Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Kindlustuslepingu punkti 1.4. kohaselt oli kindlustatud esemeks sõiduauto Saab 9-5 tehasetähisega XXX (ed di sõiduk). Kindlustuslepingu punkti 1.5. kohaselt oli tegemist sõidukikindlustusega ning kindlustusriskidena määratlesid pooled liiklusõnnetuse, tulekahju, vandalismi, loodusõnnetuse, varguse, röövimise ja klaasikindlustuse. Hageja töötaja MP esitas 14.06.2006 kostjale sõidukikindlustuse hüvitistaotluse, milles kirjeldas 10.06.2006 aset leidnud kindlustusjuhtumit. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal viibisid sõidukis MP ja kaasreisija KE. Muuhulgas märkis MP, et: sõitis 10.06.2006 kell 3:40 Viljandi mnt teeparanduse alguses üle järsu languse taga olevast kühmust ning vigastas auto esirattaid ja põhja; piiratud nähtavuse ning tähelepanu kõrvalejuhtimise tõttu (öösel, lähituledega, tähelepanu juhtisid teeparandustöödest kõrvale teele jooksnud loomad) polnud seda takistust piisavalt kaugele näha, mistõttu ei saanud juht ka piisavalt kiiresti reageerida. 19.06.2006 tutvustati MPile JM poolt sündmuskohal tehtud fotosid ning MP esitas täiendava seletuse, mille kohaselt: talle tundus, et sündmuskohal päevasel ajal tehtud fotod vastavad enam-vähem liiklusõnnetuse ajal olnud olukorrale (piltidelt nähtub võimalik kindlustusjuhtumi toimumispaik ehk koht A); MP lähenes õnnetusjuhtumi toimumiskohale Rapla poolt ning märkas liiklusmärki "kiirusepiirang 70 km/h"; pärast liiklusmärgi märkamist jooksid teele korduvalt loomad, mistõttu edasisi liiklusmärke tähele ei pannud; teeparandus algas ootamatult. 06.07.2006 esitas kostja hagejale sõidukikindlustuse hüvitisotsuse. Kalkulatsiooni järgi oli sõiduki taastamise kulu 73 605 krooni, millest kuulub Seesami poolt täitmisele 68 605 krooni (arvestades omavastutusega 5000 krooni ulatuses). Kostja keeldus kahju hüvitamisest tuginedes Tingimuste punktile 6.5 lg 2 ja ÜL punktile 8.6.3. Seejuures tugines ekspert AL 27.06.2006 arvamusele nr XXX. Hageja esitas 25.08.2006 hageja kostjale pretensiooni, ühtlasi palus hageja kostjal esitada koos vastusega ekspertiisi nr XXX koos kogu juurdekuuluva materjaliga. Kostja pretensiooni ei rahuldanud ja leidis, et talle on esitatud valeinformatsiooni, mille tõttu ei ole võimalik kindlaks teha kahju tekkimise tegelikke asjaolusid ning kostja hüvitamiskohustust ja selle ulatust. Hageja pöördus ekspertiisi teostamiseks CHB-sse. 28.11.2006 tutvustas Seesami esindaja J M 14.06.2006 avatudkahjutoimikut nr XXX, milles sisalduvate materjalide raames teostas CHB hiljem sõiduki kahjustuste käsitluse. 28.11.2006 - 21.12.2006 teostas CHB olemasoleva informatsiooni põhjal täiendava sündmustiku analüüsi, viies seejuures läbi sündmuskoha paikvaatlused, autojuhi ja kaasreisija küsitluse ja sõiduki ülevaatuse. CHB arvamuse kohaselt autojuhi ja kaasreisija ütluste põhjal on võimalik avarii koht ka TallinnRapla-Türi maanteel pärast Kohila sissesõiduteed (ed di koht B). Täpsete arvutuste tegemine ning auto paigutamine konkreetsele avariikohale on võimatu, kuna peale 10.06.2006 toimunud avariid on sündmuskohta muudetud. Teetööd lõppesid 25.08.2006. Kohtuvälisele kokkuleppele pooled ei jõudnud. Sõiduki taastamistööde kulu on 68 605,00 krooni (73 605,00 krooni, millest tuleb maha arvata omavastutus 5000 krooni ulatuses). Lisaks kuulub hüvitamisele lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju, hageja poolt tehtud kulutused ja viivis. Hageja kogunõue kostja vastu on 68 605 + 32 909, 82 = 101’514, 32 krooni. Hageja leiab, et tuginedes kindlustushüvitise taotluses esitatud seletusele ja CHB arvamuses esitatud asjaolude ja analüüsi põhjal leidis kindlustusjuhtum aset Tallinn-Rapla-Türi maantee (Viljandi maantee) lõigul 23,9 – 27,6 km, kus toimusid teetööd ja mis jääb Kohila sissesõidutee lähedusse. Tegemist kindlustusriskiga, mille vastu sõiduk oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustatud. Kindlustusrisk on realiseerunud. Samuti on hageja täitnud kõik kindlustuslepingust

tulenevad kohustused, mis tuleb täita peale kindlustusjuhtumi toimumist. Hageja on esitanud kogu omale teadaoleva informatsiooni õigeaegselt ning tõeselt. Hüvitisotsuses keeldus kostja põhjendamatult kohustuse täitmisest, väites paljasõnaliselt, et hageja on esitanud ebaõigeid andmeid, mis ei võimalda tuvastada kostja täitmiskohustuse olemasolu ja ulatust. Puudub igasugune alus Tingimuste punkti 6.5 lg 2 ja ÜL 8.6.3 alusel hüvitamiskohustus täitmata jätta. ÜL punkti 8.6.3 näol on tegemist kokkuleppega, millega kindlustusandja kaitseb oma huvisid kindlustuslepingu kuritarvitamise puhul kindlustusvõtja poolt. Normis on sätestatud kokkuleppeline erand, vabastamaks kindlustusandja täitmiskohustusest, kui kindlustusvõtja esitab kindlustusjuhtumi toimumise asjaolude kohta oluliselt puudulikke või ebaõigeid andmeid ning see avaldab mõju kostja täitmiskohustusele. Tegemist on seega kokkuleppega, mis välistab täitmiskohustuse, kui kindlustusvõtja rikub oma kohustust selgitada kindlustusjuhtumi asjaolusid. Kohustus selgitada kindlustusjuhtumi asjaolusid, on olemuslikult kohustus, mis tuleb täita peale kindlustusjuhtumi toimumist. Kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. Kooskõlas VÕS § 427 lg-ga 1 kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Tegemist on lepingutingimusega. mis on seadusega vastuolus ning tühine, mistõttu puudub võimalus antud vaidluses punkti 8.6.3 kohaldada. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja oleks desinformatsiooni esitanud tahtlikult ning see oleks ka absurdne, sest hagejal puudub igasugune põhjus kostjale valetada. Seega puudub alus Tingimuste punkti 6.5 lg 2 alusel hüvitamiskohustuse välistamiseks. Isegi, kui eeldada, et MP on esitanud valeandmeid (st konkreetselt osundanud kahjukäsitlejatele kätte kindlustusjuhtumi vale sündmuskoha), jääb arusaamatuks, miks peab kostja seda valeandmete esitamiseks olulisel määral. Üldjuhul, kui isik satub liiklus õnnetusse, ei ole tal kindlustusandjale liiklusõnnetuse kohta võimalik esitada muid tõendeid kui ainult oma seletuse kindlustusjuhtumi asjaolude kohta oma mälu järgi. Hageja arvates on märkimisväärne vastuolu JM ja AL seisukohtades, mis puutub originaalfotode asukohta. Hageja arvab, et originaalfotosid ei ole enam olemas ning seega on võimatu tagantjärele kindlaks teha, kuivõrd tõepärased on AL järeldused, mistõttu tuleb AL arvamus fotodel kujutatud sündmuskoht arvestamata jätta ning lähtuda teistest tõenditest, sealhulgas MPi ja KE seletustest, kes tajusid olukorda vahetult ning CHB Arvamusest. Hageja möönab, et kindlustusjuhtum võis toimuda ka veidi kaugemal ALarvamusele lisatud fotodel kujutatud sündmuskohast. Sellegipoolest ei avalda see asjaolu mingit mõju kostja täitmiskohustusele, kuna mõlema versiooni puhul on tegemist identsete tehioludega kindlustusjuhtumitega Ajavahemikul juuli 2006 - detsember 2006 on hageja igakuiselt tasunud sõiduki kasutamise eest tasumisele kuuluvaid liisingumakseid AS-le , kandes seeläbi kulutusi 2345, 72 x 6 = 14 074, 32 krooni ulatuses (käibemaks maha arvatud). Seejuures ei saanud hageja sõidukit kasutada, mistõttu on tegemist otsese varalise kahjuga. Hageja on teinud 29.12.2006 kulutusi sõiduki hädavajalikuks parandamiseks 5891, 51 krooni ulatuses (käibemaks maha arvatud). Hageja leiab, et nimetatud kulutused kuuluvad hüvitamisele kostja poolt. Seisuga 22.01.2007.a on võlgnik olnud viivituses 201 päeva. Hageja on arvutanud käesoleval ajal oma viivisenõude suuruseks: perioodil 30.06.2006 - 31.12.2006: 179 x 0, 026 x (73 605 5000) / 100 = 3192, 87 krooni; perioodil 01.01.2007 - 22.01.2007: 22 x 0, 028 x (73 605 - 5000) /100 = 422, 60 krooni, kokku 3615, 47 krooni. Hageja nõuab kahju, kulutuste ja viivise

väljamõistmist kostjalt kokku summas 32’909,82 kr ja üldse kokku 101’514,32 kr. Kostja vastuväited ja põhjendused. Oma 09.03.2007.a vastuses kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostjal puudub Tingimuste p 6.5 lg 2 ja ÜL p 8.6.3 alusel kindlustuslepingust tulenev täitmise kohustus (kindlustushüvitise maksmise kohustus), kuna hageja poolt avaldatud asjaoludel ei saanud sõidukile kõnealused vigastused tekkida ning seega on hageja esitanud kostjale kahjujuhtumi kohta ebaõigeid andmeid. Ain L' u 27.06.2006.a. eksperdi arvamuse 06/117 kohaselt on ekspert jõudnud järeldusele, et tehniliselt on välistatud Saab 9-5, 124 AOU, avariiliste vigastuste teke Viljandi mnt Kohila sissesõidutee juures teeremondi piirkonnas. AS projektijuhi AP' i 01.10.2006.a. vastuses märkis A. P , et antud teelõigul ei esitatud ühtegi pretensiooni seoses sõidukite vigastumisega. Samuti teatas A. P , et tööpiirkonnas oli lubatud sõidukiirus 30 km/h ja sellise kiirusega ei ole võimalik tekitada autole selliseid kahjustusi. Hageja poolt esialgselt avaldatud andmetest nähtuvalt liikus M. P Viljandi maanteel RaplaTallinn suunal ning sõiduki vigastumine leidis aset teeremondi (teeparanduse) alguses. Seega deklareeris hageja kahjujuhtumi sündmuskohana Viljandi maantee teeremondi tööde lõigu Rapla poolse otsa (27,6 km) ehk Koha A. Peale CHB AS-i arvamuse saamist, milles CHB AS pidas võimalikuks, et kahjujuhtum toimus peale Kohila sissesõiduteed (Koht B), muutis hageja oma varasemat seisukohta ning on hagiavalduses asunud seisukohale, et sõiduki kahjustumine võis aset leida tervel Viljandi maantee teeremonditööde loigul ehk 23,9-27,6 km. Kostja leiab, et hageja poolt avaldatud andmetest ja kahjujuhtumi osas tuvastatud asjaoludest tulenevalt on Viljandi maantee lõik 23,9-27,0 km (sealhulgas Koht B) potentsiaalse sündmuskohana välistatud. M. P on CHB AS-ile antud seletuse 22. vastuses avaldanud ka seda, et õnnetuse kohast veidi maad edasi algas keset teed kruusavall. AS 26.02.2007.a. vastuse kohaselt paiknes nimetatud vall 10.06.2006.a. Tallinn-Rapla suunal 26,1-27,0 km. Seega arvestades, et väidetav kahjujuhtum toimus enne remonditava tee keskel asuvat valli, ei saanud kahjujuhtum aset leida Tallinnale lähemal kui 27,0 km. Lähtudes asjaolust, et Viljandi maanteel toimunud teeremonditööde alguspunktiks oli Rapla-Tallinn suunal 27,6 km (Koht A), on seega potentsiaalne sündmuskoht piiratud teelõiguga 27,6-27,0 km. Hageja noolt avaldatud sõiduki kahjustused ei saanud aset leida ka teeremondi lõigul 27.6-27,0 km. AS 26.02.2007.a. ja 01.03.2007.a. vastuste kohaselt freesiti Viljandi maanteel Kohila sissesõidutee piirkonnas toimunud teeremonditööde lõigul asfaltkate kogu ulatuses maha ning freesimise käigus tekkis ainult kaks üleminekut - teetööde Rapla poolses otsas (27,6 km) ja Tallinna poolses otsas (23,9 km). Muud freesimise kõikumised olid teostatud sujuvalt ning freesimise käigus täiendavaid üleminekuid ei tekkinud. Seega esines teeremondi lõigul 27,6-27,0 km ainult üks üleminek (ebatasasus), mis asus teetööde Rapla poolses otsas (27,6 km) ehk samas kohas, millise hageja oma esialgsetes seisukohtades kahjujuhtumi sündmuskohana avaldas. Kostja kahjukäsitleja JM, kes sõitis igapäevaselt Rapla-Tallinn-Rapla suunal ning teostas kahjujuhtumi järgse sündmuskoha ülevaatuse, ei tuvastanud teeremondi lõigul 27,6-27,0 km muid ebatasasusi. AS 26.02.2007.a. vastuse kohaselt oli Viljandi maantee Rapla poolses otsas asuv üleminek (freesimata osalt freesitud osale) tehtud 4-5 m pikkune ning freesimise sügavuseks oli vastavas

kohas ca 18 cm. Seega tuleb freesimata osalt freesitud osale ülemineku ühe meetri kohta languseks ca 3,6-4,5 cm. Seesami kahjukäsitleja JM mõõtis sündmuskoha ülevaatuse käigus antud ülemineku kohas maksimaalseks ebatasasuseks ca 5 cm. AL27.06.2006.a. arvamuse 06/117 ja 08.09.2006.a. arvamuse nr 06/117-lisal kohaselt on kõnealuse sõiduki vigastumine nimetatud teeremondi lõigul tehniliselt välistatud, kuna sõiduki vigastused on iseloomulikud hüppejärgsele maandumisele, kuid tee ebatasasus ca 5 cm välistab hüppe sooritamise tehnilise võimaluse nii liikumiskiirusel 50 km/h kui ka 90 km/h. AS 01.10.2006.a. vastuse kohaselt liikus enamik sõidukeid Viljandi maantee teeparanduse lõigul suurema sõidukiirusega kui 30 km/h ning AS-ile ei ole esitatud ühtegi pretensiooni seoses nimetatud teeremondi lõigul sõidukite vigastumisega. Seega pidid sõiduki vigastused tekkima muudel, s.t. Seesamile avaldatud asjaoludest erinevatel asjaoludel ning on võimalik, et tegelike asjaolude avaldamisel ei oleks hagejal kindlustuslepingust tulenevalt kindlustushüvitise saamise õigust. Kuivõrd sõiduki vigastuste ulatust arvestades pidi hageja sõiduki vigastumise tegelikest asjaoludest teadlik olema, kuid avaldas sellegipoolest Seesamile sõiduki vigastumise kohta tegelikest asjaoludest erinevaid andmeid, soovis hageja Seesamile teadvalt ebaõigeid andmeid esitada ning rikkus seega tahtlikult Tingimuste p 6.5 lg 2 ja ÜL p 8.6.3 sätestatud kohustust. Eelnevast tulenevalt leiab Seesam, et Seesamil puudub Tingimuste p 6.5 lg 2 ja ÜL p 8.6.3 alusel täitmise kohustus ehk kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus. Seesam leiab, et isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja ei rikkunud tõese informatsiooni andmise kohustust tahtlikult, puudub Seesamil ÜL p 8.6.3 alusel kindlustushüvitise maksmise kohustus. Nimelt on Seesami hinnangul eeltoodud asjaoludest tulenevalt ilmne, et hageja on esitanud ebaõigeid andmeid vähemalt raskest hooletusest ning hageja poolse rikkumise tõttu ei ole kahjujuhtumi tegelikke asjaolusid ja kostja täitmiskohustust võimalik välja selgitada. 28.05.2007.a täiendavate seisukohtade kohaselt ei ole hageja poolt tasutud liisingumaksed käsitletavad võlaõigusseaduse tähenduses hageja varalise kahjuna. Kuivõrd liisingumaksete tasumise kohustus tulenes hagejale AS-iga sõlmitud liisingulepingust ning selles kokkulepitud tingimustest, oli hagejal vastavate liisingumaksete kohustus sõltumata kostja poolt kindlustushüvitise maksmisest keeldumisest ning liisingumaksete tasumise kohustus ei ole kindlustushüvitise maksmisest keeldumise tagajärg. Kostja ei ole kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel tuginenud väitele, et tal on ÜL punkti 8.6.3 esimese lause alusel õigus keelduda hüvitise maksmisest sõltumata kindlustusvõtja süüst ja selle liigist (s.t. lihtsustada võrreldes seaduses sätestatuga täitmise kohustusest vabanemist). Kostja on kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel tuginenud asjaolule, et hageja andis kindlustusjuhtumi kindlakstegemist ja kindlustusandja täitmiskohustust mõjutavate asjaolude kohta oluliselt ebaõigeid andmeid kui mitte tahtlikult, siis vähemalt raskest hooletusest ning vastavate asjaolude esinemisel on kindlustusandja täitmisest keeldumine vastavalt VÕS § 452 lg 2 p-dele 3 ja 4 lubatud. Hageja raske hooletus (või isegi tahtlus) seisnes selles, et kuigi sõiduki vigastuste ulatust arvestades pidi hageja sõiduki vigastumise tegelikest asjaoludest teadlik olema, avaldas hageja sellegipoolest kostjale sõiduki vigastumise asjaolude kohta tegelikest asjaoludest oluliselt erinevaid andmeid. Isegi kui ÜL punkti 8.6.3 esimene lause oleks VÕS § 452 lg 2 p-ga 4 osaliselt vastuolus, ei oleks ÜL punkti 8.6.3 tervikuna tühine - ÜL punkti 8.6.3 esimene lause oleks tühine vaid osas, milles ta on seadusega vastuolus ning ülejäänud osas oleks vastav tingimus endiselt kehtiv. Arvestades, et kostja poolt kindlushüvitise maksmisest keeldumine on VÕS § 452 lg-s 2 sätestatuga kooskõlas, on

Seesamil seega sõltumata ÜL punkti 8.6.3 esimese lause võimalikust osalisest tühisusest kindlustushüvitise maksmisest keeldumise õigus. Hageja väide, nagu ei omaks tähtsust, kas kindlustusjuhtum leidis aset hageja poolt deklareeritud asjaoludel või mitte ning kostjal on igal juhul liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohustus, on ebaõige. Kui kahjujuhtum ei saanud leida aset hageja poolt deklareeritud ajal ja sündmuskohas, pidi kahjujuhtum toimuma muudel (kostjale mitteteadaolevatel asjaoludel). Sellest tulenevalt ei saa ka välistada, et kahjujuhtum leidis aset hüvitamiskohustust välistavatel asjaoludel (nt mõjutasid kahjujuhtumi tekkimist joobeseisund, liikluseeskirja nõuete rikkumine, juhi muu raske hooletus vms). Kuivõrd kindlustusjuhtumi kindlakstegemist ja kindlustusandja täitmiskohustust mõjutavate asjaolude kohta õigete andmete esitamise kohustus on üks kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusvõtja olulisemaid kohustusi, vastutab kindlustusvõtja vastava kohustuse (tahtlikult või raskest hooletusest) rikkumise eest ning asjaolu, kas kahjujuhtum selle toimumise tegelikel asjaoludel kuulub hüvitamisele või mitte, ei oma seetõttu kindlustusandja täitmisest vabanemise hindamisel tähtsust. 29.08.2007.a on kostja täiendanud vastust, leides et AL poolt tehtud kahelt fotolt nähtub, et kahjustunud sõiduki põhja külge (lävekarbi plastkatte külge) olid kinnitunud rohututid. Nimetatu kinnitab, et sõiduki kahjustumine pidi toimuma hageja poolt deklareeritud asjaoludest erinevatel asjaoludel. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, hagejal liisinguvõtjana on tulenevalt kindlustusleppest sõlmitud sõidukikindlustusleping kostjaga (tl 24-27), mille osaks on sõidukikindlustuse tingimused (ed di tingimused) ja üldised lepingutingimused (ed di ÜL) (tl 28-40). Kindlustatud on sõiduk muuhulgas liiklusõnnetuse vastu. hageja töötaja M.P esitas 14.06.2006.a kostjale sõidukikindlustuse hüvitistaotluse, milles kirjeldas 10.06.2006.a aset leidnud kindlustusjuhtumit (tl 41); 19.06.2006.a tutvustati M.P J.M poolt sündmuskohalt tehtud fotosid, M.P esitas täiendava seletuse (tl 42); 06.07.2006.a esitas kostja hagejale sõidukindlustuse hüvitisotsuse, milles keeldus kahju hüvitamisest (tl 43-44). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on püüdnud vaidlust kohtuväliselt lahendada, kuid see ei ole õnnestunud (tl 47-66). Vaidlust ei ole eelkalkulatsioonist tuleneva kahju ulatuses (73’605.- - omavastus 5’000.- krooni) (tl 45-46). Vaidlust ei ole selles, et hageja on maksnud liisingmakseid perioodil 16.06.2006.a – (tl 115-120), et hageja on tasunud sõiduki esialgse remondi eest 6’952.- kr (tl 121), eksperdile 11’007,65 kr (tl 122). Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja on õigustatult keeldunud kindlustushüvitise väljamaksmisest ja kas kostja on tekitanud kindlustushüvitise väljamaksmata jätmisega hagejale kahju. Hüvitisotsusega (tl 43-44) loeb kohus tõendatuks, et kostja keeldus hagejale hüvitist maksmast tuginedes tingimuste punktile 6.5 lg 2 ja üldtingimuste punktile 8.6.3. Kohus hindab kõigepealt, kas ÜL p 8.6.3 on tulenevalt VÕS § 452 lg 2 p 3 tulenevalt tühine või mitte. Kohus nõustub hageja väitega, et kohustus selgitada kindlustusjuhtumi asjaolusid on olemuslikult kohustus, mida tuleb täita peale kindlustusjuhtumi toimumist. VÕS § 452 lg 2 p-des 1-4 on loetletud kokkulepped, millele kindlustusandja ei tohi tugineda vabanemaks täitmise kohustusest kindlustusvõtja poolt kohustuse rikkumise tõttu. Nimetatud normidest § 452 lg 2 p-d 3 ja 4 käsitlevad kindlustusvõtjal pärast kindlustusjuhtumi toimumist olnud kohustuste rikkumist, p 3 tahtlikku rikkumist ja p 4 raske hooletuse tõttu kohustuse rikkumist, kui rikkumisel ei olnud

mõju kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Kohus on seisukohal, et ÜL p 8.6.3 esimene lause on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-s 4 sätestatuga osas, kuna sätestab kindlustusvõtja süüst sõltumatu vastutuse, samal ajal kui seadusest tuleneb kindlustusvõtja vastutus ainult juhul, kui ta on valeandmeid esitanud tahtlikult või rakse hooletuse tõttu. Kostja ÜL p 8.6.3 esimene lause lihtsustab seadusega võrreldes kostja täitmise kohustusest vabanemist, mistõttu ÜL p 8.6.3 esimese lause asemel tuleb lähtuda VÕS § 452 lg 2 p-s 4 sätestatust ehk arvestada, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest ainult siis, kui kindlustusvõtja on esitanud valeandmeid tahtlikult või vähemalt raksest hooletusest. Edasi analüüsib kohus, kas hageja esitas valeandmeid ja kas hageja on selles süüdi tahtluse või raske hooletuse vormis. Hüvitistaotlusega (tl 41) loeb kohus tõendatuks, et M.P andis kindlustusandjale 14.06.2006.a, so neli päeva pärast sündmuste toimumist, järgmisi seletusi juhtumi kohta: „Teeparanduse alguses oli järsu languse taga kühm, millest ülesõidul said vigastada esirattad ja auto põhi. Piiratud nähtavuse tõttu (öösel lähituledega, kuna teele jooksid loomad) polnud seda takistust piisavalt kaugele ette näha. Vigastuste ulatus selgus alles tehnilisel ülevaatusel, esialgu tundusid nad väiksemad, mistõttu politseid ei kutsunud.” 19.06.2006.a seletuskirjaga (tl 42) loeb kohus tõendatuks, et M.P on vaadanud kostja poolt talle sündmuspaigal tehtud fotosid ja leidnud, et kujutatu vastab enam-vähem liiklusõnnetuse hetkel olnud olukorrale. M.P on kirjeldanud, et lähenes sündmuskohale Rapla poolt, märkas märki 70 km/h, peale mida jooksid teele korduvalt loomad, edasisi kiirust piiravaid või ohu eest hoiatavaid märke ta ei näinud. „Teeremondi täpse alguse märgistust polnud näha. Teeparandus algas ootamatult. Sõiduki kiirus sellel hetkel oli 70 km/h. Peale õnnetusjuhtumit esimesel ülevaatusel suuri kahjustusi ei täheldanud, sõitsin edasi Tallinna.” A.P e-kirjadega (tl 66 ja 150, samuti tl 170) loeb kohus tõendatuks, et vastuses hageja ja kostja kahjukäsitleja e-kirjale vastas AS projektijuht, et antud teelõigul ei esitatud ühtegi pretensiooni seoses sõidukite vigastamisega. Tööpiirkonnas oli lubatud sõidukiirus 30 km/h. Asjatundjate J.L ja A.A arvamusega (67-111) loeb kohus tõendatuks, et M.P on ekspertiisi käigus avaldanud, et pärast märki suurim kiirus 70 km/h kulus takistuseni jõudmiseks mõni minut; sõiduauto peatus mõnikümmend meetrit pärast avariid, juht väljus autost, teekate oli alla freesitud ning selle taga oli lohk, kus tee jätkus veidi kõrgemal. Auto peatumiskohast eespool keset teed oli kruusavall. /.../ Avariihetkel põrkas (kaasreisija) peaga vastu auto lage.” Arvamuse kohaselt viitavad vigastused kokkupuutele teekattega, takistuseks võis olla ligikaudu 12 cm kõrgune astang (freesimis- või lõikerant) või teekattesse kaevatud kraav; sõiduauto põhja all olevatel detailidel leitud trassoloogilised kriimud viitavad, et auto liikus otse ning kontakt takistusega jätkus kuni sõiduauto tagaosani, mis võib välistada hüppe; autojuhi ja kaasreisija ütluste põhjal tehtud arvutused näitavad, et tõenäoline avarii koht võis paikneda Tallinn-RaplaTüri maanteel pärast Kohila sissesõiduteed. Alates liiklusmärgist kiirus 70 km/h (märk nr 351) vahemikus 1334 kuni 2669 m; täpsete arvutuste tegemine ja auto paigutamine konkreetsele avariikohale on võimatu, kuna peale 10.06.2006.a toimunud avariid on sündmuskohta muudetud. Sündmuskoha fotodega (tl 139 ja pöördel) loeb kohus tõendatuks, et M.P tähistas kahjujuhtumi käsitlemisel ja kahjukäsitlejaga vesteldes sündmuskohana fotodel ringiga ümbritsetud piirkonna kui tõenäolise kahju tekkimise piirkonna. Hageja on esitanud väited, et kostja poolt esitatud tõendid ja A.L ekspertarvamus on ebausaldusväärsed. Kohtul ei ole alust kahelda kummagi ekspertarvamuse usaldusväärsuses. Nagu nähtub ekspertarvamusest (tl 140) ja tunnistajana ära kuulatud A.L ütlustest, on tal kõrgem tehniline haridus ja erialane staaž autoeksperdina 15 aastat. Oma arvamuse uurimuslikus osas on

A.L lähtunud eelkõige objektiivsetest kriteeriumitest ehk auto tehnilistest vigastustest ja kahe viimase punkti 5 ja 6 osas sõidukiiruse piirangutest ning fotodel nähtuvast sündmuspaigal asfaltkatte pealmise kihi maha freesimisest ja tee pinna ebaühtlusest. Seega on õige küll hageja väide, et nimetatud asjatundja ei ole kuulanud üle tunnistajaid (autos sõitnud isikuid) ja viibinud sündmuskohal paikvaatluse tegemiseks. Iseenesest ei muuda see arvamust ebausaldusväärseks, kui arvamust on võimalik anda ka ilma eelpoolnimetatuta. Asjatundja arvamuse ja kokkuvõttega (tl 140) loeb kohus tõendatuks, et sõiduki vigastused olid iseloomulikud hüppe järgsel maandumisel tekkinud vigastustega, kui esivedrustus enam ei suuda leevendada maandumisel tekkinud löökkoormust ja esirattad surutakse taha rattakoopasse kinni. Deklareeritud sündmuspaigal olev remonditav teelõik oli läbitav ka oluliselt suurematel kiirustel kui 50 km/h sõidukile vigastusi tekitamata. A.L asjatundja arvamuse ja selle lisa kohaselt (tl 56 ja 65, tl 140-149) on tehniliselt välistatud sõidukile avariiliste vigastuste teke Viljandi mnt Kohila sissesõidutee juures teeremondi piirkonnas. Ekspert on teinud ekspertiisi autol tehniliste vigastuste ja kindlustusandjalt saadud lähteandmete alusel, milleks olid J.M mõõtmistulemused sündmuspaigal ja tehtud fotod. Hageja ei ole selgitanud, mida andnuks asjatundjale juurde tunnistajate kuulamine olukorras, kus tunnistajad ise ka ei tea, kus õnnetus juhtus. Asjaolu, et sõidukijuhi tähelepanu oli haaratud teel liikuvatest loomadest ja ta ei märganud liiklusmärkegi; et kaassõitja märkas küll juhist ühte liiklusmärki rohkem (50 km/h märki), ei saa mõjutada ekspertarvamust, mis on tehtud autol esinevate vigastuste ja tee olukorra põhjal, mis nähtub fotodelt. Asjaolu, et lähteandmed sai asjatundja J.M, ei muuda arvamust ebausaldusväärseks. Kohtul pole alust kahelda ka CHB töötajate J.L ja A.A asjatundja arvamuses. Tunnistajana ülekuulatud J.L on majandusalase kõrgharidusega ja 7 aastase politseistaažiga isik, kes on tegutsenud autode jälituse alal (tunnistaja ütlused tl 256), arvamuse (tl 68) kohaselt on tal 8aastane kindlustuseksperdi tööstaaž ja A.A on 8-aastase tööstaažiga rasketehnika hooldetehnik. Kuigi nimetatud isikute poolt koostatud arvamus sündmuse toimumise väidetavate asjaolude kirjelduste tõttu on oluliselt pikem ja illustreeritud värvifotodega, ei ole see kohtu hinnangul tõendusliku väärtuse poolest suurem. Nimelt ei järeldu sellest, kas vaidlusalusel teelõigul võis auto deklareeritud kiirusel (70-80 km/h) saada tuvastatud vigastusi. Arvamus ei kinnita ega lükka ümber asjaolu, et liiklusõnnetus juhtus hageja poolt märgitud teelõigul. Arvamus on antud tõenäosuse vormis ja selle on tinginud kohtu hinnangul vähem asjaolu, et hagejatele ei esitatud originaalfotosid, kuivõrd asjaolu, et sündmuste käigu taastamine ei olnudki võimalik seetõttu, et sõidukis olnud inimesed ei fikseerinud mingilgi viisil õnnetuspaika (ei teinud kindlaks selle täpset asukohta) ja teetööd olid ekspertiisi tegemise ajaks lõpetatud. Tunnistajana üle kuulatud asjatundja J.L kinnitas ka kohtuistungil, et „ainsaks tõendiks on autojuhi ja kaasreisija ütlused; 5 cm puhul ei ole sellised vigastused võimalikud, auk pidi olema 5-12 cm; võimalik on, et auto hüppas, aga see ei oleks toonud selliseid purustusi kui isegi auk oleks olnud 5 cm; hüpet ei saanud toimuda selliselt, kuna põhja all jooksis kriim, kontakt pidi olema püsiv; pidurdusteekond pidi olema väga äkiline; ei saa öelda, kas vigastused olid tekkinud ühe või mitme õnnetuse tagajärjel.” Olulisim järeldus tunnistaja ütlustest on, et autol esinenud vigastuste tekkeks pidi auk teekattes olema 5-12 cm sügav. Nimetatud põhjustel loeb kohus usaldusväärsemaks ja tugineb asjatundja A.L arvamusele. A.L arvamuse lisaga 1 (tl 149) loeb kohus tõendauks, et deklareeritud sündmuskohas Viljandi maantee Kohila sissesõidutee juures teeremondi piirkonnas ei saanud sõiduki avariilised vigastused tekkida, kuna sõiduki vigastused olid iseloomulikud mõlema esirattaga hüppejärgsel maandumisel tekkinud olukorrale, kui esirattad kontakteerudes maapinnaga surutakse taha rattakoopasse kinni. Deklareeritud sündmuspaigas Viljandi mnt teeremondi piirkonnas oli tee ebatasasus ca 5 cm, mis välistab hüppe sooritamise tehnilise võimaluse nii lubatud liikumiskiirusel 50 km/h kui ka tavakiirusel 90 km/h, katseid selleks teostada ei ole vaja.

Tunnistaja A.L ütlustega (tl 263-264) loeb kohus tõendatuks, et piltidel nähtu järgi pidi liiklusõnnetus toimuma kuskil mujal ja teistel asjaoludel; „rohututid (tl 224-225) ei viita millelegi, need võivad olla tekkinud mujal ilma õnnetusjuhtumiseta. Autol oli rohututt, mille ta oli pidanud saama madalalt. Järeldus – see auto on sõitnud mitte kõvakattega teel, kuid ei saa teha järeldust, et see toimus õnnetuse ajal.” Tunnistaja J.M ütlustega (tl 260-261) loeb kohus tõendatuks, et tunnistaja sõitis vaidlusalusel teelõigul igapäevaselt 2 korda päevas. 10.juunil, so laupäeval, tunnistaja teelõiku ei läbinud, küll aga 11.juunil. Sündmuskoha vaatluse teostas tunnistaja 15.juunil, so 1 päev peale hüvitistaotluse laekumist. Teel olid ebatasasused, kuid ainuke koht, mis vastas avaldaja kirjeldustele oli see, mille tunnistaja pildistas; avaldaja andmete järgi oli see kohe teeremondi alguses, kus oli asfaldi mahafreesimine, rohkem selliseid kohti, kus selliseid vigastusi saada, tunnistaja ei leidnud. Tunnistaja mõõtis sügavuse freesimisjäljel (mis oli kausikujuline) kõrgema ääreni ja see oli 5 cm. Veidi maad Kohila ristist Tallinna poole olid tee keskele kuhjatud üle meetrised kas kruusa või killustiku vallid, avaldaja oli selgitustes välistanud neist möödasõidu, mistõttu tunnistaja ei uurinud teed Kohila ristist edasi; tunnistajale antud suulise informatsiooni põhjal nädal enne ja nädal peale sündmust ei olnud Rapla politseile tulnud teateid autode vigastuste kohta.” Tunnistaja M.Pi ütlustega loeb kohus tõendatuks, et tunnistaja ei tea täpselt, kus õnnetus juhtus. Tunnistaja ütluste kohaselt juhtus õnnetus Järvakandist Tallinna poole sõites, teeparanduste piirkonnas Kohila risti lähedal „Viljandi maanteel ristumiskohas tee lõppes ja pärast seda algas hööveldatud teeparandus, pärast sealt sõitu sai auto kannatada; seal mõnda aega edasi algas täiesti üleskaevatud tee; õnnetus juhtus metsalõpu kandis või lagendiku alguses, ma ei pannud seda meetriga paika /.../ nägin, et asfalt lõppes järsku, sõitsin esiotsaga auku sisse, sõitsin sealt üle, auto hüppas pärast seda, peale õnnetust jäin seisma kuskil 100m + - 20 m kaugusel. Nägin eemal kruusavalli umbes 100 m ja see oli selgelt näha, see oli umbes poole meetri kõrgune keset teed. Kõmakas käis umbes nagu oleks kraavist läbi sõitnud. Sündmuskohta üle ei vaadanud.” Tunnistaja K.Espe ütluste kohaselt toimus nagu mingist servast allasõit, tunnistaja lõi pea lakke ära; tunnistaja ei pööranud ümbrusele õnnetuse toimumise järgselt tähelepanu. „Minu meelest tõesti sõitsime nagu kuskilt alla ja mingil hetkel olid rattad õhus.” Edasi selgitas tunnistaja, et ta täpselt siiski ei mäleta, kas rattad olid õhus, võib-olla olid. Seda kohta, kus õnnetus toimus, sõitjad vaatama ei läinud. Kostja esindajate kirjadega (tl 151-152, 154), AS vastustega sellele (tl 153, 155) ja tunnistaja AP ütlustega (tl 270-271) loeb kohus tõendatuks, et kostja järelpärimisele on teetööde teostaja projektijuht vastanud, et vaidlusalusel perioodil (10.juunil) oli Kohila poolt teeots freesitud, ülesse freesiti kogu remonditav lõik km 23,9-27,6; freesimata osalt freesitud osale üleminek (langus) oli tehtud 4-5 m pikkune, kaldenurka ei oska öelda, freesimise sügavus antud kohas oli umbes 18 cm; killustikuvall paiknes 10.juuni öösel km 26,1 -27,0 (Tallinn-Rapla suunal); 30 m enne freesitud pinda oli paigaldatud kiirust kuni 30 km/h piirav märk, mis kehtis kuni killustiku valli lõpuni (Rapla poolt tulles); ajavahemikul 10.-15.juuni vaidlusalusel teelõigul oli kaks üleminekut freesimata pinnalt freesitud pinnale, üks Tallinna pool lõigu otsas ja teine Rapla pool; teekatte paksuse muutused, sh freesimata osalt freesitud osale või madalamalt freesitud osalt sügavamalt freesitud osale kõikusid 10-28 cm ja olid teostatud sujuvalt; teeremondi lõigul ei esinenud 10.06.2006.a ebatasasusi ega auke sügavusega 12 cm; asfaldi freesimise alguse kohal kahel pool teed olid kaldtee märgid 686 (punavalge) ja antud märgid olid paigaldatud koheselt peale asfaltkatte freesimist. Tunnistaja käis isiklikult üle vaatamas, et freesitud teekatte lõiguotstes oli üleminek sujuv, 12 cm auke seal kindlasti polnud, freesitud kohal võisid sügavused olla maksimum 5 cm. Vaadates tl 148 asuvat pilti on tunnistaja öelnud, et pildi pealt tundub lohk järsk, kuid tegelikult ei olnud ja sõitmist ei seganud; killustiku fraktsioon oli 16-32 mm.

Analüüsides tunnistaja M.Pi ütlusi selle kohta, et õnnetus toimus enne kruusavalli ja AS töötaja A.P vastust ja tunnistajana antud ütlusi, et kruusavall paiknes 10.06.2006.a Tallinn-Rapla suunal 26,1-27,0 km, saab teha järelduse, et väidetav kahjujuhtum pidi toimuma Tallinnast kaugemal kui 27 km. Teetööde alguspunkt oli 27,6 km Tallinnast ja õnnetus sai seega toimuda teelõigul 27 – 27,6 km Tallinna-Rapla suunal. Tulenevalt AS vastusest nimetatud teelõigu ulatuses rohkem üleminekuid kui 27,6 km juures ei olnud enne kui Tallinnas 23,9 km kaugusel. E-kirjadega (tl 113-114) loeb kohus tõendatuks, et ekspertiisi teostajad soovisid saada A.Llt originaalfotosid, kuid ekspert viitas, et need on kostja valduses (tl 113-114). E-kirjadega (tl 190191) loeb kohus tõendatuks, et värvilist pildimaterjali on taotletud ka kostjalt. Samas ei anna originaalfotode puudumine alust väita, et CHB arvamuse tulemused oleks nende olemasolul olnud teistsugused, tegemist on hageja oletusega. Tõenditest nende kogumis teeb kohus järelduse, et sõiduki vigastused ei saanud tekkida ei kindlustusandjale esialgselt avaldatud kohas A (Tallinn Rapla 27,6 km-l) ega kohas B (Tallinn Rapla maantee 23,9 km-l) ega ka kahe koha vahelisel teelõigul teistel asjaoludel. Edasi analüüsib kohus, kas kindlustusvõtja rikkus oma kohustust esitada õiged andmed tahtlikult või rakse hooletuse vormis. ÜL p 8.6.3 teisele lausele ja VÕS § 452 lg 2 p-s 4 sätestatule vastav kindlustusjuhtumi asjaolude selgitamise kohustuse rikkumine kindlustusvõtja poolt on võimalik nii tahtluse kui raske hooletuse vormis, sidudes nendega erinevad tagajärjed ja tingimuse, et raske hooletus kohustuse täitmisel peab avaldama mõju kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamisele. Hageja leiab, et raske hooletusega ei saa olla tegemist juhul, kui kindlustusvõtja on õigeaegselt esitanud kogu endale teadaoleva informatsiooni, mida hageja on ka teinud. Kostja on väitnud, et hageja andis kindlustusjuhtumi kindlakstegemist ja kindlustusandja täitmiskohustust mõjutavate asjaolude kohta oluliselt ebaõigeid andmeid kui mitte tahtlikult, siis vähemalt raskest hooletusest. VÕS ei sätesta süü presumptsiooni olemasoleva kohustuse süülise rikkumise juhuks. Nimetatut tuleks eeldada tulenevalt VÕS § 103 lg-s 1 sätestatud rikkumise vabandatavuse regulatsioonist ja tsiviilvastutuse üldisest loogikast ja süsteemist. Seega tuleb eeldada kohustust rikkunud poole hooletust ka sellise vastutuse korral. Süü presumptsioon ei tähenda aga tahtluse või raske hooletuse eeldamist, mistõttu peab rikkunud pool tõendama üksnes seda, et ta ei olnud hooletu. Kohus on seisukohal, et asjas tuvastamist leidnud asjaoludest, mille kohaselt autol tuvastatud vigastuste tekkimisel autos sõitnud isikud ei vaadanud üle ega teinud tegelikult kindlaks kohta, kus õnnetus juhtus, võib teha järelduse, et õigete andmete esitamine kindlustusandjale ei olnudki võimalik. Kohus nõustub ka kostja seisukohaga, mille kohaselt vähemalt hageja raske hooletus seisnes selles, et kuigi sõiduki vigastuste ulatust arvestades pidi hageja sõiduki vigastumise tegelikest asjaoludest teadlik olema, avaldas hageja sellegipoolest kostjale sõiduki vigastumise asjaolude kohta tegelikest asjaoludes oluliselt erinevaid andmeid. Kuivõrd sündmus hageja poolt esile toodud asjaoludel toimuda ei saanud, ongi tegemist valeandmete esitamisega olulisel määral. Hüvitamisotsusega (tl 43-44) loeb kohus tõendatuks, et kostja ei tuginenud hüvitamisest keeldumisel ainult sellele, et M.P oleks näidanud ette vale sündmuskoha, vaid kostja keeldumise alus on laiem. Kostja on selgitanud hüvitamisotsuses, et avariilised vigastused ei ole tekkinud kasutaja poolt deklareeritud viisil. Kohus on seisukohal, et kuigi kindlustusvõtja on kindlustussuhtes nõrgem pool, on kindlustusandjal õigus keelduda hüvitise maksmisest, kui kostjale on antud valeinformatsiooni sündmuse asjaolude kohta ning seetõttu ei ole võimalik kindlaks teha kahju tekkimise tegelikke asjaolusid, kostja hüvitamiskohustust ja selle ulatust.

Nimetatud asjaolude kindlakstegemine on kostja oluline huvi, et välistada kindlustuspettuseid. Kuivõrd tõendamist on leidnud, et kahjujuhtum pidi toimuma muudel asjaoludel, ei saa välistada, et kahjujuhtum leidis aset hüvitamiskohustust välistavatel asjaoludel. Seega on kostja on põhjendatult keeldunud oma kohustuse täitmisest (VÕS § 101 lg 1 p 2) ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus leiab, et hagejal ei ole õigust saada kindlustushüvitist üldse, ei analüüsi kohus hageja väidetavat kahju üksikute kahju komponentide (hüvitis, autol tehtud remondi maksumus, liisingmaksed) ja viivis osas. Kohus ei analüüsi objektipäevikuid (tl 180-189), kuna need on loetamatud. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega hagi jääb rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal on õigus nõuda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ele Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.