ei kajasta inventuuri tulemused kaupade tegelikku seisu, kuna puuduolevaid kaupu ei ole tegelikult kauplusesse üldse sisse tulnud (tl 146-147).

V Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kirjalike materjalidega, kuulanud kohtuistungil ära hageja esindaja ja kostja seletused, leiab, et hagi tuleb jätta hagi rahuldamata. Kostja on esitanud taotluse kohaldada aegumist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 2 kohaselt on individuaalne töövaidlus töötaja ja tööandja vaheline lahkarvamus, mis on tekkinud töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada kokkuleppe teel. Nimetatud vaidlus lahendatakse ITLS alusel. ITLS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud seaduse paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhul (töölepingu lõpetamine ja palga maksmise 2(4)

nõue). ITLS § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 143 lg 1 kohaselt on töövaidluse lahendamiseks töövaidlusorganisse pöördumiseks sätestatud samuti 4 kuuline tähtaeg. Hageja on esitanud kostja vastu nõude töölepingu, kollektiivse täieliku materiaalse vastutuse lepingu ja Töökoodeksi § 128 lg 1 p 6 lg 2 alusel, seega töösuhtest tulenevate õiguste alusel, mistõttu hagi aegumise tähtaja suhtes on kohaldatav ITLS-st ja TLS-st tulenev 4 –kuuline tähtaeg. Hageja nõue tugineb OÜ Viva Elektroonika Jõhvi kaupluses seisuga 10.10.2007 vormistatud inventuuri, millega väidetavalt tuvastati kaupade puudujääk 21900 krooni, tulemustele, seega tulnuks hageja nõue kostja vastu esitada töövaidlusorganisse hiljemalt 11.02.2008. Hageja on esitanud nõude maksekäsu kiirmenetluse avaldusena 27.03.2008.a., seega peale 4 - kuulist nõude aegumise tähtaega. Riigikohus on kohtumääruses 22.02.2007 tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohus leiab, et eeltoodud motiividel on kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta põhjendatud ja hagi tuleb jätta aegumise tõttu täielikult rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et lisaks aegumisele ei kuuluks hagi rahuldamisele ka sisulistel motiividel. Kohtu hinnangul ei ole asjas tõendatud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu kehtivus kostja suhtes. Riigikohus on lahendis 3-2-1-96-07 märkinud, et tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub TööK § 1281 lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus, sh peab ta tõendama, miks ei olnud iga töötajaga võimalik eraldi sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Kuna kollektiivne varalise vastutuse leping on töötajale ebasoodne leping (töötaja vastutab mitte üksnes oma tegude eest, vaid ka kollektiivi teiste liikmete tegude eest) ja kuna praegusel ajal ei ole ühiskonnas toimunud muudatuste tõttu enam rakendatavad töötajate huve kaitsvad TööK § 1281 lg-d 2 ja 3, mis vastavalt näevad ette kollektiivse varalise vastutuse lepingu kooskõlastamise ettevõtte, asutuse või organisatsiooni ametiühingukomiteega (neid ei näe ette ametiühingute seadus) ning kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimise võimaluse üksnes vastavas loetelus nimetatud tööde puhul (selle loetelu pidi kinnitama NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riiklik Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee koos ÜAÜKN-iga), siis peavad kohtud hindama kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivust sõltumata poolte taotlustest. Riigikohtu otsuse kohaselt peab kohus arvestama asja läbivaatamisel töölepingu seaduse §-ga 15, mille järgi on töötaja jaoks seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust halvemad töölepingu tingimused kehtetud. Sellest sättest tulenevalt on kehtetu leping, millega tahetakse sisse seada töötajate kollektiivne varaline vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi Samuti juhtis Riigikohus tähelepanu asjaolu, et kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmivad tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed. Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Kollektiivse varalise vastutuse lepingu muutmiseks on ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmine. 3(4)

Hagiavaldusele lisatud täieliku kollektiivse materiaalse vastutuse lepingule 24.04.2007 ei ole kostja alla kirjutanud ja teda töökollektiivi koosseisus nimetatud ei ole (tl 29-30). Kohtu hinnangul ei piisa töötaja suhtes kollektiivse täieliku materiaalse vastutuse tekkimiseks sellest, kui see vormistatakse töötaja suhtes täieliku kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu lisana (tl 28), kuna töötaja peab selgelt aru saama, kellega koos ühiselt ta kollektiivset materiaalset vastutust kannab. Kostja puhul peaks ta justkui kandma kollektiivset materiaalset vastutust teiste isikute eest. Samuti ei ole hageja poolt esitatud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingule alla kirjutanud kõik lepingus nimetatud töökollektiivi liikmed (M L ). Hageja raamatupidamistõendi kohaselt on hageja kahjunõue jagatud lisaks kostjale selliste töötajate vahel, keda ei ole üldse töökollektiivi koosseisus nimetatud (J , L , I –B (tl 31). Samuti on kostja juhtinud tähelepanu asjaolule, et 30.09.2007 inventuuri dokumentidel (tl 74-142) figureerivad nimed S , P ja Š , keda samuti ei ole töökollektiivi koosseisu nimetatud. Kokkuvõttes annab eeltoodu kohtule aluse lugeda kostja suhtes täieliku kollektiivse materiaalse vastutuse leping kehtetuks, mis samuti välistab hagi rahuldamise.

VI Menetluskulud Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud hageja kanda.

Viktor Brügel Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.