Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

neid tehinguid teha. Hageja oli tehingutest teadlik ja ei pidanud krediitkaardi kasutamise ajal neid tehinguid õigustamatuteks ega käsitlenud neid tööandjale tekitatud kahjuna. Hageja ei ole kordagi maksnud kostjale palka, vaid tasaarvestas poolte kokkuleppel palga krediitkaartide kasutamisel tehtud kulutustega. See asjaolu näitab, et hageja oli teadlik kaartide kasutamisest. Kostjale teadaolevalt on hageja krediitkaardiga teostatud tehingutelt kui erisoodustuselt tasunud täies ulatuses tulu-ja sotsiaalmaksu. Kui hageja leidis, et krediitkaartide kasutamise näol oli tegemist töötaja poolt tööandjale tekitatava kahjuga, siis oleks hageja pidanud sellele tähelepanu juhtima hetkel, mil ta kahju tekitamisest teada sai. Krediitkaardid väljastati kostjale 2001.a. detsembris, seega pidi hageja väidetava kahju tekitamise esimesest juhtumist teada saama 2002.a. jaanuarikuus ja esitama siis kostjale vastava nõude. Hageja ei ole seda aga teinud. Esmakordselt sai kostja hageja seisukohast, et töölepingu alusel krediitkaardi kasutamine oli kahju tekitamine, teada hagi esitamisel. Kostjale jääb arusaamatuks kulude hilisema tõendamise nõue hageja poolt. Hageja ei ole kulude tekkimisele vahetult järgnenud ajal selliseid nõudmisi esitanud. Kui hageja oleks leidnud, et kulude seotus tööülesannete täitmisega vajab täiendavat tõendamist, siis oleks hageja sellise nõude pidanud esitama koheselt kulude tekkimisest teada saamisel. Kostjal on võimatu aastaid hiljem esitada dokumente ja selgitusi nende kulude seose kohta hageja ettevõtlusega. Samuti ei olnud poolte vahel kokkulepet, mil viisil ettevõtlusega seotud kulude esitamine, tõendamine ja arvestamine pidi toimuma. Töölepingus oli ette nähtud üksnes igakuine 200000.- krooni suurune limiit, mitte see, kuidas selle limiidi kasutamisest aru pidi andma. Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kostja, et ta ei ole töölepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ja seega ei ole alust nõuda ka kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ebaõige on hageja seisukoht, et pooltevahelisele õigussuhtele kohalduvad Võlaõigusseadus, Tsiviilkoodeksi ja Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus. Kuna hageja on viidanud, et tegemist on töölepingu rikkumisest tuleneva nõudega, siis kohalduvad vastavad töösuhteid reguleerivad aktid. Samas ei ole hageja viidanud sätetele, millised töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad. Töösuhtest tuleneva nõude aegumist reguleerib Individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS), mille § 6 lg. 1 alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Vastavalt ITVS § 7 lg. 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Arvestades asjaolu, et hageja oli pidevalt teadlik kostja poolt teostatud tehingutest ja andis neile enda tegevusega nõusoleku, siis tuleb lugeda ajaks, mil tööandja enda väidetava õiguse rikkumisest teada pidi saama, 2002.a. jaanuar. On ebaõige, et hagi esitamise tähtaeg algab pärast seadusliku esindaja vahetumist. Isegi kui asuda seisukohale, et tööandja sai väidetavast õiguste rikkumisest teada hiljem, siis viimaseks hetkeks, mil tööandja pidi enda õiguste rikkumisest teada saama, tuleb lugeda kostjaga töölepingu lõpetamise päev 15.jaanuar 2003.a. Nõue aegus seega 15.aprillil 2003.a. Hagi on esitatud 30.juunil 2005.a. Kostja palub kohaldada nõude aegumist vastavalt ITVS § 6 lg. 1 või jätta hagi rahuldamata eespool toodud asjaolude alusel. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. AS Rapla Dairy on 15.oktoobril 2001.a. AS-iga Hansapank sõlminud kaks määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingut ja saanud nende alusel õiguse kasutada kahe krediitkaardiga pangakontol olevat oma raha ja õiguse saada kaardi abil ka pangalt krediiti. Kokku võis krediitkaartidega teha tehinguid kuni 200 000 krooni ulatuses kuus. Kaardi valdajaks oli mõlema lepingu järgi kostja. Milliseks otstarbeks ja millistes summades oli kostja õigustatud AS Rapla Dairy rahalisi vahendeid krediitkaartide abil kasutama, selle kohta tõendid puuduvad. Ühelgi tõendil ei põhine ka kostja väide, et tal oli krediitkaartidega õigus kasutada AS Rapla Dairy rahalisi vahendeid kuni 200000 krooni kuus. Tegemist oli AS Hansapank ja AS Rapla Dairy vahelise kokkuleppega igakuise krediidilimiidi kohta, mitte aga kostja ja AS

Rapla Dairy vahelise kokkulepppega. Kostja oli vaid AS Rapla Dairy poolt volitatud krediitkaarte kasutama. Olenemata asjaolust, et kostja oli AS Rapla Dairy ühe aktsionäri Agro Invest AS-i nõukogu liige ja võetud AS-Rapla Dairy poolt tööle peadirektorina, said ka tema jaoks kehtida vaid AS Rapla Dairy juhtorganite poolt määratud või töölepingus ette nähtud erisoodustused. Ühtegi AS Rapla Dairy juhatuse ega nõukogu otsust või muud dokumenti kostja jaoks ette nähtud erisoodustuste kohta ei ole kohtule aga esitatud. Kostja on oma seletustes kinnitanud, et enne antud ametikohale asumist töötas ta samas kohas tegutsenud ja asunud AS Lacto peadirektorina ja AS-is Rapla Dairy asus tööle alates selle loomisest. Ärinimi AS Rapla Dairy, äriühingu asukoht Raplas Viljandi mnt. 91E ning juhatuse liikmed Randar Tamm, Väino Antons ja Sander Kaus on hageja registrikaardile kantud 30.mail 2000.a. Töölepinguseaduse § 28 lg. 2 kohaselt on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, olenemata lepingu kirjalikust vormistamisest. Seega tuleb asuda seisukohale, et poolte vahel oli tööleping sõlmitud alates AS Rapla Dairy tegevuse algusest registrikaardil märgitud asukohas. Seepärast ei oma asja lahendamisel tähtsust, et 01.augustil 2001.a. vormistatud töölepingul puudub kostja allkiri, et kostja seda tööelpingut ei tunnista ja kinnitab enda töötamist hoopis teise, tema valduses mitte säilinud töölepingu alusel. Palk väidetava tegeliku töölepingu alusel olnud 35000 krooni, sama töötasu on ette nähtud ka 01.augusti 2001.a. töölepingus. Kostja on kinnitanud, et kogu töötamise aja kestel ei võtnud ta AS-ist Rapla Dairy palka. Kohus leiab, et see fakt ei õigusta kuidagi tööandja rahaliste vahendite kontrollimatut kasutamist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et tööandja oleks keeldunud kostjale töötasu maksmisest, kostjal oli võimalus nõuda töötasu väljamaksmist. Töölepinguseaduse § 48 lg. 1 p. 3 kohaselt on töölepingu pooled kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. Kostja ei ole alates 2001.a. detsembrikuust teinud vahet oma varal ja äriühingu varal. Kui kostja oli äriühingu peadirektor, siis pidi ta teadma, et ettevõtlusega seotud kulud s.h. enda poolt väidetud kulud äripartnerite vastuvõtuks ja lähetustel nii enda kui ka teiste töötajate jaoks tehtud kulud tuleb dokumentaalselt tõendada ja raamatupidamises kajastada. Kostja väidab küll, et kõik krediitkaartidega tehtud maksed on tehtud töööandja huvides. Samal ajal ei esitanud kostja aga tööandjale ühtegi dokumenti ega aruannet selle kohta, kuidas olid Eesti Vabariigi piires tehtud kulutused seotud ettevõtte tegevusega. Tegemist on töö üldisest käigust tuleneva kohustusega vastavalt Töölepinguseaduse § 50 p.1, mis ei peagi olema töölepingus eraldi sätestatud. Tööandjal oli igakuiselt võimalus arvestada kostja poolt tehtud kaardimaksete summast maha vaid kostja töötasu 35000 krooni ja tasuda sellelt riigimaksud. Ülejäänud osas oli tööandja kohustatud käsitlema krediitkaartidega tehtud kulutusi kui erisooodustust kostja jaoks ja tasuma neilt summadelt samuti riigimaksud vastavalt Tulumaksuseaduse § 48 lg. 1 ja Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg. 1 p. 7. Kuna erisoodustuse tegemiseks ei olnud ühtegi alustkokkulepet töölepingus ega äriühingu juhtorgani otsust, siis on tööandjal õigus samad kulutused kostjalt tagasi nõuda. Töökoodeksi § 128 lg. 1 p. 7 kohaselt vastutab töötaja tema süü läbi töööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Kuni 01.juulini 2002.a. kehtinud TsK § 222 lg. 2 kohaselt tuli kahju all muuhulgas mõista ka võlausaldaja vara kaotsiminekut. Alates 01.juulist 2002.a. kehtiva Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg. 1 järgi kohaldatakse selle seaduse sätteid ka töölepingutele; § 101 lg. 1 p. 3 kohaselt on seega tööandjal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja on oma kohustusi rikkunud. Tööandja vara kasutamine tööga mitteseotud otstarbeks, kui tööandja ei ole seda lubanud, tuleb lugeda töökohustuste tahtlikuks rikkumiseks vastavalt VÕS § 104 lg. 5. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 2 kohaselt on individuaalne töövaidlus töösuhet reguleeriva seaduse, haldusakti, või tööandja poolt kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti kollektiiv- või töölepingu täitmisel tekkinud lahkarvamus. Antud juhul ei ole niisuguse vaidlusega tegemist ja arutatava hagi esitamiseks ei kehtinud ITVS § 6 lg. 1 ette nähtud neljakuuline tähtaeg. TsÜS § 146 lg. 4 kohaselt on lepingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kümme aastat, kui kohustatusi on rikutud tahtlikult. Hagi on esitatud 01.juulil 2005.a. Seega ei ole hagi aegunud ka juhul, kui pankrotihaldurid oleksid antud kahjust saanud teada juba pankroti väljakuulutamise päeval

15.jaanuaril 2003.a. Kogutud tõendid näitavad, et tegelikult otsustas kostja ainuisikuliselt, millises summas ja millisel otstarbel tööandja raha kasutada. Raamatupidamise dokumentides kajastuv märge „Loobumine tagasinõudest“ ei tähenda, et erisoodustuseks loetud summade osas nõuet kostja vastu ei olnud. Nõue (kahju) tekkis pidevalt igas kuus, kuid tööandja ei asunud seda sisse nõudma. AS-il Rapla Dairy puudus sisuliselt võimalus oma juhatuse kaudu kostja vastu nõudeid esitada. AS Rapla Dairy endine juhatuse liige Väino Antons on tunnistajana antud ütlustes kinnitanud, et AS Rapla Dairy moodustati varem samas tegutsenud AS Lacto jagunemise käigus ja kõigi töötajatega vormistati uued töölepingud; ilma kostja nõusolekuta ei võetud samas aga kedagi tööle; AS Rapla Dairy endine juhtivtöötaja ja 10.oktoobrist 2001.a. kuni 07.jaanuarini 2003.a. juhatuse liige Kristiina Kibe on kinnitanud, et tema töölevõtjaks ja otseseks ülemuseks oli kostja. Kohus leiab, et faktiline võim äriühingu tegevuse üle kuulus kostjale kui ühe aktsionäri esindajale. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kui suure osa moodustab hagetav summa AS Rapla Dairy käibest kostja töötamise ajal. Asjaolu, et äriühingu juhatus ei esitanud kostja vastu ühtegi nõuet põhjendamatute kulude tagastamiseks, ei võta äriühingu uutelt esindajatelt s.o. pankrotihalduritelt kohustust seda teha. Tõendatud ei ole kostja väited, et kõigi tehtud kulude hüvitamine oli tööandja poolne kohustus vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule, mis võimaldas kostjal kasutada hageja raha 200 000 krooni ulatuses kuus ja et hageja on kohtule esitanud enda jaoks kasuliku töölepingu, millel puudub kostja allkiri. Tunnistaja Randar Tamm on oma ütlustes kinnitanud, et kostjale ja teistele juhtivtöötajatele oli AS Rapla Dairy poolt antud õigus krediitkaartidega piiramatult tehinguid teha ja see oli otsustatud juhatuses või nõukogus. Kohus leiab, et tunnistaja ütlused ei saa usaldusväärselt tõendada töölepingu tingimusi s.o. kostja õigust teha AS Rapla Dairy raha arvel mistahes kulutusi ega asendada sellekohaseid juhatuse või nõukogu otsuseid. Peale selle on tunnistaja R.Tamm kinnitanud krediitkaartide piiramatu kasutamise õigust, mitte limiiti 200000 krooni kuus, nagu kinnitab kostja. Kostja väiteid ei kinnita ka tunnistajate Kristiina Kibe, ülejäänud ütlused:

Väino Antonsi

ja Randar Tamme

Tunnistaja Kristiina Kibe ütlustest nähtub, et ta töötas AS-is Rapla Dairy alates selle asutamisest kuni 2003.a. sügiseni. Algul oli ta tootmisjuht ja hiljem arendusjuht. Ta kuulus ka juhatusse ja vastutas tootmisega seotud töötajate töölevõtmise eest; tööle AS-i Rapla Dairy võttis ta kostja, kes oli talle kogu aeg ka otsene ülemus; kostja töölepingu allkirjastamisest ta midagi ei tea, samuti ei tea, kas juhatuse liige Väino Antons võis töölepinguid allkirjastada; kas ja millistel tingimustel võis kostja kasutada AS Rapla Dairy krediitkaarte ja kas neid tingimusi arutati ka juhatuses, seda ta ei tea; tööülesannetega seoses käis ta lähetustel välismaal- Iraagis, Prantsusmaal, Venemaal, sõidukulud maksis AS Rapla Dairy vastavalt aruannetele, vahel tuli osa kulusid kohapeal algul endal tasuda; sageli olid reisibüroode kaudu tehtud broneeringud, sõidukulude tasumise kohta midagi lähemalt ei tea. Enne AS-i Rapla Dairy tööleasumist töötas ta samas tegutsenud AS-is Lacto. Tunnistaja Väino Antons’ i ütlustest nähtub, et ta töötas AS Rapla Dairy varumisdirektorina alates AS-i asutamisest ja oli ka juhatuse liige; kostjat tunneb kui oma ülemust, enne töötas AS-is Lacto ja ümberkorralduste järel läks AS-i Rapla Dairysse üle; 01.augustil 2001.a. koostatud töölepingul (l. 13-15) on tema allkirjad; töölepingut ta ise ei koostanud, kuid allkirjastas; juhatuse liikmena oli tal

see õigus; kes lepingu koostas, seda ei tea, sekretär tõi talle lepingu ilmselt alla kirjutamiseks; ta arvas, et kostja kirjutab samuti lepingule alla; AS-is Rapla Dairys tehti kõigiga uued töölepingud, allakirjutamine võis olla ka pärast 01.augustit 2001.a., ta andis lepingu sekretärile tagasi ja ei tea, kas kostjaga oli siis ka mõni muu leping tehtud või mitte; t.l. 199 leidub ka tema poolt allkirjastatud käskkiri palga määramise kohta, ise ta käskkirja ei koostanud, allkirjastamise mõte oli panna paika, kes kellena ettevõtte töötab; juhatuses tema osavõtul kostja töölepingu tingimusi ega soodustusi ei ole arutatud, temaga ei ole sel teemal räägitud; tunnistaja ei oska täpsustada selle töölepingu allkirjastamise aega; 2003.a. see kindlasti ei olnud; samuti ei tea ta, kelle lepingud ta veel alla kirjutas ja mitu neid võis olla; olid ka teised juhatuse liikmed; kostjaga enne lepingu sõlmimist ta mingeid läbirääkimisi ei pidanud; käskkirja ta kostjale isiklikult ei tutvustanud, see oli sekretäri või kaadritöötaja kohustus; tunnistaja ei usu, et ta võttis osa kõigist juhatuse koosolekutest; kostja poolt tehtud kulutuste kohta ta midagi ei tea; kostja ülesanne oli äripartneritega suhtlemine ja läbirääkimised; enamuses võttis inimesi tööle Sander Kaus, ilma kostjaga kooskõlastamata ei võetud aga kedagi tööle; tunnistaja on käinud koos kostja ja tootjatega (kokku 5-10 inimesega) välismaal ärireisidel; tasus kõigi kulude eest kostja; reisid olid 2000- 2001; raamatupidamisega ta tööalaselt kokku ei puutunud. Tunnistaja Randar Tamm’e ütlustest nähtub, et AS-iga Rapla Dairy oli ta seotud alates selle asutamisest, ta oli juhatuse liige ja tunneb kostjat. Tunnistaja kinnitab, et krediitkaardi kasutamise lepingutel on tema allkiri; ta ei teadnud, et lepingu sõlmimise kuupäevaks ta enam juhatuse liige ei olnud; ettevõttes oli niisugune otsus vastu võetud, krediitkaardi limiidi ta kohta ei mäleta; niisugused kaardid olid veel Sander Kausil; krediitkaardid olid antud piiramatu kasutamise õigusega; tunnistaja mäletab, et ta käis 2001.a. lõpus koos kostjaga Leedus tööreisil, kus kostja tasus kõige vajaliku eest; AS Lacto reorganiseerimise käigus tehti uued töölepingud, juhtkonna lepingute juures pidid olema ametijuhendid, nendes lepingutes olid ette nähtud ka erisoodustused- auto, bensiin, mobiiltelefon; töölepingud juhtivtöötajatega kirjutas alla kas Sander Kaus või tema; kõik mainitud soodustused arutati alati läbi kas juhatuses või nõukogus; kõigist nende koosolekutest tunnistaja osa ei võtnud; kostjaga läbirääkimiste juures ta ei olnud; kõik otsused püüti ikka kirjalikult vormistada, mõni küsimus otsustati ka suuliselt; krediitkaartide otsustamine võis jääda ka kirjalikult vormistamata; kostjal oli tööleping ka AS-iga Lacto International; seda lepingut on ta ilmselt ka näinud; AS Rapla Dairy ja kostja vahelist töölepingut tunnistaja ei mäleta; Väino Antonsi ülesannete hulka töölepingute sõlmimine ei kuulunud, õigus selleks tal küll oli. Kostja tegevust õigustavate s.o. AS Rapla Dairy rahaliste vahendite kasutamise aluseks olevate dokumentide puudumist kinnitavad tunnistaja Karina Obolenskaja ütlused, milledest nähtub, et tunnistaja oli alates 18.veebruarist 2003.a. pankrotihaldurite kutsel AS Rapla Dairy pearaamatupidaja, kuna eelmine pearaamatupidaja lahkus töölt; kostjat ta isiklikult ei tunne; selleks ajaks oli tööl veel 3 raamatupidajat; raamatupidamise dokumendid asusid mitmes kabinetis, nad moodustasid ülevõtmise komisjoni ja panid ükshaaval kirja kõik AS Rapla Dairy dokumendid, ruumides leidus ka teiste äriühingute dokumente, millised nad panid eraldi; alates 2002.a. juulikuust oli AS-is Rapla Dairy võetud kasutusele uus raamatupidamise programm, millesse olid tõmmatud ainult 2002.a. ja 2003.a. toimingud; kogu varasem AS Rapla Dairy raamatupidamise alane informatsioon ülevõtmise ajal arvutiprogrammis puudus, kuna oli 2002.a. juulikuus hävitatud; Maksupettuste Uurimise Keskuse abil õnnestus varasem raamatupidamine aga taastada; raamatupidamise dokumentide ülevõtmisel leiti ka kostjaga sõlmitud tööleping; (t.l. 13-15); sama tööleping esitati töötukassale kostjale hüvituse taotlemisel; muid kostja töölepinguid dokumentide hulgast välja ei tulnud; kõigi teiste töötajate lepingud olid ka olemas; üle võetud dokumentide hulgas olid ka töölevõtmise käskkirjad, nende hulgas kostja oma; samuti olid kõik muud töötajaid puudutavad käskkirjad; kõik väljatrükid hageja raamatupidamisest on tehtud tunnistaja poolt; kõik kostja poolt krediitkaartidega tehtud kulud, mis ületasid tema palga (millede katteks enam palgast

kinnipidamisi ei olnud võimalik teha), deklareeriti AS Rapla Dairy poolt erisoodustusena kostja jaoks; nende kohta ühtegi käskkirja ega muud alusdokumenti aga ei leidunud; erisoodustusena tehtud väljamaksed maksustatakse nagu palk; tunnistaja tegi raamatupidamise revisjoni ja ta loeb need alusetuteks väljamakseteks; samuti ei olnud raamatupidamise dokumentide hulgas ühtegi alusdokumenti kostja töötasust kinnipidamiste ega dokumente lähetustel tehtud kulude kohta; lähetuskulud oleks olnud lihtsam kanda kuluks, 2001.a. raamatupidamise bilansi andmetel kostja vastu nõudeid tõesti ei olnud; t.l. 151-161 asuvatel memoriaalorderitel nähtuv loobumine sissenõudest kostja vastu oli tehtud enne tunnistaja tööleasumist; loobumise põhjust tunnistaja ei tea; t.l. 134-150 asuv päevaraamat kajastab kostjale arvestatud töötasu, sellest kinnipidamisi ja väljamakseid perioodil 01.01.2002.a. kuni 31.12.2002.a., kogu kostja palk on kinni peetud kaarditehingute katteks; 2002.a. veebruarikuu töötasu on kostjale välja makstud. t.l. asuvad 76-90 Tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid (TSD vormid) 2002.a. kohta on tunnistaja poolt välja trükitud e - maksuametist; nende põhjal ei saa kinnitada erisoodustustelt maksude tasumist, kuna sest TSD vorm esitatakse iga kuu 10.päevaks ja võimalik on ka hilisem esitamine. Kohtul ei ole alust tunnistaja K.Obolenskaja ütlustes kahelda. Kostja poolt krediitkaartidega tehtud kulutusi kui erisoodustusi tõendavad ka hageja raamatupidamisdokumentide hulgas leidunud ja kohtule esitatud memoriaalorderid 2002.a. jaanuarikuust kuni novembrikuuni (t.l. 151-161); 2001.a. neljanda kvartali saldo aruanne (t.l. 162) kinnitab, et juba siis oli kostja vastu nõue summas 206769.52 krooni; kaart nimetusega Muud lühiajalised kohustused (t.l. 163-164) näitab 2001.a. neljandas kvartalis kaarditehingutest tekkinud kohustusi lahti kirjutatuna; t.l. 134-150 asuv päevaraamat kajastab kostjale arvestatud töötasu, sellest kinnipidamisi ja väljamakseid, kreeditpool päevaraamatus näitab töötasu arvestust s.o. tööandja kohustust, deebetpool näitab kinnipidamisi. Maksu- ja Tolliametile esitatud TSD vormide väljatrükid (t.l. 76-99) füüsilisele isikule tehtud väljamaksete kohta ja t.l. 165-175 asuv kontoplaan juba uuritud raamatupidamisdokumentidele midagi ei lisa. Uuritud tõenditele ei lisa midagi kostja poolt vande all antud seletused, milledest nähtub, et hageja poolt esitatud töölepingu alusel ei ole teda tegelikult tööle võetud, leping on tehtud tagantjärgi ja võltsitud; kelle poolt, seda ta ei tea. Töölevõtmisega tegeles juhatuse liige Sander Kaus, kokku oli neli juhatuse liiget ja igaühel oma ülesanded; kostjaga sõlmitud tegeliku töölepingu on alla kirjutanud juhatuse liige Sander Kaus; töölepingu sõlmimise ajal oli kostja AS Rapla Dairy aktsionäri Agro Invest AS-i nõukogu esimees ja seeläbi AS Rapla Dairy omanik. Ta oli peadirektor, kelle töötingimused olid AS Rapla Dairy nõukogu poolt heaks kiidetud, palk oli 35000 krooni, ette oli nähtud bensiin, isiklik autojuht ja telefon. Selleks, et maksta lähetusi ja võtta vastu külalisi, olid AS Rapla Dairy poolt antud kahele inimesele krediitkaardid- kostjale ja Sander Kaus’ile. Kostjal oli õigus kulutada krediitkaartidega kuni 200000 krooni kuus; 2001.a.-2002.a. oli kostjal 5 reisi Iraaki, iga reis kestis 3 nädalat; sellest rahast alati ei jätkunud; ta ei teinud kulutusi isiklikuks tarbeks, ta oli omanik ja ise tehase loonud; kõik kulud tegi äri huvides ja tehase jaoks, mille käive oli 400 miljonit krooni; kõigilt kuludelt maksti riigimaksud, päevarahasid ta lähetuste aja eest kordagi ei võtnud s.o. kulutuste arvel päevarahasid ei arvestatud; tegu ei olnud ka laenuga; laenult ei oleks pidanud ka riigimakse tasuma; kasumilt oleks maksnud tulumaksu 26 %; nemad maksid tehtud kuludelt 58 % riigile. Oma reiside ja kulude kohta andis kostja kõik dokumendid raamatupidamisele; ka audiitor nägi neid; raamatupidamine tegi aruanded ja võlgu ta midagi ei jäänud; ta maksis ka oma töökaaslaste kulud reisidel, igal juhul on raamatupidamises tema allkirjaga kaardimakse kviitungid; palka võttis ta kogu töötamise ajal välja vaid ühe kuu eest, tema töötasu tasaarvestati; kostja abikaasal oli ka AS Rapla Dairy krediitkaart limiidiga 50000 krooni kuus, mis oli tema limiidi (200000 krooni) hulgas; krediitkaart oli kostjal juba AS-is Lacto töötamise ajal, kui

ta koos Sander Kausiga tööle hakkas; krediitkaartide kasutamise tingimused arutati läbi nõukogus ja juhatuses, kindlasti vormistati need ka kirjalikult, kus need dokumendid on, seda kostja ei tea; 01.augustil 2001.a. ei olnud kostja üldse Eestis, 2002.a. septembrikuus tehti tema töölepingule lisa, mille kirjutas alla Kristiina Kibe; kus see lisa on, seda kostja ei tea, 01.augusti 2001.a. kuupäevaga töölepingut nägi kostja esimest korda 2005.a., mil ta esitas enda vallandamise peale kaebuse töövaidluskomisjonile; sel ajal s.o. 01.augustil 2001.a. tegi töölepinguid ja sellealaseid käskkirju Sander Kaus, kostja töötas AS-is Rapla Dairys peadirektorina selle tegevuse algusest peale s.o. 2000.a. märtsikuust ja oli omanik, kirjalik tööleping pidi olema, kes selle allkirjastas ja millal see tehti, seda kostja ei tea; tema tegeles ekspordi ja toodangu müügiga; õige tööleping pidi olema kostja kabinetis, mille pankrotihaldurid hõivasid; sinna jäid kõik dokumendid, mida ta saaks oma kasuks esitada, AS-iga Rapla Dairy mitteseotud kulud ja abikaasa poolt tehtud kulud arvestati tema palgast maha; raamatupidamise kannete kohta ei oska ta midagi vastata, AS Rapla Dairy toodangu eksport toimus vahendaja AS Lacto International ja Lacto Agro Grupi kaudu. Kohus leiab, et kostja seletused töölepingu sõlmimise kohta on vastuolulised ja ei lange kokku teiste tõenditega- esmalt kostja kinnitab, et tõelise töölepingu kirjutas alla juhatuse liige Sander Kaus, hiljem ta enam täpselt ei mäleta, kes juhatuse liikmetest alla kirjutas ja millal tööleping vormistati; samas on kostja kinnitanud, et 2005.a. tehti tema töölepingus muudatus, millele kirjutas alla Kristiina Kibe. Viimane aga on tunnistajana kinnitanud, et ta vastutas vaid tootmistöötajate töölevõtmise eest ja kostjaga töölepingu sõlmimisest ei tea midagi. Kostja väite, et juhatuse liige Väino Antons ei omanud õigust töölepinguid allkirjastada ja et 01.augusti 2001.a. leping on võltsitud, lükkab ümber kohtule esitatud teine V.Antonsi poolt allkirjastatud tööleping, mis on tehtud 11.juunil 2001.a. finantsdirektoriga. Kostja väiteid teise töölepingu olemasolu kohta ei saa usaldusväärseteks lugeda ka seepärast, et 11.mail 2005.a. töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (t.l. 67-69) on kostja kinnitanud üldse kirjaliku töölepingu puudumist ja töölepingu jõustumist faktilisest tööleasumisest. Peale selle ei vasta tegelikkusele kostja väide, et krediitkaart oli ka Sander Kaus’il. AS Hansapank teatisest nähtub, et need olid antud vaid kostjale ja Iryna Haidarile. Seadusel ei põhine kostja väited enda kui AS Rapla Dairy omaniku kohta. Asjaõigusseaduse § 6 lg. 2 kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Põhjendamatu on kostja etteheide hagejale, nagu oleks täiendavas hagiavalduses kinnitatud kostja töötamist suulise töölepingu alusel. Tegelikult on täiendavas hagiavalduses (t.l. 45) märgitud, et krediitkaardid anti kostjale üle suulise kokkuleppe alusel. Kohtule on esitatud AS Lacto ja kostja vahel 01.detsembril 1993.a. sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötas kostja ka selle äriühingu peadirektorina. Nimetatud tööelpingus puuduvad samuti sätted krediitkaartide kasutamise tingimuste kohta. Seega ei ole tõendatud kostja väide, et ta omas samadel tingimustel õiguse kasutada krediitkaarte ka AS-is Lacto. Eespool kirjeldatud tõendite alusel saab järeldada, et kostja poolt väidetud töölepingut tegelikult ei olnud ja kostja pidi olema teadlik, et tööandja ei ole andnud talle luba teha oma pangakontolt krediitkaartidega tehinguid, mis ei olnud seotud tema tööülesannete ega AS Rapla Dairy majandustegevusega. Hagetava summa suuruse osas vaidlus puudub. AS Hansapank on andnud loetelu tehingutest, millised kummagi krediitkaardiga AS Rapla Dairy kontolt alates 01.detsembrist 2001.a. kuni 31.märtsini 2003.a. tehti. Tehingute loetelust tuleneb ka hagetav summa. Hageja nõuab kostjalt ainult nende Eestis tehtud kulutuste hüvitamist, milliste seoses kohta kostja töööülesannetega või AS Rapla Dairy ettevõtlusega andmed puuduvad. Kõik väljaspol Eestit tehtud kulutused on hageja lugenud kostja tööülesannetega seotuiks ja jätnud nõudest välja. Seepärast ei ole kostja väited ja

põhjendused välislähetustel tehtud kulutuste vajalikkuse kohta asjassepuutuvad. Nõudest on välja jäetud panga teenustasud. Asja lahendamisel ei saa arvestada kostja väiteid selles, et ka kõik Eesti hotellides ja restoranides tehtud kulutused on tehtud üksnes AS Rapla Dairy huvides, kuna dokumente konkreetsete kulude vajalikkuse ja vastu võetud külaliste (äripartnerite) kohta hageja raamatupidamise dokumentide hukgas ei leidu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt toimub enne 01.jaanuari 2006.a. menetlusse võetud asjades kohtukulude jaotamine eelmise TsMS sätete alusel. Eelmise TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulus poolele, kelle kasuks otsus tehti, esindaja tasu hüvitamisele kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Kuna hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis jäävad kostja poolt kantud kulud tema enda kanda ja kostjalt tuleb välja mõista hüvitus hageja kasuks. Hageja on esitanud avalduse, mille kohaselt on ta esindajale tasunud 44604 krooni ja taotleb kostjalt selle väljamõistmist. Hagi hind on 823422.95.krooni ja sellest 5 % on 41171. Kohus leiab, et suurimas määras ei ole esindaja tasu väljamõistmine kostjalt põhjendatud, kuna hagi on esitatud 01.juulil 2005.a. ja hageja lepinguline esindaja astus menetlusse 16.veebruaril 2007.a. toimunud kohtuistungil. Pärast seda toimus veel üks kohtistung, mil asja sisulist arutamist enam ei toimunud ja pooled esinesid vaid kohtukõnedega. Neil põhjustel kohus leiab, et hageja taotlus esindajale makstud tasu hüvitamiseks tuleb rahuldada ühe neljandiku ulatuses s.o. summas 11151.- krooni. Kuni 01.jaanuarini 2006.a. kehtinnud TsMS § 64 lg. 1 kohaselt tuleb riigilõiv, mille tasumisest hageja vabastati, välja mõista kostjalt. Arutatava hagi hinnale vastav riigilõivu määr on 33250.krooni. I

Indrek Saar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.