Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-62-07 Tartu, 6. juuni 2007. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu AS Vestman Kinnisvara hagi Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari vastu 136 727 krooni 70 sendi saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-468 Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari kassatsioonkaebus AS Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebus Kostja Maire Tðebotar (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Viktor Tðebotar (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostjate esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo Hageja AS Vestman Kinnisvara (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut 14. mai 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2006. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Rahuldada AS Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebus.
4.Tagastada Pille Toomile 18. detsembril 2006. a Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 442 (nelisada nelikümmend kaks) krooni 40 senti.
5.Tagastada AS-ile Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebuselt 5. veebruaril 2007. a tasutud kautsjon 925 (üheksasada kakskümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Vestman Kinnisvara, endise ärinimi Aktsiaselts Kinnisvarabüroo Maa ja Talu (edaspidi hageja) esitas 6. mail 2004. a Viljandi Maakohtule hagiavalduse, milles palus Maire Tðebotarilt (edaspidi kostja I) ja Viktor Tðebotarilt (edaspidi kostja II) välja mõista alusetult saadud 136 727 krooni 70 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Riido Raja (edaspidi ostja) ja kostja I 21. oktoobril 1997. a lihtkirjaliku ostu-müügi eellepingu (edaspidi leping), mille kohaselt kostja I kohustus müüma ostjale pärast kinnistusraamatusse kandmist Viljandi maakonnas Olustvere vallas Kuhjavere külas asuva Nerepi hoonete juurde kuuluva maa (edaspidi maaüksus). Lepingu sõlmimisel tasus ostja kostjale I lepinguobjekti hinna arvel käsiraha 3000 krooni. Lepingu p 2 järgi jäi kostjale I hoonete juurde maad 30 hektarit ja selle maa erastamise hinna pidi tasuma kostja I. Lepingu p 5 kohaselt pidi ostja tegema kõik lepinguobjekti kinnistusraamatusse kandmisega seonduvad toimingud ning p 6 järgi kandma ka lepinguobjekti kinnistusraamatusse kandmisega seotud kulud. Lepingu p 7 sätestas, et kostja I kohustub lepinguga kaasnevate ostja kohustuste täitmiseks väljastama ostja volitatud täitja nimele
notariaalselt tõestatud volikirja. Kostja I andis 23. oktoobril 1997. a volikirja Arno Puusillale. Ostja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Hageja töötaja Andres Laur (edaspidi hageja töötaja) tasus kostja I eest 12. jaanuaril 1998. a erastamisväärtpaberi maksekorraldusega maaüksuse eest 50 273 EVP-krooni ja 22. juulil 1998. a sama maaüksuse 10-aastase järelmaksu 90 493 EVP-krooni (s.o kokku 140 766 EVP-krooni). 23. märtsil 1998. a kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja I. Kostja I on keeldunud kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimisest ostjaga. Hageja töötaja loovutas 10. juulil 2003. a nõuded kostja I vastu hagejale. Hageja leidis, et kostja I peab talle hüvitama alusetult kantud kulutused. EVP-krooni kurss hagi esitamise ajal on 0,95. Seega on kostja I säästnud koos tasutud ettemaksuga 136 727 krooni 70 senti. Alusetult saadu tagastamise kohustus on ka kostjal II kui kostja I abikaasal. Kostjad abiellusid
5.veebruaril 1983. a. Tulenevalt perekonnaseadusest vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja I pidas hagi põhjendamatuks. Talle on arusaamatu, miks ta sai alles kohtu vahendusel teada, et hageja töötaja on tasunud maaüksuse eest EVP-kroonides ning on loovutanud oma nõude hagejale. Kostja I ei tea, kes kellele millise nõude loovutas, sest kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut. Hagiavalduse kohaselt on hagi esitatud alusetu rikastumise sätete alusel, kuid samas räägib hageja lepingulisest suhtest. Seega on hageja nõue vastuoluline. Hageja on jätnud hagis märkimata, et ta võttis välja maaüksuse metsateatised ning võõrandas maatükil kasvava metsa. Nii sai hageja suuremat kasu, kui on tema nõue kostjate vastu. Hageja sai müüdud metsa eest vähemalt 625 600 krooni. Tulenevalt eeltoodust esitas kostja I 22. märtsil 2006. a hagejale tasaarvestuse avalduse, märkides, et hagejal ei saa enam olla rahalist nõuet kostja I vastu. Kostja II leidis, et ta ei ole kohane kostja. Hageja on saanud maaüksusel tehtud lageraiega kümneid kordi suuremat kasu, kui on tema nõue kostjate vastu.
3.Alates 1. jaanuarist 2006. a menetles asja Tartu Maakohus. Maakohus jättis 22. juuni 2006. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 18. mai 2004. a ja 27. mai 2004. a kohtumäärustega määratud hagi tagamise, mille alusel oli seatud kohtulik hüpoteek kostjatele kuuluvale kinnisasjale. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest nõue on loovutatud pärast hagi esitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule. Hageja ei ole esitanud kohtule asjaolu ega tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjatele teatati võlanõude loovutamisest enne hagiavalduse esitamist. Asjas tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-t 1, mille kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 6 järgi laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara
säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara tagastada natuuras, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas (TsK § 477 lg 3). Alusetult vara saanud isik on lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (TsK § 477 lg 5). Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et kostjad said teada vara alusetust omandamisest kohe pärast seda, kui hageja töötaja kandis EVP-kroonid riigile üle, siis ei ole alust hagi rahuldada ka osas, mis tuleneb EVPkrooni kursi tõusust pärast EVP-de ülekandmist riigile. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid pärast EVP-kroonide riigile ülekandmist pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara saamise alusetusest. Kostja II on kostja I kõrval asjas kohane kostja, sest abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides. Samas välistab see seisukoht hagi rahuldamise, sest võetud kohustus välistab hagi rahuldamise alusetu rikastumise sätete alusel. Mõlemad kostjad korraga ei saa alusetult rikastuda olukorras, kus üks neist on sõlminud lepingu, mida hageja nimetab tühiseks. Kostjate esitatud 22. märtsi 2006. a tasaarvestuse avaldusega ei saa arvestada, sest sellest ei nähtu, et kostjatel oleks nõue hageja vastu. Kostjad väidavad, et hageja on saanud kostjate arvel tulu. Nad ei ole tõendanud, et Arno Puusild (kellele kostja I andis volikirja talle maa ostmiseks) oli hageja töötaja. Samuti ei ole töötaja tegevus väljaspool töösuhet oma tagajärgede osas seostatav alati tema tööandjaga. Seega ei ole kostjate esitatud tõendid piisavad, et tasaarvestuse avalduses märgitud asjaolusid seostada piisavalt tõsikindlalt hagejaga. See, et hageja töötaja tasus 22. juulil 1998. a riigile 90 493 EVP-krooni, võimaldab kaudselt järeldada seost hageja töötaja ja kostja I poolt volitatud isiku A. Puusilla tegevuse vahel. Hagejat ei ole võimalik seostada kostjate esitatud tasaarvestuse avaldusega.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 44 240 krooni 72 senti. Ringkonnakohus juhindus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 651 ja kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas, et mõlemad kostjad on asjas kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et 21. oktoobril 1997. a sõlmiti lihtkirjalik maaüksuse ostu-müügi eelleping ja hageja töötaja tasus kostja I eest riigile 140 766 EVP-krooni. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et viidatud leping on vorminõude rikkumise tõttu tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 66 lg 5 järgi peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.
Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tühise lepingu järgne ostja ega ka erastamisväärtpaberi maksekorraldused teinud hageja töötaja ei ole saanud kostjalt I hüvitist ega maaüksuse omandiõigust. Hageja leiab õigesti, et hageja töötajal kui kostja I eest 140 766 EVP-krooni tasunud isikul on nõudeõigus kostja I vastu, sest viimane on tema eest tasutud summad teise isiku arvel säästnud. Maakohtu põhjendused selle kohta, miks kohus ei arvestanud nõudeõiguse loovutamisega, ei ole kooskõlas seadusega. Hageja töötaja on 10. juulil 2003. a kinnitanud, et ta on loovutanud hagejale oma nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest maaüksuse müügihinna osamaksete jt summade riigile tasumisest. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Algse võlausaldaja kinnitus, et nõude loovutamine on toimunud enne hagi esitamist kohtusse, on piisav hagemisõiguse tekkeks, kuna nõude loovutamiseks ei ole ettenähtud vorminõudeid. Algse võlausaldaja kinnitus nõude loovutamise kohta on ka piisav selleks, et võlgnikul ei tekiks VÕS §-st 172 tulenevalt kohustuse täitmisest keeldumise alust, kuna asjas ei vaielda, et õigustatud isik on vaidlusaluse nõude hagejale loovutanud. Hageja nõue 3000 krooni käsiraha saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest selle summa osas ei nähtu, et hageja töötaja oleks nõude loovutanud hagejale. Küll aga peaksid kostjad TsK § 477 lg 3 kohaselt hagejale hüvitama EVP-kroonide ülekandmise momendil määratava väärtuse rahas. Rahandusministeeriumi informatsiooni kohaselt oli 12. jaanuaril 1998. a, kui üle kanti 50 273 EVPkrooni, EVP kurss 0,34 krooni ja 22. juulil 1998. a, kui üle kanti 90 493 EVP-krooni, EVP kurss 0,3 krooni. Hageja nõue kostjate vastu tuleb rahuldada summas 44 240 krooni 72 senti. (90 493 * 0,3 = 27 147 krooni 90 senti ja 50 273 * 0,34 = 17 092 krooni 82 senti). Asjas ei ole tõendatud, et kostja I oli EVP-kroonide ülekandmise ajal teadlik, et maaüksuse müügilepingut tulevikus ei sõlmita. Seega pole alust lugeda tuvastatuks kostja I pahausksust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, leides ekslikult, et pooled ei ole vaidlustanud apellatsioonimenetluses seda, et mõlemad kostjad on asjas kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada. Kostjad on nimetatud asjaolusid kogu menetluse vältel vaidlustanud. Nad on vastuses apellatsioonkaebusele rõhutanud, et kostja II ei ole kohane kostja ning asjas tuleb arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et õigustatud isik loovutas vaidlusaluse nõude hagejale. Kostjad on kogu menetluse vältel rõhutanud, et hageja töötaja nõue pole hagejale üle läinud. Tulenevalt VÕS §-st 172 ei pea kostjad võimalikku kohustust täitma, sest võlgnik ei esitanud kohtule ega kostjatele loovutamisdokumendi originaali. Ringkonnakohus luges nõude loovutamise tõendatuks, kuid jättis hagi lahendamisel kohaldamata tasaarvestust võimaldava VÕS § 198. Selliselt on ringkonnakohus heaks kiitnud, et hageja sai 1564 tihumeetrit metsa väärtuses 46 920 krooni (tegelik väärtus ca 600 000 krooni). Ringkonnakohtu otsus on seega ebaõiglane.
21.oktoobri 1997. a lepingust ei tulenenud õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, sh hagejale. Kostjatele jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus arutles otsuses lepingu tühisuse üle, kui see ei olnud vaidluse esemeks. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 478 p 1, mille kohaselt ei mõisteta alusetult omandatuna välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja poolt riigile tasutud maaüksuse 10-aastast järelmaksu 90 493 EVP-krooni ei tule seega kostjatelt välja mõista, sest see anti üle kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja tasus hüpoteegi ettemaksu kostjaid teavitamata ja enda huvides (et teha maaüksusel lageraiet ja teenida tulu).
7.Vastuses kostjate kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja leidis, et ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.
8.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja hagiavaldus rahuldamata, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui ei vastanud kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja nõue 136 727 krooni 70 sendi saamiseks sisaldas TsK § 477 lg 5 kohaselt ka rahasummat tulenevalt EVP kursi muutumisest pärast kostjate eest EVP-de tasumist. Kostjad ei ole esitanud hageja nõudele vastuväidet, et nad ei olnud teadlikud nende eest maa ostuhinna tasumisest. Seega võtsid nad selle asjaolu omaks ja olid pahausksed. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele.
9.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele ei pidanud kostjad seda õigeks ja palusid jätta kaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja arvel alusetult rikastunud, jättes hagejale hüvitamata EVP-kroonide maksed, mida tegi kostja I eest hageja töötaja, kes loovutas oma nõude hagejale. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Vaidlusalused maksed tehti
12.jaanuaril 1998. a ja 22. juulil 1998. a. Seega leidsid kohtud õigesti, et asjas tuleb kohaldada TsK § 477.
12.Ringkonnakohus kohaldas õigesti võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid, leides, et hageja töötaja poolt hagejale nõude loovutamist ei saa kahtluse alla seda, kuivõrd hageja töötaja on seda ise kinnitanud. VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata
anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutmine). Seega on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine pole kehtiv. VÕS § 170 teine lause lisab, et sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuid VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega ei olnud asjakohane kostjate väide, et hageja töötaja ei loovutatud hagejale nõuet. Samas võisid nad kohustuse täitmisest keelduda, kui neile ei esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta või ei teatatud kirjalikult nõude loovutamisest. Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töötaja loovutas kõnealuse nõude hagejale. Hageja töötaja kinnitas 10. juulil 2003. a kirjalikult, et tema ja hageja sõlmisid nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega hageja töötaja loovutas hagejale nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest kinnistu müügihinna osamaksete jt summade tasumise tõttu (vt toimiku I kd, lk 6). Kostja esitas vastuväite, et eeltoodud kinnitus nõude loovutamise kohta ei ole originaaldokument. Maakohtu 9. juuni 2006. a istungi protokolli kohaselt on hageja esindaja kohtule vastanud, et nõude loovutamise dokumendi originaali näidati kostja eelmisele esindajale varasemal kohtuistungil. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei esitatud hageja esindaja seletusele vastuväiteid (toimiku II kd, lk 37). Ringkonnakohtu
31.oktoobri 2006. a istungi protokolli kohaselt märkis hageja esindaja, et nõude loovutamise originaaldokument on tal olemas ja kaasas (vt toimiku II kd, lk 82). Samas ei kajastu toimikus olevates kohtistungi protokollides asjaolu, et maakohtule esitati kõnealuse dokumendi originaal. Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada nõude loovutamise algdokumendi esitamisega seotud asjaolud. TsMS § 273 lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada, ning et kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.
13.Ringkonnakohus luges vääralt vaidlustamata asjaoluks selle, et kostja II ei ole kohane kostja ning asjas ei saa arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kolleegium nõustub kostja I kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus siinkohal menetlusõiguse norme. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt selle kohta nt 13. oktoobri 2006. a otsus kohtuasjas
nr 3-2-1-80-06 (RT III 2006, 37, 313), p 11; 22. novembri 2006. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-117-06 (RT III 2006, 44, 374), p 13; 21. veebruari 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-154-06 (RT III 2007, 8, 66), p 12). Kostjad on kogu menetluse vältel hagile vastu väitnud, et kostja II ei ole kohane kostja ning et asjas tuleb arvestada kostja I tasaarvestuse avaldusega. Kuna nad ei ole apellatsioonimenetluses loobunud nendele vastuväidetele tuginemast, siis peab ringkonnakohus neid vastuväiteid hindama asja uuel läbivaatamisel.
14.Kostjad on kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et ringkonnakohus hindas põhjendamatult lepingu kehtivust, leides, et leping on tühine TsÜS § 66 lg 2 järgi. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei täitnud hageja töötaja kostja I eest EVP-kroonide maksmisega lepingust tulenevat kohustust. Seetõttu ei ole hageja nõue kvalifitseeritav ringkonnakohtu viidatud TsÜS § 66 lg 5 järgi. Hageja nõue on kvalifitseeritav TsK § 477 lg 6 järgi, mille kohaselt TsK § 477 lõigetes 1�5 sätestatu laieneb ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Järelikult on selle sätte kohaldamine välistatud juhul, kui hageja töötaja täitis kostja I eest EVP-kroone makstes mingit lepingulist kohustust. Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja I oleks saanud hageja töötajalt EVP-kroone. Seetõttu ei kohaldu TsK § 477 lõiked 3 ja 5, s.t et hagejal ei saa olla nõuet tema töötaja poolt kostja I eest tasutud EVPkroonide väärtuse hüvitamiseks kas nende omandamise või hilisema aja seisuga. Hageja nõude võimalik ulatus sõltub TsK § 477 lg 6 järgi sellest, kuipalju raha hoidis kostja I kokku sellega, et hageja töötaja maksis EVP-kroone kostja I eest.
15.Väär on kostjate kassatsioonkaebuse seisukoht, et asjas on kohaldatav TsK § 478 p 1. Viidatud sätte kohaselt ei nõuta alusetult omandatuna välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Kolleegium selgitab, et see säte reguleerib olukorda, kus võlgnik täidab oma kohustuse võlausaldajale enne kokkulepitud või seadusest tuleneva tähtaja saabumist. Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud, et hageja töötaja oleks olnud kostja I võlgnik ning täitnud kostjale I kohustuse ennetähtaegselt. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.