Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED AS Vestman Kinnisvara esitas Tartu Maakohtule hagi Maire T i ja Viktor T i vastu 136 727.70 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt saavutasid hageja ja kostja M. T 21.10.1997 kokkuleppe selles, et kostja võõrandab hagejale Viljandi maakonnas Olustvere vallas Kuhjavere külas asuva N kinnistu. Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja vastutasuks kandma lepinguobjektiks oleva maatüki kinnistamisega seotud kulud. Hageja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kokkuleppe sõlmimist tõendab kirjalik kinnistu ostu-müügileping, mis on allkirjastatud hageja töötaja Riido Raja ning kostja poolt. Eellepingu sõlmimisel tasuti kostjale käsiraha 3000 krooni. Hageja on tasunud kostja eest ka Eesti Vabariigile kokku

140 766 EVP

krooni. Maksekorraldused on teinud Andres Laur, kes on hageja töötaja. A. Laur on nimetatud nõuded loovutanud hagejale. 23.03.1998 avati kinnistusraamatus registriosa nr 4640 ja kanti N kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse M. T . Hageja on teinud kostjale korduvalt ettepanekuid sõlmida kinnistu ostu-müügileping. Kostja ei ole hageja ettepanekutele vastanud. Hiljem on hageja nõudnud alusetult kantud kulutuste hüvitamist. Ka neid kulutusi ei ole hüvitatud. EVP kurss hagi esitamise ajal on 0,95 krooni, mis teeb kostja

poolt säästetud summaks koos tasutud ettemaksuga 136 727.70 krooni. Alusetult saadu tagastamise kohustus on tekkinud ka M. T i abikaasal V. T il. PKS § 20 lg 2 sätestab, et perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides. Kostjad abiellusid 05.02.1983. Kostjad M. T ja V. T vaidlesid hagile vastu. M. T leidis, et temale jääb arusaamatuks, miks ta kohtu vahendusel saab teada, et A. Laur on tasunud N maaüksuse eest raha ja et ta on oma nõude võõrandanud hagejale. Kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut, seega pole kostja teadlik, kes kellele millise nõude loovutas. Hagis on vastuolu, hagi on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel, kuid hagiavalduses räägitakse hageja ja kostja vahelisest lepingust. Hageja on saanud suuremat kasu kui on tema nõue kostjate vastu. V. T leidis, et tema on mittekohane kostja. Hageja on saanud kümneid kordi suuremat kasu kui on tema nõue kostjate vastu.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 22.06.2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt vastavalt TsK § 477 lg-le 1 isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääramata aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 6 kohaselt laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääramata aluseta. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt V. T on M. T i kõrval kohane kostja, sest abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides. Samas on selline seisukoht hagi rahuldamist välistav, sest nn võetud kohustus välistab hagi rahuldamise alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja seisukohad, mille kohaselt kostjad ei ole esitanud väidet, et nad sooviksid eellepingut täita; kostjate jaoks oli see tühine leping, seega on kostjad algusest peale saanud aru, et seda lepingut täita ei ole vaja, ei väljenda tegelikke asjaolusid. Mõlemad kostjad korraga ei saa alusetult rikastuda olukorras, kus üks neist on sõlminud lepingu, mida hageja nimetab tühiseks. Vastavalt VÕS § 170 kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja ei ole esitanud kohtule asjaolu ega tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjatele teatati võla määratlemist võimaldavalt nõude loovutamisest enne hagiavalduse esitamist. Kuivõrd hagi rahuldamise nimetatud eeldus – võlgniku suhtes nõude loovutamise toimumine – tekkis alles pärast hagi kohtule esitamist, siis tuleb hagi rahuldamata jätta. TsK § 477 lg 3 järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada natuuras, hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostjad said teada vara alusetust omandamisest kohe pärast EVP kroonide ülekandmist riigile, siis puudub alus hagi rahuldamiseks ka osas, mis

tuleneb EVP krooni kursi tõusust pärast EVP kroonide ülekandmist riigile. Kui hageja tõendanuks, et kostjad käitusid EVP kroonide riigile ülekandmise järgselt pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara saamise alusetusest, saab kostjatelt nõuda TsK § 477 lg 5 järgi lisaks EVP kroonide väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis kostjad said või pidid sellelt varalt saama. Kostjate pahausksus ei ole tõendatud. Kostjate esitatud tasaarvestuse avaldus ei saa eelduslikult arvestamisele kuuluda, sest sellest ei nähtu, et kostjatel oleks nõue hageja vastu. Kostjad väidavad, et hageja on saanud kostjate arvelt tulu. Kostjad ei ole tõendanud, et Arno Puusild oli hageja töötaja. Siinjuures nn töötajaks olemine ei too kaasa olukorda, kus igasugune töötaja tegevus, sh väljaspool töösuhet, on oma tagajärgede osas seostatav tööandjaga. Seega ei ole kostjate esitatud tõendid piisavad, et tasaarvestuse avalduses märgitud asjaolusid seostada piisavalt tõsikindlalt hagejaga. Asjaolu, et A. Laur tasus 22.07.1998 riigile 90 493 EVP krooni, võimaldab kaudselt järeldada seost A. Lauri ja M. T i poolt volitatud A. Puusilla tegevuse vahel. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik seostada hagejat A. Puusilla tegevusega puutumuses kostjate poolt 22.03.2006 esitatud tasaarvestuse avaldusega. Samas ka hageja ei ole tõendanud väidet, et A. Laur on hageja töötaja.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS AS Vestman Kinnisvara taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Kaebuse põhjendused: 1) Kohtuotsus on õige osas, kus on tuvastatud, et kostjate esitatud tasaarvestuse avaldus ei saa eelduslikult arvestamisele kuuluda, kuna sellest ei nähtu, et kostjatel oleks nõue hageja vastu. 2) Kohtu mõttekäigust ei ole aru saada, kas kohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et kohtu arvates ei saa alusetust rikastumisest tulenev võlakohustus kuuluda ühisvarasse, või seetõttu, et kohus leidis, et leping, millega pooled üritasid hilisemat kinnistu müüki kokku leppida, ei olegi tühine. Veelgi raskemaks muudab otsuse mõistmise see, et toodud põhjenduse viimases lõigus on kohus kirjutanud, et mõlemad kostjad ei saa korraga alusetult rikastuda olukorras, kus üks neist on sõlminud lepingu, mida hageja nimetab tühiseks. Kui esitatakse alusetu rikastumise hagi ning hageja on ära tõendanud raha üleandmise, siis ei saa kohus jätta hagi rahuldamata ilma, et ta näitaks ära, mis alusel siis kostja raha on saanud. Kohus ei ole näidanud, millisel alusel kostja või kostjad vaidlusaluse raha omandanud on. Kui kohus pidas silmas seda, et alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe ei saa kuuluda ühisvarasse, siis pidanuks kohus tuvastama, millise abikaasa lahusvarasse nimetatud võlakohustus kuulub ja rahuldama hagi selle abikaasa suhtes. Samas ei saa nõustuda seisukohaga, et alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe ei saa kuuluda ühisvara hulka. PKS § 14 lg 1 tuleneb, et kogu vara, sh varalised kohustused, mis tekivad abielu ajal, kuuluvad eelduslikult ühisvara hulka. Sellise seadusliku eelduse puudumisel oleks hagejal peaaegu võimatu tõendada, et üks või teine kohustus on võetud perekonna huvides. Kui kohus on jõudnud järeldusele, et poolte vahel 1997. a sõlmitud leping ei ole tühine, siis on kohus ületanud hagi piire. Täpsemalt on kohus sel juhul rikkunud TsMS § 436 lg 4. Küsimuses, et poolte vahel 1997. a sõlmitud eelkokkulepe oli tühine, poolte vahel vaidlust ei olnud. Ka kohus ei tõstatanud seda ühelgi istungil.

3) Kohus ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, kust tuleneks, et nõude loovutamisest peaks olema võlausaldajale teatatud kindlasti enne hagi esitamist kohtusse. TsMS § 442 nõuab, et kohtuotsuse motiveerivas osas oleks ära toodud seadused, mida kohus kohaldas. Vastav järeldus ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Kuskilt ei tulene, et kohus teeb otsuse hageja õiguste kaitse kohta hagiavalduse esitamise aja seisuga. Näiteks on tavaline, et viivise nõue esitatakse viimasel kohtuistungil. Kohus on ka ise sisuliselt hinnanud kostjate esitatud tasaarvestusavaldust, mida hagi esitamise ajal veel esitatud ei olnud. Apellant viitab siinkohal Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-50-04 seoses tasaarvestusavaldusega. Samuti on kohtupraktikas aktsepteeritud ka kõikvõimalike lepingut taganemise avalduste ja näiteks hinna alandamise avalduste tegemist kohtumenetluse ajal. Sarnaselt Riigikohtu seisukohale oleks hageja kandnud ainult seda riski, et ta ei oleks saanud nõuda kostjatelt viivist selle aja eest, mis eelnes nõude loovutamise teate kättesaamisele. 4) Nõustuda ei saa ka sellega, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid EVP kroonide riigile ülekandmise järgselt pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara saamise alusetusest. Hageja nõue oli algusest peale 136 727.70 krooni, sisaldades TsK § 477 lg 5 kohaselt kursi muutumist. Kostjad ei esitanud kordagi vastuväidet, et nad poleks olnud teadlikud nende eest maaväljaostuvõla tasumisest. Sellega tekkis olukord, kus nad endi pahauskust ei vaidlustanud. Selles tulenevalt võtsid nad omaks asjaolu, et olid teadlikud, et nende eest oli maa ostuhinda tasutud. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Loogiline ei ole ka kohtu poolt üldse selle küsimuse lahendamine, kuivõrd kohus leidis, et hagi rahuldamine on välistatud seetõttu, et nõuet pole loovutatudki. M. T ja V. T vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja kohtuotsuse jõusse jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) Kohus ei saanudki näidata, millisel alusel kostja vaidlusaluse raha omandanud on. Maksekorralduste alusel on A. Laur M. T i eest üle kandnud EVP-sid, mitte raha. Kuna nõude loovutamist võlgniku suhtes pole toimunud, ei pidanud kohus vaagima, millisel alusel A. Laur EVP kroonid üle kandis ja kas tegemist on alusetu rikastumisega. Samas kui hageja loeb nõude temale loovutatuks, siis tulnuks hagejal eelkõige tõendada, kas ja kuidas on kostjad alusetult rikastunud või säästnud hageja arvel. Nõue TsK § 477 lg 1 ja 3 alusel sai A. Lauril olla vaid M. T i vastu. V. T i vastu ei saa hageja nõuet esitada, sest A. Laur pole nõuet V. T i vastu omanud, järelikult pole ka midagi loovutada tema vastu. Hageja ei ole selgitanud, miks oli lisaks kinnistamiseks vajalike 50 273 EVP krooni ülekandmisele vaja üle kanda maaüksuse 10 aasta järelmaks – 90 493 EVP krooni. Kohtumenetluse käigus said kostjad teada, et üleraie loa taotlemiseks Keskkonnaministeeriumilt, kust ka luba saadi ja mille alusel väljastati A. Puusillale metsateatised 1564 tm ja 153 tm raiumiseks, oli kohustuslik tasuda 10 aasta järelmaks kinnistu eest. TsK § 478 lg 1 järgi alusetult omandatuna ei kuulu väljanõudmisele vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Seega ka nõude seadusliku loovutamise korral ei kuuluks kostjalt väljanõudmisele 90 493 EVP krooni (27 147.90 krooni), sest need on üle kantud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja on 09.06.2006 kohtuistungil tunnistanud, et ettemaks oli seotud metsa raiumisega. Samas on hageja väide, et metsa raiumiseks oli kokkulepe ja et 90 000 EVP krooni maksti selleks, et leping seda kohustas, väär, sest leping ei kohusta 90 000 EVP krooni maksmiseks.

Viljandi Maakohtu kriminaalasjas nr 1-50-04 võeti maksupettuste eest kriminaalvastutusele hageja töötaja A. Puusild. Kriminaaltoimikus on hageja töösisene dokument, kust ilmneb, et täpselt metsateatises märgitud kogus – 1564 tm metsa väärtusega 46 920 krooni on aktiga nr 33 03.08.1998 võõrandatud N maaüksuselt. Samast kriminaaltoimikust on kohtule esitatud Viljandi Maksuameti kontrollakti osa III, millest samuti ilmneb, et N maaüksuselt on 03.08.1998 võõrandatud hageja poolt 1564 tm metsa väärtusega 46 920 krooni AS-le EstoMets, mis oli hageja tütarettevõte. Hageja enda andmetele toetudes ja maksuameti kontrollaktist lähtuvalt, arvestades väljavõetud metsateatisi ja teades, et lageraie on teostatud hageja poolt, on M. T esitanud tasaarvestuse avalduse. Seega on asjas tõendamist leidnud, et hageja sai enda ja maksuameti andmetel vähemalt 46 920 krooni ulatuses kasu N maaüksuse kasvava metsa müügist (raiumisest) ja väidetavalt tegi kulutusi arvestades omandamise ajal kehtinud EVP kurssi summas 44 240.70 krooni (nimetatud summa hulka on arvatud ka tähtajast varem tasutud järelmaks summas 27 147.90 krooni). Isegi kui võtta arvestuse aluseks hageja näidatud ülimadal hind, on hageja saanud N kinnistult rohkem tulu, kui on teinud kulutusi N kinnistu tarvis. 1564 tm metsa omandamisega sai hageja vähemalt 625 600 krooni kasu, sest omandamise ajal oli hind mitte vähem kui 400 krooni tm eest. Seega on ilmselge, et kostjad pole rikastunud hageja arvel, vaid hageja, kasutades ära kostja teadmatust ja võhiklikkust maade erastamisel ja kasutamisel, on rikastunud M. T i arvel. Õige on kohtu seisukoht, et „nn võetud kohustus välistab hagi rahuldamise alusetu rikastumise sätete alusel“. Vastustajad viitavad Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-82-05 ning leiavad, et kui ka M. T il oleks mingi kohustus A. Lauri ees, siis nõude loovutamise korral ja hagi esitamisel kohtusse V. T i vastu tulnuks uuel võlausaldajal tõendada, et kohustus oli võetud perekonna huvides. Hageja seda tõendanud ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna kohtuotsus on lõppjäreldustes hagi rahuldamata jätmises õige, ei pidanud V. T vajalikuks kohtuotsuse motiive selles osas vaidlustada. Hageja soovis algul N maaüksust osta ja M. T oli sellega nõus, kuid hageja pole kordagi pöördunud kostja poole sooviga omandada N maaüksus. Hagejal oligi ilmselt äriidee, et nende töötaja R. Raja sõlmis kokkuleppe, nende töötaja A. Laur kandis üle maaüksuse kinnistamisega seotud kulud ja 10 järelmaksu, mis andis võimaluse taotleda luba üleraieks ja seejärel võtta välja metsateatised ning teostada ulatuslikku lageraiet, saada suurt tulu ning pärast seda polnudki enam huvi N maaüksuse omandamiseks. 2) Õige on kohtu seisukoht, et täitmata on hagi rahuldamise eeldus – võlgniku suhtes nõude loovutamise toimumine enne hagiavalduse esitamist. Nõude loovutamise mittetoimumine oleks pidanud välistama ka kohtusse hagi esitamise, sest hageja õiguste riive sai toimuda alles pärast nõude seadusekohast loovutamist temale. VÕS §-de 170 ja 172 tulenevalt oleks nõude loovutamine toimunud: kui A. Laur oleks teatanud M. T ile, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, st hagejale (VÕS § 170 1. lause); kui A. Laur oleks välja andnud nõude loovutamise kohta dokumendi, mille uus võlausaldaja – hageja – oleks esitanud võlgnikule – M. T ile (VÕS § 170 2. lause) Võlgniku vastu nõude loovutamisest teatamiseks ega nõude loovutamise dokumendi esitamiseks ei ole kostjatele hagimaterjalidega saadetud koopia „Kinnitusest nõude loovutamise kohta“, sest see pole originaal ja pole teada, kas selline originaaldokument üldse on olemas ja kas sellel on senise võlausaldaja A. Lauri allkiri. Kostjad nõudsid korduvalt, et hageja esitaks nõude loovutamise dokumendi, ka kohus kohustas 06.01.2004 kohtuistungil hagejat esitama tl 6 oleva nõude loovutamise originaali, kuid tegelikkuses seda ei esitanud.

Viimasel kohtuistungil 09.06.2006 käitus hageja pahatahtlikult, kui vastas kohtu küsimusele, et „kostjad ei ole esitanud väidet, et neile ei ole teatatud nõude loovutamisest“ ja et „tl 6 originaali me näitasime eelmisele esindajale kohtuistungil“, sest tegemist on lausvalega ja kohtu eksitusse viimisega. Hageja esimene väide on ümber lükatud 06.01.2004 kohtuistungi protokolliga ja teine väide sellega, et ükski kohtuistungi protokoll ei kajasta, et hageja oleks esitanud kostjate esindajale nõude loovutamise dokumendi originaali. Ei saa pidada heaks tavaks ja mõistlikuks, kui hageja esitab hagi kohtusse ja kohtu vahendusel üllatab kostjaid, teatades, et A. Laur on N maaüksuse eest EVP kroone tasunud, sh tervelt 10 aasta jagu ette, ja et viimane on oma nõude M. T i vastu loovutanud hagejale. Mis puutub tasaarvestusavaldusse, siis selle esitas M. T i esindaja nii hagejale kui ka tema esindajale tähitud postiga ning ka kohtule. Selline tegevus on seadusekohane. Asjas oleks võimalik tasaarvestus, kuid selle eelduseks on, et A. Lauri väidetav nõue M. T i vastu oleks hagejale seaduses ettenähtud korras loovutatud. 3) Õige on kohtu järeldus, et pole tõendatud, et kostjad käitusid EVP kroonide ülekandmise järgselt pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara saamise alusetusest. Kostjad said A. Lauri poolt EVP kroonide ülekandmisest teada kohtumaterjalide saamisel. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei saa pidada normaalseks, et teist isikut soodustav isik pöördub hagiga kohtusse ca 6 aastat peale nõudeõiguse tekkimist. Hageja hiline kohtusse pöördumine välistas võimaluse, et kostjad, saades teada tegelikest asjaoludest, võinuks kriminaalmenetluse alustamiseks pöörduda politseisse, sest kuritegu aegub 5 aastaga. TsK § 477 lg 3 sätestab, et tuleb hüvitada vara omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kui A. Lauri nõue oleks loovutatud hagejale ja enne tähtaega tasutud järelmaks kuuluks väljanõudmisele, siis tuleks arvesse võtta Rahandusministeeriumi andmetele tuginev EVP väärtus, mis oli 12.01.1998 0.34 krooni ja 22.07.1998 0.30 krooni, seega oleks saanud maksimaalseks nõudeks olla 12.01.1998 erastamisväärtpaberi maksekorralduse alusel 17 092.80 krooni (50 273 EVP krooni) ja 22.07.1998 erastamisväärtpaberi maksekorralduse alusel 27 147.90 krooni (90 493 EVP krooni), s.o kokku 44 240.70 krooni.

EELNENUD APELLATSIOONI JA KASSATSIOONIMENETLUS

Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. novembri 2006 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 44 240.72 krooni. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et 21.10.1997 sõlmiti lihtkirjalik maaüksuse ostu-müügi eelleping ja hageja töötaja tasus M. T i eest riigile 140 766 EVPkrooni. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et viidatud leping on vorminõude rikkumise tõttu tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 66 lg 5 järgi peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tühise lepingu järgne ostja ega ka erastamisväärtpaberi maksekorraldused teinud hageja töötaja ei ole saanud M. T ilt hüvitist ega maaüksuse omandiõigust. Hageja leidis õigesti, et hageja töötajal kui M. T i eest 140 766 EVP-krooni tasunud isikul on nõudeõigus M. T i vastu, sest viimane on tema eest tasutud summad teise isiku arvel säästnud. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu põhjendused selle kohta, miks kohus ei arvestanud nõudeõiguse loovutamisega, ei ole kooskõlas seadusega. Hageja töötaja on 10.07.2003 kinnitanud, et ta on loovutanud hagejale oma nõuded M. T i vastu, mis on tekkinud M. T i eest maaüksuse müügihinna osamaksete jt summade riigile tasumisest. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust

sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Algse võlausaldaja kinnitus, et nõude loovutamine on toimunud enne hagi esitamist kohtusse, on piisav hagemisõiguse tekkeks, kuna nõude loovutamiseks ei ole ettenähtud vorminõudeid. Algse võlausaldaja kinnitus nõude loovutamise kohta on ka piisav selleks, et võlgnikul ei tekiks VÕS §-st 172 tulenevalt kohustuse täitmisest keeldumise alust, kuna asjas ei vaielda, et õigustatud isik on vaidlusaluse nõude hagejale loovutanud. Hageja nõue 3000 krooni käsiraha saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest selle summa osas ei nähtu, et hageja töötaja oleks nõude loovutanud hagejale. Küll aga peaksid kostjad TsK § 477 lg 3 kohaselt hagejale hüvitama EVP-kroonide ülekandmise momendil määratava väärtuse rahas. Rahandusministeeriumi informatsiooni kohaselt oli 12.01.1998, kui üle kanti 50 273 EVP-krooni, EVP kurss 0,34 krooni ja 22.07.1998, kui üle kanti 90 493 EVP-krooni, EVP kurss 0,3 krooni. Hageja nõue kostjate vastu tuleb rahuldada summas 44 240.72 krooni. (90 493 * 0,3 = 27 147.90 krooni ja 50 273 * 0,34 = 17 092.82 krooni). Asjas ei ole tõendatud, et M. T oli EVP-kroonide ülekandmise ajal teadlik, et maaüksuse müügilepingut tulevikus ei sõlmita. Seega pole alust lugeda tuvastatuks M. T i pahausksust.

Riigikohus tühistas kostjate kassatsioonkaebuse alusel 6. juuni 2007 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis otsuses, et ringkonnakohus kohaldas õigesti võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid, leides, et hageja töötaja poolt hagejale nõude loovutamist ei saa kahtluse alla seda, kuivõrd hageja töötaja on seda ise kinnitanud. VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutmine). Seega on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine pole kehtiv. VÕS § 170 teine lause lisab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuid VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega ei olnud asjakohane kostjate väide, et hageja töötaja ei loovutatud hagejale nõuet. Samas võisid nad kohustuse täitmisest keelduda, kui neile ei esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta või ei teatatud kirjalikult nõude loovutamisest. Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töötaja loovutas kõnealuse nõude hagejale. Hageja töötaja kinnitas 10.07.2003 kirjalikult, et tema ja hageja sõlmisid nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega hageja töötaja loovutas hagejale nõuded M. T i vastu, mis on tekkinud M. T i eest kinnistu müügihinna osamaksete jt summade tasumise tõttu. Kostja esitas vastuväite, et eeltoodud kinnitus nõude loovutamise kohta ei ole originaaldokument. Maakohtu 09.06.2006 istungi protokolli kohaselt on hageja esindaja kohtule vastanud, et nõude loovutamise dokumendi originaali näidati kostja eelmisele esindajale varasemal kohtuistungil. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei esitatud hageja esindaja seletusele vastuväiteid. Ringkonnakohtu 31.10.2006 istungi protokolli kohaselt märkis hageja esindaja, et nõude loovutamise originaaldokument on tal olemas ja kaasas. Samas ei kajastu toimikus olevates kohtistungi protokollides asjaolu, et maakohtule esitati kõnealuse dokumendi originaal.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada nõude loovutamise algdokumendi esitamisega seotud asjaolud. TsMS § 273 lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada, ning et kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Ringkonnakohus luges vääralt vaidlustamata asjaoluks selle, et V. T ei ole kohane kostja ning asjas ei saa arvestada M. T i tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus rikkus siinkohal menetlusõiguse norme. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (13.10.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-80-06 (RT III 2006, 37, 313), p 11; 22.11.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-117-06 (RT III 2006, 44, 374), p 13; 21.02. 2007 otsus kohtuasjas nr 3-21-154-06 (RT III 2007, 8, 66), p 12). Kostjad on kogu menetluse vältel hagile vastu väitnud, et V. T ei ole kohane kostja ning et asjas tuleb arvestada M. T i tasaarvestuse avaldusega. Kuna nad ei ole apellatsioonimenetluses loobunud nendele vastuväidetele tuginemast, siis peab ringkonnakohus neid vastuväiteid hindama asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus hindas põhjendamatult lepingu kehtivust, leides, et leping on tühine TsÜS § 66 lg 2 järgi. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei täitnud hageja töötaja M. T i eest EVP-kroonide maksmisega lepingust tulenevat kohustust. Seetõttu ei ole hageja nõue kvalifitseeritav ringkonnakohtu viidatud TsÜS § 66 lg 5 järgi. Hageja nõue on kvalifitseeritav TsK § 477 lg 6 järgi, mille kohaselt TsK § 477 lg-tes 1-5 sätestatu laieneb ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Järelikult on selle sätte kohaldamine välistatud juhul, kui hageja töötaja täitis M. T i eest EVP-kroone makstes mingit lepingulist kohustust. Kohtud ei ole tuvastanud, et M. T oleks saanud hageja töötajalt EVP-kroone. Seetõttu ei kohaldu TsK § 477 lg-d 3 ja 5, s.t et hagejal ei saa olla nõuet tema töötaja poolt M. T i eest tasutud EVP-kroonide väärtuse hüvitamiseks kas nende omandamise või hilisema aja seisuga. Hageja nõude võimalik ulatus sõltub TsK § 477 lg 6 järgi sellest, kuipalju raha hoidis M. T kokku sellega, et hageja töötaja maksis EVP-kroone M. T i eest.

RINGKONNAKOHTU

LÄBIVAATAMISEL

OTSUSTUS

JA

PÕHJENDUSED

ASJA

UUEL

3) eellepingu sõlminud R. Raja ja M. T i eest maa erastamismaksed teinud A. Laur ei ole saanud N maaüksuse omanikeks ning kostjad ei ole maksnud A. Laurile tehtud EVP maksete eest hüvitust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja arvel alusetult rikastunud, jättes hagejale hüvitamata EVP-kroonide maksed, mida tegi kostja M. T i eest A. Laur, kes on loovutanud oma nõude hagejale. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. Kuna vaidlusalused maksed on tehtud 12. jaanuaril 1998 ja 22. juulil 1998, siis tuleb asjas kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 477 sätteid.

tema eest EVP-kroone. Ringkonnakohus leiab, et kostjate poolt alusetult säästetu rahaline väärtus tuleb kindlaks teha selle aja seisuga, mil säästmine faktiliselt aset leidis, s.o 12.01.1998 ja 22.07.1998, mitte hagi esitamise aja seisuga, nagu seda apellant leiab. Asjas ei kuulu kohaldamisele TsK § 477 lg 5, mis sätestab alusetult vara saanud isiku kohustuse tagastada või hüvitada kõik tulud, mis ta sai või pidi saama säästetud varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest, sest kostja ei ole hagejalt EVPkroone saanud. TsK § 477 lg 5 mittekohaldamise tõttu ei ole tähtsust ka apellandi poolt viidatud sel asjaolul, et kostja M. T oli EVP-kroonide ülekandmise ajal pahauskne, kuivõrd oli juba sel ajal teadlik N maavalduse müügilepingu tulevikus mittesõlmimisest. Põhjendatud ei ole hageja nõue kostjate vastu alusetult käsirahana saadud 3000 krooni väljamõistmiseks, kuna asjaoludest ei nähtu, et selles osas oleks õigustatud isik (R. Raja) oma nõude hagejale loovutanud. Rahandusministeeriumi informatsiooni kohaselt oli 12.01.1998 seisuga, mil A. Lauri poolt kanti üle 50 273 EVP krooni, EVP kurss 0,34 krooni ning 22.07 1998 seisuga, mil kanti üle 90 493 EVP krooni, oli EVP kurss 0,30 krooni, seega on kostjad säästnud hageja arvel kokku 44 240.72 krooni (90493 x 0,30 = 27 147,9 + 50 273 x 0,34= 17 092,82).

Esimese astme kohtu postikulu 186 krooni tuleb riigile hüvitada menetlusosalistel võrdsetes osades, s.o hagejal 93 krooni ja kostjatel solidaarselt 93 krooni.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.