Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson, kohtuistungi sekretär Meeli Riismaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2007 Rapla Tsiviilasja number 2-07-6679 Tsiviilasi Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi Ergo Roosi vastu 119 462,97 krooni väljamõistmiseks Menetlusosalised ja nende esindajad hageja Balti Investeeringute Grupi Pank AS (reg.nr 10183757, Tartu, Rüütli 23), hageja esindaja Artur Maljukov, kostja Ergo Roos ( isikukood xxxxxxxxxxx, xxxxxxxx, xxxxx xx) Kohtuistungi toimumise aeg 05.10.2007 Resolutsioon Välja mõista Ergo Roosilt 119 462,97 krooni Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud Pooled sõlmisid 04.08.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0604420/96st. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale 60 000.- kr krediiti, millest peeti hageja poolt kinni lepingu sõlmimise tasu 600.- kr. Lepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,99% krediidisummast ühe aasta kohta. Kogu lepingu perioodi eest on kostja kohustatud hagejale tasuma intressi summas 150 332,79 kr. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi, saatis hageja kostjale 21.08.2006, 06.10.2006 meeldetuletuskirjad. Kostja
ei ole hageja meeldetuletuskirjadele lepinguliste kohustuste täitmisega reageerinud. Hageja saatis 24.10.2006 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, mille kohaselt paluti 2 nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjat lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostja ei tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ning hoiatusele hagejale kolme järjestikust makset ning kuigi hageja andis kostjale võla tasumiseks vähemalt kahe nädalase tähtaja, mille jooksul kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja 20.11.2006 ülesütlemiseavaldusega lepingu üles, nõudes kostjalt koheselt 78 855,02 kr tasumist, millest 60 000.- kr moodustas tagastamata krediidisumma, 5949,75 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 12 000.- kr leppetrahv, 5,27 kr viivis ja 900.- kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Tulenevalt eeltoodust on hageja üldtingimuste p 10.2 ning TsMS § 79 lg 1 alusel sunnitud oma subjektiivsete õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustab andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale 60 000.- kr krediiti. Kostja rikkus lepingut, jättes täitmata üldtingimuste p-s 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Hageja hoiatas 24.10.2006 kirjaliku teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu kahe nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid, Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles põhjendatult ja kasutades oma seadusest tulenevat õigust 20.11.2006 kostjale saadetud ülesütlemisavaldusega lepingu üles. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Seega nõuab hageja kostjalt üldtingimuste p-de 2.1, 5.3, 6.1, 6.3, 9.3 lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostja lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostja kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, viivis, leppetrahv, võla sissenõudmisega seotud kulud ja kahjuhüvitis. Kostja ei ole lepingu kehtivuse ajal tasunud ühtegi makset. Kostja poolt lepingu järgi tagastamata krediidisummaks on 60 000.- kr, millest hagejale pole midagi tagastatud. Kuna pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja krediidisumma katteks ühtegi makset tasunud, siis on lepingu järgi tagastamata krediidisummaks endiselt 60 000.- kr, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 kostjalt välja mõista. Lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja jätnud tasumata 5949,75 kr sissenõutavaks muutunud intressimaksetest. Sissenõutavaks muutunud intressimakseid tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365
päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel 20.11.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 5,27 kr. Hageja alustab viivise arvestamist alates 21.11.2006. Viivise arvestamise alustamises kuni hagi esitamiseni oli viivis suurenenud järgnevalt: 21.11.2006 – 28.02.2007 4107,95 kr võrra (60 000x24,99%/365 päevaga x 100 päeva). Seega 28.02.2007 seisuga tuleb üldtingimuste p-de 6.1, 6.2 ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 4113,22 (5,27 + 4107,95). Üldtingimuste p 6.3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 12 000.- kr, mis tuleb üldtingimuste p-de 6.3 ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista. Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud, mille tasumist nõuab hageja üldtingimuste p-de 5.3 ja 9.3 alusel, mis viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostja on lepingu alusel jätnud hagejale tasumata kokku 900.- kr: kostjale 21.08.2006 ning 06.10.2006 saadetud meeldetuletuskirja, 24.10.2006 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 20.11.2006 saadetud leping ülesütlemiseavalduse eest. Lisaks ülesütlemisavalduses esitatud nõuetele, esitab hageja leppetrahvi ületavas osas kostja vastu kahju hüvitamise e saamata jäänud tulu nõude summas 36 500.- kr, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Kostja on hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, jättes tasumata kokkulepitud krediidi- ja intressimaksed ning täitmata pärast lepingu ülesütlemist tekkinud kohustused. Kostja poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. Hageja poolt saamata jäänud tuluna ehk kasuna tuleb antud juhul mõista intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ja mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas. Intressi saamise võimaluse kaotas hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda hageja ka tegi, nõudes lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi. Lepingu põhitingimuste alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,99% krediidisummast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 150 332,79 kr intressi. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, st kostja poolset lepinguliste kohustute rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb lepingus kokkulepitud intressist maha arvata lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 5949,75 kr ning leppetrahv 12 000.- kr. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 132 383,04 kr (150 332,79 kr – 5949,75 kr – 12 000 kr), mida hageja vähendab 36 500.- kroonini. Kahjuhüvitamise väljamõistmine on põhjendatud ka asjaoluga, et kostja ei ole tasunud hagejale ühtegi makset. Sellest lähtuvalt on hageja veendunud, et ka tulevikus venib kohtuotsuse täitmine pikemale ajale, kui lepingu kehtivus oleks olnud. Seeläbi on hageja huvid kahjustatud, sest hageja ei eeldanud kostjaga lepingu sõlmimisel, et kostja hakkab lepingut rikkuma ning et hageja saab kostja poolt võlgnetavad summad tunduvalt hiljem tagasi, kui lepingu sõlmimisel kokku lepiti.
Hageja nõue ja põhjendused Hageja esindaja A.Maljukov palub VÕS §-de 402; 415 lg 1; 416 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p-de 1, 3, 6; 108 lg 1; 113 lg 1; 115 lg 1; 127 lg 1; 128 lg 1, 2, 4; 158 lg 1 alusel kostjalt välja mõista: 1) 119 462,97 kr, millest 60 000.- kr on tagastamata krediidisumma, 5949,75 kr sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 4113,22 kr viivis, 12 000.- kr leppetrahv ning 900.- kr võla sissenõudmisega seotud kulud ning 36 500.- kr kahjuhüvitis. Kostja vastuväited Kostja kohtuistungile ei ilmunud, palus asja arutada ilma tema osavõtuta. Kostja tunnistab hagi osaliselt, s.o summas 721 125,31 kr, millest 59 400.- kr moodustab laenu põhiosa, 4433,03 kr lepingust taganemise ajaks kogunenud intress, 1592,27 kr viivis ning 6700,01 kr kahjuhüvitis lepingu rikkumise eest. Kostja on saanud enda käsutusse 59 400.- kr. Hagis toodud lepingu ülesütlemise ajaks kogunenud intressi suurus on vale. 59 400.- kr aastaintressi suurus on 14 844.- kr. Lepingu sõlmimisest kuni lepingu ülesütlemiseni kogunes intressi 109 päeva, kokku 4433,03 kr. Maksegraafik on vastuolus lepingu põhitingimustega ning ei kuulu rakendamisele. Viivise määr 24,99% aastas on ebamõistlikult suur, see kahjustab ebamõistlikult tarbijat. Tuleb lugeda tühiseks lepingu üldtingimuste p 6.1 osas. Kostja taotleb viivise suuruse vähendamist 9,75%-ni aastas. Viivist on arvestatud valelt krediidisummalt. Kostja on nõus tasuma summas 1592,27 kr. Leppetrahvi nõue põhineb tühisel tingimusel, millest ei teki pooltele õigusi ega kohustusi. Leppetrahv on ebamõistlikult suur. Tegemist on tarbijalepinguga, siis tuleb lugeda lepingu üldtingimuste p-d 6.3 ja 6.4 tühisteks kui kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Võla sissenõudmisega seotud kulud ei ole õiglased ega põhjendatud, nende suuruse arvestus põhineb tühisel tüüptingimusel. Kirjade saatmise kulu on ebamõistlikult suur. Kostja leiab, et varjatud kujul kirjade saatmise hüvitise nime all leppetrahvi nõudmine lepingu üldtingimuste p 9.3 on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seega tühine. Hagejal pole hageja märgitud asjaoludel õiguslikku alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Asjas ei ole tuvastatav ega tõendatav kahju hüvitamise koosseisuliste komponentide – õigusvastane tegu, hageja kahju ja põhjuslik seos õigusvastase teo ning kahju vahel - esinemine. Kostjapoolne tasumiskohustuse täitmata jätmine ei toonud kaasa järelmit nagu pidanuks hageja lepingu kohutuslikult üles ütlema, mis võttis hagejalt omakorda võimaluse arvestada jätkuvalt intressi. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 3, 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 04.08.2006 tarbijakrediidilepinguga nr 0604420/96st loeb kohus tuvastatuks, et hageja andis kostjale 60 000.- kr krediiti, millest peeti hageja poolt kinni lepingu sõlmimise tasu 600.- kr. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kostja rikkus lepingut, jättes täitmata üldtingimuste p-s 2.1 sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. 24.10.2006 kirjaliku teatega loeb kohus tuvastatuks, et hageja hoiatas kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu kahe nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid, samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostja sellele ei reageerinud. 20.11.2006 ülesütlemisavaldusega loeb kohus tuvastatuks, et hageja ütles lepingu üles. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja seaduslik. Lepingu üldtingimuste p 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel kostja kohustatud hagejale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Seega leiab kohus, et hagejal on seaduslik alus nõuda kostjalt üldtingimuste p-de 2.1, 5.3, 6.1, 6.3, 9.3 alusel tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi, võla sissenõudmisega seotud kulude ja kahjuhüvitise tasumist. Kohtuistungil leidis tõendamist, et kostja ei ole lepingu kehtivuse ajal tasunud hagejale ühtegi makset. Seega on tagastamata krediidisummaks 60 000.- kr, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 kostjalt välja mõista. Asjakohatu on kostja väide, et tegelikult sai ta laenu 59 400.- kr. Lepinguga on pooled kokku leppinud, et kostja saab laenu 60 000.- kr, millest peetakse kinni tasaarvestuse korras lepingu sõlmimise tasu 600.- kr. Seega asub kohus seisukohale, et laenusummaks on 60 000.- kr. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja jätnud tasumata 5949,75 kr sissenõutavaks muutunud intressimaksetest. Sissenõutavaks muutunud intressimakseid kuuluvad üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjalt
väljamõistmisele. Lepingu järgi on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 24,99% krediidisummast ühe aasta kohta. Hageja on seega arvestanud intressi õigesti laenusummalt 60 000.- kr ning maksegraafik ei ole vastuolus lepingu põhitingimustega. Kogu lepingu perioodi eest on kostja kohustatud hagejale tasuma intressi summas 150 332,79 kr. Tasumata jäid maksegraafiku kohaselt intressimaksed 10.08.2006 summas 332,82 kr, 11.09.2006 summas 1687,23 kr, 10.10.2006 summas 1685,46 kr, 10.11.2006 summas 1683,65 kr, 10.-20.11.2006 (lepingu ülesütlemine) summas 560,59 kr (1681,78:30x10). Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab kostja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365 päevasest aastast. Lepingu ülesütlemisel 20.11.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 5,27 kr. Viivise arvestamise alustamises kuni hagi esitamiseni oli viivis suurenenud ajaperioodil 21.11.2006 – 28.02.2007 4107,95 kr võrra (60 000x24,99%/365 päevaga x 100 päeva). Seega 28.02.2007 seisuga kuulub üldtingimuste p-de 6.1, 6.2 ja 5.3 alusel kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 4113,22 (5,27 + 4107,95). VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et antud asjas ei esine aluseid viivise vähendamiseks. Hageja seisukoht, et kui lepingus ettenähtud intress on suurem kui seaduses ettenähtud intress, siis on see igal juhul tarbijat kahjustav, on ebaõige. Pooled on lepingus kokku leppinud intressimääraks aasta kohta 24,99% krediidisummast. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ning antud juhul viivis summas 4113,22 kr ei ole ebamõistlikult suur. Seega on hagejal seaduslik alus nõuda viivist 24,99% aastas võlgnetavalt krediidisummalt. Kostja on jätnud omapoolsed lepingulised kohustused täitmata enam kui aasta vältel ning ta ei ole esitanud ühtegi tõendit oma majandusliku olukorra kohta. Seega ei leidnud kohtuistungil tõendamist, et kokkulepitud intressimäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning kohus ei loe tühiseks lepingu üldtingimuste p 6.1 osas, mis lubab rakendada viivist seadusega sätestatud maksimaalses määras. Üldtingimuste p 6.3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel kostja kohustatud hagejale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 12 000.- kr, mis kuulub lepingu üldtingimuste p-de 6.3 ja 5.3 alusel kostjalt väljamõistmisele. Kohus leiab, et leppetrahv 20% võlgnetavalt summalt ei ole ebamõistlikult suur ning kostja ei ole tõendanud, kuidas kokkulepitud leppetrahv teda ebamõistlikult kahjustab. See on kostja paljasõnaline väide, et kuna leppetrahv on nii suur, siis on lepingu üldtingimuse p-d 6.3 ja 6.4 tühised. Nagu eelpool kohus leidis, ei ole kostja tasunud hagejale ühtegi makset enam kui ühe aasta jooksul. Seetõttu on ka leppetrahv maksimaalmääras. Lisaks ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma majandusliku olukorra kohta. Seega ei leidnud kohtuistungil tõendamist, et leppetrahvi nõue põhineks tühisel tingimusel.
Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade kulud lepingu üldtingimuste p-de 5.3 ja 9.3 alusel vastavalt hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostja on lepingu alusel jätnud hagejale tasumata kokku 900.- kr: kostjale 21.08.2006 ning 06.10.2006 saadetud meeldetuletuskirja, 24.10.2006 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 20.11.2006 saadetud leping ülesütlemiseavalduse eest. Kohus leiab, et sissenõudekirjad ei ole ebatäpsed ning intressiarvutused on õiged eelpoolkirjeldatu alusel. Pooled on lepingus kirjade saatmise kulude suuruses kokku leppinud, kulud ei hõlma ainult postikulu, vaid ka lepinguga tegelemist, kirjade vormistamist jne. Kui kostja lepingut oleks korrektselt täitnud, ei oleks ta pidanud neid kulusid ka tasuma. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud tulu summas 36 500.- kr, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus leiab, et kostja poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. VÕS § 416 lg 3 kohaselt vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Lepingu põhitingimuste alusel oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi lepingu kehtivuse korral 150 332,79 kr intressi. Saamata jäänud tulu leidmiseks on lepingus kokkulepitud intressist maha arvatud lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 5949,75 kr ning leppetrahv 12 000.kr. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 132 383,04 kr (150 332,79 kr – 5949,75 kr – 12 000 kr). Hageja vähendab kahju hüvitamise nõuet 36 500.- kroonini. Hageja üheks põhitegevuseks on finantsalaste teenuste osutamine ning ta ei saanud kostjatepoolse lepingurikkumise tõttu kasutada tagastamata laenusummat ja intresse ca aasta vältel, tuleb kostjal kahju tekkimist eeldada. Seega on põhjendatud kostjalt kahju hüvitamise nõude väljamõistmine. Kui kostja oleks täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, siis ei oleks hageja pidanud lepingut üles ütlema ning hagejal ei oleks tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol. Seega leidis kohtuistungil tõendamist põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad. Kostja süüd välistavad asjaolud puuduvad. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav ning § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 103 kohaselt on raha
maksmise kohustuse rikkumisel vabandatavus välistatud, s.o raha maksmise ees vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib täitmist alati nõuda. Menetluskulude jaotus Menetluskulud kuuluvad jätmisele kostja kanda.
Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.