Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Georgi Netrobtšuk kohustus 28. detsembril 2001. a. kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt tagastama laenusumma hageja pangakontole või sularahas. 6. mail 2002. a. maksis Georgi Netrobtšuk hageja pangakontole kostja eest laenu tagastamiseks 370.000 krooni ja viivise summas 5.000 krooni, mida kinnitab väljavõte nimetatu pangakontost. Pärast laenusumma kättesaamist ei ole hageja kostjale pretensiooni esitanud. Hageja ei ole tõendanud seisuga 6. mai 2002. a. mingeid võlasuhteid Georgi Netrobtšukiga Tähelepanuta tuleb jätta hageja esitatud dateerimata võlakiri kohustusega tagastada

summas 540.000 USD kohustusega tagastada kõik laenud 21. aprillil 2001. a. Ärikolledž täitis kõik kohustused 21. aprillil 2001. a., mida kinnitab hageja allkiri ja kuupäev, et leping on täidetud täies ulatuses. Kolmanda isiku Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS-i seisukoht Kolmas isik vaidles hagile vastu. Hagetav laenusumma on tegelikult võetud hagejalt Ärikolledži ja viimase seadusliku esindaja G. Netrobtšuki poolt. Laenud on hagejale tagastatud Ärikolledži ja G. Netrobtšuki poolt nõuetekohaselt ja vastavalt lepingutele. Nii tasus Ärikolledž hagejale raha 400.000 krooni tagastamiseks alljärgnevalt: 16. märtsil 2002. a. 150.000 krooni sularahas, 19. märtsil 2002. a. 75.000 krooni ja 22. mail 2002. a. 180.000 krooni maksekorraldusega nr. 245. Lisaks on Ärikolledž maksnud hagejale intresse, tehes talle J. Kelini vahendusel saadud laenu tagastamiseks koos intressidega makseid summas 846.399 krooni (lisaks eespoolnimetatud summadele on makstud 15. märtsil 2002. a. – 136.399, 50 krooni, 13. juunil 2002. a. – 80.000 krooni, 14. juunil 2002. a. – 75.000 krooni ja

Kostja (vastuhagis hageja) esitas 26. veebruaril 2007. a. vastuhagi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks. Poolte vahel oli sõlmitud 28. detsembril 2001. a. laenuleping, mille alusel hageja kohustus andma kostjale laenuks 550.000 krooni, ja

tehingule, sest ehituse jätkamiseks oli laenu vaja ja üliõpilastelt raha laekumine oleks toimunud 1. märtsil 2002. a. Georgi Netrobtšuki seletuse järgi korraldas tema kui Ärikolledži president H. Kaibõševilt laenu saamise isiklikul, tema rääkis laenu võtmisest ka J. Keliniga. J. Kelin töötas Ärikolledžis kommertsdirektorina ja oli Georgi Netrobtšuki alluv. H. Kaibõšev võttis õigeks, et raha laenuks andis ta tegelikult 700.000 krooni ja 70.000 krooni olid intressid, küll aga J. Kelini antud võlakirjad ei sisalda intresside kokkulepet. Poolte tegelik tahe oli suunatud sellele, et Ärikolledžil oli soov saada H. Kaibõševilt laenu ja H. Kaibõšev nõustus Ärikolledžile andma laenu füüsilise isiku vahendusel. Asjas puuduvad tõendid, et J. Kelinil oli soov igal juhul H. Kaibõševilt laenu saada. J.Kelin sai nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg. 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. TsK § 276 kohaselt võis laenaja, tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda laenulepingu rahatuse (s. t. laenulepingu kui TsK-i järgi reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist. H. Kaibõšev möönab, et laenu andmise eesmärk oli Äriakadeemia tegevusse investeerimine. Kuna Juri Kelini antud võlakirjade järgi ei ole kostja raha saanud, on võlakirjad rahatud. Vastuhagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna poolte vahel puudub laenusuhe, siis vastuhagi rahuldamine välistab põhihagi rahuldamise. Halit Kaibõševi ja Ärikolledži tegelik tahe oli suunatud sellele, et Halit Kaibõšev annab laenu Ärikolledžile, kuid füüsilise isiku vahendusel. Halit Kaibõševi ja Ärikolledži vahel on laenusuhe, seega jääb õiguslik hinnang andmata tõenditele, mis puudutavad Halit Kaibõševi ja Ärikolledži ning Juri Kelini ja Ärikolledži vahelisi suhteid. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata. J. Kelin ja maakohus on moonutanud H. Kaibõševi tahet lepingu andmisel, nagu tal oleks olnud eesmärk anda laenu Ärikolledžile. Hageja, kostja ja kolmas isik G. Netrobtšuk rõhutasid istungitel mitu korda, et H. Kaibõšev ei olnud nõus Ärikolledžile laenu andma. See tähendab, et tema tahe oli suunatud laenu andmisele just kostjale. H. Kaibõševi ja Ärikolledži vahel ei olnud sõlmitud ka käenduslepingut J. Kelini laenu käendamiseks. Seega H. Kaibõševi ja J. Kelini laenulepingud olid iseseisvad. Võlakirjade teksti kohaselt kinnitas J. Kelin raha kättesaamist. Laenu andmine J. Kelinile oli toimunud TsK § 272 lõike 2 reeglite järgi, millega tekkis J. Kelinil ka laenu tagastamise kohustus. J. Kelin ja G. Netrobtšuk kinnitasid, et hageja andis raha üle, s. t. lepingud ei olnud rahatud. J. Kelini ja Ärikolledži vahel oli sõlmitud omaette laenuleping, mille kohaselt kolledž kohustus tagastama laenu J. Kelinile, mitte H. Kaibõševile. Seaduse kohaselt pole tähtis, milleks J. Kelin laenas raha H. Kaibõševilt, kas oma isiklikuks tarbimiseks või edasilaenamiseks. H. Kaibõšev ei ole saanud ega vastu võtnud J. Kelini laenu tagastamist Ärikolledži poolt. Raha, mille Ärikolledž maksis H. Kaibõševile, oli Ärikolledži oma võla tagastamine, mis on tõendatud toimikus olevate laenulepingutega. Kaks kassaorderit, millega Ärikolledž proovis tõendada J. Kelini laenu tagasimaksmist H. Kaibõševile, on Ärikolledži poolt võltsitud. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu. Selgitades välja poolte tegelikku tahet, peab kohus arvestama mitte ainult hageja, vaid ka teiste tehinguosaliste tegeliku tahtega. Kolmanda isiku Georgi Netrobtšuki vande all antud seletus ja kostja ütlused kinnitavad, et kostjal ei olnud soovi raha laenamiseks. Laen oli vajalik Eesti-Ameerika

Äriakadeemiale. Kostja poolt antud allkirjadest ei ilmne tema poolt raha vastuvõtmine. Laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. Hageja ei ole esitanud taotlust mitte arvestada teatud dokumente tõendina ning ei ole soovinud ekspertiisi läbiviimist. Seega on alusetud väited selle kohta, et kassaorderid on võltsitud. Kolmandate isikute seisukohad Kolmas isik Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Georgi Netrobtšuk ei ole kaebusele kirjalikult vastanud. Kohtuistungil kinnitas see kolmas isik, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 5 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, sellest tulenevalt on tuvastamata asjas olulised asjaolud. Maakohus tuvastas otsuses, et Ärikolledž soovis raha laenuks saada ning hageja oli nõus seda laenama, kuid keeldus raha laenamast Ärikolledžile ning nõustus seda tegema üksnes füüsilisest isikust kolmanda isiku vahendusel. Veel tuvastas kohus, et laenulepingute sõlmimine ja raha üleandmine toimus kahel järjestikusel päeval ühtemoodi: kostja andis hagejale võlakirja, kolmas isik Ärikolledž andis sama summa kohta omakorda võlakirja kostjale, hageja pani raha lauale ja seejärel anti see üle Ärikolledži kassasse. Nendest faktidest järeldas maakohus, et Ärikolledžil oli tahe laenu saada ja hagejal oli tahe seda anda, et laenusuhe oli hageja ja Ärikolledži vahel, et kostjal ei olnud soovi laenu saada, et laenuraharaha kostjale üle ei antud ning et laenusuhet vaidluse poolte vahel ei tekkinud. Kolleegium maakohtu järeldustega ei nõustu. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluste laenulepingute tõlgendamisel tuleb kohaldada tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS-i § 61 ja 64, kuid kohaldas neid sätteid ebaõigesti. TsÜS § 61 lg. 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt peab tahteavaldus vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele; tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Kostja tahteavaldused sisalduvad kostja poolt hagejale antud võlakirjades, milles kostja kinnitab, et on võtnud hagejalt raha laenuks (tl. 11 ja 13). Kuna võlakirjades avaldub otseselt kostja poolt tehingu tegemise (raha laenuks võtmise) tahe, siis on tegemist otseste tahteavaldustega TsÜS § 62 lg. 2 mõttes. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus nende kostja poolt kirjas väljendatud otseste tahteavaldustega ei arvestanud või milliste asjaolude põhjal kohus otsustas, et kostja ei soovinud laenu saada ning et tema tahe ei vasta tema poolt tehtud otsestele tahteavaldustele. Sellest, et laenuraha vajas tegelikult Ärikolledž ning et kostja ei kavatsenud seda isiklikuks tarbeks kulutada, ei saa teha järeldust kostjal laenulepingute sõlmimiseks tahte puudumise kohta. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada vastuolu tema poolt hagejaga laenulepingu sõlmimisel tehtud tahteavalduse ja tema tegeliku tahte vahel. Isegi kui kostja sisimas ei soovinud hagejaga laenulepingut sõlmida, ei saaks sellega arvestada, sest lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 61 lõikes 4 sätestati, et tahteavaldust ei loeta isiku tahtega vastolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata. Kostja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks ta hagejale avaldanud, et ei soovi temaga laenulepingut sõlmida. Vastupidi, kostja on avaldanud, et sõlmis hagejaga laenulepingu, kuna soovis aidata Ärikolledžit, kes tegelikult raha vajas, kuid kellele kostja keeldus raha laenamast. Sellest tuleneb selgelt kostja tahe hagejaga laenuleping sõlmida. Lisaks sellele ei arvestanud kohus vaidluse poolte vaheliste laenulepingute tõlgendamisel aga ka hageja tahtega. Tuvastanud otsuses, et hageja ei nõustunud andma laenu

Ärikolledžile, kuid nõustus raha laenama kostjale, ei andnud kohus sellele asjaolule mingit hinnangut. Kirjeldatust nähtub aga, et hageja tahe oli suunatud just kostjale laenu andmisele ning et tahet anda laenu kolmandatele isikutele hagejal ei olnud. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja, et pidas kostjaga laenulepingu sõlmimisel silmas just seda, et kostjal oli vara, mille arvel oleks olnud võimalik laenu tagasi saada juhul, kui kostja ei oleks kohustust kohaselt täitnud. Hageja jaoks oli seega oluline see, kes on laenulepingu teiseks pooleks. Hageja ja kostja ühine tahe realiseerus kostja poolt hagejale väljastatud võlakirjades. Seejuures ei ole pooltevahelise tehingu olemasolu üle otsustamisel oluline see, millisel eesmärgil kostja hagejalt raha laenas, kuna niisugusest asjaolust ei ole laenulepingust õiguste ja kohustuste tekkimist vastavalt TsK § 272 lõikele 1 sõltuvusse seatud. Et vaidluse poolte ühiseks tahteks oli nendevahelise laenusuhte loomine, nähtub sellestki, et oma eesmärgi, mida kostja hagejalt laenu võttes silmas pidas, realiseeris ta hagejalt saadud raha Ärikolledžile ja Georgi Netrobtšukile edasi laenates (tl. 21 ja 22). Ebaõige on ka maakohtu järeldus, nagu oleksid võlakirjad, mille alusel hageja on kostja vastu nõude esitanud, rahatud. Eespooltoodust nähtub, et vaidluse pooled ja kostja ning kolmandad isikud sõlmisid paralleelsed laenulepingud, mille tulemusena kostja pidi hagejalt laenatava raha omakorda laenama kolmandatele isikutele. Kohus tuvastas, et hageja laenuraha ka tegelikult kostja juuresolekul üle andis ning et seejärel maksti see Ärikolledži kassasse. Et kolmanda isikuga sõlmitud laenulepingute kohaselt oli kostjal kohustus anda raha kolmandatele isikutele ja et hagejalt saadud raha neile kostja juuresolekul ka tegelikult üle anti, siis täideti sellega kostja nõusolekul tema kohustus kolmandate isikute ees ja poolte vahelise laenulepingu rahatusest ei ole põhjust kõnelda. Et niisugune täitmine toimus kostja tahtel, järeldub lisaks sellele, et raha maksti kostja juuresolekul ja tema teadmisel, sellestki, et kostja ja kolmandate isikute vahelistes laenulepingutes kokku lepiti, et kolmandad isikud tagastavad kostjalt laenuks saadud raha, makstes selle hagejale. Lõpuks on kostja vaidlusalustes võlakirjades (tl. 11 ja 13) isegi kinnitanud, et on raha hagejalt saanud. Ainuüksi sellest, et kostja sularaha oma kätte ei võtnud, ei saa järeldada, nagu ei oleks ta laenulepingu järgi raha saanud. Vaidlusaluseid laenulepinguid ei ole kostja seaduses sätestatud alustel tühistanud, samuti ei ole ta väitnud, nagu oleksid need tehingud mingil seaduses sätestatud alusel tühised. Eespooltoodust nähtub, et vaidlusaluste võlakirjade alusel on hageja ja kostja vahel laenusuhe tekkinud. Kuna maakohus niisuguse suhte tekkimist eitas, siis ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada fakte, millest võiks järeldada kostja võlga või selle puudumist. Hindamata on tõendid, mis pooled ja kolmandad isikud on esitanud oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta käivate väidete ja vastuväidete tõendamiseks. Ringkonnakohtul ei ole võimalik neid tõendeid hinnates tuvastada olulisi faktilisi asjaolusid selle kohta, kas kostja laenulepingust tulenev kohustus on täidetud, kuna apellatsioonikohtu otsuses suures mahus tõendite esmakordse hindamise ja uute asjaolude tuvastamise korral oleks ebaproportsionaalselt piiratud poolte võimalust otsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ja sellest tulenevalt kaotaksid pooled üldse võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Kohtukulud tuleb jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Iko Nõmm

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.