2-05-14440/26 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagist nähtub, et 15. jaanuaril 2003.a kuulutas Rapla Maakohus välja AS Rapla Dairy pankroti. 01.augustist 2001.a kuni 15. jaanuarini 2003.a töötas kostja AS Rapla Dairy peadirektori ametikohal. Tööülesannete täitmiseks oli kostja kasutuses kaks AS Hansapank poolt hagejale väljastatud krediitikaarti. Krediitkaartide tehingute ajaloo väljavõtetest perioodil 01. detsember 2001.a. kuni 31.märts 2003.a nähtub, et kostja on soetanud kaupu ja kasutanud teenuseid kokku 1 467 674.35 krooni eest. Hageja on tehtud kulutuste osas teinud tasaarvestuse ja pidanud kostja töötasust kinni 146 418.87 krooni. Hageja nõudes ei sisaldu kostja poolt komandeeringutes viibides tehtud kulutused kogusummas 497 832.50 krooni. Seega on hageja kogunõudeks 823 422.98 krooni. Hageja ja kostja vahel eksisteeris töölepingul rajanev õigussuhe. Kostja ei ole esitanud kulu tõendavaid dokumente ega andnud muul viisil aru hageja raha kasutamise kohta, kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust ja tekitanud hagejale sellega varalist kahju. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis tekkis enne 01.juulit 2002.a, enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kuna krediitkaartide kasutamine toimus nii enne kui pärast 01.juulit 2002.a, kuuluvad asjas kohaldamisele nii enne 01.juulit 2002.a kehtinud kui ka pärast seda kuupäeva kehtivate õigusaktide sätted. TööK § 128 lg 1 p 7 näeb ette töötaja täieliku materiaalse vastutuse tööandjale tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannetega. Hageja raamatupidamises kajastusid kaardikulutused alles 2002.a ja neid hakati analüüsima 2003.a. Nõuet ei kajastatud AS Rapla Dairy raamatupidamises enne, kui pankrotimenetluse käigus olid saadud täiendavad materjalid. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi. Ta võtab omaks, et töötas hagis märgitud perioodil AS Rapla Dairy peadirektorina. Hageja poolt hagi lisana esitatud tööleping ei ole aga see tööleping, mille alusel kostja töötas. Hageja poolt esitatud töölepingul puudub kostja allkiri. Kostja kinnitab, et tegelikult sõlmitud töölepingus sisaldus ka säte krediitkaartide väljastamise ja kasutamise kohta. Töölepingu järgi oli tal lubatud kasutada krediitkaartide abil tööandja rahalisi vahendeid kuni 200 000 krooni kuus. Kostja ei vaidlusta, et tema kasutusse anti hagis nimetatud krediitkaardid ja ta on nendega teinud hagis nimetatud maksed. Lähtuvalt tegelikust töölepingust oli kostjal aga õigus kõiki neid tehinguid teha. Hageja oli tehingutest teadlik ja ei pidanud krediitkaardi kasutamise ajal neid tehinguid õigustamatuteks ega käsitlenud neid tööandjale tekitatud kahjuna. Hageja ei ole kordagi maksnud kostjale palka, vaid tasaarvestas poolte kokkuleppel palga krediitkaartide kasutamisel tehtud kulutustega. Kostjale teadaolevalt on hageja krediitkaardiga teostatud tehingutelt kui erisoodustuselt tasunud täies ulatuses tulu- ja sotsiaalmaksu. See asjaolu näitab, et hageja oli teadlik kaartide kasutamisest. Krediitkaardid väljastati kostjale 2001.a detsembris, seega pidi hageja väidetava kahju tekitamise esimesest juhtumist teada saama 2002.a jaanuarikuus ja esitama siis kostjale vastava nõude. Hageja ei ole seda aga teinud. Kostjal on võimatu aastaid hiljem esitada dokumente ja selgitusi kulude seose kohta hageja ettevõtlusega. Samuti ei olnud poolte vahel kokkulepet, mil viisil ettevõtlusega seotud kulude esitamine, tõendamine ja arvestamine pidi toimuma. Ebaõige on hageja seisukoht, et pooltevahelisele õigussuhtele kohalduvad võlaõigusseadus, tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus. Kuna hageja on viidanud, et tegemist on töölepingu rikkumisest tuleneva nõudega, siis kohalduvad vastavad töösuhteid reguleerivad aktid. Töösuhtest tuleneva nõude aegumist reguleerib Individuaalse töövaidluse lahendamise 2(7)

seadus (ITVS). Vastavalt ITVS § 6 lg 1 ning § 7 lg 1 on tegemist nõude aegumisega, kuna väidetavast õiguse rikkumisest pidi tööandja teada saama 2002.a jaanuaris. On ebaõige, et hagi esitamise tähtaeg algab pärast seadusliku esindaja vahetumist. Viimaseks hetkeks, mil tööandja pidi enda õiguste rikkumisest teada saama, tuleb lugeda kostjaga töölepingu lõpetamise päev 15.jaanuar 2003.a. Nõue aegus seega 15.aprillil 2003.a. Hagi on esitatud 30.juunil 2005.a. Kostja palub kohaldada nõude aegumist vastavalt ITVS § 6 lg 1 või jätta hagi rahuldamata eespool toodud asjaolude alusel. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. AS Rapla Dairy on 15.oktoobril 2001.a AS-iga Hansapank sõlminud kaks määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingut. Krediitkaartidega võis teha tehinguid kuni 200 000 krooni kuus. Kaardi valdajaks oli mõlema lepingu järgi kostja. Milliseks otstarbeks ja millistes summades oli kostja õigustatud AS Rapla Dairy rahalisi vahendeid krediitkaartide abil kasutama, selle kohta tõendid puuduvad. Kostja oli AS Rapla Dairy ühe aktsionäri Agro Invest AS-i nõukogu liige ja võetud AS-Rapla Dairy poolt tööle peadirektorina, seega said ka tema jaoks kehtida vaid AS Rapla Dairy juhtorganite poolt määratud või töölepingus ette nähtud erisoodustused. Ühtegi AS Rapla Dairy juhatuse ega nõukogu otsust või muud dokumenti kostja jaoks ette nähtud erisoodustuste kohta ei ole kohtule esitatud. Kostja on kinnitanud, et AS-i Rapla Dairy asus tööle alates selle loomisest. Lähtudes töölepinguseaduse § 28 lg 2 tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel oli tööleping sõlmitud alates AS Rapla Dairy tegevuse algusest registrikaardil märgitud asukohas. Seepärast ei oma asja lahendamisel tähtsust, et 01.augustil 2001.a vormistatud töölepingul puudub kostja allkiri. Palk väidetava tegeliku töölepingu alusel on olnud 35 000 krooni, sama töötasu on ette nähtud ka 01.augusti 2001.a töölepingus. Kostja on kinnitanud, et kogu töötamise aja kestel ei võtnud ta AS-ist Rapla Dairy palka. Kohus leiab, et see fakt ei õigusta kuidagi tööandja rahaliste vahendite kontrollimatut kasutamist. Kostja ei ole alates 2001.a detsembrikuust teinud vahet oma varal ja äriühingu varal. Tööandjal oli igakuiselt võimalus arvestada kostja poolt tehtud kaardimaksete summast maha vaid kostja töötasu 35 000 krooni ja tasuda sellelt riigimaksud. Erisoodustuse tegemiseks ei olnud ühtegi alust, siis lähtudes TööK § 128 lg 1 p 7 ja VÕS § 101 lg 3 on tööandjal õigus samad kulutused kostjalt tagasi nõuda. Antud juhul ei ole tegemist töövaidlusega ITVS § 2 tähenduses, mistõttu ei kuulu kohaldamisele ITVS § 6 lg 1 sätestatud hagi esitamiseks ette nähtud neljakuuline tähtaeg. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kümme aastat, kui kohustatusi on rikutud tahtlikult. Kogutud tõendid näitavad, et tegelikult otsustas kostja ainuisikuliselt, millises summas ja millisel otstarbel tööandja raha kasutada. Raamatupidamise dokumentides kajastuv märge „Loobumine tagasinõudest“ ei tähenda, et erisoodustuseks loetud summade osas nõuet kostja vastu ei olnud. Asjaolu, et äriühingu juhatus ei esitanud kostja vastu ühtegi nõuet põhjendamatute kulude tagastamiseks, ei võta äriühingu uutelt esindajatelt, s.o. pankrotihalduritelt kohustust seda teha. Tõendatud ei ole kostja väited, et kõigi tehtud kulude hüvitamine oli tööandja poolne kohustus vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule, mis võimaldas kostjal kasutada hageja raha 200 000 krooni ulatuses kuus ja et hageja on kohtule esitanud enda jaoks kasuliku töölepingu, millel puudub kostja allkiri.

AS Rapla Dairy rahaliste vahendite kasutamise aluseks olevate dokumentide puudumist kinnitavad tunnistaja K. O ütlused, kes oli AS Rapla Dairy pearaamatupidajaks pankrotihaldurite kutsel. Raamatupidamise dokumentide ülevõtmisel leiti ka kostjaga sõlmitud tööleping. Dokumentide hulgas olid ka teiste töötajate töölepingud, töölevõtmise käskkirjad, nende hulgas kostja oma, samuti olid kõik muud töötajaid puudutavad käskkirjad. Kõik kostja poolt krediitkaartidega tehtud kulud, mis ületasid tema palga (millede katteks enam palgast kinnipidamisi ei olnud võimalik teha), deklareeriti AS Rapla Dairy poolt erisoodustusena kostja jaoks. Raamatupidamise dokumentide hulgas ei olnud ühtegi alusdokumenti kostja töötasust kinnipidamiste ega dokumente lähetustel tehtud kulude kohta. Kostja poolt krediitkaartidega tehtud kulutusi kui erisoodustusi tõendavad ka hageja raamatupidamisdokumentide hulgas leidunud ja kohtule esitatud memoriaalorderid 2002.a jaanuarikuust kuni novembrikuuni. 2001.a neljanda kvartali saldo aruanne kinnitab, et juba siis oli kostja vastu nõue summas 206 769.52 krooni. Kohus leiab, et kostja vande alla antud seletused töölepingu sõlmimise kohta on vastuolulised ja ei lange kokku teiste tõenditega ning kohus järeldab, et kostja poolt väidetud töölepingut tegelikult ei olnud ja kostja pidi olema teadlik, et tööandja ei ole andnud talle luba teha oma pangakontolt krediitkaartidega tehinguid, mis ei olnud seotud tema tööülesannete ega AS Rapla Dairy majandustegevusega. Hagetava summa suuruse osas vaidlus puudub. Hageja nõuab kostjalt ainult nende Eestis tehtud kulutuste hüvitamist, milliste kohta seoses kostja töööülesannetega või AS Rapla Dairy ettevõtlusega andmed puuduvad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt toimub enne 01.jaanuari 2006.a menetlusse võetud asjades kohtukulude jaotamine eelmise TsMS sätete alusel. Kuna hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis jäävad kostja poolt kantud kulud tema enda kanda ja kostjalt tuleb välja mõista hüvitus hageja kasuks. Võttes arvesse hagi hinda on hageja esindaja tasu 41 171 krooni. Kuna hagi esitati 01.juulil 2005.a ning hageja lepinguline esindaja astus menetlusse 16.veebruaril 2007.a toimunud kohtuistungil, siis kohus leiab, et hageja taotlus esindajale makstud tasu hüvitamiseks tuleb rahuldada ühe neljandiku ulatuses s.o. summas 11 151 krooni. Kuni 01.jaanuarini 2006.a kehtinnud TsMS § 64 lg 1 kohaselt tuleb riigilõiv, mille tasumisest hageja vabastati, välja mõista kostjalt. Arutatava hagi hinnale vastav riigilõivu määr on 33 250 krooni. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 11.04.2007.a otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi terves ulatuses rahuldamata. Apellant palub jätta mõlema kohtuastme menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on Pärnu Maakohus kohaldanud valesti ITVS § 2 ning jätnud põhjendamatult kohaldamata ITVS § 6 lg 1. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et apellandi ja vastustaja vahel eksisteeris töösuhe. Küll aga on vaidlus, millistel tingimustel on tööleping sõlmitud. Samuti kas ja millises ulatuses rikkus apellant töölepingut. 4(7)

Pärnu Maakohus on seisukohal, et töölepingu seadus (TLS) ei reguleeri töölepingu rikkumisega kaasneva kahju hüvitamise ulatust ning et seetõttu kuulub kahju ulatuse arvestamise ning hüvitamise viisi määratlemise osas kohaldamisele VÕS. VÕS ei käsitle töölepingu rikkumisest tuleneva kahjunõude esitamise tähtaegu. Siinkohal ei kuulu kohaldamisele ka TsÜS § 146 lg 4 sätestatud lepingust tulenevate nõuete üldine aegumistähtaeg, sest ITVS § 6 lg 1 on töölepingutest tuleneva nõude suhtes lex specialis. Vastustaja ei ole esitanud kohtule mõlema poole poolt allkirjastatud töölepingut, mistõttu on poolte vahelise töölepingu sisu tõendamata. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Pärnu Maakohtu poolt on jäetud põhjendamata seisukoht, et kõik Eestis sooritatud kaardimaksed olid tööülesannetega mitteseotud ning kuluvad hüvitamisele. Ei ole arvestatud apellandi vande all antud ütlusi, mille kohaselt on kõik kuludokumendid raamatupidajale esitatud. Kohus on seevastu tuginenud vastustaja praeguste esindajate poolt tööle võetud tunnistaja K. O ütlustele. Kaardimaksete tööülesannetega mitteseotusele tugineb vastustaja, kellel lasub ka tõendamiskoormis. Tuginedes TsMS § 652 lg 1 p 1 koosmõjus lg 5 palub apellant, et ringkonnakohus hindaks uuesti esimeses astmes esitatud ja kogutud tõendeid ning tuvastaks, kas nendega on tõendatud, et poolte vahel eksisteeris töösuhe, mis keelas apellandil kasutada krediitkaarte m.h. ka väidetavalt oma isiklikes huvides. Lisaks palub kohtul tuvastada, kas apellandi poolt krediitkaartidega sooritatud maksed ei olnud seotud tööülesannetega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja palub apellandilt vastustaja kasuks välja mõista menetluskulud. Muud kulud jätta apellandi kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel eksisteeris tööõiguslik suhe ja kostja töötas töölepingu alusel hageja peadirektorina. Poolte vahel on vaidlus selles, millistel tingimustel oli poolte vahel tööleping sõlmitud ning kas ja millises ulatuses kostja, kasutades talle hageja juhatuse poolt AS-iga Hansapank sõlmitud lepingute alusel antud krediitkaarte, töölepingut rikkus. Kolleegiumi arvates on maakohus leidnud õigesti, et antud asjas ei kuulu kohaldamisele individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS) ning jätnud selle põhjendatult kohaldamata. Hagi on esitatud kahju hüvitamiseks ja käesolevas vaidluses ei ole ilmselgelt 5(7)

tegemist töösuhteid reguleeriva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud lahkarvamusega ITVS § 2 mõttes. Niisuguse vaidluse puudumisel ei kehti ITVS § 6 lg-s 1 ette nähtud neljakuuline tähtaeg ja nõue ei ole aegunud. Kolleegium märgib, et ka juhul, kui ITVS-is sätestatud aegumistähtajad oleksid antud asjas kohaldatavad, ei oleks hageja nõue aegunud. ITVS § 7 lg 1 järgi algab nõude esitamise tähtaja arvutamine järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Lähtuvalt pankrotimenetluse olemusest said hageja pankrotihaldurid kostjale tehtud väljamaksetest ja kostja kasutuses olnud krediitkaartidega seotud maksetest teada 30. mail 2005.a, mida tuleks vastavalt ITVS § 7 lg-le 1 lugeda päevaks, millest järgneval päeval algab nõude esitamise tähtaja (neli kuud) kulgemine. Hagiavaldus esitati kohtule 30. juunil 2005.a, seega tähtaegselt. Asja materjalist nähtuvalt jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et faktiline võim äriühingu tegevuse üle kuulus kostjale, kes teadlikult ja tahtlikult on oma töölepingust tulenevaid kohustusi äriühingu ees rikkunud. Oma 30.novembri 2005.a kirjalikus vastuses hagiavaldusele on kostja võtnud omaks, et ta on hagiavalduses käsitletud kulutusi isiklikul otstarbel teinud, vaidlustades ainult asjaolu, et lähtuvalt tegelikust töölepingust oli tal õigus kõiki teostatud tehinguid teha (tl 36-39). Õige on maakohtu poolt tuvastatu, et puuduvad tõendid selle kohta, milliseks otstarbeks ja millistes summades oli kostja õigustatud hageja rahalisi vahendeid krediitkaartide abil kasutama. Samas ei ole kostja tõendanud väiteid selle kohta, et tal oli krediitkaartidega õigus kasutada hageja rahalisi vahendeid kuni 200 000 krooni kuus. Õige on ka see, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et 01.augusti 2001.a töölepingul puudub kostja allkiri (tl 13-15), sest töölepinguseaduse (TLS) § 28 lg 2 kohaselt on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, olenemata lepingu kirjalikust vormistamisest. TLS § 48 lg 1p 3 kohaselt on töölepingu pooled kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. Pooltevahelise töölepingu p 2.3. kohaselt töötaja hoidub nii tööajal kui ka väljaspool seda tegevusest, mis võiks otseselt või kaudselt kahjustada tööandja varalisi ja mittevaralisi õigusi, huve ning mainet. Kuna kostjale ei olnud erisoodustuste tegemiseks ette nähtud ühtegi alust (töölepingust tulenev kokkulepe või äriühingu juhtorgani otsus) on maakohus õigesti leidnud, et siis on tööandjal õigus samad kulutused kostjalt tagasi nõuda. Maakohus on tõendeid analüüsides jõudnud õigele järeldusele, et kogumis ei anna need alust järeldada, et kostja poolt väidetava sisuga tööleping olemas on ja kostja seletused „tegeliku“ töölepingu olemasolu ja sisu kohta on vastuolulised (kohtuotsuse lk 5-8). Kolleegium sellega nõustub. Töökoodeksi (TööK) § 128 lg 1 p 7 järgi vastutab töötaja tema süü läbi tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Kolleegiumi arvates jõudis maakohus tõendeid hinnates õigele järeldusele, et kostja pidi olema teadlik selles, et hageja ei ole talle andnud luba teha oma pangakontolt krediitkaartidega tehinguid, mis ei olnud seotud kostja tööülesannetega ega hageja majandustegevusega. Hagejal oli vastavalt töölepingu p-le 4.1. võimalus arvestada kostja poolt tehtud kaardimaksetest maha vaid kostja töötasu 35 000 krooni kuus ja sellest tulenevalt kohustus tasuda töötasult riigimaksud, ülejäänud maksete osa oli hageja kohustatud käsitlema kui erisoodustust kostja jaoks ja tasuma riigimaksud tulumaksuseaduse § 48 lg 1 ja sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 kohaselt. Apellant ei ole

esitanud kohtumenetluses ühtegi tõendit selle kohta, et tema poolt hageja krediitkaartidega tehtud kulutused olid seotud hageja majandustegevuse huvidega. Riigikohus on leidnud (07.detsember 2005.a, otsus nr 3-2-1-149-05), et kuna TLS kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta, tuleb lähtuvalt VÕS § 1 lg-st 1 kahju hüvitamise küsimuse lahendamiseks kohaldada VÕS-i lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades TööK-s sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega. TööK § 128 sätestab juhud, mil töötaja vastutab kahju eest täies ulatuses. TööK § 128 lg 1 p 7 järgi tekitatud kahju eest vastutab töötaja täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Seetõttu ei kohaldugi kahju hüvitamise nõuete puhul töösuhteid reguleerivad seadusesätted, vaid TsK-i ja VÕS-i kahju hüvitamise sätted nagu maakohus õigesti leidis. Kuni 01. juulini 2002.a kehtinud TsK § 222 lg 2 kohaselt tuli kahju all muuhulgas mõista ka võlausaldaja vara kaotsiminekut, alates 01.juulist 2002.a kehtiva VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse sätteid ka töölepingule. Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja VÕS § 115 lg-st 1on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui kostja on oma kohustusi rikkunud. Alusetu on apellandi väide, et maakohus ei ole arvestanud apellandi vande all antud ütlustega. Maakohus on põhjalikult kirjeldanud (kohtuotsuse lk 5-8) kohtu veendumuse kujunemist apellandi ütluste vastuolulisusest nii enda väidete kui ka tunnistajate poolt antud ütlustega. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et kohtuotsuses tuginetakse väidetavalt ainult hageja esitatud tõenditele. Vastupidine ei ole kolleegiumi arvates võimalik, kuna kostja oma väidete tõendamiseks, et hageja krediitkaartidega tehtud maksed olid tehtud hageja majandustegevuse huvides, ei ole tõendeid esitanud. Kolleegiumi arvates ei oleks töölepingu tingimus, mis lubab töötajal igakuiselt kulutada põhjendamatult 200 000 krooni tööandja raha, mõistlik. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud ning TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulud. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul kostja. AS Rapla Dairy (pankrotis) menetluskuluks on apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud kokku 26 054.40 krooni. Apellandi menetluskulud jäävad tema enda kanda.