Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Enne 1.juulit 2002 kehtinud TsK § 173 lg 1 sätestas, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Kohtule esitatud 08.12.1998.a Q-GSM lepingu nr XXX, mille alusel kohustus AS Tele2 Eesti pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest õigeaegselt vastavalt igakuiselt esitatud arvetele tasuma, mobiiltelefoniside teenuste kasutamise tingimuste (kehtinud 03.1998-28.02.2001), arvetega nr.-d 352035, 379674, 405491, 429429, 436708, 20.04.2005 saldo kinnituse, 04.03.1999 teatega lepingu lõpetamisest ja 20.04.2005 teatega nõude loovutamisest on tõendatud hagiavalduses märgitud põhivõlgnevus osaliselt osutatud kõneteenuste eest summas 3472,76 krooni. Teenusepakkuja kehtinud üldtingimuste p. 9.2 kohaselt lõpetati kostjaga leping seoses kostja poolsete kohustuste rikkumisega ja lepingu tingimuste täitmata jätmisega ning p.7.12. kohaselt väljastati kostjale lõpparve, milles kajastusid kuumaksed kuni lepingu tähtaja lõpuni ning mobiiltelefoni maksumus. Seega oli teenuse osutajal õigus nõuda kostjapoolsete lepingu rikkumiste tõttu lepingu lõpetamisel kuumakseid kuni lepingu tähtaja lõpuni. Kostja sõlmis lepingu tähtajaga kuni 07.12.1999, leping lõpetati ennetähtaegselt teenuse pakkuja algatusel lepingu rikkumise tõttu, mis seisnes esitatud arvete tasumata jätmises. TsK § 191 lg 1 sätestas, et leppetrahviks (trahviks, viiviseks) loetakse seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti aga täitmisega viivitamise korral. Teenuse osutaja on lepingu kohaselt subsideerinud kostja soetatud telefoni väljaostu hinna vahe, kuid lepingus ei ole kindlaks määratud, milline konkreetne rahasumma tuli kostjal leppetrahvina teenuse osutajale kostjapoolsete lepingutingimuste rikkumise korral lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitada kui telefoni ei tagasta. Ka ei ole hageja tõendanud, et subsideeritud hinna vahe oli koos käibemaksuga 1000,00 krooni. Seega ei kuulu hagi leppetrahvi osas rahuldamisele. Kohtule esitatud dokumentide koopiatega on tõendatud, et kostjale saadeti arved ja teated lepingus märgitud aadressil XXX. Lepingu juurde kuuluvate üldtingimuste p.4.1.10 kohaselt on tarbija kohustatud teatama oma nime või aadressi muutumisest AS-ile Ritabell kirjalikult. Kostja väidete kohaselt ei ole ta sellel aadressil elanud alates 1995 aastast, millest saab järeldada, et ta oli teadlik temale saadetavate teadete ja arvete mittekättesaamisest. Kostja vastuväited selle kohta, et ta ei ole lepingut sõlminud ja tema allkiri lepingul on võltsitud on põhjendamata ja tõendamata ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kehtinud TsK § 231 lg 1 sätestas rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgniku kohustuse tasuda viivitamisaja eest aastas 3% viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Vastavalt lepingu üldtingimuste p.7.4 on kostja kohustatud maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% päevas tasumata summalt kuid mitte vähem kui 60 krooni kokku. Hageja on arvestanud kostjale perioodil 30.04.1999 - 18.06.2005 viivist 0,15% päevas, kokku 11663,26 krooni, kuid esitanud viivise nõude põhivõla ulatuses. Kehtinud TsK § 194 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud kahju olemasolu, vaid on põhjendanud viivise nõuet sanktsioonina lepingu rikkumise eest ja taotlenud viivise väljamõistmist võrdeliselt põhivõlaga. Et hageja on viivise arvestanud üksnes sanktsioonina lepingu rikkumise eest, siis on see võlgnevuse tekkimise asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt kõrge ja viivist tuleb vähendada. Kohus, arvestades kostja makseraskust, asus seisukohale, et viivis kuulub väljamõistmisele osaliselt, summas 1000,00 krooni. Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt summas 4472.76 krooni.