2-06-3847/39 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused P. P. esitas 23.02.2006 Harju Maakohtule hagi K. L. ja R. L. (edaspidi kostjad) vastu oma alaealisele tütrele K. P.le kehavigastuste tekitamisega põhjustatud varalise kahju hüvitamiseks, paludes kostjatelt välja mõista kokku 82 171 krooni. Menetluse käigus täiendas P. P. nõuet ja palus kostjatelt välja mõista ka rahalise hüvitise mittevaralise kahju tekitamise eest. K. P. (edaspidi hageja) esitas 10.05.2007 Harju Maakohtule hagi, paludes kostjatelt välja mõista varalise kahju eest hüvitise 164 050 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja tuvastada varalise kahju tekkimise tulevikus ja otsustada hüvitise suurus hiljem. Lisaks palus hageja mõista kostjatelt tema kasuks välja mittevaralise kahju eest rahaline hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja palus liita tema hagi ühisesse menetlusse P. P.e hagiga. Maakohtu 8.10.2007. a istungil loobus P. P. oma hagist ja palus menetluse selles osas lõpetada. Maakohus lõpetas 30.10.2007. a määrusega P. P.e hagi menetluse ja jätkas K. P. hagi menetlemist. Hagiavalduse kohaselt ründas kostjatele kuuluv kaukaasia lambakoer 19.07.2003 hagejat, kes oli sel ajal 7-aastane. Sündmus toimus õhtul kella 17.00 paiku kostjate elukoha juures õues. Kostjate korteri ukse avamisel pääses koer tänavale, ründas seal olnud hagejat ja pures teda. Koera rünne on tõendatud politsei koostatud väärteomenetluse materjalidega. Kostjat K. L. kui koeraomanikku on karistatud rahatrahviga. Ründe tagajärjel viibis hageja 10 päeva haiglaravil, sellest suurema osa intensiivravipalatis. Hagejale tehti operatsioon – mõlema õla ja alajäseme haavade revisioon ja õmblused, vasemal õlavarrel olevale rebitud servadega haavale tehti pärast õmblust dreenimine. Hageja oli järgnevatel päevadel šokis, kartis silmi sulgeda. Ta kartis arste ja õdesid ligi lasta, kuna nende puudutused tekitasid talle suurt valu. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mistõttu hagejale tehti uus operatsioon. See põhjustas lisavalu, kannatusi ja läbielamisi. Tõhusa ravi tulemusel kirjutati hageja 29.07.2003 ambulatoorsele ravile. 24.07.2003 vaatas hageja läbi Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja-Eesti osakonna kohtuarst-ekspert H. P., kes koostas leitu kohta ekspertiisiakti nr 1181. Hageja raviarst diagnoosis 18.02.2004 hagejal koera hammustuse tagajärjel õlavarre ja küünarliigese piirkonnas rebimisarme-kelloide, mille tagajärjel on tüsistusena tekkinud reflektoorsest pingest väljendatud rühihäired lülisamba rinnaosas. Raviarst suunas hagejat korduvalt ravivõimlemisse ja raviujumisse lihaste ning kudede taastamiseks, rühi korrigeerimiseks ja psüühika stabiliseerimiseks. Hageja kehal on säilinud koledad liigliha armid (kelloidid) ja psüühikas on märgata kõrvalekaldeid. Hagejat seadusliku esindajana esindanud lapsevanem P. P. leidis, et hagejale on vajalik teha

plastiline operatsioon, et arme korrigeerida. 11.06.2004 diagnoosis Ars Medica OÜ plastikakirurg hagejal status post trauma ja cicatrixix multi post mors`i ning esitas ka ravisoovitused. 11.11.2004 vaatas hageja läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Kirurgiakliiniku üldkirurgia ja plastikakirurgia osakonna arst, kes esitas ka arvamuse, et plastiliste operatsioonide maksumuseks on 76 900 krooni. Arstide arvates vajaks hageja armide korrektsiooniks konservatiivset ravi ning plastilisi operatsioone üldnarkoosis. Kuivõrd armid takistavad osaliselt hageja jäsemete liikuvust, on võimalik, et haigekassa hüvitab operatsioonid osaliselt. Plastika- ja veresoonkonna kirurgi dr O. V.. 19.01.2007 antud kirjaliku eksperdiarvamuse järgi kulub operatsioonideks ja raviks kokku 91 000– 96 500 krooni, kuid operatsioonide tegemisega tuleks oodata hageja täisealiseks saamiseni. Koera hammustuse ja puremise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamiseks tuleks kostjatelt välja mõista hageja kulutused 5271 krooni (ujumine, elektriravi ja ravimid); tulevikus tehtavad arme korrigeerivad operatsioonid, sh haiglaravi ja vajalikud järelravi kulud 164 050 krooni, s.o 2006. a hinnatud operatsioonide maksumus 91 000–96 500 krooni, lähtudes sellest, et operatsioone oleks soovitatav teha 7 aasta pärast (iga aasta kohta hindade kallinemine umbes 10%). Alternatiivselt palus hageja VÕS § 127 lg 7 alusel tuvastada kahju tekkimine ja jätta selle suurus kindlaks määramata. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvesse võtta seda, et hagejale tehti haiglasse jõudes üldnarkoosis mitmeid tunde väldanud operatsioon, hiljem viibis ta intensiivravi palatis. Toibumise järel oli ta päevi šokis, kannatas valu operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamise tõttu, kartis meditsiinipersonali, kelle puudutused tekitasid valu. Kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikunähud, mis tingis uue narkoosis tehtava operatsiooni ja veelgi valu ning läbielamisi. Hageja pidi veetma peaaegu terve kuu voodis. Tänavale minnes kartis ta igat koera, samuti kartis ta haiglariietes inimesi. Hageja peab pöörduma psühholoogi vastuvõtule. Kehavigastustest jäid armid, mida hageja häbeneb – ta ei soovi kanda riideid, mis arme paljastavad. Hagejal esinevad probleemid koolis kehalise kasvatuse tundides riietumisel, ta ei soovi käia rannas ja ujumas, tunneb end ebameeldivalt, kuna inimesed vahivad teda armide pärast ja esitavad küsimusi, mis tuletab juhtunut meelde. Hageja ei saa kanda ilusaid moekaid riideid, nautida oma keha ujudes ja päevitades. Ta peab küsimuste ja tähelepanu vältimiseks kandma pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid. Kuna arstid soovitavad teha operatsioone alles hageja täiskasvanuks saamisel, peab ta taluma sellist olukorda veel vähemalt 6–7 aastat. Operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi ja valu, viibimist haigevoodis ja sidemetes. Kuna ravi võib kesta 4–6 kuud, on takistatud gümnaasiumi lõpetamine või siis edasiõppimine (olenevalt sellest, millal operatsioonid täpselt tehakse). Operatsioonide tegemise ajal on piiratud hagejale kui noorele tütarlapsele nii oluline suhtlemine sõpradega ja muude igapäevaste asjadega tegelemine. Hagejal on armide tõttu tekkinud rühihäired. Kuigi kõike läbielatut ei ole võimalik mõõta ning samuti ei ole võimalik mõõta tulevikus tekkivat mittevaralist kahju (armistunud kehaga operatsioonide ootamine, operatsioonidega tekitatud valu jne), hindas hageja mittevaraliseks kahjuks ligikaudu 300 000 krooni ja palus kohtul määrata täpse hüvitissumma. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Nad küll olid abikaasadena hagejale kehavigastusi tekitanud koera suhtes loomapidajateks VÕS § 1060 tähenduses, kuid tegemist oli olukorraga, kus nad ei võinud mõistlikult ette näha ja ära hoida kahju tekkimist. Kostjad nõustusid hüvitama tekitatud kahju osas, milles kindlustusandja keeldub hagejale kahju hüvitamast. Kohtumenetluse ajal hüvitasid kostjad hagejale juba tehtud kulud ujumisele, ravimitele ja elektriravile (kokku 5 270 krooni) ning maksid mittevaralise kahju eest hüvitise 15 000 krooni. Hageja nõuet tulevikus raviks tehtavate kulutuste osas ei ole võimalik rahuldada, kuna kahju suurus

ei ole selge ning ei ole teada, kas Eesti Haigekassa hüvitab hagejale osa kuludest. Dr V. arvamus ei ole objektiivne ja loob hageja tervislikust olukorrast halvema pidi, kui see on tegelikult. Tema nimetatud vigastused ei kattu varem tehtud läbivaatuste tulemustega – teised arstid on viidanud vaid vajadusele teha ilustavaid korrektsioone, kuid dr Vasar leidis, et vajalik on kõrvaldada liikumist takistavad vigastused. Kuigi loomapidaja vastutuse puhul ei hinnata eraldi süüd, tuleks siiski selgitada, kas on alust vähendada hüvitist seetõttu, et kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, eelkõige, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg-d 1 ja 3). Koer sai hagejat rünnata vaid seetõttu, et hageja oli jäetud vanemliku järelevalveta ja käis peale kostjate alaealisele lapsele, et viimane näitaks talle koera. Koera peeti kinnises korteris, kust ta pääses välja hageja otsese tahtluse tulemusel. Kostjad palusid hüvitist vähendada ka selle tõttu, et nad on halvas majanduslikus olukorras. Hagejale tasutud 15 000 krooni on piisavaks hüvitiseks tekitatud mittevaralise kahju eest. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas. Operatsioonide ja haiglas viibimisega tekitati hagejale mittevaraline kahju kannatuste, valu ja psühhoemotsionaalse šoki näol. Kostjad ei saa aga vastutada lisavalu ja kannatuste eest, mis tekkisid mädaniku tõttu haavades, samuti täiendava operatsiooni tõttu. Muus osas ei ole hageja mittevaraline kahju tõendatud. Hageja vaimne ja füüsiline olukord ei ole nii halb, kui ta püüab seda näidata. Ekspert H. P. leidis ekspertiisiaktis nr 1181, et kõikidest esinevatest tervisekahjustustest paranemise orienteeruv aeg on 2 kuud ilma püsivaid funktsioonihäireid jätmata. Hageja ei ole tõendanud, et tema rühihäired on koerahammustuse tagajärg. Interneti-keskkonnas rate.ee näitab hageja ennast noorena, kes armastab koeri ja hobuseid, soovib saada ratsutajaks või tantsijaks, on nimetanud oma huvideks tegevusi, mis eeldavad head füüsilist vormi, nagu ujumine, rattasõit, uisutamine. Nimetatud Interneti-keskkonda on hageja pannud üles pilte, kus on näha teda lühikeste varrukatega pluusis või lühikestes pükstes. Arme silma ei hakka. Armid ei saa praegu olla valulikud. Psühholoog ei ole tuvastanud hagejal unehäireid. Hagejal esinevad vaid mõningad keskendumisraskused, kuid need ei pruugi olla seotud koera ründega. Seega on liialdatud väited hageja emotsionaalsetest üleelamistest, koertekartusest jms. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas 2.11.2007 otsusega hagi, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 166 500 krooni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate koer ründas hagejat hagis esitatud asjaoludel. Kostjad pidid koera pidama sellistes tingimustes, et koer ei pääseks kostjate territooriumilt välja. Kostjad väitsid kogu menetluse kestel, et koer pääses lahti tänu hageja enda tahtlikule tegevusele. Samas ei tõendanud kostjad, et hageja ise oleks avanud koerale ukse. Pooled olid ühel meelel selles, et ukse avas siiski kostjate enda tütar, kes ilmselt ei suutnud suurt koera kinni pidada ning koer pääses tänavale. Kuna hagejale tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tuvastatud ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg 2). VÕS § 128 lg 1 järgi võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Hageja on esitanud nõude nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et ründe tagajärjel sai hageja kehavigastusi. Kehavigastused on tõendatud dr H. P. 24.07.2003 koostatud ekspertiisiaktiga nr 1181, Tallinna Lastehaigla 18.02.2004 teatisega, Ars Media OÜ arsti

dr K. 11.06.2004 arvamusega, fotodega, Tallinna Lastepolikliiniku tõendiga. Ekspertiisiaktiga nr 1181 on hagejal tuvastatud järgmised vigastused: hulgi koera puremishaavad vasema kiiru ja vasema kõrva taguses piirkonnas, paremal õlal ja õlavarrel, paremal küünarvarrel, seljal rindkere piirkonnas, vasemal õlavarrel ja vasemas küünarõndlas, vasemal ja paremal säärel, häbemekingul, paremal reiel, paremal puusanukil ja tuharal. Hagejal diagnoositi pärast traumat lühiajaline psühhoemotsionaalne šokk. 11.06.2004, s.o peaaegu aasta pärast vigastuste tekitamist, olid hagejal säilinud järgmised vigastuste armid: vasakul õlavarrel ja küünaravarrel, paremal õlavarrel, vasemal jalal sääremarja piirkonnas, paremal jalal sääre piirkonnas. Armid olid inetud, punakas-lillad, enamasti laienenud ja liiglihaga. Lisaks tuvastas arst kehahoiakus sundasendid – hageja hoidis üht õlga kõrgemal ja vasakut kätt kaitsepositsioonis. 11.11.2004. a. on Tartu Ülikooli Kliiniku arst dr A. tuvastanud hagejal samad armistunud vigastused. Armide olemasolu on kinnitanud 2007. a jaanuaris tehtud ekspertiisi käigus ka dr V., kes on viidanud ka liikuvuse takistusele. Seega olid hagejal 2003. a suvel vigastused, millest jäid alles püsivad armid, aja jooksul on lisandunud rühihäire ja osaliselt on takistatud liikuvus. Kostjad on vabatahtlikult hüvitanud otsesed kulud 5 271 krooni. Hageja nimetab varalise kahjuna kulutusi, mida hageja peaks tegema tekkinud armide plastiliseks korrigeerimiseks operatsioonide teel. Operatsioonide (või muude meditsiinilist laadi protseduuride) vajalikkust on kinnitanud dr K. ja dr A.. Dr V. leidis 19.01.2007. a eksperdiarvamuses, et on vajalik armide korrektsiooniplastika, pehmekoe korrigeerimiseks kasutada koeekspandreid, mille ravi kestab 4–6 kuud ning kirurgilise ravi järgselt armide surveravi silikoongeeli ja -plaastritega. Dr V. hindas kogu ravi maksumuseks 91 000–96 500 krooni. 2004. aastal oli dr A. hinnanud ravi maksumuseks 76 900 krooni. Hageja lõplikuks nõudeks oli saada kostjatelt ravikulude katteks kokku 96 500 krooni. Kostjad ei vaidle vastu, et hageja vajab armide korrigeerimiseks meditsiinilist ravi, sh operatsioone. Kostjad ei vaidlustanud ka operatsioonide võimalikku maksumust. Kuna hagejal on tekkinud kehavigastused, mis vajavad meditsiinilist ravi, on vaieldamatu, et hagejal on tekkinud varaline kahju. Asjaolu, kas operatsioonid tehakse kohe või paari aasta pärast või on juba tehtud, ei muuda kahju tekitanud isikute kohustust hüvitada kahju. Hageja 2007. a jaanuaris läbi vaadanud dr V. eksperdiarvamuse kohaselt tuleks operatsioonide tegemisega oodata kuni hageja täisealiseks saamiseni. See on vajalik, et vältida lisaoperatsioone ja vähendada kulutusi ehk varalise kahju suurust. Kostjatel on õigustatud ootus, et kahjuhüvitis oleks võimalikult väike, mistõttu ei ole põhjendatud operatsioonide tegemine viisil, mis tooks hiljem kaasa lisakulutusi. Samas on hagejal õigustatud ootus saada kahjuhüvitis kätte kohe. Eeltoodust tulenevalt on kostjate tekitatud ja hüvitamata varalise kahju suuruseks kokku 96 500 krooni. Hageja esitas ka mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ja palus välja mõista hüvitise kohtu määramisel, kuid leidis, et kahju suuruseks on 300 000 krooni. Hageja ei põhistanud eraldi nõude suurust. Kostjad vaidlesid hüvitise suurusele vastu. Nad võtsid omaks, et hagejal on tekkinud ka mittevaraline kahju, kuid leidsid, et selle suuruseks on 15 000 krooni, mille on hüvitanud vabatahtlikult. VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleks mittevaralise kahju hüvitisena maksta mõistlik rahasumma. Hageja põhistas, milline mittevaraline kahju on tal tekkinud: eelkõige üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet haiglas viibides ja operatsioone taludes ning samad üleelamised tulevikus tehtavate operatsioonide tõttu; ärevus ja kartus haiglariietes inimeste ja võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal ja käel ning tekkinud rühihäiretes, mida hageja on talunud pikema aja jooksul ja mis takistavad tema vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovi kohaselt riietuda; kannatused kaasinimeste tähelepanust armidele; haiglaravist tingitud takistused eneseteostuses

võimalike probleemide tõttu kooli lõpetamisel või edasiõppimisel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui see kaasneb kehavigastusega. Hüvitise suuruse hindamisel on oluline kindlaks määrata, milles siiski täpsemalt seisnes mittevaraline kahju. Võttes aluseks hageja põhistused, sh tulevikus operatsioonide tõttu tekkiva kahju kohta, psühholoogi arvamuse ja kostjate esitatud asjaolud (Interneti-portaalis rate.ee hageja esitatud arvamusavaldused ja fotod), samuti muud asjaolud, on õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 85 000 krooni. Hüvitise suuruse määramisel ei ole võimalik arvestada hageja mittevaraliseks kahjuks võimalikku takistust õpingutes, mis võib kaasneda tulevikus tehtavate operatsioonidega, kuna gümnaasiumi lõpetamine ja eelkõige edasiõppimine sõltub lisaks võimalikule haiglaravile ka paljudest muudest asjaoludest (näiteks konkursi suurusest mingil aastal või ka sellest, kas hageja otsustab õppida gümnaasiumiaasta välismaal, mistõttu lükkuks gümnaasiumi lõpetamine edasi vms). Hüvitise suuruse määramisel tuleb eelkõige arvestada haiglas ja pärast seda läbielatuga, koera ründest saadud šokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, ning sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Hageja nõue on liiga suur, arvestades seda, et armid ei asu sellises kohas, kus neid ei saa varjata riietusega, st terviklikkuse puudumine ei ole üleüldiselt ja tingimusteta avalik, see küll piirab ja raskendab hageja elu, kuid negatiivseid nähte on siiski võimalik vältida. Terviklikkuse puudumisest tingitud negatiivsed emotsioonid on seega osalised (ujumine, teatud riietus, võimalikud hobid). Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju tekkimisele. Kuna hageja nõuab tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb muu hulgas juhinduda VÕS § 139 lg-s 3 sätestatust. Hageja tahtluse või raske hooletusena saaks käsitada olukorda, kus ta ise oleks avanud koerale ukse või teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kostjad on omaks võtnud, et ukse avas nende tütar. Kostjate selgitused selle kohta, et hageja veenis nende tütart seda tegema, on jäänud paljasõnalisteks. Tahtluse hindamisel tuleb arvestada ka nii hageja kui ka kostjate tütre vanust – mõlemad olid eelkooliealised lapsed, st nad ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed, ning seda ka vaatamata mõlemale teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Hageja poolt Internetis enda kohta esitatu ei pruugi olla täielik tõde, vaid osaliselt segunenud soovunelmatega, sest on üldteada asjaolu, et Internetis on võimalik enda kohta kirjutada ka seda, mis ei vasta tegelikkusele. Arvestada tuleb ka hageja vanusega. Seetõttu ei saa arvestada hageja poolt enda kohta Internetis avaldatuga. Esitatud fotodelt ei ole märgatavad armid, kuid pigem on see tingitud fotode halvast kvaliteedist ja osaliselt ka asjaolust, et hageja on püüdnud varjata kehaosi, millel on suuremad armid (poseerides näiteks alati, parem külg ees). Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kehavigastuste tekitamine on põhjuslikus seoses koera ründega. Seega on täidetud VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldus. See asjaolu on tõendatud väärteomenetluse dokumentide ja arstlike läbivaatuste otsustega. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest. See, et nimetatud säte asub võlaõigusseaduse 53. peatüki teises jaos, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, viitab, et ka looma peetakse suurema ohu allikaks. VÕS § 1056 lg 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral suurema ohu allikaga vastutab allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst. Seega ei hinda kohus kostjate süüd, kuna kahju – kehavigastused – tekitas hagejale kostjatele kuuluv koer. Kostjad esitasid menetluse kestel vastuväiteid, et hüvitise suurust tuleks vähendada VÕS § 140 lg-st 1 tulenevatel alustel. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Põhjusi, mille alusel oleks hüvitise väljamõistmine kostjatelt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane, ei esine. Hagejal ja kostjatel puuduvad sellised isiklikud suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kostjate poolt kohtule esitatud andmed oma sissetulekute puudumise kohta ei pruugi olla õiged, sest igapäevaseks elamiseks peab neil olema mingi sissetulek. Esitatud tõenditest nähtub aga, et kostjate pere sissetulekuks oli 2006. aastal vaid 5 315 krooni (bruto), mis on ilmselgelt ebapiisav. Kostjad ei esitanud mõjuvaid põhistusi, mis takistaks neil töötada ja sissetulekut saada. Arvestades seda, et kostjatele kuulub kolm kinnistut, ei ole nende majanduslik olukord selline, mis annaks alust vähendada kahjuhüvitist. Kindlustuse poolt kulutuste hüvitamisega seoses võimalus, et operatsioonide eest tasuks Eesti Haigekassa, on tõendamata ja sõltub liialt olukorrast, kus ja kuidas operatsioonid tehakse. Nimetatud eeldust ei saa kahjuhüvitise vähendamisel seetõttu kohaldada. Kuna kostjad on maksnud hagejale mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 krooni, jääb mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise tasumata osaks 70 000 krooni. VÕS § 137 lg 1 järgi juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu solidaarselt. Kostjad kinnitasid, et koer oli perekonna oma, seega oli koer, lähtudes perekonnaseaduse sätetest, kostjate kui abikaasade ühisomand. Seega vastutavad kostjad koera tekitatud kahju eest solidaarselt. Apellatsioonkaebuse põhjendused Apellatsioonkaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuolus nii seaduse, senise kohtupraktika kui ka kohtu käsutuses olevate tõenditega. Kohus leidis, et hageja ei pea esitama tõendeid moraalse kahju suuruse kohta. Kostjate poolt viidatud kohtulahendis 3-2-1-34-05 leidis Riigikohus, et iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Mõiste „kahjulik tagajärg“ on oluline ka VÕS-i rakendamisel moraalse kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel konkreetsete tõendite alusel. Kostjad ei vaidlustanud kannatanul moraalse kahju tekkimise võimalikkust ning olid tasunud hagi esitamisele eelnevalt hageja esindajale 15 000 krooni kannatustega kaasnenud moraalse kahju katteks. Nimetatud rahasumma oli senist kohtupraktikat, hageja võimalikke kannatusi ja kostjate rahalisi võimalusi arvestades igati kohane ja mõistlik. Kohus ei ole põhjendanud, miks selline rahasumma ei korva kannatusi ja miks selline hüvitis ei ole kooskõlas kannatanul esinevate vigastuste, senise kohtupraktika ning ühiskonna heaolu tasemega. Kohus ei arvestanud, et moraalse kahju suuruse hindamisel oleneb väljamõistetava hüvitise suurus otseselt kehavigastuste või tervisekahjustuse raskusest, mida aga hageja ei ole piisavalt tõendanud. Kannatanu seadusliku ja lepingulise esindaja ütlused hagejal esinevate vigastuste, moraalsete kannatuste jms. kohta ei ole iseenesest selliseks tõendiks, mille pinnalt võiks eeldada suuremat moraalset kahju kui 15.000 krooni. Üksnes kannatanu ise võib anda ütlusi selle kohta, millised üleelamised ja probleemid tal juhtunuga seoses olid. TsMS § 229 lg 2 järgi ei ole esindaja ütlused tõendiks. Kostjad väitsid, et nad ei vastuta ravi kvaliteedi ja arsti raviettekirjutuste võimaliku rikkumisega kaasneva kahju eest, mida ei ole otsest alust siduda koera ründega. Kohus ei ole seda vastuväidet analüüsinud. Kohtu hinnang, et mittevaralise kahju osas on õiglaseks hüvitiseks 85 000 krooni, on meelevaldne ja ebaobjektiivne. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus on otsuses muuhulgas täiesti põhjendamatult väitnud, et hagejal esineb koera ründe tagajärjel pikaajaline kehalise terviklikkuse puudumine. Kehale jäävaid arme ei ole õige käsitleda kehalise terviklikkuse puudusena, pigem tähendab kehalise terviklikkuse kaotus mõne kehaosa, vmt

jäävat kaotust. Armid võivad muuta isiku esteetilist väljanägemist, kuid ei saa mõjutada terviklikkust. Kuna kohus on ilmselt ka kehalise terviklikkuse puudumisega kaasneda võivaid emotsioone arvestanud, siis on ebaõigete järelduste pinnalt omakorda tehtud järeldused viinud kohtu eksiteele ja ebaõige kahjusumma kindlaksmääramiseni. Kostjad on väitnud, et armid ei saa olla valulikud ja mitte miski hageja esindaja poolt esitatust ei ole seda väidet ümber lükanud. Hageja kehahoiakut, rühihäirete olemasolu ja nende tekke seotust koerahammustusega ei ole tõendatud. Kohtule on esitatud fotod, mis on tehtud kohe pärast õnnetusjuhtumit, kuid need ei anna teavet hageja tervislikust seisukorrast hagi esitamise ajal. Hagi põhistus ja suurema hüvitise saamise ootus olidki rajatud suures osas oleviku ja tuleviku kannatuste kirjeldustele. Hageja esindajate väited, et hageja häbeneb kanda lühikese varrukaga pluuse ja kannatab teiste teravdatud tähelepanu kätel olevate armide tõttu jne, on kostjad ümber lükanud rate.ee väljavõtete ja J. Gümnaasiumi kodulehel avaldatud fotodega, millel hageja kannab lühikesi varrukaid ja tema kätel pole näha inetuid arme. Ka ei ole alust kahelda hageja poolt iseenda kohta rate.ee-s öeldu õigsuses, vähemalt seni, kuni hageja ise kinnitab, et on valetanud. Kohtu väide, et hageja käitumises ei esinenud sellises vormis tahtlust või rasket hooletust, millega ta aitas kaasa koera lahtipääsemisele ja endale kallaletungimisele, on ebaõige ja vastuolus esitatud materjalidega. Raskest hooletusest hageja poolt saab rääkida seetõttu, et hageja ei võtnud kuulda täiskasvanute korduvaid hoiatusi. Tunnistajad kinnitasid, et hageja ise oma pealekäimisega aitas kaasa koera lahtipääsemisele. Kohtul puudus sisuline vajadus ja ka alus kostjatelt 96 500 krooni väljamõistmiseks nende ravikulude katteks, mis tulenesid dr V. poolt kohtule esitatud hinnakalkulatsioonist. Kostjad ei vaidlustanud, et armide korrigeerimine tulevikus on vajalik. Kostjad tegid mõistliku ettepaneku lükata kahjusummade kindlaksmääramine tulevikku ja ka hageja möönis seda võimalust alternatiivse nõude esitamisega. Kostjate poolt haigekassale esitatud päringule vastas Eesti Haigekassa 16.02.2007, et K. P. armide korrektsiooniplastika teostamise osas võtab haigekassa tasu maksmise kohustuse üle, kuid silikoongeeli ja – plaastritega tehtava surveravi osas mitte. Seega keeldus haigekassa, kui arvesse võtta dr V. hinnapakkumine, üksnes 1000 - 1500 krooni ulatuses armide ravikulu kandmisest, seevastu 95 000 - 95 500 kroonise raviga nõustuti. Seega rikastub hageja alusetult kohtuotsuse alusel, kuna saab tulevikus haigekassa kulul ravi, mille eest ta ise midagi tasuma ei pea. Kohus märgib otsuses, et on võimalik, et väljamõistetav hüvitis ei kata kõiki kulutusi ravile, kuid sel juhul on hagejal õigus otsustada, kas esitada täiendav nõue. Kahju hüvitamise osas on kaks võimalust: kas määrata kindlaks ja nõuda kohe tulevikus tekkiv kahju sisse või määrata otsusega tulevikus tekkiva kahju võimalikkus, kuid lükata täpse summa kindlaksmääramine tulevikku (VÕS § 127 lg 6). Kohus on lahtiseks jätnud põhilise vaidlusasja küsimuse ja loonud võimaluse tulevikus püstitada uusi vaidlusi. Isegi juhul, kui kostja protsessi kaotab, ei pea ta jääma ebakindlaks oma tuleviku suhtes, sest kõikvõimalikud kahjunõuded peavad olema ette ennustatavad. Kui kohus ei saa täpset kahju kindlaks määrata kohe, tuleb selles osas otsustamine lükata tulevikku. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja esindaja on selgitanud, milles seisnevad kehavigastused ja moraalne kahju, igat väidet on põhistatud ja esitatud vastav tõend. Eeskätt on kahju tõendamise aluseks olnud esialgne kohtumeditsiiniline ekspertiisiakt, asjaolu, et laps viibis pikalt haiglas ja temale tehti korduvaid operatsioone. Lisaks püsivatele armidele on lisandunud ka rühihäired ja osaliselt on takistatud liikuvus, mille kohta on esitatud kohtuarstliku ekspertiisi akt, Tallinna Lastehaigla teatis, Ars Media OÜ arsti dr K. arvamus, fotod, Tallinna Lastepolikliiniku

tõend, Tartu Ülikooli kliiniku arsti dr. A.e poolt tuvastatud armistunud vigastused, eksperdi dr V. arvamus. Apellandid ei ole menetluse käigus arstide poolt tuvastatud asjaolusid vaidlustanud. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole vaja hagejal eraldi tõendada, kuna see kaasneb kehavigastusega. Moraalse kahju suuruse määramisel on kohus tuginenud esitatud tõenditele, arvestanud haiglas ja pärast seda üleelatuga, koera ründest saadud šokiga, tulevikus taluda tulevate operatsioonidega ja pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, samuti sellega kaasnevat kaasinimeste kõrgendatud tähelepanu. Hageja käitumises ei ole esinenud tahtlust ega rasket hooletust. Menetluse käigus on kostjad omaks võtnud, et ukse avas ja koera ründe tegi võimalikuks nende tütar. Kohus on arvestanud tahtluse hindamisel ka seda, et lapsed olid eelkooliealised, st ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed vaatamata nendele teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Menetluse käik Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas 14.04.2008 otsusega Harju Maakohtu 2.11.2007 otsuse K. P. hagis K. L. ja R. L. vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus jättis K. P. hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastas, et K. L.l ja R. L.l on kohustus hüvitada K. P.le kostjate koera ründega 19.07.2003 tekitatud kehavigastusest tulevikus tekkiv varaline kahju, kuid hüvitise suurus tuleb jätta kindlaks määramata, jättes selle üle otsustamise hiljemaks. Ringkonnakohus jättis kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Riigikohus rahuldas 22.10.2008 otsusega K. P. kassatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2008 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata K. P. hagi K. L. ja R. L. vastu mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks, ning osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohus saatis asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2008 otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta hagejale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetud summa osas. Kuna praeguseks on apellatsioonimenetluses ainult vaidlus mittevaralise kahju osas, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 19.07.2003 pures kostjate koer hagejat, põhjustades talle hulgaliselt haavu ja seoses sellega viibis hageja 10 päeva haiglaravil. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Kuna koera saab pidada suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada, siis praegusel juhul on hageja saanud kehavigastusi kostjate

koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Õige on maakohtu järeldus, et kostjad vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. VÕS § 128 lg 1 järgi kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, milleks lõige 5 kohaselt on eelkõige kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused. VÕS § 130 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lg 2 alusel hüvitise saamiseks ei pea hageja iseenesest tõendama midagi muud peale selle, et kostja vastutab talle kehavigastuse tekitamise eest. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Mittevaralise kahjuna tuleb VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel võtta arvesse kõiki negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis on põhjuslikus seoses loomapidaja riskivastutuse alusega, praegusel juhul kostjate koera poolt hagejale kehavigastuse tekitamisega. Hageja on põhistanud, milline mittevaraline kahju on talle tekkinud. Hageja on esile toonud, et ta kannatas pikka aega valu ja pidi taluma operatsioone ning operatsioonid on vajalikud ka tulevikus, koera puremine põhjustas talle šoki, tekkisid psüühikahäired, mis väljendusid kartuses koerte ja meditsiinipersonali suhtes, hageja kehaline terviklikkus on rikutud, mis väljendub armides ja nende tõttu tekkinud rühihäiretes. Armid ja rühihäired takistavad hageja vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda soovikohaselt riietuda ja tekitavad kaasinimestes tähelepanu. Maakohus on õigesti leidnud, et eeltoodud asjaolud tuleb arvesse võtta mittevaralise kahjuna. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud arvestamata mittevaralise kahjuna tulevikus tekkida võivaid asjaolud nagu näiteks võimalikud takistused gümnaasiumi lõpetamisel ja kõrgkooli õppima asumisel. Kostjad ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses hagejal mittevaralise kahju tekkimist, vaid ainult väljamõistetava kahju suurust ja selgitasid, et nende poolt tasutud 15 000 krooni on piisav kahju hüvitamiseks. Kostjad ei vaidlustanud, et hagejal tekkis lühiajaline šokk ja ta pidi kannatama valu ning ta kehale on jäänud armid. Kostjad on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada seda, et hageja teistkordse opereerimise põhjus ei olnud koera hammustus, vaid selle põhjustas ravikvaliteet. Kolleegium leiab, et asjaolu, et teise operatsiooni tegemise põhjuseks võis olla kuumadest ilmadest tingitud põletik ning et hagejat võidi ravida mittenõuetekohaselt, ei välista kostjate vastutust nende asjaoludega põhjustatud täiendava mittevaralise kahju eest, sest ilma kostjate koera ründeta ei oleks hageja pidanud üldse hankima raviteenust ega oleks sattunud haiglasse. Apellandid on kaebuses väitnud, et ainuüksi puremisest jäänud armid ei anna alust järelduseks, et hageja kehaline terviklikkus on oluliselt rikutud. Kolleegium leiab, et hageja kehalise terviklikkuse rikkumisena ei ole käsitatavad ainuüksi armid, vaid armkoe tõttu on tekkinud hagejal rühihäire, mistõttu keha ei funktsioneeri enam nii nagu enne koera puremist. Hageja on väitnud rühihäire olemasolu, kuid kostjad on sellele vastu vaielnud. Kohtuarst-ekspert H. P. 24.07.2003 arvamuse kohaselt on hageja seljal aluskoega liitunud armid, kuid tervisekahjustus ei põhjusta eksperdi arvates funktsioonihäireid. Seega hageja esialgsel ülevaatusel, mis toimus vahetult pärast puremist, rühihäiret ei tuvastatud. Kuna armistumine ja väidetav rühihäire ei pruukinud esimestel nädalatel pärast traumat ilmneda, tuleb lähtuda hilisematest arvamustest. Tallinna Lastehaigla arsti R. K. 18.02.2004 teatise kohaselt vajab hageja ravi seoses koerahammustuse armide tüsistusena tekkinud rühihäirega lülisamba rinnaosas (I köide lk 26). Ars Medica plastikakirurgi K. K.. 11.06.2004

arvamuse kohaselt on hageja kohaasend sundseisus - üks õlg on kõrgemal ja hageja hoiab ühte kätt kaitsepositsioonis. Dr. K. K. poole on hageja pöördunud just koerahammustuste tagajärgede tuvastamiseks. Õige on apellantide väide, et dokumendist ei tulene otseselt, et eeltoodud vaegused olid põhjustatud koera hammustusest, kuid samas ei ole kostjad väitnud, et hagejal oleksid sellised vaegused esinenud varem. Taastava Kirurgia Kliiniku arsti O. V. arvamuse kohaselt hageja vasakul säärel ja vasakul õlavarrel paiknevad armid takistavad liikuvust, mistõttu vajab hageja korrektsioonplastikat. Kolleegium leiab, et eeltoodud tõenditega on tõendatud, et koera puremisest jäänud armide tõttu on kahjustatud hageja liikuvus ja tal on tekkinud rühihäire, mistõttu on hageja kehaline terviklikkus rikutud. Oluline on ka see, et hageja peab kannatama armide tõttu tekkivaid negatiivseid mõjusid pika perioodi vältel, sest osa plastilisi operatsioone saab teha alles hageja täisealiseks saamisel. VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja teisi asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Kolleegiumi arvates on põhjendatud hüvitis mittevaralise kahju eest 50 000 krooni. Kolleegium arvestas hüvitise suuruse määramisel sellega, et koera puremise tagajärjel saadud vigastused ei ole püsivad ja tulevikus on need kõrvaldatavad. Samuti ei ole hageja kehaline terviklikkust rikutud olulises määras. Hageja psüühikale ei ole õnnetus jätnud olulisi jälgi. 50 000 krooni väljamõistmine on mõistlik ka arvestades poolte majanduslikku olukorda. VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel mõjutab mittevaralise kahju eest mõistetava rahalise hüvitise suurust see, kui kannatanu mittevaraline kahju on suurenenud tema tahtluse tõttu, näiteks on kannatanu keeldunud ravist. Praegusel juhul ei ole maakohus tuvastanud hageja sellist tahtlust, mis oleks kahju vähendamise aluseks. Apellandid väitsid, et hageja käitus raskelt hooletult, kui ta palus apellantide tütrel lasta koer korterist välja. VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise määramisel tuleb muu hulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Kolleegium leiab, et koolieelses eas lapse, kes ei ole teovõimeline, väidetavaid palveid koera lahti laskmiseks ei saa pidada hooletuseks, mis annaks aluse mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks väiksemas määras. Ebaõige on maakohtu poolt VÕS § 139 lg 3 ja § 140 kohaldamine. Need sätted reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ja mittevaralise kahju hüvitamisel ei ole need kohaldatavad. Kannatanu süüd ja kahju tekitanu varalist olukorda tuleb arvestada mittevaralise kahju eest hüvitise suuruse määramisel. Kuna kostjad on maksnud kohtumenetluse ajal hagejale 15 000 krooni mittevaralise kahju hüvitusena, siis tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks veel välja mõista 35 000 krooni. Riigikohus on tühistanud ringkonnakohtu eelneva otsuse ka menetluskulude jagamise osas. Arvestades, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis leiab kolleegium, et apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt jätta poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus on eelnevalt tühistanud otsuse varalise kahju väljamõistmise osas ja käesoleva otsusega muudetakse mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetava hüvitise suurust, siis TsMS § 654 lg 21 järgi tuleb ringkonnakohtu otsuses kirjutada kohtuotsuse resolutsiooni