kohtunik Andrus Miilaste sekretär Sigrid Huik juuresolekul
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.oktoobril 2007. a. Tartu
Tsiviilasja number
2-06-42430
Tsiviilasi
M.N. hagi M.R. vastu alusetult saadu väljamõistmiseks , omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks.
Menetlusosalised ja nende
hageja: M.N. esindaja R.N. kostja: M.R. esindaja Heldur Tüüts
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta M.N. hagi M.R. vastu alusetult saadu väljamõistmiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks rahuldamata. Kohtukulude jaotus Jätta kohtukulud hageja kanda. Teha otsuse resolutiivosa teatavaks hagejale ja kostjale vastavalt TsMS § 452 lg 7. Kohus selgitab, et kohus võib otsuse avalikult teatavaks tegemise aja jooksul teha esmalt teatavaks otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Otsust ei tule tervikuna avalikult teatavaks teha, kui pooled avaldavad enne otsuse tervikuna avalikult teatavakstegemist kohtule kirjalikult, et loobuvad otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise õigusest. Pooltel teatada kohtule oma kirjalik seisukoht tervikotsuse avaldamise osas hiljemalt 31. oktoobriks 2007. Apellatsiooni soovi esitamise korral tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu
09.11. 2007 kell 15 00. Edasikaebamise kord Pool ja iseseisva nõudega kolmas isik võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses.
Hagiavalduse kohaselt kinkis M.N. 24. 05.2004 oma õetütar M.R. 1/ 6 suuruse mõttelise osa Tartumaal Vara vallas Tähemaa külas K. kinnistu registriosa nr. 2709 koos selle oluliste osade ja päraldistega. Eelnevalt seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus hageja isa ja kostja vanaisa kasuks. Sõlmiti kinnisomandi üleandmise asjaõigusleping millega kolmas isik ka nõustus. Notariaalse avaldusega
07.02. 2005 taganes kinkija M.N. 24. 05. 2004. a sõlmitud kinkelepingu kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise lepingust juhindudes VÕS § 267 p 1, põhjusel, et kingisaaja M.R. on oma käitumisega näidanud kinkija vastu üles jämedat tänamatust ja kinkeleping on sõlmitud õigusvastase ähvarduse mõju all, mida on kirjeldatud kinkelepingu taganemise avalduses ja mis on edastatud ka kostjale. Hageja leiab, et kostja on kinkelepinguga saanud 1/6 kinnisasja omandi ja kuna otsest valdust hagejale üle pole antud, siis hageja nõuab seda AÕS § 64 p 1 ja VÕS 268 lg 1, § 1028 lg 1 alusel. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtuotsusega. Hageja leiab, et VÕS § 267, 270 on sisuliselt hagejale jäetud järelemõtlemise aeg, hindamaks soovitud eesmärkide täitmist. Kingisaajale on aga antud nii-öelda prooviaeg, tõestamaks, et ta oli kingi vääriline. Hageja leiab, et kostja on talle väga lähedane inimene ja kostjapoolsed ründed tema vastu tähendavad jämedat tänamatust ja seetõttu vormistatigi
07.02. 2005 kinkelepingust taganemine VÕS § 267 p 1 alusel. Hageja palub välja mõista M.R. valdusest hageja M.N. kasuks poolte vahel 24. 05. 2005 sõlmitud kinnistu 1/6 mõttelise osa kinkelepingu p 1 sätestatud lepingu ese asukohaga Tartumaa, Vara vald Tähemaa külas K. kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega ja tunnustada hageja M.N. omandiõigust 1/6 suurusele mõttelisele osale K. kinnistust, registriosa 4215 koos oluliste osade ja päraldistega.
24.05. 2004.a kinkelepingu ja kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise lepingust nähtub, et H.N. pärijatena pärisid samal kuupäeval välja antud pärimistunnistuse ( reg nr 2709 ) Tartumaal Vara vallas Tähemaa külas asuva K. kinnistu (registriosa 4215) M.N. 1/6 mõttelises osas ja M.R. 5/6 mõttelises osas. Elamule seatava isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks on pooled hinnanud 12 00 kroonile aastas ( lepingu p. 4.4) (tl. 13-17). Hagile on lisatud M.N. notariaalselt tõestatud avaldus 07. 02. 2005, kus hageja tühistab kinkelepingu, kuna sõlmis kinkelepingu õigusvastase ähvarduse mõju all. Kingisaaja isa K.T. , vend A.T. ja elukaaslane M.T. lubasid kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda kui ta kinkelepingu sõlmimisest keeldub. Sellekohase avalduse on hageja teinud ka politseile. Viimati ähvardati M.N. 2004.a detsembri kuus, ähvarduse mõju lakkas umbes üks kuu tagasi (tl. 4-5).
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et tema pole hagejat kunagi ähvardanud. Hageja on notarile esitatud avalduses märkinud, et ähvardajaks olevat K.T. , A.T. ja M.T. , kuid kuidas ja millal pole märgitud. Hageja väidab, et on esitanud kaebuse politseile. Hageja valetab. Lõuna Politseiprefektuurist saadetud kirjad kinnitavad, et hageja pole K.T. i, A.T. ja M.T. i kohta kaebusi esitanud (lisad tl. 15-17). Küll aga on kohtutoimikus 2-06-20689 M.N. abikaasa avaldused ja seletused kostja ja K.T. i tapmise kavatsuse kohta ( jahipüssi ja laskemoona ebaseaduslik soetamine, lisaks R.N. soov, et kostja viiks neid notari juurest koju ja kutse nende poole sisse astuda. Õnneks ei läinud kostja tuppa, sest teispool ust oleks hageja jahipüssiga olnud). Kostja leiab, et mingit hageja ähvardamist pole olnud ja M.N. oli oma soovi arutanud ka oma isa H N. Tegelikult sai hageja oma vanemate varast isa nimel olnud suurema ja parema V talu. Selle talu valis N endale ise välja. K. talu jäi kostjale, õigemini tema emale. Vanemad tahtsid, et
talu säiliks ja seetõttu õppis kostja Väimela tehnikumis ja 1992. aastal tuli tehnikumist hakkas talu pidama. Vanavanemad jäid tema hoole alla.
ja
M.N. hindab 1/6 K. talu väärtuseks 50 000 krooni. Endale saadud V talu müüs ta kohe maha . Kostja isa on K. maid välja osta aidanud (tl. 28 -29 ). M.N. sai oma emalt 50 000 krooni. Seda kinnitab tema abikaasa R.N. kiri (tl. 30), kus ta nimetab seda matuserahaks. Vanaema matuse korraldamise kulud kandis põhiliselt kostja. M.N. kulutas ainult 1000 krooni. Vanaisa matuse kulu kandis ka põhiliselt kostja. Peale selle viis M N ära oma isa haiglasviibimise ajal vanavanemate mobiiltelefoni Samsung koos kõnekaardiga, vanaema ehted, mis olid vanaisa hoiul (kuldsõrmuse, kaelakeed), mis tegelikult olid pärandatud kostjale. Hageja viis ära vanaisa abielusõrmuse ja 62 000 krooni, mis olid vanavanemate säästud. 62 000 krooni äraviimist vanaisa toast võttis omaks ka R.N. SMS sõnumis kostjale, mida on lugenud paljud tunnistajad. M.N. viis K. talust minema traktori koos haakeriistadega (kultivaator, äkked, lattniiduk). Traktor oli pärimisõigustunnistusega tunnistatud 1⁄2 osas kostja omaks. Hageja viis ära talundi sae, sai ehitusmaterjali ja kinnitas kõigile, et on saanud mida tahtis ja alles peale selle tegi ta kinkelepingu. Kõike seda võivad tõendada kümned tunnistajad. M.N. kinnitas kõigile, et K. talu osas on ta saanud kõik ja mingeid nõudmisi tal ei ole. Kostja palub kuulata üle hageja M.N., tunnistajad ja jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja kanda.
KOHTUISTUNG
06. juuni 2007 a. eelistungil on hageja esindaja R.N. vastu vaielnud hageja kohtusse ilmumise vajalikkusele, teavitades kohut, et M.N. näol on tegemist invaliidiga.Materjalidest nähtub, et Vara Vallavalitsuse korraldusega määrati 21. 12. 2006 R.N. M.N. hooldajaks (tl. 36). Arstliku Ekspertiis ostusega nr 240475 on M.N. määratud sügav puue (tl. 54). Kohus selgitas 06. juuni eelistungil hageja esindajale asjaolusid ja arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet selgitas ka riigi õigusabi korras esindaja määramist juriidilisi eriteadmisi mitteomavale ja sügava puudega hagejale. M.N. viibimiste kohta haiglas tegi kohus päringu SA Tartu Ülikooli Kliinikumile ja vastusest nähtub, et M.N. viibis endokrinoloogiagastroentroloogia osakonnas uuringutel ja ravil ajavahemikus 09. 09. 2005 - 28. 09. 2005 (tl. 64). 22. 08. ja 17. 09. toimunud istungitel on kohus ära kuulanud vande all hageja ja kostja ning tunnistajad. Hageja loobus
22.08. 2007 toimunud istungil riigi kulul määratud esindajast. Hageja taotleb kostjalt alusetult saadu väljanõudmist ja hageja omandiõiguse tunnustamist 1/ 6 mõttelisele osale K. kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega. Kostja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜs § 68 p 5 alusel asendada kohtuotsusega. Hageja esindaja leiab, et tunnistaja M.T. lõi talus endast poole vanemat hagejat ja selle tagajärjel hageja kukkus. M.T. vastu on algatatud kriminaalasi seoses tema vägivallaga H.V. suhtes. Tunnistaja K.T. on omaks võtnud, et lõi hageja pool köögis rusikaga laua peale ja see toimus enne kinkelepingu sõlmimist. Hageja esindaja on leidnud, et T suguvõsa võimutses K. talus ja oli H.N. ülalpidamisel. Kostja asus K. tallu elama oma seadusliku mehe E R ja vabaabielumehe M.T. iga. Antud ringkond korraldaski suguvõsa koosolekuid, millest hageja osa ei võtnud. Kostja on hagejale väga lähedane inimene ja kostjapoolsed ründed hageja vastu tähendavad jämedat tänamatust. Kostja esindaja on leidnud, et H ja H.N. oli Vara vallas kaks talu kohta. Suurem talu sai M N ja väiksem pidi saama tütrele. Tütar oli raskelt haige ja seetõttu sai talu tütretütar M R, kes tuli peale kooli lõpetamist 1992 elama K. le, et talu taastada. Tunnistajate ütlutsega on tõendatud, et kostja suhtus hästi oma vanavanematesse ja hoolitses nende eest. Polnud sellist asja nagu hageja puhul, kes võttis riigilt hooldustasu ja vanemaid ei hooldanud. Hageja müüs oma talu maha. Testamendiga tegi vanaema oma vara tütretütar M.R.. Notari juures selgus, et M.N. puudega isikuna omas õigust sundosale. M N oli saanud oma isa käest H.N. raha
50 000 krooni. VÕS § 270 sätestab tähtaja. Kinkija võib lepingust taganeda ühe aasta jooksul. Aeg on läbi. Ei saa enam sellel alusel tühistada. Mingit aluseta rikatumist pole toimunud. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja sai H.N H varast 50 000 krooni. Hageja viis ära traktori koos haakeriistadega, niiduki, külviku, kreissae. Kostja esindaja on leidnud, et prossessi vältel on hageja väga teadlikult püüdnud esitada ebaõigeid andmeid. Valed andmed notarile, kohtule, politseisse antud avalduste kohta, mida pole olnud. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja hooldas oma vanaisa.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata .
1.Notar Tombergi poolt 24. 05. 2004 pärimistunnistusest nähtub, et H.N. on teinud testamendi ja nimetanud vara pärijaks oma tütretütre M.R.. Sundosa pärijaks on 1/6 osas poeg M.N.. Pärandvara hulka kuulus K. kinnistu registrisoa numbriga 4215, Hansapangas olev rahasumma ja pool mõttelist osa traktorist T-25 registreerimismärk 9552 EH. Pärimistunnistusega tunnistati M.R. omandiõigust 5/6 suuruses mõttelises osas ja M.N. omandiõigust 1/6 suuruses mõttelises osas.
2.24. 05. 2004. a kinkelepingu ja kinnistu isikliku kasutusõigusega koormamise lepingust nähtub, et H.N. pärijatena pärisid samal kuupäeval välja antud pärimistunnistuse (reg. nr. 2709) Tartumaal Vara vallas Tähemaa külas asuva K. kinnistu ( registriosa 4215) M.N. 1/6 mõttelises osas ja M.R. 5/6 mõttelises osas. Kinkelepingu p 3.2 alusel on kinkija hinnanud lepinguobjekti maksumuseks 50 000 krooni.
3.Kinkelepinguga lepiti kokku, et M.R. annab H.N. tasuta elamispinna Vara vallas Tähemaa külas K. kinnistul paiknevas elamus tingimusel, et kõik kasutusõigusega koormatud elamu säilitamiseks ja korrashoiuks vajalikud kulud kannab kinnistu omanik, ehk siis kostja. Elamule seatava isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks on pooled hinnanud 12 00 kroonile aastas ( lepingu p. 4.4) (tl. 13-17).
4.M.N. on notariaalse avaldusega 07. 02. 2005 tühistanud kinkelepingu, kuna sõlmis selle õigusvastase ähvarduse mõju all. Kingisaaja isa K.T. , vend A.T. ja elukaaslane M.T. lubasid kasutada tema suhtes füüsilist vägivalda, kui ta kinkelepingu sõlmimisest keeldub. Sellekohase avalduse on hageja teinud ka politseile. Viimati ähvardati M.N. 2004.a detsembri kuus, ähvarduse mõju lakkas umbes üks kuu tagasi (tl. 4-5). Kohus leiab, et nimetatud asjaolu pole kohtuistungil tõendamist leidnud. Hageja väited politsei poole pöördumiste kohta on ebaõiged. Seda kinnistavad kostja poolt Politseiprefektuurile tehtud päringud ja vastused, kus Lõuna Politseiprefektuuri dokumendiregistris ei ole registreeritud M.N. avaldust K.T. i kohta, A.T. kohta ega ka M.T. i kohta (tl. 25-27).
Riigikohtu poolt kujundatud kohtupraktika kohaselt võib kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtuda ja kus kinkija võib taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. VÕS §-de 267 ja 270 järgi on kinkijale jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" on hinnanguline kategooria, mis peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu
eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
6.Kohus asub seisukohale, et asjaolusid arvestades oli hageja esmane soov tagada peale ema H.N. surma isa eest hoolitsemine. Seetõttu lepiti kokku ka isikliku kasutusõiguse seadmises ja ka hinnas. H.N. suri 06. 03. 2006 84 aasta vanuselt haiglas (tl. 20 tsiviilasi 2-06-20689) .
7.Hageja on vande all ülekuulamisel süüdistanud kostjat ja kostja lähedasi isa varajases surmas, väidetavalt polnud isal võimalik korralikult toituda, ta ei saanud sooja toitu, toast võeti ära soojendus. Vanainimesel polnud võimalik ennast pesta. Hagejat ja tema abikaasat ei lubatud isa juurde toitu tuua ja neid takistati füüsilise vägivallaga. Raha saamist peale ema surma on hageja kategooriliselt eitanud (tl. 128-129). Kohus leiab, et kostja ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et perekonnas oli kokkulepe, et hageja saab V talu, mis oli suurem ja väiksem. K. talu saab kostjale ja kostja hoolitseb vanaisa eest. Hageja väited on tõendamata. Kohus leiab, et kostja ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hageja on saanud rida esemeid: Traktori koos haakeriistadega, ketassae, ehitusmaterjali ja surnud ema raha, mis oli hoiul isa H.N. juures lisaks ema ehted ja surnud isa sõrmuse. Kohus leiab, et H.N. poolt H.N. raha üleandmist M.N. nägi ja kuulis ka tunnistaja K.T. (tl. 131). Hagejapoolse raha saamise kohta on hageja abikaasa ja esindaja R.N. saatnud kirja, kus leiab, et „ on viimane aeg Mati käest isa matuseraha enda kätte küsida 50 000 krooni, muidu matad sa tema oma kuludega. Mati teeb eeltööd, kuidas see raha kunagi usutavalt endale jätta. Lavastab praegu vaikselt külarahva ees, et varastan temalt raha. Hiljem on tal kerge öelda et tal ei ole seda. Mina varastasin, et ta loobus 1/6 osast sellepärast, kuna mina ei läinud tema plaaniga kaasa (tl. 30).“ Kohus leiab, et hageja perekonnaliikme selline kiri on antud asjas tõendiks ja viitab sellele, et hageja on K. talust oma osa kätte saanud. Pigem viitab see hageja enda pahatahtlikule käitumisele.
8.Kostja ütluste kohaselt oli vanaisa soov, et M.N. teeks oma osa osas kinkelepingu. Vanaisa suri 2 aastat peale kinkelepingut. Kunagi oli vanaisa hooldajaks hageja ehk siis M.N., kes ei tundud oma isa vastu huvi. M.T. i ja M.N. vaheline juhtum toimus 2000. aastal, kui poeg oli 1,5 aastane. Mati oli purjus ja tema proua kiri oli kostjale, et tema vanema poja isa pole M.T. . Notari aeg oli M.N. poolt kokku lepitud. Lisaks saadud vanaema 50 000 kroonile sai hageja ka isa käest 10 000 krooni matuserahaks (tl. 129 pöörel, 130). Tunnistaja M.K., kes on K. kinnistu naaber 22 aastat ja käis tihti abikaasaga H.N. juures, teadis samuti, et H H oli ise öelnud, et andis H raha oma pojale. M ei käinud isa vaatamas. H N ise oli tunnistajale öelnud, et tema talu jäi M ja ja H talu jäi tütrele, ehk tütretütrele. Tal oli hea meel, et taludes elu jätkub (tl. 132). Mingit hageja peksmist, ähvardust ja julma kohtlemist pole kohus tuvastanud. Asjaolu, et hagejal oli ütlemine tunnistaja M.T. iga oli tunnistaja ütluste järgi aastat 5 tagasi. Tegemist oli hagejapoolse ulmejutuga, mis puudutas tunnistaja ema, lapsi ja naist (tl. 118). Tunnistaja ütluste kohaselt sellega episood lõppes. Tunnistaja K.T. on andud ütlusi, et lõi rusikaga vastu lauda just seetõttu, et hageja esindaja R.N. ähvardas ja saatis laimukirju. M.N. oli tunnistajal läbisaamine hea (tl. 119) .
9.Kostja on viidanud VÕS § 270 lg 1, kus kinkelepingust võib taganeda 1 aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest ja aeg selleks on möödas. Kohus leiab, et hageja tühistas kinkelepingu ühepoolse notariaalse avaldusega 07. 02. 2005 (tl. 4-5). TsÜS § 99 lg1 p 1 alusel võib tehingu tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral – kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Kohus pole tuvastanud, et hageja võimalikku ähvardust, või ähvarduste mõju vt. p.4,7,8 kuni 2005 aastani 5
mis tingis hagejapoolse kinkelepingu tühistamise. TsMS § 206 lg 1 järgi on hagejal õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal on õigus hagi õigeks võtta. Hageja muutis menetluse kestel hagi ja leiab, et kostja on tema suhtes on üles näidanud jämedat tänamatust. Hagi esitati kohtule 28.12. 2006. TsÜS § 143 alusel võtab kohus või muu vaidlustav organ aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohus leiab, et VÕS § 270 lg 1 järgi on hagi aegunud.
10.KOHTUKULUDE JAOTUS TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad kohtukulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lepingulise esindaja ja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr. 306.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.