2-06-3847/13 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik 23.02.2006.a esitas kohtule hagi xxx, kes palus kostjatelt välja mõista tekitatud tervisekahju hüvitise (I kd t lk 4-13). 01.02.2007.a esitas hageja taotluse hagi muutmiseks ja palus lisaks varalisele kahjule välja mõista ka mittevaralise kahju (I kd t lk 146-147). Kohus lõpetas aja sisulise läbivaatamise 12.04.2007.a kohtuistungil ja läks otsust tegema. Kohus uuendas menetluse 27.04.2007.a määrusega, kuna tuvastas, et mittevaraline kahju sai tekkida vaid xxx ning nimetatud asjaolu ei olnud kohus menetlusosalistega menetluse käigus arutanud (II kd t lk 30-31). 10.05.2007.a esitas kohtule hagi xxx, kes palus kostjatelt välja mõista varaline kahju 164 050 krooni ja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel; alternatiivse nõudena palus hageja tuvastada varalise kahju tekkimine tulevikus (II kd t lk 43: tsiviilasja nr 2-07-15548 t lk 4-15). xxx palus oma hagi liita ühisesse menetlusse xxx poolt esitatud hagiga, mida kohus ka 15.05.2007.a määrusega tegi II kd t lk 43: tsiviilasja nr 2-07-15548 t lk 18-19). Kostjad on menetluse käigus vabatahtlikult täitnud varalise nõude osaliselt summas 5270 krooni ja tasunud hageja esindaja pangaarvele ka mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 krooni. 08.10.2007.a kohtuistungil xxx loobus tema poolt esitatud hagist ja palus nõude menetlus lõpetada. Kohus rahuldas taotluse 30.10.2007.a määrusega ja lõpetas xxx nõudes menetluse. Kohtu menetlusse jäi xxx nõue kostjate vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja nõue ja põhjendused Hageja xxx palus hagis mõista kostjatelt välja tekitatud tervisekahju: varaline kahju summas 164 050 krooni või alternatiivsena tuvastada kahju tekkimine tulevikus, kus kohus otsustab hüvitise suuruse hiljem, ning mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Hagiavalduse ja lisade kohaselt ründas kostjatele kuuluv koer 19.07.2003.a hagejat, kes oli ründe ajal 7-aastane. Sündmus leidis aset õhtul kella 17.00 paiku kostjate elukoha juures õuesukse avamisel pääses korteris olnud kaukaasia lambakoer tänavale, ründas seal olnud last ja pures teda. Koera rünne on tõendatud politsei poolt koostatud väärteomenetluse materjalidega ning kostjat xxx kui koeraomanikku on teo toime panemise eest karistatud rahatrahviga. Ründe tagajärjel viibis hageja 10 päeva haiglaravil, sellest suurema osa intensiivravipalatis. Hagejale tehti operatsioon- mõlema õla ja alajäseme haavade revision ja õmblused, vasemal õlavarrel olevale rebitud servadega haavale tehti pärast õmblust dreenimine. Hageja oli järgnevatel päevadel šokis, kartis silmi sulgeda, kartis arste ja õdesid ligi lasta, kuna nende puudutused tekitasid talle suurt valu, äkiliste liigutuste tõttu võis talle paigutatud tilguti välja tulla. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mistõttu tehti hagejale uus operatsioon. See põhjustas lisavalu, -kannatusi ja läbielamisi. Tõhusa ravi tulemusel kirjutati hageja 29.07.2003.a ambulatoorsele ravile. Hageja vaatas 24.07.2003.a läbi Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja-Eesti osakonna kohtuarst-ekspert Hilja Pallo, kes koostas leitu kohta ekspertiisiakti. Hageja raviarst on 18.02.2004.a diagnoosinud tal koera hammustuse tagajärjel õlavarre ja küünarliigese piirkonnas rebimisarme-kelloide, mille tagajärjel on tüsistusena tekkinud reflektoorsest pingest väljendatud rühihäired lülisamba rinnaosas. Arst suunas lihaste ja kudede taastamiseks, rühi korrigeerimiseks ning psüühiliseks stabiliseerimiseks hageja korduvalt ravivõimlemisse ja raviujumisse. Hageja kehal on säilinud koledad liigliha armid (kelloidid) ja psüühikas on märgata kõrvalekaldeid. Hageja seaduslik esindaja leidis, et hagejale on vajalik teha plastiline

operatsioon, et arme korrigeerida. 11.06.2004.a Ars Medica OÜ plastikakirurg diagnoosis hagejal status post trauma, cicatrixix multi post morsi ning esitas ka ravisoovitused. 11.11.2004.a vaatas hageja läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Kirurgiakliiniku Üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna arst, kes esitas ka eeldatava arvamuse plastikaoperatsioonide maksumuse kohta summas 76 900 krooni. Arstide arvates vajaks hageja armide korrektsiooniks konservatiivset ravi ning plastilisi operatsioone üldnarkoosis. Kuivõrd armid takistavad osaliselt hageja jäsemete liikuvust, on võimalik, et haigekassa hüvitab operatsioonid osalisel. Millises osa täpsemalt, ei ole aga enne nende operatsioonide tegemist selge. Menetluse käigus tehtud ekspertiisi käigus leidis ekspert, et operatsioonide ja ravi maksumuseks oleks 91 000-96 500 krooni. Ekspert leidis ka, et operatsioonide tegemisega tuleks oodata hageja täisealiseks saamiseni. Hageja leidis, et kostjad vastutavad loomapidajana looma kui suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest. Hageja esindaja leidis, et kuna koer pääses tänavale, siis ei ole loomapidajad tavapärase hoolsusega valvanud oma koera, olenemata sellest, kas hageja ise oli avaldanud soovi koera näha või mitte. Tegemist oli kaukaasia lambakoeraga, kes on eriti suurt kasvu ja tugevate valveinstinktidega, mistõttu tuleks rakendada tavapärasest suuremaid ettevaatusabinõusid. Hageja esitas nõude koera hammustuse ja puremise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamiseks järgnevalt: 1) hageja esindaja poolt tehtud kulutuste hüvitamiseks summas 5271 (ujumine, elektriravi ja ravimid) 2) tulevikus tehtavad arme korrigeerivad operatsioonid s.h haiglaravi ja vajalikud järelravi kulud. Hageja soovis algselt nimetatud kahjuna 164 050 krooni väljamõistmist- s.o 2006.a hinnatud operatsioonide maksumuse 91 000-96 500 krooni korrigeerimine lähtudes sellest, et operatsioone oleks soovitav teha 7 aasta pärast, iga aasta kohta hindade kallinemine umbes 10%. Alternatiivsena palus hageja lähtudes VÕS § 127 lg 7 tuvastada kahju tekkimine ja jätta selle suurus kindlaks määramata. Viimasel istungil hageja esindaja muutis nõuet ja palus välja mõista 96 500 krooni. Hageja esitas nõude lähtudes VÕS § 127 lg 6 ja palus välja mõista tulevikus tekkiva varalise kahju. Hageja esitas ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille hindamisel tuleb arvesse võtta alljärgnevat: - Hagejale tehti haiglasse jõudes üldnarkoosis mitmeid tunde väldanud operatsioon, hiljem viibis ta intensiivravi palatis- toibumise järel oli ta päevi šokis, ta kannatas valu seoses operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamisega, kartis meditsiinipersonali, kelle puudutused tekitasid valu, kuumade ilmade tõttu tekkisid haavade põletikunähud, mis tingis uue narkoos tehtava operatsiooni ja veelgi valu ning läbielamisi. - Hageja pidi veetma praktiliselt terve kuu voodis, tänavale minnes, kartis ta igat koera; samuti kartis haiglariietes inimesi, vajalik pöörduda psühholoogi vastuvõtule. - Hagejal on armid, mida ta häbeneb- ei soovi kanda riideid, mis arme paljastavad – probleemid koolis kehalise kasvatuse tundides riietumisel, ei soovi käia rannas ja ujumas, tunneb end ebameeldivalt, kuna inimesed vahivad teda armide pärast ja esitavad ka küsimusi, mis tuletab kõik juhtunu meelde. Seoses tütarlapseikka jõudmisega ei saa kanda ilusaid moekaid riideid, nautida oma keha ujudes, päevitades, vaid peab küsimuste ja tähelepanu vältimiseks kandma pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid. - Kuna arstid soovitavad teha operatsioone alles hageja täiskasvanuks saamisel, peab ta taluma sellist olukorda veel vähemalt 6-7 aastat, mistõttu tuleks armistunud kehaga

elada ka nimetatud aeg. Operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi ja valu, viibimist haigevoodis ja sidemetes. Kuna ravi võib kesta 4-6 kuus on takistatud gümnaasiumi lõpetamine või siis edasiõppimine (olenevalt sellest, millal operatsioonid täpselt tehakse). - Operatsioonide tegemise ajal on piiratud noorele tütarlapsele nii oluline suhtlemine sõpradega ja muude igapäevaste asjadega tegelemine. - Hagejal on armide tõttu tekkinud rühihäired. Hageja leidis, et kõike läbielatut ei ole võimalik mõõta ning samuti ei ole võimalik mõõta tulevikus tekkivat mittevaralist kahju (armistunud kehaga operatsioonide ootamine, operatsioonidega tekitatud valu jne), kuid hindas mittevaralise kahjuks ligikaudu 300 000 krooni. Kuna aga mittevaralise kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, siis palus hageja täpse summa määrata kohtul. Hageja palus määrata mittevaralise kahju ühekordse summana ja jätta tähelepanuta kostjate väited nende maksejõuetuse kohta, kuna võib eeldada, et olukord on kostjate poolt tahtlikult tekitatud. Kostjate vastuväited Kostjad esialgu vaidlesid hagile täies ulatuses vastu. Menetluse käigus kostjad muutsid osaliselt oma positsiooni. Kostjad ei vaidlustanud, et nemad abikaasadena olid hageja alaealisele lapsele vigastusi tekitanud koera suhtes loomapidajateks VÕS § 1060 tähenduses. Tegemist oli olukorraga, kus nad ei võinud mõistlikult ette näha ja ära hoida kahju tekkimist. Kostjad võtsid omaks xxx kehavigastuste tekitamise asjaolu ning olid nõus hüvitama tekitatud kahju osas, milles kindlustusandja keeldub kahju hüvitamast. Kostjad tasusid menetluse ajal juba tehtud kulud ujumisele, ravimitele ja elektriravile summas 5270 krooni ning mittevaralise kahu hüvituseks 15 000 krooni (tasutud 14.05.2007.a ja 15.05.2007.a hageja seadusliku esindaja arveldusarvele- II kd t lk 46-47). Kostjad leidsid, et hageja nõuet tulevikus raviks tehtavate kulutuste osas ei ole võimalik rahuldada, kuna kahju suurus ei ole selge ning ei ole teada, kas Eesti haigekassa hüvitab hagejale osa kuludest. Hagejale tehtavate operatsioonide liik ja maksumus tuleb kindlaks määrata selle aja seisuga, kui neid operatsioone tehakse või on juba tehtud. Ei saa välistada, et tulevikus kannab hageja ravikulud täies ulatuses haigekassa, kellel tekib siis kostjate vastu omakorda nõudeõigus. Kostjad peaksid sel juhul kahju hüvitama topelt. Algselt esitatud hagi puhul leidis kostjad, et kohus saab teha lahendi VÕS § 127 lg 7 alusel, kuid hüvitatava kahju täpse summa saab ikkagi kindlaks määrata alles operatsioonide tegemisel. Kostjad ei pidanud kohtu poolt määratud eksperdi koostatud ekspertiisi objektiivseks ja leidsid, et nimetatud arvamus loob lapse tervislikust olukorrast halvema pidi kui see tegelikkuses on. Ekspertiisis esitatud vigastused ei kattu varem läbi viidud läbivaatuste tulemustega- teised arstid on viidanud vaid vajadusele teha ilustavaid korrektsioone, ekspert leidis, et vajalik on kõrvaldada liikumist takistavaid vigastusi. Kostjad leidsid, et kuigi loomapidaja vastutuse puhul eraldi süüd ei hinnata, tuleks siiski hinnata, kas on alust hüvitise vähendamiseks seoses sellega, et kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, eelkõige kui kahju tekitamisele aitas kaas kahjustatud isiku tahtlus või rakse hooletus (VÕS § 139 lg 1 ja lg 3). Kostjad leidsid, et koer sai hagejat rünnata vaid seetõttu, et vanemliku järelvalveta jäetud hageja, kes oli alaealine, tugevalt käis peale kostjate alaealisele lapsele, et viimane talle koera näitaks. Koera peeti kinnises korteris, kus ta pääses välja ainult hageja otsese tahtluse tulemusel. Seega palusid kostjad kahjuhüvitist vähendada. Kostjad palusid hüvitist vähendada ka viidates oma majanduslikule olukorrale. Kostjad leidsid, et nende poolt tasutud 15 000 krooni on piisavaks hüvitiseks tekitatud mittevaralise kahju eest. Kostjad leidsid, et hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas tõendanud. Kostjad möönsid, et operatsioonide ja haiglas viibimisega tekitati hageja mittevaraline kahju kannatuste, valu ja psühhoemotsionaalse šoki näol.

Kostjad ei saa vastutada lisavalu ja kannatuste eest, mis tekkis seoses mädanikuga haavades ja täiendava operatsiooniga. Muus osas ei ole hageja mittevaraline kahju aga tõendatud. Hageja vaime ja füüsiline olukord ei ole käesoleval nii halb, kui hageja seda näidata püüab. Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo aktis on leitud, et kõikidest esinevatest tervisekahjustustest paranemise orienteeruv aeg on 2 kuud ilma püsivaid funktsioonihäireid jätmata. Hageja ei ole tõendanud, et tema rühihäired on koerahammustuse tagajärg. Internetikeskkonnas rate.ee näitab hageja ennast noorena, kes armastab koeri ja hobuseid, soovib saada ratsutajaks või tantsijaks, on nimetanud oma huvideks tegevusi, mis eeldavad head füüsilist vormi nagu ujumine, rattasõit, uisutamine. Nimetatud internetikeskkonda on hageja pannud üles pilte, kus on näha teda lühikese varrukaga pluusis või lühikestes pükstes ja arme silma ei hakka. Armid ei saa olla käeoleval ajal valulikud. Psühholoog ei ole tuvastanud hagejal unehäireid, on vaid mõningad keskendumisraskused, kuid need ei pruugi olla seotud koera ründega. Seega on hageja esindaja väited hageja emotsionaalsetest üleelamist, koertekartusest jms liialdatud. Tulevikus tekkida võivat mittevaralist kahju ei ole võimalik hinnata. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub varalise kahju hüvitamise osas rahuldamisele täies ulatuses. Mittevaralise kahju osas rahuldab kohus samuti hagi ja määrab ise kahju hüvitise suuruse. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1043 sätestab kahju tekitanud isiku üldise kohustuse hüvitada tekitatud kahju: teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS üldosa annab alused kahju hüvitamise nõude hindamiseks. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nõude põhjendatuse hindamisel tuleb analüüsida kahju tekkimist, tegu, millega kahju tekitati ja selle teo õigusvastasust, selle teo ja kahju omavahelist seost ning, kas teo toimepanija oli kahju tekitamises süüdi. Kostjate tegu ja selle õigusvastasus Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjatele kuuluv koer ründas hagejat 19.07.2003.a kostjate elukoha ees tänaval (I kd t lk 90). Kostjate omaksvõttu nimetatud asjaolu osas tõendab täiendavalt 21.10.2003. väärteoprotokollis fikseeritu- 19.07.2003.a kell 17.00 pääses koer välja kinniselt territooriumilt ja ründas maja ees hagejat ja Viktor Vassiljevit; 12.11.2003 otsus nimetatud väärteomenetluses (I kd t lk 64-65) ning Tallinna linnakohtu 13.02.2004 otsus (I kd tlk 29)- kostja xxx on karistatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 alusel rahatrahviga. Koeraomanik (kostja) oli rikkunud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja p 7 ja 8. Nimetatud eeskiri oli ründe toimumise ajal kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 12.06.1997.a määrusega nr 32. Eeskirja p 7 nägi ette, et koera oli lubatud pidada elamus ja kinnisel territooriumil selle territooriumi omaniku loal, kusjuures territoorium pidi olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks. Eeskirja p 8 aga sätestas, et koera omanik pidi tagama, et koer ei häiriks ega ohustaks kaaskodanikku ning samuti kandis omanik täielikku vastutust kõigi tagajärgede eest, välja arvatud juhud, kui koera kasutatakse kuritegeliku tegevuse takistamiseks. Poolte selgituste ja eeltoodud tõenditega on tõendatud, et kostjatele kuuluv koer ründas hagejat avalikult territooriumil- maja ees tänaval. Kostjad pidid koer pidama sellistes tingimustes, et koer ei pääseks kostjate territooriumilt välja. Kohus leiab, et asja lahendamisel

ei oma tähtsust, kas kostjad kasutasid tervet korrust kortermajas või oli nende eluruum muul moel piiratud. Oluline on see, et koer pääses kostjate eluruumist välja avalikule territooriumile, kus toimus rünne. Kostjad väitsid kogu menetluse kestel, et koer pääses välja tänu hageja enda tahtlikult tegevusele. Samas ei tõendanud kostjad, et hageja ise oleks koerale ukse avanud. Pooled olid ühel meelel selles, et ukse avas siiski kostjate enda tütar, kes ilmselt ei suutnud suurt koera kinni pidada ning koer pääses tänavale. Seega ei ole kostjad küll rikkunud tahtlikult koerte ja kasside pidamise eeskirja p 7 ja 8, kuid on nende rikkumise siiski võimalikuks teinud. Kuna hagejale tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastse teoga: VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Ei ole tuvastatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg 2). Kahju Vastavalt VÕS § 128 lg 1 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline võib mittevaraline. Hageja on esitanud nõude nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nimetatud ründe tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 1181 (I kd t lk 15-18, 20- 25); Tallinna lastehaigla teatisega 18.02.2004 (I kd t lk 26), Ars Media OÜ arsti dr. Krüünvaldi arvamusega 11.06.2004.a (I kd t lk 27), fotodega (I kd t lk 30-32), Tallinna Lastepolikliiniku tõendiga (I kd tlk 91). Hagejal tuvastati 24.07.2004.a vigastused- hulgi koera puremishaavad vasema kiiru ja vasema kõrva taguses piirkonnas, paremal õlal ka õlavarrel, paremal küünarvarrel, seljal rindkere piirkonnas, vasemal õlavarrel ja vasemal küünarõndlas, vasemal ja paremal säärel, häbemekingul, paremal reiel, paremal puusanukil ja tuharal. Diagnoositi traumajärgset lühiajalist psühhoemotisonaalset šokki. 11.06.2005.a s.o peaaegu aasta pärast vigastuste tekitamist olid hagejal säilinud järgmised vigastuste armid: vasakul õlavarrel ja küünaravarrel, paremal õlavarrel, vasemal jalal sääremarja piirkonnas hulgiarmid, paremal jalal sääre piirkonnas. Armid olid inetud, punakas-lillad, enamasti laienenud ja liiglihaga. Lisaks tuvastas arst kehahoiakus sundasendid- hageja hoidis üht õlga kõrgemal ja vasakut kätt kaitsepositsioonis (I kd t lk 27). 11.11.2004.a on tartu Ülikooli Kliiniku arst dr Amjärv tuvastanud hagejal samad armistunud vigastused (I kd t lk 28). Armide olemasolu on kinnitanud 2007.a jaanuaris läbi viidud ekspertiisi käigus ka ekspert dr Vasar, kes on viidanud ka liikuvuse takistusele (I kd t lk 145). Seega olid hagejal vigastused 2003.a suvel, millest jäid alles püsivad armid, aja jooksul lisandunud rühihäire ja osaliselt takistatud liikuvus. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Hageja esindaja poolt kantud otsesed varalise kulud summas 5271 krooni (I kd t lk 33-37) on kostjad vabatahtlikult hüvitanud (II kd t lk 46) Hageja nimetab varalise kahjuna kulutusi, mida hageja peaks tegema tekkinud armide plastiliseks korrigeerimiseks operatsioonide teel. Operatsioonide (või muude meditsiinilist laadi protseduuride) vajalikkust on kinnitanud nii dr Krüünvald ja dr Amjärv. Ekspert dr Vasar on leidnud, et on vajalik armide korrektsiooniplastika, pehmekoe korrigeerimiseks

kasutada koeekspandreid, mille ravi kestab 4-6 kuud, ning kirurgilise ravi järgselt armide surveravi silikoongeeli ja – plaastritega (I kd t lk 145). Doktor Vasar on hinnanud kogu ravi maksumuseks 91 000- 96 500 krooni. 2004.a hindas dr Amjärv ravi maksumuseks 76 900 krooni. Hageja jäi viimasel kohtuistungil lõplikule seisukohale, et ravikulude katteks tuleks kostjatelt välja mõista 96 500 krooni. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja vajab armide korrigeerimiseks meditsiinilist ravi, s.h operatsioone. Kostjad ei vaidlustanud ka operatsioonide võimalikku maksumust. Kostjad leidsid aga, et on võimalik, et operatsioonide eest tasub haigekassa, kellel tekiks siis kostjate, kui kahju tekitajate, vastu regressiõigus. Seetõttu ei ole põhjendatud ravikulude välja mõistmine enne, kui operatsioonid on teostatud ja selgunud nende eest tasumise skeem. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga. Kuna hagejal on tekkinud kehavigastused, mis vajavad meditsiinilist ravi, on vaieldamatu, et hagejal on tekkinud varaline kahju. Asjaolu, kas operatsioonid tehakse koheselt või paari aasta pärast või on juba tehtud, ei muuda kahju tekitanud isikute kohustust kahju hüvitada. On võimalik, et kahjustatud isikul endal ei olegi selliseid rahalisi vahendeid, et minna operatsioonile, mistõttu kahju hüvitamine ainult pärast operatsiooni teostamist takistaks VÕS § 127 lg 1 sätestatud põhimõtte (isiku paigutamine võimalikult sarnasesse olukorda sellega, kui tal ei oleks kahju tekkinud) täitmist. Kostjad ei esitanud menetluse käigus selliseid tõendeid, mis annaks kohtule kindla aluse eeldada, et Eesti Haigekassa operatsioonide maksumuse eest tasuks. Rahastamine sõltub paljudest asjaoludest ja on sellise juhtumi puhul individuaalne: hageja poolt esitatud Eesti Haigekassa 21.07.2006.a vastuses (I kd t lk 92) märgitakse muuhulgas, et tasu ülevõtmine sõltub muuhulgas ravi rahastamise lepingust (s.t sellest, kes ravi teostab) ja ainult vigastuste kirjelduste alusel ei ole võimalik otsustada, kas tervishoiuteenuste osutamine konkreetsel juhul on meditsiiniline või mitte. Rahastamine sõltub ka sellest, kas tervishoiuteenused on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel (RaKS § 29 lg 1). Samas on Eesti Haigekassa esitanud kostjatele vastuse 16.02.2007.a (I kd t lk 172), mis RaKS § 19 lg 1 osas kordab hagejale esitatud kirja, kuid samas märgitakse, et armide korrektsioonplastika teostamise osas võtab haigekassa tasu maksmise kohustuse üle, kuid silikoongeeli ja – plaastritega tehtava surveravi osas mitte. Seega on sellised otsused alati täiesti individuaalsed: otsustus sõltub ravi teostavast tervishoiuasutusest; sellest, kas vigastused kvalifitseeruksid meditsiinilisteks või mitte; sellest, milliseid põhi- ja järelprotseduure täpselt arst peab vajalikus teostada; kas need on teostamise ajal kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu jne. Kohus leiab, et seaduse mõtte kohane ei ole asetada kannatanu nii ebakindlasse olukorda, kus ta saaks tekkinud kulutuste hüvitamise viisi teada alles pärast operatsioonide teostamist ja vastavat haigekassa otsustust. Seaduse eesmärgiks on saada kahju hüvitamist võimalikult kiirelt ja igakülgselt isikult, kes kahju tekitas. Kui kostjad on kannatanule kahju hüvitanud, on neil aga hiljem haigekassa nõude suhtes vastuväite esitamise õigus. Seega on kostjate õigused täielikult tagatud. Käesoleval juhul on asjas eksperdina kaasatud dr Vasar, kes on hageja läbi vaadanud, andnud arvamuse (I kd t lk 167), et operatsioonide tegemisega tuleks oodata kui hageja täisealiseks saamiseni. See on vajalik, et vältida lisaoperatsioone, seega vähendada kulutusi- vähendada varalise kahju suurust. Kostjatel on õigustatud ootus, et kahju hüvitise summa oleks võimalikult väike, mistõttu ei ole põhjendatud operatsioonide teostamine viisil, mis tooks hiljem kaasa täiendavaid kulutusi. Samas on hagejal õigustatud ootus saada kahju hüvitis kätte koheselt. Selline ootus on sätestatud ka VÕS § 128 lg 3: otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ka VÕS § 127 lg 6 käsitleb olukorda, kus kahju olemasolu on kindlaks tehtud, kuid kahju täpne suurus sõltub tulevikus- nimetatud säte viitab samuti sellele, et ka tulevikus tekkiv kahju tuleb

hüvitada võimalikult kiiresti. Kohus märgib, et on võimalik, et välja mõistatav kahju hüvitis ei kata kõiki kulutusi ravile, kuid sel juhul on hagejal õigus otsustada, kas esitada täiendav nõue. Kostjate vastuväited seoses ekspertide ja spetsialistide arvamustes esinevate kirjelduste erinevastega on asjakohatud, sest nimetatud arvamused on teostatud eri aegadel ja osaliselt erinevate eesmärkidega: paar päeva pärast koera rünnet toimunud läbivaatusel dr Pallo poolt on fikseeritud vigastused, funktsioonihäireid ei saanud siis olla veel välja kujunenud; dr Amjärv ja dr Vasara arvamuste eesmärgiks on olnud eelkõige võimalike taastusoperatsioonide ja – protseduuride maksumuse välja selgitamine, mille käigus on eeldusena näidatud ära ka vigastused, mida on vaja kõrvaldada. Küsimus sellest, et dr Vasar on märkinud muuhulgas ka liikuvuse takistuse on oluline alles siis, kui haigekassa annab hinnangu sellele, kas esineb alus tervishoiuteenuste rahastamiseks haigekassa poolt. See asjaolu aga ei välista vajadust hagejat opereerida. Hageja nõue on aga suunatud just operatsioonide maksumuse hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja tekitatud varalise kahju suuruseks on 96500 krooni. Hageja esitas ka mittevaralise kahju nõude ja palus mittevaralise kahjuna välja mõista hüvitis kohtu määramisel, kuid leidis, et kahju suuruseks on 300 000 krooni. Nõude suurust hageja eraldi ei põhistanud. Kostjad vaidlesid vastu hüvitise suurusele. Kostjad võtsid omaks, et hagejal on tekkinud ka varaline kahju, kuid olid arvamusel, et selle suuruseks on 15 000 krooni, mille nad vabatahtlikult hüvitasid (II kd t lk 47) . VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Eespool tsiteeris kohus VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt mittevaralise kahju hüvitisena tuleks maksta mõistlik rahasumma. Hageja põhistas, milline mittevaraline kahju on tal tekkinud: eelkõige üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet haiglas viibides ja operatsioone taludes ning samad üleelamised seoses tulevikus tehtavate operatsioonidega; ärevus ja kartus haiglariietes inimeste ja võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal ja käel ning tekkinud rühihäiretes, mida hageja on talunud pikema aja jooksul ja mis takistavad tema vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovi kohaselt riietuda; kannatused seoses armidega seotud tähelepanuga kaasinimeste poolt; takistused eneseteostuses seoses võimelike probleemidega kooli lõpetamisel või edasi õppimisel, mis on tingitud haiglaravist. Kostjad olid seisukohal, et hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist sellises ulatuses tõendanud ning on ebaselge, millised mittevaralise kahju vormid hagejal täpselt esinevad. Seejuures viitasid kostjad riigikohtu lahendile 3-2-1-34-05. Kohus märgib, et nimetatud lahend ei ole täielikult kohaldatav võlaõigusseaduse rakendusalas, kuna käsitles kahju hüvitamise problemaatikat tsiviilkoodeksi ajal tekitatud kahju osas. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes /Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§1-207). Kommenteeritud väljaanne. Välja antud kirjastuses Juura 2006/ asuvad kommentaatorid VÕS § 128 lg 5 kommenteerides seisukohale: „Juhtudel, mille seadus näeb expressis verbis mingi õigushüve rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise ette, tuleks kannatanul üldreeglina mittevaralise kahju tekkimist eeldada.“ Ja jätkub: „Seega peab kannatanu üldreeglina tõendama üksnes õigushüve rikkumist kahju tekitaja poolt, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust.“ Sarnane seisukoht ka VÕS § 130 lg 2 kommentaaris. Eelpool leidis kohus leidis, et on tõendatud õigushüve rikkumine (kehavigastuse tekitamine) hagejal. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kuid see kaasneb kehavigastusega. Hüvitise suuruse hindamisel on aga oluline hinnata, milles siiski täpsemalt seisnes mittevaraline kahju. Võttes aluseks hageja poolt esitatud põhistused s.h tulevikus seoses

operatsioonidega tekkiv kahju, esitatud psühholoogi arvamuse (II kd t lk 117) ja kostja poolt välja toodud asjaolud (internetiportaalis rate.ee hageja enda poolt esitatud arvamusavaldused ja fotod: I kd t lk 151-200) ja muud asjaolud, mida kohus koheselt allpool käsitleb, leiab kohus, et õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju osas on 85 000 krooni. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvestanud hagejal mittevaraliseks kahjuks võimalikku takistust õpingutes, mis võib kaasneda tulevikus tehtavate operatsioonidega, kuna gümnaasiumi lõpetamine ja eelkõige edasiõppimine sõltub lisaks võimalikule haiglaravile ka väga paljudest muudest asjaoludest (näiteks konkursi suurusest mingil aastal või ka sellest, et hageja otsustab näiteks õppida gümnaasiumiaasta välismaal, mistõttu lükkusk gümnaasiumi lõpetamine edasi vms). Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel eelkõige haiglas ja pärast seda läbielatuga, koera ründest saadud šokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust ning sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Kohus leiab aga, et hageja nõude summa on liiga suur arvestades seda, et armid ei ole sellises kohas, kus neid ei saa riietusega varjata s.t terviklikkuse puudumine ei ole üleüldiselt ja tingimusteta avalik, see küll piirab ja raskendab hageja elu, kuid negatiivseid nähte on siiski võimalik vältida. Terviklikkuse puudumisest tingitud negatiivsed emotsioonid on seega osalised (ujumine, teatud riietus, võimalikud hobid). Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju tekkimisele. Sisuliselt viitasid kostjad VÕS § 139 sätestatule. Kuna tegemist on tervise kahjustamisega hagejal, tuleb tema tegevuse analüüsil juhinduda muuhulgas VÕS § 139 lg 3 sätestatut. Kostjate väidete kohaselt viis hageja enda eelnev tegevus selleni, et koer teda ründas. Oma väiteid tõendasid kostjad tunnistajate ütlustega. Tunnistajate Kalju Olupi ja Varvara Münteri ütlustest selgus, et hageja tundis kostjate koera vastu huvi varasemalt- ta avaldas korduvalt soovi koera näha ja silitada. Mõlemad tunnistajad olid hagejat hoiatanud kostjate koera kui kurja koera eest. Samas ei näinud kumbki tunnistajatest pealt koera rünnet ning sellele vahetult eelnenud sündmusi. Kumbki tunnistaja ei hoiatanud koera omanikke ega hageja vanemaid. Kohus leiab, et hageja tahtlus või raske hooletus ei ole nimetatud tõenditega tõendatud. See, et hageja mitme päeva jooksul tundis huvi koera vastu (koputades aknale) ning avaldas ka vastavat soovi koera näha, ei ole tahtlus ning raske hooletus. Kohus on seisukohal, et hageja tahtluse või raske hooletusena saaks käsitleda olukorda, kus ta ise avas koerale ukse või tegi mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kostjad on omaks võtnud, et ukse avas nende tütar. Kostjate selgitused selles, et hageja veenis nende tütart seda tegema, on jäänud paljasõnalisteks. Tahtluse hindamisel tuleb arvestada ka nii hageja kui kostjate tütre vanust- mõlemad oli eelkooliealised lapsed (I kd t lk14, 57) s.t nad ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed ning seda ka vaatamata mõlemale teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Kohus märgib, et internetiportaalis esitatud piltidelt oli siiski näha see, et hageja poseerib piltidel varjates vasakut kätt ning kannab kas pikki pükse või pikemat seelikut. Kohus möönab, et esitatud fotodelt ei ole tõepoolest märgatavad armid, kuid pigem on see tingitud fotode halvast kvaliteedist ja osaliselt ka asjaolust, et hageja on püüdnud varjata kehaosi, millel on suuremad armid (poseerides näiteks alati parem külg ees). Kohus leiab, et hageja enda poolt enda kohta esitatu ei pruugi olla täielik tõde vaid osaliselt segunenud soovunelmatega, sest on üldteada asjaolu, et internet on koht, kus on võimalik enda kohta kirjutada ka seda, mis tegelikkusele ei vasta. Lisaks tuleb arvestada hageja vanusega. Seetõttu ei arvesta kohus hageja enda poolt internetis avaldatud arvamusavaldustega. Põhjuslik seos teo ja tekkinud kahju vahel.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kehavigastuste tekitamine on põhjuslikus seoses koera ründega. Seega on täidetud VÕS § 127 lg 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldus. Nimetatud asjaolu on tõendatud ellpool käsitletud väärteomenetluse dokumentide ja arstlike läbivaatuste otsustega. Süü VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Nimetatud sätte asukoht seaduse 53.-da peatüki teises jaos, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, viitab sellele, et ka looma peetakse suurema ohu allikaks. Nimetatud alajao esimene paragrahv, VÕS § 1056 lg 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral suurema ohu allikaga vastutab allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst. Seega ei hinda kohus käesolevas asjas kostjate süü küsimust, kuna kahju- kehavigastused- tekitas kostjatele kuuluv koer. Hüvitise võimalik vähendamine ja hüvitamise viis Kohus leidis eelpool, et hagejale on kostjate käitumisega tekitatud varaline kahju 96500 krooni ja mittevaraline kahju, mille eest mõistlikuks hüvitiseks hindas kohus 85 000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamisel kohus hüvitise vähendamist kohaldada ei saa, kuna on juba hüvitise suuruse määramisel arvestanud kõiki kahju tekitamisega seotud asjaolusid. Kuna kostjad on tasunud mittevaralise kahju katteks 15 000 krooni, jääks mittevaralise kahju hüvitise tasumata osaks 70 000 krooni. Kostjate vastuväidet hageja enda tegevusest kahju tekitamisel käsitles kohus eelpool seoses mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisega ning hüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Kostjad esitasid menetluse kestel vastuväiteid, et hüvitise suurust tuleks vähendada VÕS § 140 lg 1 tulenevatel alustel. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostjad esitasid andmed oma varandusliku seisundi kohta (I kd t lk 173-183) , millest nähtub, et kostjatele kuulub 3 kolm kinnistut (kohus ei anna hinnangut, kas tegemist on abikaasade ühisvaraga), sõidukeid ei kuulu, xxx on õppelaenuvõlgnevus AS –S Hansapank, kostjate ühise tuludeklaratsiooni järgi oli 2006.a sissetulekuks 5315 krooni, xxx xxx ei ole töötasu, dividende ja muid tasusid maksnud. Kohtuistungil selgitasid kostjad kohtule, et nad elavad säästudest ning omavad kinnisvara ja autosid (12.04.2007.a istungi protokoll). Kohus leiab, et hüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lõikes 1 nimetatud alustel ei ole põhjust. Kohus leiab, et ei esine põhjusi, mille alusel oleks hüvitise välja mõistmine kostjatelt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane. Ebaõigluse hindamisel tuleb alati arvestada ka kannatanu õigustatud huve ning asjaolu, et hüvitise vähendamine ei seaks teda ebaõiglasesse olukorda. Hagejal ja kostjatel puuduvad sellised isiklikud suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kohus leiab, et kostjate poolt kohtule esitatud andmed oma sissetulekute puudumise kohta ei pruugi olla õiged- igapäevaseks elamiseks peab ka neil olema mingi sissetulek. Esitatud tõenditest nähtub aga et pere sissetulekuks oli 2006.a vaid 5315 (bruto), mis on ilmselgelt ebapiisav. Kostjad ei esitanud mõjuvaid põhistusi, mis takistaks neil töötada ja sissetulekut saada. Arvestades seda, et kostjatele kuulub kolm kinnistut, ei ole nende majanduslik olukord selline, mis annaks aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Kindlustuse poolt kulutuste hüvitamisega seoses käsitles kohus eelpool võimalust, et operatsioonide eest tasuks Eesti Haigekassa. Kohus jõudis järeldusele, et nimetatud tasumise

võimalus on tõendamata ja sõltub liialt olukorrast, kus ja kuidas operatsioonid tehakse. Kohus ei saa nimetatud eeldust kahju hüvitise vähendamisel seetõttu kohaldada. Vastavalt VÕS § 137 lg 1 juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu solidaarselt. Kostjad kinnitasid, et koer (I kd t lk 58) oli perekonna oma, seega oli koer lähtudes perekonnaseaduse sätetest kostjate kui abikaasade ühisomand. Kostjad vastutavad koera tekitatud kahju eest seega solidaarselt. Kõike eeltoodut arvestades kuulub kostjatelt solidaarselt hüvitisena välja mõistmisele kokku 166 500 krooni, mis lähtudes VÕS § 136 lg 1 tuleb tasuda ühekordse maksena. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Menetluskulud jäävad kostjate kanda solidaarselt, kuna kohus rahuldas nõude solidaarselt. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 alusel. Kostja xxx tasus kohtu tagatiskontole tunnistajate tasu 269 krooni (II kd t lk 58). Tunnistajad ei esitanud taotlusi tunnistajatasu välja maksmiseks ja teatasid kohtuistungil, et nad ei kavatse ka vastavat taotlus esitada. Nimetatud summad tuleb kostja xxx tagastada. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.