2-05-19026/8 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

28.oktoobril 2005. a. esitas OÜ Datagate Harju Maakohtusse hagi OÜ Eurobaltradio vastu 15.480, 40 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt ostis kostja hagejalt 15. juunil 2004. a. arvuti hinnaga 7900 krooni, mille kohta hageja väljastas arve nr. 4818. 31. detsembril 2004. a. teostasid pooled tasaarvelduse summas 7494, 60 krooni, seega jäi arve nr. 4818 alusel kostjal tasumata 405, 40 krooni. 2. detsembril 2004. a. ostis kostja hagejalt arvutiseadmeid kokku 17.353 krooni eest ja hageja väljastas sellekohase arve nr. 9055 maksetähtajaga 1. august 2005. a. Arve nr. 9055 tasus kostja 26. jaanuaril 2005. a. osaliselt summas 6253 krooni, seega on kostja võlgnevus arve nr. 9055 alusel 11.100 krooni. Vastavalt kokkulepitud viivise suurusele on viivis arve nr. 4907 tasumata jätmise eest 983 krooni ja arve nr. 9055 tasumata jätmise eest 2992 krooni. 12. jaanuaril 2005. a. allkirjastasid pooled saldokinnituse nr. 250112/53, mille kohaselt kostja tunnistas võlgnevust summas 405, 40 krooni arve 4818 alusel ja 17.353 krooni arve nr. 9055 alusel. Kostja vastus Kostja tunnistas hagi põhivõlgnevuse 405, 40 krooni ja sellest tuleneva viivise 921, 06 krooni osas, kokku summas 1326, 46 krooni. Poolte vahel sõlmiti 2. juulil 2004. a. koostööleping, mille kohaselt hageja kohustus andma kostjale arvutitehnikat 18.647 krooni eest, kostja aga kohustus tasuma selle eest rahas 10.747 krooni ja avaldama 7900 krooni eest OÜ Datagate reklaame. 27. detsembril 2004. a. sõlmiti koostööleping, mille kohaselt pidi kostja saadud arvutitehnika eest avaldama reklaame 11.100 krooni eest, kuid pärast juhtkonna vahetust keeldus hageja koostöölepingu kostjapoolse täitmise vastuvõtmisest. Esimese astme kohtu otsus 18. mai 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1326, 46 krooni. Hagejalt mõistis kohus kostja kasuks välja kohtukulu 700 krooni. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg. 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 113 lg. 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Hagi õigeksvõtuga on tõendatud hagejale arve nr. 4818 alusel tasumata põhivõlg 405, 40 krooni ja tasumisega viivitamise eest arvestatud viivisvõlg 921, 06 krooni, mis kajastub arvetel nr. 4907 ja 6061. Selles osas kuulub hagi rahuldamisele. VÕS § 76 lg. 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 91 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ostis hagejalt 2. detsembril 2004. a. arvutitehnikat, mille kohta väljastati arve nr. 9055 summas 17.353 krooni. Kaup anti kohe üle, arve maksetähtaeg oli 200 päeva, s. o. kuni 1. augustini 2005. a. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kogu kauba eest tuli tasuda sularahas või poolte vahel 27. detsembril 2004. a. sõlmitud kokkuleppe alusel osaliselt hageja reklaamide avaldamisega kostja raadiotes 11.100 krooni eest. Koostöölepinguga 27. detsembrist 2004. a. on tõendatud, et hageja kohustus andma kostjale arvutitehnikat koos käibemaksuga summas 11.100 krooni ja kostja kohustus avaldama hageja reklaame raadiotes 100 FM ja Dinamit FM koos käibemaksuga summas 11.100 krooni. Tunnistaja A.K kui tehingu sõlminud poole esindaja ütlustega on tõendatud, et ta allkirjastas 27. detsembri 2004. a. lepingu raadioreklaamiga tegeleva V. T ettepanekul, et kostja kui klient oli lepingust huvitatud ning et lepingu hinnaks oli ligilähedaselt ühe arvuti maksumus. Seejuures lubati veel suuliselt kohaldada reklaamide avaldamisele 50%-list allahindlust ning koostööleping oli suunatud tulevikku, mis tähendas, et esmalt pidi kostja avaldama reklaami ja seejärel pidi hageja andma reklaami eest arvuti, kuid, et V. T lahkus töölt, siis jäi kokkulepe täitmata. Pooltevahelise koostöö praktikas ei toimitud selliselt, et anti enne kaup ja seejärel sõlmiti leping. Tunnistaja A. K ütlused väljakujunenud praktika kohta on vastuolus kohtule esitatud kirjalike tõenditega. Nii nähtub 2. juulil 2004. a. sõlmitud koostöölepingust, et hageja kohustus andma kostjale arvutitehnikat kokku summas 18.647 krooni ja seejuures viidati arvetele nr. 4818 ja 5000, mis olid kostjale väljastatud juba varem - 15. juunil 2004. a. ja

Seega saab järeldada, et pooltevaheline koostööleping oli sõlmitud arve nr. 9055 osaliseks tasumiseks 11.100 krooni ulatuses hageja reklaamide avaldamisega samas summas ning leping kehtib, mistõttu hagejal puudub alus nõuda kostjalt arvutitehnika eest sularahas tasumist. Kuna 27. detsembri 2004. a. koostööleppes ei ole määratud kindlaks lepingu täitmise tähtaega, siis ei ole kostja lepingu täitmisega viivituses ja viivise nõudmiseks alus puudub. Kuna hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Võttes arvesse asja keerukust, hagi osalist rahuldamist ja seaduses sätestatud piirangut, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista tasu esindaja poolt osutatud õigusabi eest 700 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega tema arve nr. 9055 alusel esitatud nõue jäeti rahuldamata ning uue otsusega rahuldada hagi ka selles osas, mõistes ühtlasi apellandi menetluskulud välja vastustajalt. Maakohus on jätnud tähelepanuta apellandi väited selle kohta, et arve nr. 9055 alusel müüdud kaup ei ole seotud poolte vahel 27. detsembril 2004. a. sõlmitud koostöölepinguga. Nimetatud fakt on tõendatud tunnistaja A. K ütlustega, et koostööleping oli suunatud tulevikku ja ei ole seotud koostöölepingu sõlmimise päevaks juba müüdud kaubaga. Seda tõendab ka fakt, et koostöölepingus puudub viide arvele nr. 9055. Poolte vahel oli praktika, mille kohaselt kauba müümisel pooled võisid leppida kokku, et müüdud kauba eest tasutakse osaliselt sularahas ning osaliselt avaldatakse reklaame. 27. detsembri 2004. a. koostöölepingu sõlmimise päevaks oli kaup arve nr. 9055 alusel vastustajale üle antud. Kui pooled soovisid kokku leppida selle kauba eest maksmises ning sel põhjusel sõlmisid koostöölepingu, jääb arusaamatuks, miks ei ole koostöölepingus märgitud arve nr. 9055 tasumise tingimusi, nagu see oli vormistatud 2. juulil 2004. a. sõlmitud koostöölepingus. Kuna 27. detsembri 2004. a. koostöölepingus puuduvad kokkulepped arve nr. 9055 tasumiseks, siis ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et kuna koostöölepingu summa on sarnane vastustaja poolt võlgnetavale summale, siis on leping sõlmitud arve nr. 9055 osaliseks tasumiseks. Vastustaja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli suuline või kirjalik kokkulepe nimetatud arve 11.100 krooni ulatuses tasumiseks reklaami avaldamisega. Tunnistaja A. K ütluste kohaselt sõlmiti koostööleping vastustaja esindaja V. T ettepanekul tingimusega, et reklaami avaldab vastustaja 50%-lise allahindlusega, kuid hiljem keeldus kostja kokkuleppest. Kuna pooled ei jõudnud väidetava 50%-lise soodustuse osas kokkuleppele, siis jäi reklaam avaldamata ja hiljem apellant loobus üldse reklaamist. Koostöölepingu lõpetamisele apellandi poolt

2.detsembri 2004. a. müügilepingu sõlmimisel lepiti kokku, et arvutiseadmete eest maksab kostja rahas 17.353 krooni. Maksetingimused kajastuvad ka kostjale esitatud arvel (tl. 9). Kostja väitel muudeti seda kokkulepet 27. detsembril 2004. a. sõlmitud koostöökokkuleppega selliselt, et 11.100 krooni ulatuses pidi kostja täitma raha maksmise kohustuse hageja reklaamide raadiotes avaldamisega. Hageja väitel ei ole vaidlusaluse kohustuse täitmise viisi muudetud ja kostja poolt osundatud koostööleping ei ole seotud vaidlusaluse kauba eest tasumisega. Selle üle, et tegelikult ei ole kostja hagejale reklaamiteenust osutanud, pooltel vaidlust ei ole. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et kostja võib oma rahalise kohustuse täita mitte raha maksmisega, vaid muu teo tegemisega, seega, nagu oleks võlausaldaja nõustunud, et rahalise kohustuse võib võlgnik täita reklaamiteenuse osutamisega. Vaidlusaluses koostöölepingus (tl. 36) ei viita mitte miski sellele, nagu oleksid pooled selles kokku leppinud varasema kohustuse täitmise asendamises. Nii ei ole lepingus viidet hagejalt varem saadud kaubale, selle maksumusele, kauba eest esitatud arvele ega sellele, nagu võiks kostja oma juba tekkinud müügihinna tasumise kohustuse täita teisiti kui raha maksmisega. Kostja pool ei ole selgitanud, miks lepingus niisugust viidet ei tehtud, kui sooviti asendada varem tekkinud kohustuse täitmist, nagu kostja on väitnud. Pealegi olid pooled 2. juuli 2004. a. koostöölepingus (tl. 31), kus muuhulgas lepiti kokku kostjal 15. juuni 2004. a. müügilepingu järgi tekkinud tasu maksmise kohustuse osalises asendamises, seda sõnaselgelt märkinud. Seega oli niisugune viitamine pooltevahelises suhtes kombeks. Ka lepinguteksti sõnastus ei võimalda 27. detsembri 2004. a. koostöölepingut seostada varasemate kohustustega, sest kasutatud on olevikuvormi. Ka ei sisalda koostööleping mingeid tingimusi seonduvalt kostja kohustuse täitmise tähtajaga, milleks müügilepingu kohaselt oli määratud 200 päeva ja mis lõppes seega 1. augustil 2005. a. Asjaolust, et vahetult pärast kostja raha maksmise kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumist – 4. augustil 2005. a. – nõudis hageja kostjalt arve nr. 9055 tasumist (tl. 17), tuleneb, et hageja ei pidanud kostja raha maksmise kohustust asendatuks. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on 12. jaanuari 2005. a. saldokinnituses kinnitanud arve nr. 9055 tasumata jätmisest tulenevat võlgnevust seisuga 31. detsember 2004 (seega pärast vaidlusaluse koostöölepingu sõlmimist) summas 17.353 krooni. Kostja ei

osanud apellatsioonikohtu istungil selgitada, mis asjaoludel võlgnevust kinnitati ja milliseks peab saldokinnituse tähendust kostja. Niisugustel asjaoludel on põhjendatud hageja väide, mille kohaselt kostja kinnitas oma võlga, kuna vaidlusalune koostööleping selle täitmist ei mõjutanud. Ka tunnistajate ütlused ei anna alust teistsugusele järeldusele. Tunnistajad I. B (tl. 77), M. V(tl. 79) ja J. V (tl. 81) ei tegelenud koostöölepingu sõlmimise ega selle ettevalmistamisega, ei olnud koostöölepingu sõlmimisega kursis ega teadnud midagi selle sõlmimise eesmärgist ja asjaoludest ning poolte ühisest tahtest seoses kostja varasema kohustuse täitmise asendamisega. Tunnistajate üldsõnalised ütlused ei võimalda järeldada, nagu oleks hageja vaidlusaluse koostöölepinguga nõustunud kostja raha maksmise kohustuse asendama muu teo tegemise kohustusega. Nii ei saa asjaolust, et hageja nõudis koostöölepingu alusel reklaami eetrisse laskmist, seda tuletada. Tunnistaja J. V ütlused ei ole kostja poolt hagejalt saadud arvutite eest tasumise kohustusega üldse seostatavad. Tunnistaja I.B ütlustest, mille kohaselt naisterahva hääl ütles, et neilt võeti arvuteid ja jäeti oma lubadus täitmata – reklaam avaldamata –, aga ka tunnistaja M. V poolt tagantjärele koostöölepingu sisule antud hinnangust ei piisa, et niisugust asendamist tuvastada. Seevastu kinnitas tunnistaja A.K, kes hageja esindajana vaidlusaluse lepingu sõlmis, et koostööleping ei olnud seotud kostja poolt varasemate arvete tasumisega (tl. 90). Eespooltoodust nähtub, et kostja on jätnud osaliselt täitmata oma kohustuse müügihinna tasumiseks. Selle kohustuse täitmiseks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11.100 krooni. Lisaks põhivõlale on hageja taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist 55 päeva eest ajavahemikul 1. augustist kuni 26. septembrini 2005. a. Viivise suuruse osas on hagiavaldus vastuoluline, sest vaidlusaluse arve tasumata jätmise eest on hageja nõudnud viivist 2992 krooni, kuid viivise arvestuse kohaselt on arvestatud viivise suuruseks 2902, 50 krooni. Kolleegium leiab, et aluseks tuleb võtta hageja viivisearvestus, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Viivisena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2902, 50 krooni. Seega kokku tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt maakohtu otsusega väljamõistetule mõista välja 14.002, 50 krooni (põhivõlg 11.100 krooni ja viivisvõlg 2902, 50 krooni). Arvestades maakohtu otsusega väljamõistetut, kuulub hagi kokku rahuldamisele 15.328, 96 krooni ulatuses, millest põhivõlg on 11.505, 40 krooni ja viivisvõlg 3823, 56 krooni. Kohtukulu tuleb vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 jaotada kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS-i sätete alusel. Hageja taotleb kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõivu 1400 krooni, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 1250 krooni ja õigusabikulu 4779 krooni väljamõistmist. Kuna hagi rahuldatakse kokkuvõttes 99% ulatuses (hagi 15.480, 40 krooni, millest rahuldatud 15.328, 96 krooni), siis tuleb kostjal TsMS § 60 lõigete 1, 8 ja 11 alusel hüvitada hagejale riigilõiv samas ulatuses, seega summas 2623, 50 krooni. Õigusabikulust tuleb kostjal hüvitada hagejale 776, 50 krooni, mis on 5% hagi rahuldatud osast ja vastab TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud piirmäärale. Kostja õigusabikulu jääb tema enda kanda.