Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagi, selle aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik

operatsioonide tegemist selge. Menetluse käigus tehtud ekspertiisi tulemusena leidis ekspert, et operatsioonide ja ravi maksumuseks on 91.000 – 96.500 krooni, kuid operatsioonide tegemisega tuleks oodata hageja täisealiseks saamiseni. Koera hammustuse ja puremise tagajärjel tekkinud varalise kahju hüvitamiseks tuleks kostjatelt välja mõista hageja esindaja poolt tehtud kulutused summas 5271 (ujumine, elektriravi ja ravimid); tulevikus tehtavad arme korrigeerivad operatsioonid, s. h. haiglaravi ja vajalikud järelravi kulud 164.050 krooni, s. o. 2006. a. hinnatud operatsioonide maksumus 91.000 - 96.500 krooni, lähtudes sellest, et operatsioone oleks soovitav teha 7 aasta pärast (iga aasta kohta hindade kallinemine umbes 10%). Alternatiivselt palub hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg. 7 alusel tuvastada kahju tekkimine ja jätta selle suurus kindlaks määramata. Mittevaralise kahju hindamisel tuleb arvesse võtta, et hagejale tehti haiglasse jõudes üldnarkoosis mitmeid tunde väldanud operatsioon, hiljem viibis ta intensiivravi palatis. Toibumise järel oli ta päevi šokis, kannatas valu seoses operatsioonide, haavade sidumise ja hooldamisega, kartis meditsiinipersonali, kelle puudutused tekitasid valu, kuumade ilmade tõttu tekkisid haavade põletikunähud, mis tingis uue narkoosis tehtava operatsiooni ja veelgi valu ning läbielamisi. Hageja pidi veetma praktiliselt terve kuu voodis. Tänavale minnes kartis ta igat koera, samuti kartis ta haiglariietes inimesi, vajalik on pöörduda psühholoogi vastuvõtule. Hagejal on armid, mida ta häbeneb – hageja ei soovi kanda riideid, mis arme paljastavad. Probleemid on koolis kehalise kasvatuse tundides riietumisel, hageja ei soovi käia rannas ja ujumas, tunneb end ebameeldivalt, kuna inimesed vahivad teda armide pärast ja esitavad ka küsimusi, mis tuletab kõik juhtunut meelde. Seoses tütarlapseikka jõudmisega ei saa hageja kanda ilusaid moekaid riideid, nautida oma keha ujudes ja päevitades, vaid peab küsimuste ja tähelepanu vältimiseks kandma pikki pükse ja pikkade varrukatega riideid. Kuna arstid soovitavad teha operatsioone alles hageja täiskasvanuks saamisel, peab ta taluma sellist olukorda veel vähemalt 6 - 7 aastat. Operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi ja valu, viibimist haigevoodis ja sidemetes. Kuna ravi võib kesta 4 - 6 kuud, on takistatud gümnaasiumi lõpetamine või siis edasiõppimine (olenevalt sellest, millal operatsioonid täpselt tehakse). Operatsioonide tegemise ajal on piiratud noorele tütarlapsele nii oluline suhtlemine sõpradega ja muude igapäevaste asjadega tegelemine. Hagejal on armide tõttu tekkinud rühihäired. Kõike läbielatut ei ole võimalik mõõta ning samuti ei ole võimalik mõõta tulevikus tekkivat mittevaralist kahju (armistunud kehaga operatsioonide ootamine, operatsioonidega tekitatud valu jne.), kuid hageja hindas mittevaraliseks kahjuks ligikaudu 300.000 krooni, paludes täpse summa määrata kohtul. Hageja palus määrata mittevaralise kahju ühekordse summana ja jätta tähelepanuta kostjate väited nende maksejõuetuse kohta, kuna võib eeldada, et olukord on kostjate poolt tahtlikult tekitatud. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Kostjad olid abikaasadena alaealisele lapsele vigastusi tekitanud koera suhtes loomapidajateks VÕS § 1060 tähenduses. Tegemist oli olukorraga, kus nad ei võinud mõistlikult ette näha ja ära hoida kahju tekkimist. Kostjad võtsid omaks K. P.ele kehavigastuste tekitamise ning nõustusid hüvitama tekitatud kahju osas, milles kindlustusandja keeldub kahju hüvitamast. Kostjad tasusid menetluse ajal juba tehtud kulud ujumisele, ravimitele ja elektriravile summas 5270 krooni ning mittevaralise kahju hüvituseks 15.000 krooni. Hageja nõuet tulevikus raviks tehtavate kulutuste osas ei ole võimalik rahuldada, kuna kahju suurus ei ole selge ning ei ole teada, kas Eesti Haigekassa hüvitab hagejale osa kuludest. Hagejale tehtavate operatsioonide liik ja maksumus tuleb kindlaks määrata selle aja seisuga, kui neid operatsioone tehakse või on juba tehtud. Ei saa välistada, et tulevikus kannab hageja ravikulud täies ulatuses haigekassa, kellel tekib siis kostjate vastu omakorda nõudeõigus. Kostjad peaksid sel juhul kahju hüvitama topelt. Kohus saab teha lahendi VÕS § 127 lg. 7 alusel, kuid hüvitatava kahju täpse summa saab ikkagi kindlaks määrata alles

operatsioonide tegemisel. Kohtu poolt määratud eksperdi koostatud ekspertiis ei ole objektiivne ja loob lapse tervislikust olukorrast halvema pidi, kui see tegelikkuses on. Ekspertiisis esitatud vigastused ei kattu varem läbiviidud läbivaatuste tulemustega – teised arstid on viidanud vaid vajadusele teha ilustavaid korrektsioone, ekspert leidis aga, et vajalik on kõrvaldada liikumist takistavad vigastused. Kuigi loomapidaja vastutuse puhul eraldi süüd ei hinnata, tuleks siiski hinnata, kas on alust hüvitise vähendamiseks seoses sellega, et kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, eelkõige, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg. 1 ja 3). Koer sai hagejat rünnata vaid seetõttu, et vanemliku järelvalveta jäetud hageja, kes oli alaealine, tugevalt käis peale kostjate alaealisele lapsele, et viimane talle koera näitaks. Koera peeti kinnises korteris, kust ta pääses välja ainult hageja otsese tahtluse tulemusel. Kostjad palusid hüvitist vähendada ka, viidates oma majanduslikule olukorrale. Hagejale tasutud 15.000 krooni on piisavaks hüvitiseks tekitatud mittevaralise kahju eest. Hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist suuremas summas tõendanud. Operatsioonide ja haiglas viibimisega tekitati hagejale mittevaraline kahju kannatuste, valu ja psühhoemotsionaalse šoki näol. Kostjad ei saa aga vastutada lisavalu ja kannatuste eest, mis tekkisid seoses mädanikuga haavades ja täiendava operatsiooniga. Muus osas ei ole hageja mittevaraline kahju aga tõendatud. Hageja vaime ja füüsiline olukord ei ole käesoleval ajal nii halb, kui hageja seda näidata püüab. Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo aktis on leitud, et kõikidest esinevatest tervisekahjustustest paranemise orienteeruv aeg on 2 kuud ilma püsivaid funktsioonihäireid jätmata. Hageja ei ole tõendanud, et tema rühihäired on koerahammustuse tagajärg. Internetikeskkonnas rate.ee näitab hageja ennast noorena, kes armastab koeri ja hobuseid, soovib saada ratsutajaks või tantsijaks, on nimetanud oma huvideks tegevusi, mis eeldavad head füüsilist vormi nagu ujumine, rattasõit, uisutamine. Nimetatud internetikeskkonda on hageja pannud üles pilte, kus on näha teda lühikese varrukaga pluusis või lühikestes pükstes ja arme silma ei hakka. Armid ei saa käeoleval ajal olla valulikud. Psühholoog ei ole tuvastanud hagejal unehäireid, on vaid mõningad keskendumisraskused, kuid need ei pruugi olla seotud koera ründega. Seega on hageja esindaja väited hageja emotsionaalsetest üleelamistest, koertekartusest jms. liialdatud. Tulevikus tekkida võivat mittevaralist kahju ei ole võimalik hinnata. Esimese astme kohtu otsus

Poolte selgituste ja tõenditega on tõendatud, et kostjatele kuuluv koer ründas hagejat avalikul territooriumil – maja ees tänaval. Kostjad pidid koera pidama sellistes tingimustes, et koer ei pääseks kostjate territooriumilt välja. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostjad kasutasid tervet korrust kortermajas või oli nende eluruum muul moel piiratud. Oluline on, et koer pääses kostjate eluruumist välja avalikule territooriumile, kus toimus rünne. Kostjad väitsid kogu menetluse kestel, et koer pääses välja tänu hageja enda tahtlikule tegevusele. Samas ei tõendanud kostjad, et hageja ise oleks koerale ukse avanud. Pooled olid ühel meelel selles, et ukse avas siiski kostjate enda tütar, kes ilmselt ei suutnud suurt koera kinni pidada ning koer pääses tänavale. Seega ei ole kostjad küll rikkunud tahtlikult koerte ja kasside pidamise eeskirja p. 7 ja 8, kuid on nende rikkumise siiski võimalikuks teinud. Kuna hagejale tekitati ründega kehavigastus, on tegemist õigusvastase teoga: VÕS § 1045 lg. 1 p. 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Tuvastatud ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1045 lg. 2). Vastavalt VÕS § 128 lõikele 1 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Hageja on esitanud nõude nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et ründe tagajärjel sai hageja kehavigastusi. See asjaolu on tõendatud ka kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr. 1181, Tallinna Lastehaigla teatisega

Kostjad ei vaidle vastu, et hageja vajab armide korrigeerimiseks meditsiinilist ravi, s. h. operatsioone. Kostjad ei vaidlustanud ka operatsioonide võimalikku maksumust. Kostjad leidsid aga, et on võimalik, et operatsioonide eest tasub haigekassa, kellel tekiks siis kostjate kui kahju tekitajate vastu regressiõigus, ja seetõttu ei ole põhjendatud ravikulude väljamõistmine enne, kui operatsioonid on teostatud ja selgunud nende eest tasumise skeem. Kuna hagejal on tekkinud kehavigastused, mis vajavad meditsiinilist ravi, on vaieldamatu, et hagejal on tekkinud varaline kahju. Asjaolu, kas operatsioonid tehakse kohe või paari aasta pärast või on juba tehtud, ei muuda kahju tekitanud isikute kohustust kahju hüvitada. On võimalik, et kahjustatud isikul endal ei olegi selliseid rahalisi vahendeid, et minna operatsioonile, mistõttu kahju hüvitamine pärast operatsiooni tegemist takistaks VÕS § 127 lõikes 1 sätestatud põhimõtte (isiku paigutamine võimalikult sarnasesse olukorda sellega, kui tal ei oleks kahju tekkinud) täitmist. Kostjad ei esitanud menetluse käigus selliseid tõendeid, mis annaksid kindla aluse eeldada, et Eesti Haigekassa operatsioonide maksumuse eest tasub. Rahastamine sõltub paljudest asjaoludest ja on sellise juhtumi puhul individuaalne: hageja poolt esitatud Eesti Haigekassa 21. juuli 2006. a. vastuses märgitakse, et tasu ülevõtmine sõltub muuhulgas ravi rahastamise lepingust (s. t. sellest, kes ravi teostab) ja ainult vigastuste kirjelduste alusel ei ole võimalik otsustada, kas tervishoiuteenuste osutamine konkreetsel juhul on meditsiiniline või mitte. Rahastamine sõltub ka sellest, kas tervishoiuteenused on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel (ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 29 lg. 1). Samas on Eesti Haigekassa esitanud kostjatele 16. veebruari 2007. a. vastuse, mis RaKS § 19 lg. 1 osas kordab hagejale esitatud kirja, kuid milles samas märgitakse, et armide korrektsioonplastika teostamise osas võtab haigekassa tasu maksmise kohustuse üle, kuid silikoongeeli ja -plaastritega tehtava surveravi osas mitte. Seega on sellised otsused alati täiesti individuaalsed: otsustus sõltub ravi teostavast tervishoiuasutusest, sellest, kas vigastused kvalifitseeruksid meditsiinilisteks või mitte, milliseid põhi- ja järelprotseduure täpselt arst peab vajalikus teostada, kas need on teostamise ajal kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu jne. Seaduse mõtte kohane ei ole asetada kannatanu nii ebakindlasse olukorda, kus ta saaks tekkinud kulutuste hüvitamise viisi teada alles pärast operatsioonide tegemist ja haigekassa otsustust. Seaduse eesmärgiks on saada kahju hüvitamist võimalikult kiirelt ja igakülgselt isikult, kes kahju tekitas. Kui kostjad on kannatanule kahju hüvitanud, on neil aga hiljem haigekassa nõude suhtes vastuväite esitamise õigus. Seega on kostjate õigused täielikult tagatud. Hageja läbi vaadanud ekspert dr. Vasar on andnud arvamuse, et operatsioonide tegemisega tuleks oodata kuni hageja täisealiseks saamiseni. See on vajalik, et vältida lisaoperatsioone ja vähendada kulutusi ehk varalise kahju suurust. Kostjatel on õigustatud ootus, et kahju hüvitise summa oleks võimalikult väike, mistõttu ei ole põhjendatud operatsioonide teostamine viisil, mis tooks hiljem kaasa täiendavaid kulutusi. Samas on hagejal õigustatud ootus saada kahju hüvitis kätte koheselt. Selline ootus on sätestatud ka VÕS § 128 lõikes 3: otsene varaline kahju hõlmab muuhulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ka VÕS § 127 lg. 6 käsitleb olukorda, kus kahju olemasolu on kindlaks tehtud, kuid kahju täpne suurus selgub tulevikus – nimetatud säte viitab samuti sellele, et ka tulevikus tekkiv kahju tuleb hüvitada võimalikult kiiresti. On võimalik, et väljamõistatav kahjuhüvitis ei kata kõiki kulutusi ravile, kuid sel juhul on hagejal õigus otsustada, kas esitada täiendav nõue. Kostjate vastuväited seoses ekspertide ja spetsialistide arvamustes esinevate kirjelduste erinevustega on asjakohatud, sest arvamused on antud eri aegadel ja osaliselt erinevate eesmärkidega: paar päeva pärast koera rünnet toimunud läbivaatusel dr. Pallo poolt on fikseeritud vigastused, funktsioonihäireid ei saanud siis olla veel välja kujunenud; dr. Amjärve ja dr. Vasara arvamuste eesmärgiks on olnud eelkõige võimalike

taastusoperatsioonide ja –protseduuride maksumuse väljaselgitamine, mille käigus on eeldusena näidatud ära ka vigastused, mida on vaja kõrvaldada. Küsimus sellest, et dr. Vasar on märkinud muuhulgas ka liikuvuse takistuse, on oluline alles siis, kui haigekassa annab hinnangu sellele, kas esineb alus tervishoiuteenuste rahastamiseks haigekassa poolt. See asjaolu aga ei välista vajadust hagejat opereerida. Hageja nõue on suunatud just operatsioonide maksumuse hüvitamisele. Eeltoodust tulenevalt on kostjate tekitatud varalise kahju suuruseks 96.500 krooni. Hageja esitas ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude ja palus välja mõista hüvitise kohtu määramisel, kuid leidis, et kahju suuruseks on 300.000 krooni. Nõude suurust hageja eraldi ei põhistanud. Kostjad vaidlesid hüvitise suurusele vastu. Kostjad võtsid omaks, et hagejal on tekkinud ka mittevaraline kahju, kuid olid arvamusel, et selle suuruseks on 15.000 krooni, mille nad vabatahtlikult hüvitasid. VÕS § 128 lg. 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg. 2 kohaselt tuleks mittevaralise kahju hüvitisena maksta mõistlik rahasumma. Hageja põhistas, milline mittevaraline kahju on tal tekkinud: eelkõige üleelamised, kannatused ja valu pärast koera rünnet haiglas viibides ja operatsioone taludes ning samad üleelamised seoses tulevikus tehtavate operatsioonidega; ärevus ja kartus haiglariietes inimeste ja võõraste koerte suhtes; kehalise terviklikkuse rikkumine, mis väljendub armides jalal ja käel ning tekkinud rühihäiretes, mida hageja on talunud pikema aja jooksul ja mis takistavad tema vaba eneseväljendust, kuna ei võimalda tal soovi kohaselt riietuda; kannatused kaasinimeste tähelepanust seoses armidega; takistused eneseteostuses seoses võimalike probleemidega kooli lõpetamisel või edasi õppimisel, mis on tingitud haiglaravist. Kostjad olid seisukohal, et hageja ei ole mittevaralise kahju tekkimist sellises ulatuses tõendanud ning on ebaselge, millised mittevaralise kahju vormid hagejal täpselt esinevad. Seejuures viitasid kostjad riigikohtu lahendile 3-2-1-34-05. Nimetatud lahend ei ole täielikult kohaldatav VÕS-i rakendusalas, kuna käsitles kahju hüvitamise problemaatikat tsiviilkoodeksi ajal tekitatud kahju osas. VÕS-i kommenteeritud väljaandes asuvad kommentaatorid VÕS § 128 lg. 5 osas seisukohale: „Juhtudel, milles seadus näeb expressis verbis mingi õigushüve rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamise ette, tuleks kannatanul üldreeglina mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Seega peab kannatanu üldreeglina tõendama üksnes õigushüve rikkumist kahju tekitaja poolt, mitte aga mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust.“ Sarnane seisukoht ka VÕS § 130 lg. 2 kommentaaris. Tõendatud on õigushüve rikkumine (kehavigastuse tekitamine) hagejal. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kuid see kaasneb kehavigastusega. Hüvitise suuruse hindamisel on oluline hinnata, milles siiski täpsemalt seisnes mittevaraline kahju. Võttes aluseks hageja poolt esitatud põhistused, s. h. tulevikus seoses operatsioonidega tekkiv kahju, psühholoogi arvamuse ja kostja poolt välja toodud asjaolud (internetiportaalis rate.ee hageja enda poolt esitatud arvamusavaldused ja fotod) ja muud asjaolud, on õiglaseks hüvitiseks mittevaralise kahju osas 85.000 krooni. Kohus ei ole hüvitise suuruse määramisel arvestanud hagejal mittevaraliseks kahjuks võimalikku takistust õpingutes, mis võib kaasneda tulevikus tehtavate operatsioonidega, kuna gümnaasiumi lõpetamine ja eelkõige edasiõppimine sõltub lisaks võimalikule haiglaravile ka paljudest muudest asjaoludest (näiteks konkursi suurusest mingil aastal või ka, näiteks, sellest, et hageja otsustab õppida gümnaasiumiaasta välismaal, mistõttu lükkuks gümnaasiumi lõpetamine edasi vms.). Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel eelkõige haiglas ja pärast seda läbielatuga, koera ründest saadud šokiga (ka lühiajalisega), tulevikus taluda tulevate operatsioonide ja samuti pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust ning sellega kaasneva kaasinimeste kõrgendatud tähelepanuga. Hageja nõudesumma on liiga suur, arvestades seda, et armid ei ole sellises kohas, kus neid ei saa riietusega varjata, s. t. terviklikkuse puudumine ei ole üleüldiselt ja tingimusteta avalik, see

küll piirab ja raskendab hageja elu, kuid negatiivseid nähte on siiski võimalik vältida. Terviklikkuse puudumisest tingitud negatiivsed emotsioonid on seega osalised (ujumine, teatud riietus, võimalikud hobid). Kostjad leidsid, et kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest hageja enda käitumine aitas kaasa talle kahju tekkimisele. Sisuliselt viitasid kostjad VÕS §-s 139 sätestatule. Kuna tegemist on tervise kahjustamisega hagejal, tuleb tema tegevuse analüüsil juhinduda muuhulgas VÕS § 139 lõikes 3 sätestatust. Kostjate väidete kohaselt viis hageja enda eelnev tegevus selleni, et koer teda ründas. Oma väiteid tõendasid kostjad tunnistajate ütlustega. Tunnistajate K. O.i ja V. M.i ütlustest selgus, et hageja tundis kostjate koera vastu huvi varasemalt – ta avaldas korduvalt soovi koera näha ja silitada. Mõlemad tunnistajad olid hagejat hoiatanud kostjate koera kui kurja koera eest. Samas ei näinud kumbki tunnistajatest pealt koera rünnet ning sellele vahetult eelnenud sündmusi. Kumbki tunnistaja ei hoiatanud koera omanikke ega hageja vanemaid. Hageja tahtlus või raske hooletus ei ole nimetatud tõenditega tõendatud. See, et hageja mitme päeva jooksul tundis huvi koera vastu (koputades aknale) ning avaldas ka vastavat soovi koera näha, ei ole tahtlus ning raske hooletus. Hageja tahtluse või raske hooletusena saaks käsitleda olukorda, kus ta ise oleks avanud koerale ukse või teinud mingil muul viisil võimalikuks selle, et koer ja tema puutusid kokku nii, et koer sai teda rünnata. Kostjad on omaks võtnud, et ukse avas nende tütar. Kostjate selgitused selle kohta, et hageja veenis nende tütart seda tegema, on jäänud paljasõnalisteks. Tahtluse hindamisel tuleb arvestada ka nii hageja kui kostjate tütre vanust - mõlemad oli eelkooliealised lapsed, s. t. nad ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed ning seda ka vaatamata mõlemale teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Internetiportaalis esitatud piltidelt oli siiski näha see, et hageja poseerib piltidel, varjates vasakut kätt, ning kannab kas pikki pükse või pikemat seelikut. Esitatud fotodelt ei ole märgatavad armid, kuid pigem on see tingitud fotode halvast kvaliteedist ja osaliselt ka asjaolust, et hageja on püüdnud varjata kehaosi, millel on suuremad armid (poseerides näiteks alati, parem külg ees). Hageja enda poolt enda kohta esitatu ei pruugi olla täielik tõde, vaid osaliselt segunenud soovunelmatega, sest on üldteada asjaolu, et Internet on koht, kus on võimalik enda kohta kirjutada ka seda, mis tegelikkusele ei vasta. Lisaks tuleb arvestada hageja vanusega. Seetõttu ei arvesta kohus hageja enda poolt Internetis avaldatud arvamusavaldustega. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kehavigastuste tekitamine on põhjuslikus seoses koera ründega. Seega on täidetud VÕS § 127 lõikes 4 sätestatud kahju hüvitamise eeldus. See asjaolu on tõendatud ellpool käsitletud väärteomenetluse dokumentide ja arstlike läbivaatuste otsustega. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Nimetatud sätte asukoht seaduse 53. peatüki teises jaos, mis käsitleb vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, viitab sellele, et ka looma peetakse suurema ohu allikaks. VÕS § 1056 lg. 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral suurema ohu allikaga vastutab allikat valitsenud isik sõltumata oma süüst. Seega ei hinda kohus kostjate süüd, kuna kahjukehavigastused - tekitas kostjatele kuuluv koer. Hagejale on kostjate käitumisega tekitatud varaline kahju 96.500 krooni ja mittevaraline kahju, mille eest mõistlikuks hüvitiseks on 85.000 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamisel kohus hüvitise vähendamist kohaldada ei saa, kuna on juba hüvitise suuruse määramisel arvestanud kõiki kahju tekitamisega seotud asjaolusid. Kuna kostjad on tasunud mittevaralise kahju katteks 15.000 krooni, jääks mittevaralise kahju hüvitise tasumata osaks 70.000 krooni. Kostjad esitasid menetluse kestel vastuväiteid, et hüvitise suurust tuleks vähendada VÕS § 140 lg. 1 tulenevatel alustel. VÕS § 140 lg. 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostjad esitasid oma varandusliku seisundi kohta

andmed, millest nähtub, et neile kuulub kolm kinnistut, sõidukeid ei kuulu. R. L.l on õppelaenuvõlgnevus AS-ile Hansapank, kostjate ühise tuludeklaratsiooni järgi oli 2006. a. sissetulekuks 5315 krooni. R. L.le OÜ Falkland ei ole töötasu, dividende ja muid tasusid maksnud. Kohtuistungil selgitasid kostjad kohtule, et nad elavad säästudest ning omavad kinnisvara ja autosid. Hüvitise vähendamiseks VÕS § 140 lõikes 1 nimetatud alustel ei ole põhjust. Põhjusi, mille alusel oleks hüvitise väljamõistmine kostjatelt täies ulatuses mõistlikult vastuvõtmatu või ebaõiglane, ei ole. Ebaõigluse hindamisel tuleb arvestada ka kannatanu õigustatud huve ning asjaolu, et hüvitise vähendamine ei seaks teda ebaõiglasesse olukorda. Hagejal ja kostjatel puuduvad sellised isiklikud suhted, mis annaksid aluse hüvitist vähendada. Kostjate poolt kohtule esitatud andmed oma sissetulekute puudumise kohta ei pruugi olla õiged, igapäevaseks elamiseks peab neil olema mingi sissetulek. Esitatud tõenditest nähtub aga, et pere sissetulekuks oli 2006. a. vaid 5315 (bruto), mis on ilmselgelt ebapiisav. Kostjad ei esitanud mõjuvaid põhistusi, mis takistaks neil töötada ja sissetulekut saada. Arvestades seda, et kostjatele kuulub kolm kinnistut, ei ole nende majanduslik olukord selline, mis annaks aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Kindlustuse poolt kulutuste hüvitamisega seoses võimalus, et operatsioonide eest tasuks Eesti Haigekassa, on tõendamata ja sõltub liialt olukorrast, kus ja kuidas operatsioonid tehakse. Nimetatud eeldust kahju hüvitise vähendamisel ei saa seetõttu kohaldada. Vastavalt VÕS § 137 lõikele 1 juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu solidaarselt. Kostjad kinnitasid, et koer oli perekonna oma, seega oli koer, lähtudes perekonnaseaduse (PkS) sätetest, kostjate kui abikaasade ühisomand. Seega vastutavad kostjad koera tekitatud kahju eest solidaarselt. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt on maakohtu otsus vastuolus nii seaduse, senise kohtupraktika kui ka kohtu käsutuses olevate tõenditega. Kohus leidis, et hageja ei pea esitama tõendeid moraalse kahju suuruse kohta. Kostjate poolt viidatud kohtulahendis 3-2-1-34-05 leidis Riigikohus, et iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Mõiste „kahjulik tagajärg“ on oluline ka VÕS-i rakendamisel moraalse kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel konkreetsete tõendite alusel. Kostjad ei vaidlustanud kannatanul moraalse kahju tekkimise võimalikkust ning olid tasunud hagi esitamisele eelnevalt hageja esindajale 15.000 krooni kannatustega kaasnenud moraalse kahju katteks. Nimetatud rahasumma oli senist kohtupraktikat, hageja võimalikke kannatusi ja kostjate rahalisi võimalusi arvestades igati kohane ja mõistlik. Kohus ei ole põhjendanud, miks selline rahasumma ei korva kannatusi ja miks selline hüvitis ei ole kooskõlas kannatanul esinevate vigastuste, senise kohtupraktika ning ühiskonna heaolu tasemega. Kohus ei arvestanud, et moraalse kahju suuruse hindamisel oleneb väljamõistetava hüvitise suurus otseselt kehavigastuste või tervisekahjustuse raskusest, mida aga hageja ei ole piisavalt tõendanud. Kannatanu seadusliku ja lepingulise esindaja ütlused hagejal esinevate vigastuste, moraalsete kannatuste jms. kohta ei ole iseenesest selliseks tõendiks, mille pinnalt võiks eeldada suuremat moraalset kahju kui 15.000 krooni. Üksnes kannatanu ise võib anda ütlusi selle kohta, millised üleelamised ja probleemid tal juhtunuga seoses olid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg. 2 järgi ei ole esindaja ütlused tõendiks. Kostjad väitsid, et nad ei vastuta ravi kvaliteedi ja arsti raviettekirjutuste võimaliku rikkumisega kaasneva kahju eest, mida ei ole otsest alust siduda koera ründega. Kohus ei ole seda vastuväidet analüüsinud. Kohtu hinnang, et mittevaralise kahju osas on õiglaseks hüvitiseks 85.000 krooni, on meelevaldne ja ebaobjektiivne. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud.

Kohus on otsuses muuhulgas täiesti põhjendamatult väitnud, et hagejal esineb koera ründe tagajärjel pikaajaline kehalise terviklikkuse puudumine. Kehale jäävaid arme ei ole õige käsitleda kehalise terviklikkuse puudusena, pigem tähendab kehalise terviklikkuse kaotus mõne kehaosa, vmt. jäävat kaotust. Armid võivad muuta isiku esteetilist väljanägemist, kuid ei saa mõjutada terviklikkust. Kuna kohus on ilmselt ka kehalise terviklikkuse puudumisega kaasneda võivaid emotsioone arvestanud, siis on ebaõigete järelduste pinnalt omakorda tehtud järeldused viinud kohtu eksiteele ja ebaõige kahjusumma kindlaksmääramiseni. Kostjad on väitnud, et armid ei saa olla valulikud ja mitte miski hageja esindaja poolt esitatust ei ole seda väidet ümber lükanud. Hageja kehahoiakut, rühihäirete olemasolu ja nende tekke seotust koerahammustusega ei ole tõendatud. Kohtule on esitatud fotod, mis on tehtud kohe pärast õnnetusjuhtumit, kuid need ei anna teavet hageja tervislikust seisukorrast hagi esitamise ajal. Hagi põhistus ja suurema hüvitise saamise ootus olidki rajatud suures osas oleviku ja tuleviku kannatuste kirjeldustele. Hageja esindajate väited, et hageja häbeneb kanda lühikese varrukaga pluuse ja kannatab teiste teravdatud tähelepanu kätel olevate armide tõttu jne., on kostjad ümber lükanud rate.ee väljavõtete ja Jüri Gümnaasiumi kodulehel avaldatud fotodega, millel hageja kannab lühikesi varrukaid ja tema kätel pole näha inetuid arme. Ka ei ole alust kahelda hageja poolt iseenda kohta rate.ee-s öeldu õigsuses, vähemalt seni, kuni hageja ise kinnitab, et on valetanud. Kohtu väide, et hageja käitumises ei esinenud sellises vormis tahtlust või rasket hooletust, millega ta aitas kaasa koera lahtipääsemisele ja endale kallaletungimisele, on ebaõige ja vastuolus esitatud materjalidega. Raskest hooletusest hageja poolt saab rääkida seetõttu, et hageja ei võtnud kuulda täiskasvanute korduvaid hoiatusi. Tunnistajad kinnitasid, et hageja ise oma pealekäimisega aitas kaasa koera lahtipääsemisele. Kohtul puudus sisuline vajadus ja ka alus kostjatelt 96.500 krooni väljamõistmiseks nende ravikulude katteks, mis tulenesid dr. Vasara poolt kohtule esitatud hinnakalkulatsioonist. Kostjad ei vaidlustanud, et armide korrigeerimine tulevikus on vajalik. Kostjad tegid mõistliku ettepaneku lükata kahjusummade kindlaksmääramine tulevikku ja ka hageja möönis seda võimalust alternatiivse nõude esitamisega. Kostjate poolt haigekassale esitatud päringule vastas Eesti Haigekassa 16. veebruaril 2007. a., et K. P.e armide korrektsiooniplastika teostamise osas võtab haigekassa tasu maksmise kohustuse üle, kuid silikoongeeli ja –plaastritega tehtava surveravi osas mitte. Seega keeldus haigekassa, kui arvesse võtta dr. Vasara hinnapakkumine, üksnes 1000 - 1500 krooni ulatuses armide ravikulu kandmisest, seevastu 95.000 - 95.500 kroonise raviga nõustuti. Seega rikastub hageja alusetult kohtuotsuse alusel, kuna saab tulevikus haigekassa kulul ravi, mille eest ta ise midagi tasuma ei pea. Kohus märgib otsuses, et on võimalik, et väljamõistetav hüvitis ei kata kõiki kulutusi ravile, kuid sel juhul on hagejal õigus otsustada, kas esitada täiendav nõue. Kahju hüvitamise osas on kaks võimalust: kas määrata kindlaks ja nõuda kohe tulevikus tekkiv kahju sisse või määrata otsusega tulevikus tekkiva kahju võimalikkus, kuid lükata täpse summa kindlaksmääramine tulevikku (VÕS § 127 lg. 6). Kohus on lahtiseks jätnud põhilise vaidlusasja küsimuse ja loonud võimaluse tulevikus püstitada uusi vaidlusi. Isegi juhul, kui kostja protsessi kaotab, ei pea ta jääma ebakindlaks oma tuleviku suhtes, sest kõikvõimalikud kahjunõuded peavad olema ette ennustatavad. Kui kohus ei saa täpset kahju kindlaks määrata kohe, tuleb selles osas otsustamine lükata tulevikku. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja esindaja on selgitanud, milles seisnevad kehavigastused ja moraalne kahju, igat väidet on põhistatud ja esitatud vastav tõend. Eeskätt on kahju tõendamise aluseks olnud esialgne kohtumeditsiiniline ekspertiisiakt, asjaolu, et laps viibis pikalt haiglas ja temale tehti korduvaid operatsioone. Lisaks püsivatele armidele on lisandunud ka rühihäired ja osaliselt on takistatud liikuvus, mille kohta on esitatud kohtuarstliku ekspertiisi akt, Tallinna Lastehaigla teatis, Ars Media OÜ arsti

dr. Krüünvaldi arvamus, fotod, Tallinna Lastepolikliiniku tõend, Tartu Ülikooli kliiniku arsti dr. Amjärve poolt tuvastatud armistunud vigastused, eksperdi dr. Vasara arvamus. Apellandid ei ole menetluse käigus arstide poolt tuvastatud asjaolusid vaidlustanud. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole vaja hagejal eraldi tõendada, kuna see kaasneb kehavigastusega. Moraalse kahju suuruse määramisel on kohus tuginenud esitatud tõenditele, arvestanud haiglas ja pärast seda üleelatuga, koera ründest saadud šokiga, tulevikus taluda tulevate operatsioonidega ja pikaajalise kehalise terviklikkuse puudumisega, mis takistab vaba eneseväljendust, samuti sellega kaasnevat kaasinimeste kõrgendatud tähelepanu. Hageja käitumises ei ole esinenud tahtlust ega rasket hooletust. Menetluse käigus on kostjad omaks võtnud, et ukse avas ja koera ründe tegi võimalikuks nende tütar. Kohus on arvestanud tahtluse hindamisel ka seda, et lapsed olid eelkooliealised, s. t. ei olnud võimelised aru saama, millised on nende tegude tagajärjed vaatamata nendele teatavaks tehtud infole, et koer on kuri. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada. Uue otsusega tuleb hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. Samuti ei saa rahuldada nõuet tulevikus vajatavale operatsioonile eeldatavalt kulutatava rahasumma väljamõistmiseks. Rahuldada tuleb hageja alternatiivne nõue – tuvastada, et kostjatel on kohustus hüvitada hagejale kehavigastuse tekitamisest tulevikus tekkiv varaline kahju, kuid hüvitise suuruse üle otsustamine tuleb lükata edasi. Kummagi poole menetluskulu tuleb jätta tema enda kanda. Maakohus tuvastas otsuses ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud, et 19. juulil 2003. a. ründas kostjate koer (tõult saksa lambakoer) nende elukoha lähedal tänaval hagejat, kes oli sel ajal 7-aastane, põhjustades hagejale hulgi puremishaavu. Seega tekitas kostjate loom hagejale kehavigastusi. Maakohus leidis õigesti, et kostjad on loomapidajad, kes vastutavad VÕS § 1060 alusel nende looma poolt tekitatud kahju eest. Tegemist on riskivastutusega, mille puhul vastutus järgneb olenemata süüst. Maakohus leidis ka õigesti, et kehavigastuste tekitamine on kahju õigusvastane tekitamine VÕS § 1045 lg. 1 p. 2 kohaselt ning ei esine asjaolusid, mis kahju tekitamise õigusvastasuse välistaksid. Seega on kostjatel kohustus hüvitada hagejale kehavigastustega tekitatud kahju. Selle kohustuse olemasolu ei ole kostjad apellatsioonimenetluses ka vaidlustanud. Hagis on hageja nõudnud nii varalise kui mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 130 lg. 1 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Vaidlust ei ole selle üle, et lapsele kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamisele (ujumisele, elektriravile ja ravimitele) hageja esindaja poolt kulutatud 5271 krooni on kostjad hüvitanud. Varalise kahju hüvitisena taotles hageja hagis kostjatelt välja mõista tulevikus armide korrigeerimiseks teha tulevatele operatsioonidele ja järelravile eeldatavalt kulutatav rahasumma. Tegemist on VÕS § 130 lg. 1 mõttes kahjustamisest tekkiva kuluga, mille kahju eest vastutavad isikud peavad hüvitama. Kolleegium leiab aga, et selle varalise kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada, kuna kahju tekkimine tulevikus on küll kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha. Nii tuvastas maakohus otsuses ja apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud, et ca aasta pärast vigastuste tekitamist olid hagejal armid vasakul õlavarrel ja küünarvarrel, paremal õlavarrel, vasakul jalal sääremarja piirkonnas ja paremal jalal sääre piirkonnas. Selle üle ei olegi vaidlust, et puremisjälgede paranemisel on hagejal tekkinud armid, mis vajavad korrigeerimiseks operatsiooni. Ka kostjad ei vaidle põhimõtteliselt vastu kohustusele hagejal koera puremisest tekkinud armide korrigeerimiseks tehtavad kulutused hüvitada. Samas on põhjendatud kostjate vastuväide, mille kohaselt täna ei ole võimalik kindlaks teha armide korrigeerimiseks vajalike kulutuste suurust.

Hageja on oma nõuet põhjendades väitnud, et operatsiooni tegemine on vajalik mitte täna, vaid hageja täisealiseks saamisel, seega ca 7 aasta pärast. Teada ei ole, kes ja mis tingimustel siis operatsiooni teeb, millised rahalised kulud sellega kaasnevad, aga ka, millised kulutused ja millistel tingimustel haigekassa siis hüvitab. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse järeldusega, nagu oleks hageja huvides operatsioonile eeldatavalt kulutatav rahasumma tänastes hindades kostjatelt välja mõista: et operatsiooni ei planeerita enne 7 aasta möödumist, ei ole nii pika aja pärast tulevikus saabuvad tingimused piisava tõenäosusega prognoositavad ja aja möödudes võib selguda hoopis, et kulutused armide korrigeerimisele on oluliselt suuremad kui täna oleks võimalik eeldada. Samas ei võimalda kohtule esitatud tõendid piisava tõenäosusega tuvastada ka tulevikus vajatava operatsiooni mahtu, sest üldteada on, et praeguseks 11-aastase tütarlapse keha muutub selle ajaga olulisel määral, ühestki tõendist ei nähtu, et asjatundjad oleksid operatsiooni mahtu sellest tulenevalt hinnanud, operatsiooni ulatusest sõltub aga vajalike kulutuste suurus. Selle kohta, milliseid operatsioone hageja armide korrektsiooniks soovitatakse, on kohtule esitatud mitme asjatundja arvamusi, kusjuures nendes esitatud andmete alusel ei ole need omavahel asjatundja abita sisuliselt võrreldavad. Plastikakirurgi dr. I. Amjärve arvamus sisaldab nii praegu võimalike kui tulevikus vajalike operatsioonide eeldatavat maksumust, milleks kokku on 76.900 krooni (kd. I, tl. 28). Plastikakirurg dr. K. Krüünvald on oma arvamuses märkinud edasiste soovitatud manipulatsioonide maksumused, mis sõltuvad konkreetsetest valikutest ja hindadest, märkides ka, et kordusprotseduuride vajadus selgub pärast protseduurist paranemist (kd. I, tl. 27). Hageja on tuginenud plastika- ja veresoontekirurgi dr. O. Vasara arvamusele, milles soovitatud operatsioonide maksumuseks on nimetatud 91.000 – 96.500 krooni (kd. I, tl. 145). Selles arvamuses nimetatud ülempiirist lähtus ka maakohus, siiski ei sisalda otsus põhjendust selle kohta, miks jättis kohus kõrvale teised tõendid ning lähtus selles arvamuses esitatud maksumuse ülempiirist. Igal juhul on osundatud tõendite põhjal selge, et armide korrigeerimiseks on mitmeid erinevaid võimalusi ja teada ei ole, millisel on hageja täisealiseks saamisel talle kõige paremad tulemused. Et tänaseks ei ole teada, kui suures ulatuses tekib kahju seoses hagejale tulevikus tehtavate operatsioonidega, on kinnitanud ka hageja ise oma hagiavalduses (kd. II, tsiviilasja 2-07-18548 toimiku tl. 9). Samas on kostjad esitanud kohtule Eesti Haigekassa tõendi kinnitusega, et haigekassa hüvitab hagejale dr. O. Vasara arvamuses märgitud kulutused armide korrektsioonplastika teostamiseks ega hüvita üksnes surveravi silikoongeeli- ja plaastritega (kd. I, tl. 172). Seega nähtub haigekassa tõendist, et ravikindlustuse korras jääb hagejale dr. O. Vasara poolt vajalikuks peetud ravikuludest, millest maakohus on lähtunud, hüvitamata vaid 1000 – 1500 krooni suurune osa. Ravikindlustuse eesmärk on kannatanu olukorra kergendamine ja haigekassa poolt ravikulude hüvitamine on hageja huvides, sest see võimaldab tal ravi saada koheselt vajaduse tekkimisel olenemata hagejal endal rahaliste vahendite olemasolust või sellest, kas on õnnestunud täita kohtuotsust, millega kahjuhüvitis kahju eest vastutavalt isikult on välja mõistetud. Hageja ei ole väitnud, nagu ei sooviks ta kulutuste hüvitamist ravikindlustusest tulenevalt. Kui haigekassa hageja ravikulud kannab, tekib tal tagasinõudeõigus kahju tekitaja vastu (RaKS § 26 lg. 1) ja hageja kaotab oma kahjuhüvitusnõude kostjate vastu. Maakohus ei ole otsuses märkinud, millise seaduse alusel on ta leidnud, nagu võiksid kostjad juhul, kui nad on hagejale kahju hüvitanud, esitada haigekassa tagasinõudele vastuväite. Kolleegium leiab, et see maakohtu järeldus ei põhine seadusel. Küll rikastuks hageja alusetult, kui haigekassa hüvitaks hagejale ravikulud, mille kahju tekitajad on talle juba hüvitanud. Et hageja poolt esiletoodu kohaselt operatsiooni enne 7 aasta möödumist ei planeerita, ei kahjusta täna kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramata jätmine hageja õigusi mingil moel. Asjaolud selle kohta, millal ja milline operatsioon tehakse, on kahju suuruse tuvastamiseks olulised asjaolud, mille hageja oma nõude alusena peab esile tooma. Hageja on õigustatud otsustama, millisel ajahetkel tehtava operatsiooni kulude katmist ta nõuab, kuid ei saa oma

hagi põhjendada väitega, et ta võib tahta operatsiooni nii kohe kui 7 aasta pärast, sest sellest sõltub kulude suurus, hageja tahe sõltub aga üksnes temast endast. Peale selle on eespooltoodud põhjendusel hageja huvides, et tema operatsioonile vajalikud kulud kannaks haigekassa. Eespoolosundatud tõendi (kd. I, tl. 172) kohaselt on haigekassa lubanud vajalikud kulud valdavas ulatuses ka katta. Hageja esitas alternatiivse nõude puhuks, kui kohus leiab, et rahalist nõuet ei saa rahuldada, taotledes sel juhul, et kohus tuvastaks kahju tekkimise ja jätaks selle suuruse kindlaks määramata. VÕS § 127 lg. 7 kohaselt, kui kahju tekkimine tulevikus on kindlaks tehtud, kuid kahju suurust ei saa kindlaks teha, võib kohus hüvitise suuruse otsustada hiljem. Eespool on kolleegium põhjendanud hagejale kahju tekkimist – koerahammustustest tekkinud arme kätel ja jalgadel. Osundatud sättest juhindudes tuleb rahuldada hageja alternatiivne nõue kahju tekkimise tuvastamiseks, jättes hüvitise suuruse tulevikus otsustamiseks. Lisaks varalise kahju hüvitisele on hageja mittevaralise kahju hüvitisena palunud kostjatelt välja mõista kohtu poolt õiglaseks peetav hüvitis, pidades ise selle suuruseks 300.000 krooni. VÕS § 128 lg. 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg. 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Osundatud normi sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb mittevaralise kahju olemasolu kehavigastuse tekitamise korral eeldada. Mittevaralise kahju hüvitise suurus tuleb kohtul aga otsustada oma siseveendumuse kohaselt, arvesse võttes kõiki asjaolusid ning lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Asjaoludena tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid sarnaseid asjaolusid. Õiglase hüvitise väljamõistmiseks peab kohus ka kaaluma, kas esineb alus hüvitise vähendamiseks. Kahjulikust tagajärjest tuleneva hüvitise suuruse määramisel saab kohus arvestada nende faktiliste asjaoludega, mille üle ei ole vaidlust või mida on võimalik tuvastada esitatud tõendite alusel. Hageja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist ühekordse rahasummana. Hüvitise suuruse määramisel on hageja palunud arvestada sellega, et koera ründe tagajärjel viibis ta 10 päeva haiglaravil, sellest suurema osa intensiivravipalatis tilgutite all; hagejale tehti operatsioon ja haavale tehti pärast õmblust dreenimine; hageja oli järgnevatel päevadel šokis, kartis silmi sulgeda, kuna elas vahejuhtumit koeraga uuesti läbi; kartis arste ja õdesid ligi lasta, kuna nende puudutused tekitasid talle suurt valu; kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mille tõttu tehti hagejale uus operatsioon, mis põhjustas uusi kannatusi; sidumine oli seotud suurte valudega; augustikuu veetis hageja praktiliselt kodus voodis; tänaval kartis hageja iga vastu tulnud koera; hageja kehal on koledad punakas-lillad liiglihaga armid, mis takistavad osaliselt jäsemete liikuvust ja mille korrigeerimiseks vajatakse plastilist operatsiooni; armide tõttu ei saa noor sirguv tütarlaps kanda lühikesi riideid või käia rannas päevitamas, ilma et keegi uuriks juhtunut, seetõttu on hageja loobunud lühikeste riiete kandmisest või rannas käimisest; hageja häbeneb end armide pärast ja peab kandma pikki pükse või pika varrukaga pluuse; et ekspertide arvates võiks operatsioone teha hageja täisealiseks saamisel, siis tuleks hagejal armistunud kehaga seonduvaid ebameeldivusi taluda seitsme aasta jooksul; operatsioonid tuleks teha ajal, mil hageja on lõpetamas gümnaasiumi ja võiks asuda õppima kõrgkooli, see kahjustab kooli lõpetamist, samuti peab hageja suure osa ajast viibima haigevoodis; sel ajal ei saa hageja tegelda tütarlaste tavapäraste asjadega; operatsioonide tegemine tekitab uusi kannatusi; koerahammustuste tüsistusena on hagejal tekkinud rühihäired, mis ei ole ajutist laadi; tänaseni on hageja psüühika tugevasti häiritud, tal on tekkinud paaniline hirm koerte ees, mistõttu ta kardab üksi välja käia ning tal on tekkinud hirm meditsiinilise personali ja valu ees. Maakohus leidis, et hüvitise suuruse määramisel ei saa arvestada võimalikku takistatust õpingutes seoses tulevikus tehtavate operatsioonidega, ja kolleegium nõustub selles osas maakohtu seisukohaga. Samas arvestas maakohus hüvitise määramisel hageja kehalise

terviklikkuse puudumisega. Selles osas kolleegium maakohtuga ei nõustu: koera ründe tagajärjel ei ole hageja kaotanud ühtegi organit või selle osa nii, et tema keha võiks pidada ebaterviklikuks; armid jäsemetel iseenesest niisugusele väitele alust ei anna. Selles osas on põhjendatud apellatsioonkaebuse väited ja mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel ei saa kehalise terviklikkuse puudumisega, seda enam pikaajalise puudumisega arvestada. Vaidlust ei ole selle üle, et kehavigastuste tekitamise ajal oli hageja 7-aastane, et ta koges seoses ründega valu ja et sellega kaasnes psüühiline vapustus, et hageja viibis 10 päeva haiglaravil, mille käigus talle tehti ravimanipulatsioone, et need põhjustasid talle valu ja et tal on praegu käsivartel ja jalgadel armid, mis vajavad korrigeerivat operatsiooni. Kõigi nende asjaoludega tuleb hüvitise suuruse üle otsustamisel ka arvestada. Apellatsioonkaebuses on kostjad leidnud, et hageja ei ole tõendanud oma kehalist seisundit praegusel ajal, sealhulgas on tõendamata rühihäire olemasolu ja selle seos kahju tekitanud sündmusega ja et oma üleelamisi seoses juhtunuga oleks saanud kirjeldada üksnes hageja ise, mitte tema esindaja. Kostjad leidsid samuti, et nad ei saa vastutada ravi kvaliteedi ning hageja pikaldase paranemise eest, mille põhjuseks oli osa haavade infitseerumine, et armid ei saa olla valulikud, aga ka, et ümber on lükatud hagiavalduses kirjeldatu, nagu häbeneks hageja kanda lühikeste varrukatega pluuse, kannataks teiste teravdatud tähelepanu tõttu ja kardaks paaniliselt koeri. Kostjate väidetel annavad nende esitatud tõendid tunnistust sellest, et hagiavalduses esitatud oleviku ja tuleviku kannatuste kirjeldus on suurelt osalt väljamõeldis. Kolleegiumi arvates on põhjendatud kostjate väide, et nad ei saa vastutada ravikvaliteedi ega selle eest, et kuumade ilmade tõttu tekkisid haavades põletikud, mille tõttu hagejale tehti uus operatsioon, mis põhjustas uusi kannatusi, aga ka selle eest, et see tõi kaasa pikaldase ravi. Nii ei ole kuumade ilmade tõttu tekkinud komplikatsioonid ravimisel põhjustatud selle riski realiseerumise (koera ründe) tulemusena, mille eest kostjad kui loomapidajad vastutavad. Kostjad ei vastuta selle eest kooskõlas VÕS § 127 lõikega 2, mille kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium nõustub kostjatega ka selles, et hagiavalduses kirjeldatud kahjulikke tagajärgi ei ole täiel määral tõendatud. Asjatundja – kohtuarst-ekspert H. Pallo, kes hageja kahel korral – 24. juulil ja 29. augustil 2003. a. – läbi vaatas, andis arvamuse, mille kohaselt hagejale koera ründe tagajärjel tekitatud tervisekahjustused ei olnud elule ohtlikud, nende paranemise kestuseks on orienteeruvalt kaks kuud ning nendest ei jää püsivaid funktsioonihäireid (kd. I, tl. 15 – 18). Selle kohta, nagu esineksid hagejal siiski püsivad funktsioonihäired, ei ole piisavaid tõendeid esitatud. Hageja pool on esitanud küll fotod lapse vigastustest vahetult pärast rünnet, ei ole aga esitanud pilte armide praegusest seisundist, ometi võimaldaksid just need armide praegust väljanägemist visuaalselt hinnata. Kostja poolt apellatsioonikohtule esitatud fotol on küll näha armid hageja vasakul käsivarrel ja kindlasti ei kaunista need last, kuid tegemist ei ole lähivõttega ja seetõttu ei ole võimalik selle foto põhjal hinnata, kui inetud need armid on. Tõendeid ei ole esitatud ka selle kohta, nagu esineks hagejal praeguseks koera ründest põhjustatud rühihäire. Reflektoorsest pingest tekkinud rühihäiret on märkinud dr. R. Kallaste oma 18. veebruari 2004. a. tõendis (kd. I, tl. 26), kuid samas tõendis on märgitud ka taastusravi (ravivõimlemise ja vesivõimlemise) vajadust rühi korrigeerimiseks ja vaidlust ei ole selle üle, et niisugust ravi on hageja saanud ning kostjad on kulutused sellele summas 5271 krooni ka hüvitanud. Õlgade sundasendit ning käe hoidmist kaitsepositsioonis on märkinud dr. K. Krüünvald oma 11. juuni 2004. a. dokumendis (kd. I, tl. 27), kuid tema arvamuses ei ole rühihäireid koera ründega seostatud. Igal juhul ei anna 3, 5 aastat enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist väljaantud tõendid alust väitele, nagu esineks hagejal täna koera ründest põhjustatud rühihäire, ja seega, nagu oleks see, seda enam, alalist laadi, nagu hageja pool on väitnud. Kohtule esitatud fotod ei võimalda niisugust häiret aimata.

Kohtule esitatud fotodelt nähtub, et klassipildil poseerib hageja lühikeste varrukatega pluusis ning kusagil laeval tehtud fotol varrukateta topis. Ka Internetti on hageja pannud endast pilte, millel ta on lühikeste varrukatega või hoopis varrukateta pluusides (kd. I, tl. 192, 194 – 196, 198 – 199). See annab aga alust järeldusele, et tugevasti ülepakutud on hagiavalduse väited selle kohta, et armide pärast on hageja elukvaliteet oluliselt häiritud, kuna hageja end häbeneb ja on teiste tähelepanu tõttu loobunud kandmast lühikesi riideid. Tõendeid, mis kinnitaksid hageja tänaseni kestvat paanilist hirmu koerte ees, ei ole samuti esitatud. Samas on kohtutoimikus hagejast foto, kus ta poseerib koos koeraga, näod kõrvuti (kd. I, tl. 193), ja vaidluse all ei ole, et ka hageja perekonnal on saksa lambakoer, seega sama tõugu koer, kes hagejat ründas. Internetis on hageja oma harrastuste osas märkinud, et peab koeri võrratuks (kd. I, tl. 192) ja armastab neid õpetada (kd. I, tl. 197). Samas ei ole hageja pool hageja koertekartuse kohta esitanud ühtegi tõendit. Hageja on Internetis enda tutvustuseks märkinud veel, et armastab ka hobuseid, ratsutamist, kehalist tegevust ja sõpradega suhelda (kd. I, tl. 192, 197). See lükkab muuhulgas ümber ka selle hagiavalduse väite, nagu kardaks hageja üksi väljas käia. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt kirjeldatud tõenditele antud hinnanguga, mille kohaselt tuleks eeldada, et hageja on Internetis enda kohta valetanud. Pealegi kajastavad lisatud fotod osa nendest tegevustest, mida hageja on märkinud endale meeldivat (hageja sõprade hulgas, loomadega ja ratsutamas) ja mis võimaldavad järeldada, et kirjeldatut kirjutades ei ole hageja valetanud. Tõendeid, mis võimaldaksid teha teistsuguse järelduse, ei ole hageja pool esitanud, ainuüksi hageja poole väitest selleks ei piisa. Hageja pool on esitanud kohtule Tallinna Perekeskuse psühholoogi T. Merese arvamuse, kuid see ei anna alust järeldusele, nagu oleks hagejal seoses läbielatud ründega mingeid isiksusehäireid, vastupidi, psühholoog on niisuguseid häireid eitanud (kd. II, tl. 117). Suures osas sisaldab nimetatud dokument siiski vaid hageja või tema vanemate (hageja

kahel erineval päeval kas tunnistaja või kostjate koera tuppa paitama minna; tunnistaja ei lubanud last oma koera paitama ja hoiatas teda, et kostjatel on suur koer. Tunnistaja V. M. kinnitas, et hagejal oli koerte vastu pidev huvi, et ta tuli alatasa kostjate akna taha ja tagus sellele, et koera näha; tunnistaja keelas hagejat, kes siis lahkus, kuid tuli pärast uuesti; tunnistaja hoiatas hagejat kurja koera eest, kuid hageja ütles, et tahab kostjate koera näha. Seega on küllalt tõenäoline, et hageja ka sündmuse päeval kostjate koera vastu huvi ilmutas ja kostjate tütrele peale käis, et ta talle koera näitaks, nagu kostjad on väitnud. Hageja oli sel ajal lapseealine ja ainetu oleks kõnelda tema õigusvastasest käitumisest või süüst seoses koera ründega, samas oli aga lapseealine ka kostjate laps, kelle käest koer lahti pääses. Lapsed olid sõbratarid ja ründele eelnenud ajal mängisid koos kostjate elukoha lähedal ning hagejal võis olla koera lahtipääsemisel teatud osa. Mõlemad lapsed olid ründe hetkel täiskasvanute poolse järelevalveta. Sündmust mõjutas rohkem küll kostjate tütre järelevalvetus, sest just tema avas ukse ega suutnud koera väljumist takistada. Vahetult pärast rünnet aitasid kostjate 6-aastane tütar ja selleks hetkeks kohale jõudnud 13-aastane tütar hageja oma tuppa, kust kiirabi ta ära viis. Kostjad pidasid koera oma korteris. Asjaolu, et koer korterist välja pääses ja hagejat ründas, annab muuhulgas tunnistust Tallinna Linnavolikogu 12. juuni 1997. a. määrusega nr. 32 kehtestatud ja sündmuse ajal kehtinud „Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja“ punkti 7 lause 1 rikkumisest. Osundatud õigusnormis sätestati, et koera on lubatud pidada elamus ja kinnisel territooriumil, kusjuures territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks. Samas ei ole andmeid selle kohta, et rikkumine oleks olnud korduv. Kostjate süü vormiks kahju põhjustamisel on hooletus, milleks VÕS § 104 lg. 3 kohaselt on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine: kostjad jätsid täitmata nõuded, mille täitmist neilt objektiivselt oodati. Mis kostjate majanduslikku olukorda puudutab, siis ei ole esitatud põhjendusi või tõendeid, mis võimaldaksid seda hinnata erinevaks riigi keskmisest. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjad on hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 15. mail 2007. a. maksnud 15.000 krooni. Kolleegium leiab sündmuse ja sellega seotud asjaolude kaalumise tulemusena ning senist kohtupraktikat sarnastes asjades arvestades, et 15.000 krooni on õiglane hüvitis hagejale kehavigastustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning täiendava hüvitise väljamõistmine ei oleks õigustatud. Et õiglane hüvitis on juba makstud, puudub vajadus kaaluda seda, kas esineb aluseid hüvitise vähendamiseks. Kuna hageja on juba saanud õiglase hüvitise koera ründega tekitatud mittevaralise kahju katteks, tuleb tema sellekohane hagi jätta rahuldamata. Hageja hagi rahasumma väljamõistmiseks tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata, nagu ka hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samas rahuldatakse hageja alternatiivne nõue, milles ta palus tuvastada, et kostjatel on kohustus hüvitada hagejale kehavigastuse tekitamisest tulevikus tekkiv varaline kahju, lükates hüvitise suuruse üle otsustamise edasi. Seega rahuldatakse hageja nõuded lõppkokkuvõttes osaliselt. TsMS § 163 lg. 1 lause 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise asjaolusid ja nõuete seotust arvestades on õiglane jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda.

Urmas Reinola

Ande Tänav

Malle Seppik

Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 22.10.2008 otsusega nr. 3-2-1-85-08

Riigikohtu 22.10.2008 otsus

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.