Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson, kohtuistungi sekretär Meeli Riismaa Otsuse tegemise aeg ja koht 16.08.2017, Rapla Tsiviilasja number 2-17-2817 Tsiviilasi SA Vändra Tervisekeskus hagi Kehtna Vallavalitsuse vastu kohustuse täitmiseks Tsiviilasja hind 9821,92 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja SA Vändra Tervisekeskus (reg nr 90010806, Vihtra tee 4, Vändra), hageja lepinguline esindaja Annika Murulaid, kostja Kehtna vald, kostja esindaja Kehtna Vallavalitsus (reg nr 75021729, Kehtna, Pargi 2), kostja esindaja Veljo Väärsi Kohtuistungi toimumise aeg 08.06.2017 Resolutsioon Välja mõista Kehtna vallalt 9192,38 eurot SA Vändra Tervisekeskus kasuks. Välja mõista Kehtna vallalt viivis protsendina põhinõudest 7896,86 eurot alates 21.02.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras SA Vändra Tervisekeskus kasuks. Välja mõista Kehtna vallalt viivis protsendina põhinõudest 402,62 eurot alates 13.04.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras SA Vändra Tervisekeskus kasuks. Välja mõista Kehtna vallalt viivis protsendina põhinõudest 329,32 eurot alates 20.06.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras SA Vändra Tervisekeskus kasuks. Menetluskulud jätta Kehtna valla kanda. Välja mõista Kehtna vallalt menetluskulud 3310 eurot SA Vändra Tervisekeskus kasuks.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja esindaja A.Murulaid palub VÕS §-de 76 lg 1; 82 lg 7; 113 lg 1 alusel kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 7896,86 eurot; viivise 561,24 eurot ja viivise protsendina põhinõudest arvates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. Hageja esindaja A.Murulaid 13.04.2017 suurendas hagi 404,96 euro võrra ja palub lisaks esialgsele nõudele mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 402,62 eurot ja viivised 2,34 eurot ning viivise protsendina hageja kasuks. Hageja esindaja A.Murulaid 12.05.2017 suurendas hagi 329,32 euro võrra ja palub lisaks esialgsele nõudele mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 326,64 eurot ja viivised 2,68 eurot ning viivise protsendina hageja kasuks. Kostja seisukoht Kostja esindaja V.Väärsi vaidleb hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Sihtasutus Vändra Tervisekeskus pakub Pärnumaal Vändras iseseisvat statsionaarset õendusabi teenust, ööpäevaringset erihooldusteenust ning tasulist hooldusteenust. 29.06.2012. sõlmisid SA Vändra Tervisekeskus ja Kehtna Vallavalitsus ning J K isiku hoolekandekeskuses hooldamise lepingu nr xx, mille p 2 kohaselt on lepingu objektis J K hooldamise teenuse osutamine hooldekeskuse poolt. Vastavalt lepingu p-le 3.1.1. on J K hooldusteenuse eest kohustatud hagejale tasuma kostja. Selle lepingupunkti kohaselt on kostja kohustatud tasuma hageja poolt esitatud arvete alusel lepingu p 5.1. toodud hooldekeskuse kohamaksumuse ja kliendi poolt tasutud pensioni vahe, olenevalt päevade arvust kuus on see summa 339,60 või 357,60 eurot kuus. Kostja leiab, et kuna tegemist on sotsiaalhoolekande seaduse ja selle raamides osutatava teenuse osutamisega, siis võlaõiguslik situatsioon antud juhul lahendamisele ei tule. Hageja ei pakkunud võlaõiguslikku teenust, vaid sotsiaalhoolekandeteenust. Sellele juhib tähelepanu Riigikogu oma seletuskirjas. Kostja leiab, et ta ei ole maksmiskohustuslik isik ja on pöördunud hageja ja Tallinna linna poole, et need selle küsimuse omavahel ära lahendaksid. Hagejal oli õigus teenuse osutamine ära lõpetada ja Tallinnaga ühendust võtta, kes on elukohajärgne omavalitsusüksus, et seda küsimust lahendada. Kostja nõustub, et sotsiaalhoolekande seaduse
§ 5 lg 1 ja lg 3 koostoimes maksmiskohustus tekib hetkel, kui isiku elukohaks on vastav omavalitsusüksus. Oluline on rahvastikuregistri kanne ning selle kande kohaselt ei ole J K elukoht registreeritud Kehtna vallas. J K esitas 27.09.2009 Kehtna Vallavalitsusele elukohateate elukoha aadressi xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxx, xxxxxxxx xx rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kehtna vallavalitsus kandis 30.03.2009 J K elukoha aadressina rahvastikuregistrisse xxxxx xxxxxxxx, xxxxxx xxxxx, xxxxx xxxxxxx kehtivuse algusega 27.03.2009. Kehtna Vallavalitsus andis 16.09.2009 välja korralduse nr xxx, millega tühistas J K poolt 27.03.2009 Kehtna Vallavalitsusele esitatud elukohateate nr xx, mille järgi oli J K elukoht xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx xxxxxx xxxx. J K esitas korralduse kohta vaide. Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsusega nr 10.1.-3-/4 rahuldati J. K ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vaided ja tunnistati Kehtna Vallavalitsuse 16.09.2009 korraldus nr xxx kehtetuks. Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2010 määrusega haldusasjas nr 3-09-3036 on Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsus nr 10.1.-3-/4 jõustunud. Kehtna Vallavalitsus palus 09.11.2010 kirjaga nr 16.3.-17/1185-10 AS-l Andmevara teha tehniline toiming taastamaks J K Tallinna Kesklinna linnaosa elukoha andmed. Siseministeerium viis läbi haldusjärelevalve ja oma 27.07.2012 järelevalve aktis nr 10-8/45-1 tegi Siseministeerium rahvastikuregistri seaduse § 85 lg 2 p 1 alusel Kehtna Vallavalitsusele ettekirjutuse, millega kohustas vallavalitsust peatama J K elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumise toimingu ning võtma tagasi AS-le Andmevara antud korralduse J K elukoha andmete kustutamiseks rahvastikuregistrist. Kehtna Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeerium järelevalve akti nr 10-8/45-1 ja selles sisalduva ettekirjutuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse oma 30.06.2014 otsusega haldusasjas nr 3-12-1829 rahuldamata. Otsus jõustus 31.07.2014. Kehtna Vallavalitsus andis 02.12.2014 välja korralduse nr xxx Keeldumine elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse, millega vormistas eelnevalt tehtud keeldumise haldusaktina J K poolt 27.03.2009 vallavalitsusele esitatud elukoha (xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx, xxxxxx xxxx) andmete kandmisest rahvastikuregistrisse. Korralduse alusel muudeti J K senist rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx, xxxxx xxxx, xxxxx maakond ja tema elukohaks määrati tagasiulatuvalt alates 08.09.2008 Tallinna Kesklinn linnaosa täpsusega. Rapla Maavanem algatas 22.05.2015 oma korraldusega nr x-x/xx/xxx Tallinna Kesklinna Valitsuse avalduse alusel järelevalve Kehtna Vallavalitsus 02.12.2014 välja antud korralduse nr xxx Keeldumine elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse õiguspärasuse üle. Rapla maavanem tegi 19.06.2015 järelevalveasjas korralduse nr x-x-/xx/xxx, millega tuvastas, et Kehtna Vallavalitsuse 02.12.2014 korraldus nr xxx ei ole õiguspärane ning tegi ettepaneku tunnistada see õigusvastasuse tõttu kehtetuks. Tallinna Halduskohtu 10.06.2016 otsusega haldusasjas nr 3-15-1264 on Kehtna Vallavalitsuse korraldus nr xxx tühistatud. Eeltoodu alusel loeb kohus õiguspäraseks ja kehtivaks nii J K 27.09.2009 Kehtna Vallavalitsusele esitatud elukohateate elukoha aadressi xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxx, xxxxxxxx xx rahvastikuregistrisse kandmiseks kui ka Kehtna Vallavalitsuse 30.03.2009 rahvastikuregistrisse tehtud kande J K elukoha aadressi xxxxx xxxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxx, kehtivuse algusega 27.03.2009, kohta. Kirjavahetusest kostja ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel nähtub, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei nõustu kostja seisukohaga, mille järgi on Tallinna Kesklinna Valitsus hageja arvete tasumisel J.K osutatava sotsiaalteenuse eest kohustatud isikuks. Kohus leiab, et rahvastikuregistri kanne, mille kohaselt on J.K elukohaks Tallinna linn, ei ole õiguspärane. Seega on kostja J.K elukoha järgne omavalitsuse üksus ning Tallinna Kesklinna Valitsusel puudub igasugune puutumus J.K osutatava sotsiaalteenusega. Sotsiaalhoolekande seaduse § 5 lg 1 sätestab, et isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus. Sotsiaalhoolekande seaduse § 5 lg 3
sätestab, et väljaspool oma rahvastikuregistrisse kantud elukohta viibivale isikule võib sotsiaalteenuste ja muu abi andmist korraldada see kohaliku omavalitsuse üksus, kelle haldusterritooriumil isik abi vajamise ajal viibib, kooskõlastatult isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksusega. Seega on kostja, kui 30.03.2009 rahvastikuregistrisse kantud J K elukoha aadressi järgne kohalik omavalitsuse üksus, kohustatud sotsiaalhoolekandeseaduse § 5 lg 1 alusel korraldama J K sotsiaalteenust, sotsiaaltoetust, vältimatut sotsiaalabi ja muu abi andmist. Vändra Vallavalitsus võib sotsiaalteenust J.K korraldada kooskõlastatult Kehtna Vallavalitsusega. Kohtuistungil ei leidnud tuvastamist, et kostja ja Vändra Vallavalitsus oleks sõlminud J.K osutatava sotsiaalteenuse osas kokkuleppeid Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lepinguga nr 23 29.06.2012 loeb kohus tuvastatuks, et pooled, sh J K, on kokku leppinud selles, et hageja osutab J K hooldusteenust ja kostja kohustub tasuma hageja esitatud arve alusel hooldekeskuse kohamaksumuse ja kliendi tasutud pensioni vahe, olenevalt päevade arvust kuus on see summa 339,60 eurot või 357,60 eurot, ning J.K on kohustatud tasuma oma pensionist 200,40 eurot. Seega korraldas J K sotsiaalteenust tema elukoha järgne kohalik omavalitsuse üksus, millest oli teadlik ka J.K. Seega puudus vajadus Vändra Vallavalitsusel korraldada J.K sotsiaalteenust. Kehtna Vallavalitsuse 09.03.2015 teatisest nähtub, et hageja hooldusel viibib alates 2009.a märtsikuust J K, kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel oli xxxxxxxx xx, xxxxx, xxxxxx xxxx. Lähtudes sotsiaalhoolekande seadusest tulenevast kohustusest kandis Kehtna vald osaliselt isiku hooldusega seotud kulusid. Käesoleval ajal on rahvastikuregistris taastatud J.K elukohana Tallinna Kesklinna linnaosa, märgitud andmete alguseks näidatakse registris 08.09.2008. Järelduvalt peab J.K suhtes sotsiaalhoolekande küsimustes kohustatud isikuks lugema Tallinna linna. Eelnevast tulenevalt puudub Kehtna vallal kohustus tasuda J.K soetud hoolduskulusid. Kostja palub arve nr xx ning ka järgnevad arved seoses J.K esitada Tallinna linnale. Kostja leiab, et ta on nimetatud kirjaga isiku hoolekandeasutuses hooldamise lepingu nr xx 29.06.2012 üles öelnud. Kostja leiab, et kuna ta keeldus hooldustasu maksmisest hagejale, siis sellega on kostja lepingu üles öelnud. Kohus leiab, et hooldusleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega tegevusetusega, hoolduslepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest ning ülesütlemiseavalduseks ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse avaldus, millest ei ilmne kohaliku omavalitsuse üksuse tahe vabastada kohaliku omavalitsuse üksus, sotsiaalteenust osutav asutus ja sotsiaalteenust saav isik lepingu edasisest täitmisest. Kohtuistungil on leidnud tuvastamist, et hageja osutab J.K sotsiaalteenust käesoleva ajani. Seega täidab hageja lepingust tulenevaid kohustusi lepingu kohaselt ning pooled ei ole loobunud lepingu eesmärkide saavutamisest. Kohtuistungil ei leidnud tuvastamist, et kostja oleks lepingu ülesütlemisest teavitanud J.K. Isiku hoolekandeasutuses hooldamise lepingu nr 23 p 6.3 sätestab, et ühel poolel on õigus lõpetada käesolev leping ühepoolselt, teatades sellest pooltele ette kirjalikult vähemalt 2 nädalat järgmistel juhtudel: teine pool ei täida käesoleva lepingu dokumentides talle pandud kohustusi, hoolimata talle edastatud teadetest; teise poole likvideerimisel või pankroti väljakuulutamisel; teine pool viivitab teistkordselt käesoleva lepinguga ettenähtud kulutuste tasumisest; pooled on loobunud käesoleva lepingu eesmärkide saavutamisest. Kohus leiab, et kohtuistungil ei tuvastatud ühtegi lepingu p-des 6.3.1.-6.3.5 toodud juhtu, mille alusel kostja oleks olnud õigustatud lepingu ühepoolselt üles ütlema. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt lepingu ülesütlemise formaaljuriidilised eeldused ei ole täidetud. Lepingut ei ole võimalik lihtsalt ülesöelduks lugeda. Lepingu saab üles
öelda ülesütlemiseavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ei osundatud kirjas ega ka hiljem ei ole kostja kordagi avaldanud soovi lepingut lõpetada. Ka oma vastuses hagile ei ole kostja kordagi väitnud, et ta on lepingu üles öelnud ning et ta loeb lepingu seoses ülesütlemisega lõppenuks. Küll aga on kostja heitnud hagejale ette seda, et miks hageja ise lepingut üles öelnud ei ole. Seda etteheidet tehes luges kostja seega lepingu kehtivaks. Kui leping oleks olnud kostja poolt üles öeldud, siis juba ülesöeldud lepingut hageja enam uuesti üles öelda ei saaks. Esmakordselt esines kostja väitega justkui leping oleks kostja poolt üles öeldud alles 13.04.2017 kohtuistungil. Kostja väidab, et lepingu ülesütlemise tõlgendamisel on oluline lepingut ülesütleva poole tahe lepingut mitte täita. Kostja on küll avaldanud, et tema arvates peab selle teenuse eest tasuma kolmas isik (Tallinna linn), kuid lepinguga määratud teenusest kostja loobunud ei ole. Lepinguga tellis kostja hagejalt J K hooldusteenuse, kuid väidetava ülesütlemisega kostja teenusest loobunud ei ole. Kui oleks olnud tegemist lepingu ülesütlemisega, siis pidanuks kostja teenuse tellijana ka teenuse lõpetama ehk hooldusaluse isiku hooldusasutusest ära viima. Osundatud kirjas palub kostja edasised arved hooldusaluse isiku hooldamise eest esitada Tallinna linnale. Seega eeldab kostja, et hageja jätkab hooldusteenuse osutamist. Seega ei saa tasumisest keeldumist lugeda lepingu ülesütlemiseks vaid lepingu rikkumiseks. Väide lepingu ülesütlemise kohta on ilmselgelt otsitud ning mitte asjakohane. Nagu ka eelnevalt põhjendatud ei ole kostja eelnevalt pooltevahelist lepingut ülesöelduks lugenud, vaid tingituna hagist on ta asunud enda 09.03.2015 kirja selliselt sisustama. Oma tahteavalduse sisustamine tagantjärele (2 aastat hiljem) ei ole lubatud. Kostja selge tahe oleks pidanud olemas olema kirja esitamisel. Seega ei ole ülesütlemiseavalduse puudumise tõttu lepingu ülesütlemise formaaljuriidilised eeldused täitetud, mistõttu ei saa lugeda et leping on üles öeldud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused ei ole täidetud. Isegi kui lugeda, et kostja 09.03.2015 kiri on ülesütlemiseavaldus ning sellega on ülesütlemise formaaljuriidilised eeldused täidetud, ei ole täidetud lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused. Kostja väidab, et ta on lepingu üles öelnud VÕS § 196 alusel, mis käitleb lepingu erakorralist ülesütlemist. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamisetähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamisetähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Seega on sel alusel lepingu ülesütlemine lubatud vaid mõjuva põhjuse olemasolul. VÕS § 196 annab loetelu seadusest tulenevatest üldistest alustest lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Põhiline juhtum on, nagu ka taganemise pujul, lepingupoole oluline rikkumine vastaspoole poolt. Eelduslikult peaksid samad põhjused, mis õigustavad lepingust taganema, õigustama ka kestuslepingut erakorraliselt üles ütlema. Seda seiskohta toetab VÕS § 196 lg 2, mis otse viitab taganemise regulatsioonile. Samuti võib seda järeldada VÕS §-st 116 lg 6. VÕS § 196 lg 1 annab õiguse kestusleping erakorraliselt üles öelda ka põhimõtteliselt ka igasugusel muul mõjuval põhjusel, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitab, et lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult lepingu jätkamist nõuda. Kostja ei ole põhistanud lepingu ülesütlemise aluseks olevate mõjuvate põhjuste olemasolu, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist näitaks, et lepingut lõpetada soovivalt poolelt ei saa mõistlikult lepingu jätkamist nõuda. Seega lepingu ülesütlemise materiaalõiguslikud eeldused puuduvad. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ei ole lepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Isegi kui lugeda, et kostja 09.03.2015 kiri on ülesütlemiseavaldus ning sellega on ülesütlemise formaaljuriidilised ja materiaalõiguslikud eeldused täidetud, ei ole lepingu väidetav ülesütlemine toiminud mõistliku
aja jooksul, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Vastavalt VÕS § 196 lg 3 võib ülesütlemiseks õigustatud isik lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Oma 09.03.2015 kirjaga keeldus kostja hageja poolt esitatud arvete tasumisest põhjusel, et tema andmetel ei olnud J K viimane elukoht Kehtna vallas. 30.03.2009. kandis vallavalitsus J K elukoha aadressina rahvastikuregistrisse xxxxx xxxxxxxx xxxxxx xxxxx xxxxx xxxxxxx kehtivuse algusega 27.03.2009. 16.09.2009 andis Kehtna Vallavalitsus välja korralduse nr xxx, millega tühistas J K poolt 27.03.2009 Kehtna Vallavalitsusele esitatud elukohateate nr xx, mille järgi oli J K elukoht xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx xxxxxx xxxx. 09.11.2010 kirjaga nr 16.3.-17/1185-10 palus Kehtna Vallavalitsus AS-l Andmevara teha tehniline toiming taastamaks J K Tallinna Kesklinna linnaosa elukoha andmed. 29.06.2012. sõlmisid SA Vändra Tervisekeskus ja Kehtna Vallavalitsus ning J K Isiku hoolekandekeskuses hooldamise lepingu nr 23, mille p 2 kohaselt on lepingu objektis J K hooldamise teenuse osutamine hooldekeskuse poolt. Seega sõlmis kostja vaidlusaluse lepingu täies teadmises, et kostja enda avalduse alusel on rahvastikuregistris J K elukoha andmeid tagasiulatuvalt muudetud. Kui lugeda kostja 09.03.2015 kiri lepingu ülesütlemiseavalduseks ning ülesütlemise põhjuseks asjaolu, et J K rahvastikuregistri järgne elukoht on ei ole Kehtna vallas, siis ei saa lugeda et lepingut oleks üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et lepingu ülesütlemine oleks vastuolus heade kommetega. Isegi kui lugeda, et kostja 09.03.2015 kiri on ülesütlemiseavaldus, siis oleks selline ülesütlemisetehing vastuolus heade kommetega ning tulenevalt TÜS § 86 lg 1 on selline ülesütlemisetehing tühine. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Arvesse tuleb võtta alljärgnevad asjaolud: 1)Siseministeerium viis läbi haldusjärelevalve ja oma 27.07.2012 järelevalve aktis nr 10-8/45-1 tegi Siseministeerium rahvastikuregistri seaduse § 85 lg 2 p 1 alusel Kehtna Vallavalitsusele ettekirjutuse, millega kohustas vallavalitsust peatama J K elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumise toimingu ning võtma tagasi ASle Andmevara antud korralduse J K elukoha andmete kustutamiseks rahvastikuregistrist; 2) Kehtna Vallavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi järelevalve akti nr 10-8/45-1 ja selles sisalduva ettekirjutuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse oma 30.06.2014 otsusega haldusasjas nr 3-12-1829 rahuldamata. Otsus jõustus 31.07.2014; 3) Eirates eelpoolnimetatud kohtuotsusega tuvastatut andis kostja 02.12.2014 korralduse nr xxx Keeldumine elukoha andmete kandmisest rahvastikuregistrisse, millega vormistas eelnevalt tehtud keeldumise haldusaktina J K poolt 27.03.2009 vallavalitsusele esitatud elukoha (xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx, xxxxxx xxxx) andmete kandmisest rahvastikuregistrisse. Korralduse alusel muudeti J K senist rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi xxxxxxxx xx, xxxxx xxxxxx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx ja tema elukohaks määrati tagasiulatuvalt alates 08.09.2008 Tallinna Kesklinn linnaosa täpsusega. Olukord kus kostja tugineb oma väidetavas ülesütlemises asjaolule, mille ta on jõustunud kohtuotsust eirates ja hagejat kahjustavalt ise loonud, on vastuolus heade kommetega ning seega tühine. Hea usu põhimõttega vastuolus olevat tahteavaldust ei saagi lugeda tehtuks (tehingu tühisus) sõltumata sellest, millal see tuvastatud on. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja ülesütlemiseavalduse alusel isiku hoolekandeasutuses hooldamise leping nr 23 29.06.2012 ei ole lõppenud. Isiku hoolekandeasutuses hooldamise
lepingu nr 23 p 9.2 sätestab, et käesolevast lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi võib üle anda kolmandale isikule ainult teiste poolte kirjalikul nõusolekul. Kohtule teiste poolte kirjalikku nõusolekut esitatud ei ole. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist eeldused, mis kohustaksid teist kohaliku omavalitsuse üksust, sh Tallinna Kesklinna Valitsust, tasuma hageja arveid seoses J.K sotsiaalteenuse osutamisega. Riigikogu oma vastuskirjas 28.04.2017 on selgitatud SHS §-s 5 lg 1 sätestatut. Kohus leiab, et kostja tegevus ( keeldumine hageja arvete maksmisest) ei vasta SHS §-s 5 lg 1 sätestatule. Kostja on jätnud hageja arved J.K osutatud sotsiaalteenuse eest tasumata ning on rikkunud sellega oma lepingust tulenevat hagejale arvete maksmise kohustust. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 1 (2012.a kehtinud redaktsioon) sätestab, et seadus sätestab sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 9 (2012.a kehtinud redaktsioon) sätestab, et vallas või linnas elavale isikule on kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 41 (2012.a kehtinud redaktsioon) sätestab, et kohaliku omavalitsuse eelarvest kaetakse omavalitsusüksuse sotsiaalhoolekandekulud, mida ei finantseerita riigieelarvest vastavalt käesoleva seaduse §-s 42 sätestatule. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 43 lg 2 (2012.a kehtinud redaktsioon) sätestab, et sotsiaalministeerium, maavanem ja valla- või linnavalitsus võivad sõlmida lepinguid sotsiaalhoolekandeks käesoleva paragrahvi 1.lõikes nimetatud juriidiliste ja füüsiliste isikutega, samuti teist juriidiliste ja füüsiliste isikutega ning eraldada neile rahalisi ja materiaalseid vahendeid sotsiaalhoolekandega seotud kulude katteks. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 46 lg 1 (2012.a kehtinud redaktsioon) sätestab, et sotsiaalteenuse, vältimatu sotsiaalabi või muu abi osutajal on õigus saada tasu tehtud kulude eest isiku elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt. Viimasel ei ole õigust keelduda nende kulude hüvitamisest, kui abi andmisel on kinni peetud seaduses või muudes õigusaktides või lepingus ettenähtud abi andmise viisidest ja ulatusest. VÕS § 1 lg 1 sätestab, et käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhtele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega kohaldub poolte vahel sõlmitud lepingule VÕS-i üldosa sätted. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et hageja arvetega ajaperioodi 28.02.2015 kuni 2017 aprill eest on tuvastamist leidnud, et kostja on jätnud hagejale tasumata nimetatud ajaperioodi eest 8626,12 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele VÕS §-de 100, 101 lg 1 p 1; 108 lg 1 alusel. Vastavalt VÕS § 113 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse Võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega lisaks põhinõudele on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 8% : 365 = 0,02% päevas. Viiviste arvestus:
Võla periood
Arve number
Arve kuupäev
Arve maksetähtaeg
2015 veebruar
28.02.15
07.03.15
300,02
0,06
40,92
340,94
2015 märts
12.06.15
19.06.15
357,02
0,07
41,34
398,36
2015 aprill
12.06.15
19.06.15
323,61
0,06
37,54
361,15
2015 mai
12.06.15
19.06.15
342,61
0,07
41,87
384,48
2015 juuni
30.06.15
07.07.15
323,61
0,06
38,38
361,99
2015 juuli
31.07.15
07.08.15
342,61
0,07
38,51
381,12
2015 august
31.08.15
07.09.15
342,61
0,07
36,39
379,00
2015 september
30.09.15
07.10.15
323,61
0,06
32,43
356,04
2015 oktoober
31.10.15
07.11.15
342,61
0,07
32,21
374,82
2015 november
30.11.15
07.12.15
323,61
0,06
28,48
352,09
2015 detsember
31.12.15
07.01.16
342,61
0,07
28,03
370,64
2016 jaanuar
01.02.16
08.02.16
342,61
0,07
25,83
368,44
2016 veebruar
29.02.16
07.03.16
304,61
0,06
21,32
325,93
2016 märts
31.03.16
07.04.16
342,61
0,07
21,86
364,47
2016 aprill
02.05.16
09.05.16
309,75
0,06
17,78
327,53
2016 mai
01.06.16
08.06.16
328,75
0,07
16,90
345,65
2016 juuni
01.07.16
08.07.16
309,75
0,06
14,06
323,81
2016 juuli
01.08.16
08.08.16
328,75
0,07
12,89
341,64
2016 august
31.08.16
09.09.16
328,75
0,07
10,78
339,53
2016 september
30.09.16
07.10.16
309,75
0,06
8,36
318,11
2016 oktoober
01.11.16
08.11.16
328,75
0,07
6,84
335,59
2016 november
30.11.16
07.12.16
309,75
0,06
4,65
314,40
2016 detsember
30.12.16
06.01.17
328,75
0,07
3,02
331,77
2017 jaanuar
01.02.17
08.02.17
359,75
0,07
0,86
360,61
kokku
Võla summa
7896,86
Viivitatud päevi
Viivis päevas 0,02%
Viivise Võlg summa kokku
561,24 8458,10
Sissenõutavaks muutunud viiviste summa seisuga 20.02.2017 on 561,24 eurot. Hageja esitas 28.02.2017 kostjale arve nr 113, maksmistähtajaga 07.03.2017 summas 299,75 eurot. Seisuga 12.04.2017 viivis 2,22 eurot (299,75x0,02%x37). Hageja esitas 31.03.2017 kostjale arve nr 188, maksmistähtajaga 31.03.2017 summas 102,87 eurot. Seisuga 12.04.2017 viivis 0,12 eurot (102,87x0,02%x6). Hageja esitas 02.05.2017 kostjale arve nr 261, maksmistähtajaga 09.05.2017 summas 326,64 eurot. Seisuga 12.05.2017 viivis 2,68 eurot (326,64x0,02%x41). Kokku viivis 566,26 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 alusel. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja seaduslik ning viivis kuulub väljamõistmisele arvestatuna põhivõlgnevuselt protsendina VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb kostja kanda. Kostja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja palub välja mõista riigilõivu 550 eurot hagiavalduselt ja lepingulise esinduse kulud summas 2760 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 27,6 t ulatuses, tunnitasuga 100 eurot. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning et lepingulise esindaja tööd on olnud põhjendatud ja vajalikud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja menetluskulude suuruse peale. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskulud summas 3310 eurot.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.