Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja tunnistab võlga, kuid ei ole soostunud seda vabatahtlikult kohtuväliselt maksma. Kostja on võlgnevust kinnitanud nii esitatud arvete väljavõttel, kui maksegraafikul. Vastavalt lepingu p-le 6 kohustus ostja kauba eest tasuma 14 päeva jooksul arvates kauba üleandmisest müüjalt ostjale. Tasumise tähtaegadest mittekinnipidamisel kohustus ostja maksma müüjale viivist iga viivitatud päeva eest 0,5% päevas kauba maksumusest. Koostatud viiviste arvestusest tulenevalt on seisuga 09.02.2007 viiviste võlgnevuse kokku summas 67’570,01 krooni, mis on hageja seisukohalt ülemäära suur ning hageja vähendab seda kuni põhivõlgnevuse summani 31’406,20 krooni. Kostja on käitunud hageja suhtes pahatahtlikult ning teadlikult rikkunud endale võetud kohustusi, mistõttu on ka põhjendatud viiviste nõue esitatud summas. 31.05.2006 teatisega nõude loovutamise kohta on hageja teavitanud kostjat sellest, et temalt kavatsetakse nõuda leppetrahvi. Kohtuistungil vähendas hageja viivise nõuet 15’000.- kroonini. Hageja 04.07.2007.a laekunud täienduste kohaselt ei ole kostja kauba kättesaamist vaidlustanud, on tunnistanud võlgnevust maksegraafiku allkirjastamisega ja nõustunud esitatud arvetega ajavahemikus 02.04.2005.a – 11.01.2006.a. Seega on kostjal kohustus tasuda ka ostuhind. Hageja ei ole kunagi väitnud, et viiviste arvutus oleks esitatud kostjale. Hageja on nimetatud arvutused esitanud kohtule näitamaks ära viivise arvutuste aluseks olevad kuupäevad ja viivise. Hagejal ei ole olnud suulist kokkulepet kostjaga viimasele kuuluva kioski kasutamise osas. Kostja vastuväited ja põhjendused. Oma 14.06.2007.a kohtusse laekunud vastuses kostja hagi ei tunnista. Arve-saatelehel 28.12.2005.a nr T143333 puudub kostja allkiri kauba vastuvõtmise kohta. Seega on hageja nõue summas 24’201,20 krooni alusetu. Hageja poolt esitatud viiviste arvestus ei ole kostja poolt allkirjastatud. Kostja ei ole sellist viiviste arvestust kunagi saanud. Hageja ja kostja suulise kokkuleppe alusel kasutas hageja kostjale kuuluvaid kioskeid, mis asusid Maardu turul ajavahemikul jaanuar-veebruar 2006.a. Kioskite kasutamise eesmärk oli saada neid hiljem omandisse hageja ja kostja võla katteks. Hageja rentis kioskeid kaks kuud, kuid renditasu 2’000.- kr ei tasunud. Kostja müüs kioskid FIE SK, mille kohta hageja koostas esitatud arvete nimekirja ja võlasumma, kus on kostja ja S.K allkirjad. Koostati maksegraafik, mille järgi kohustus S.K tasuma kostja võla hagejale. Seega loovutas kostja võlakohustuse hageja ees S.K kes peab täitma raha tagasimaksmise kohustuse hageja ees. Pool võlga tasus hagejale S.K . Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et poolte vahelise ostumüügi lepingu alusel sai kostja kaupu summas 31’406,20 krooni ja kostja ei ole nende eest tasunud. Vaidlust ei ole selles, et ostumüügilepingu p-st 6.1. tuleneb kostja kohustus tasuda saadud kauba eest 14 päeva jooksul ja tasumisega viivitamisel viivist 0,5% päevas kauba maksumusest. Vaidlust ei ole selles, et vaidluse kohtuväline lahendamine ei ole olnud võimalik (tl 10). Kostja ei ole vastu vaielnud hageja viiviste arvestuse metoodikale ja matemaatilisele õigsusele (tl 13); vaidlust pole ka selles, et hageja on nõude kotja vastu loovutanud ja see on tagasi loovutatud (tl 14 ja 35). Arve-saatelehtedega (tl 6-8) loeb kohus tõendatuks, et kauba üleandmisel väljastati arve. Asjaolu, et arve-saatelehel nr T143333 ei ole kostja allkirja, ei muuda kostja maksekohustust olematuks, kuna see ei teki mitte allkirja andmisega, vaid kauba kättesaamisega (VÕS § 208 lg 1 ja pooltevaheline leping p 6.1).

Kohus on seisukohal, et kostja poolt esitatud maksegraafikut (tl 11) ei saa käsitleda konstitutiivse võlakirjana, kuna hageja pole tõendanud poolte tahet luua just konstitutiivne võlatunnistus. Nimetatu ei tulene ka poolte poolt esile toodud asjaoludest, mille kohaselt ei olnud maksegraafiku allkirjastamisel selge, kas kohustust asub täitma kostja või S.K . Kui analüüsida VÕS § 30 lg-s 1 sätestatut, käsitletakse nimetatud normis kahte erinevat liiki võlatunnistust – lepingut, millega luuakse kohustuse täitmist selliselt, et 1) lubadusega luuakse iseseisev kohustus või 2) millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kui esimese näol on tegemist konstitutiivse, siis teise näol deklaratiivse võlatunnistusega. Kohtu arvates on kostja tunnistanud kohustuse olemasolu. Kuivõrd tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, on kostja kohustus tõendada, et võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja pole tõendanud, et tal ei ole kohustust maksta hageja poolt hagiavalduses nõutud hüvitist, kuivõrd S.K on võlgnevuse osaiselt või täielikult tasunud. S.K poolt maksegraafiku allkirjastamine on vaadeldav kohustusega ühinemisena (VÕS § 178 lg 1 ja 2). Kuivõrd kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus, on hagejal õigus valida, kelle vastu ta võlgnikest oma nõude pöörab. Seega on hageja nõue võla ja viivise osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6). Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 31’406,20 krooni ja 15’000.- krooni viivise katteks. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi rahuldatakse, seega on otsus tehtud kostja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja menetluskulud jätta kostja kanda. Hagejal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Ele Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.