Tsiviilasja number
2-05-19713
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
02. oktoober 2007, Tallinn
Tsiviilasi
OÜ Lokris AT hagi Astrid Ansipi ja Urmas Ansipi vastu solidaarselt 620 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Astrid Ansipi ja Urmas Ansipi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Lokris AT (registrikood xxxxxxxx, asukoht x), esindaja Tiit Kull, kostjad Astrid Ansip (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x) ja Urmas Ansip (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja vandeadvokaat Sven Sillar
Jätta Harju Maakohtu 30.04.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Ferroline Grupp ja Astrid Ansip 01.07.2003 laenulepingu nr 2/03, mille alusel laenas laenuandja kostjale 100 000 krooni. Lepingu
kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 31.12.2003 ja intressidena pidi kostja maksma laenuandjale 10% aastas. 10.07.2003 sõlmisid OÜ Ferroline Grupp ja Astrid Ansip laenulepingu nr 3/03, mille alusel laenas laenuandja kostjale 200 000 krooni. Lepingu kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 09.07.2004 ja intressidena pidi kostja maksma laenuandjale 10% aastas. Vastavalt lepingupoolte kokkuleppele kanti laenusumma laenu andmisel OÜ Sipson Veod pangaarvele. Laenulepingu nr 3/03 täitmise tagamiseks sõlmis laenuandja 10.07.2003 käenduslepingu Urmas Ansipiga. Hageja omandas nõude kostjate vastu OÜ-ga Ferroline Grupp sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Kostjaid on nõude loovutamisest teavitatud. Kuna Astrid Ansip ei ole võetud laenusid tagastanud ega tasunud kokkulepitud intresse ning Urmas Ansip ei ole vaatamata hageja nõudmistele täitnud käenduslepinguga võetud kohustusi, palus hageja mõista Astrid Ansipilt välja 01.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 2/03 alusel põhivõlgnevuse 100 000 krooni, intressid summas 25 000 krooni ja viivised summas 155 000 krooni. 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 ja Urmas Ansipiga sõlmitud käenduslepingu alusel palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevuse 200 000 krooni, intressid 50 000 krooni ja viivised 370 000 krooni. 12.04.2007 toimunud kohtuistungil loobus hageja 01.07.2003 sõlmitud lepingu nr 2/03 alusel võlgnevuse sissenõudmisest ja palus 10.07.2003 sõlmitud lepingu nr 3/03 alusel mõista kostjatelt välja solidaarselt põhivõlgnevuse 200 000 krooni, kokkulepitud intressid 20 000 krooni ja viivised summas 400 000 krooni. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole Astrid Ansip 01.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 2/03 alusel laenuandjalt raha saanud. Tehing jäi täitmata, kuna lepingupooled jõudsid kokkuleppele uue ja mahult suurema laenulepingu sõlmimiseks lähiajal. Laenulepingule lisatud kirje “raha kätte saanud” ei ole kirjutatud kostja poolt. 10.07.2003 leping nr 3/03 on kostjate sõnul sõlmitud laenuandja ja OÜ Sipson Veod vahel. Astrid Ansip on nimetatud lepingu allkirjastanud OÜ Sipson Veod juhatuse liikmena. Sama kuupäeva kandval käenduslepingul ei ole Urmas Ansipi allkiri. 12.04.2007 kohtuistungil asusid kostjad positsioonile, et 10.07.2003 sõlmitud lepingu nr 3/03 järgi on laenusaajaks siiski Astrid Ansip, kuid lepingus puudub laenusaaja nõusolek selleks, et laenusumma kantakse üle OÜ-le Sipson Veod. Järelikult ei ole Astrid Ansip laenu saanud ja hageja nõue kostjate vastu on seetõttu alusetu. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi ja mõistis välja Astrid Ansipilt ja Urmas Ansipilt OÜ Lokris AT kasuks solidaarselt 620 000 krooni ja menetluskuludena riigilõivu 32 000 krooni. Kohus tugines otsuse tegemisel VÕS §-dele 396 lg 1, 397 lg 1, 80 lg 1, 142 lg 1, 143 lg 1, 145 lg 1 ja lg 2. Kohus viis kostjate taotlusel läbi käekirja ekspertiisi, kuna kostjad väitsid, et Astrid Ansip ei ole 10.07.2003 sõlmitud lepingut nr 3/03 üldse alla kirjutanud ega Urmas Ansip ei ole kunagi allkirjastanud käenduslepingut. 27.11.2006 koostatud ekspertiisiakti nr DK-037406/6177 kohaselt jõudsid eksperdid kategooriliselt jaatavale arvamusele, et 10.03.2003 sõlmitud laenulepingule nr 3/03 kirjutas alla Astrid Ansip ja samal kuupäeval sõlmitud käenduslepingu allkirjastas Urmas Ansip. Peale ekspertiisi tulemuste selgumist, asusid kostjad seisukohale, et 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 järgi on laenuvõtjaks siiski Astrid Ansip, kuid nimetatud lepingu alusel kanti laenusumma ilma laenusaaja nõusolekuta üle OÜ-le Sipson Veod. Seega taandus vaidlus küsimustele, kas 10.07.2003 laenulepingu nr 3/03 sõlmimisel oli lepingupoolte vahel
2(5)
kokkulepe, et laenatud rahasummad kantakse üle OÜ Sipson Veod arveldusarvele. Kohtu hinnangul sai nimetatud küsimusele vastata jaatavalt. Asjaolule, et OÜ Ferroline Grupp ja Astrid Ansipi vahel oli kokkulepe selle kohta, et 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 alusel kostjale laenatud rahasummad kantakse üle OÜ Sipson Veod arveldusarvele, viitas kohtu arvates esmalt poolte vahel vaidlustamata asjaolu, et OÜ Ferroline Grupp on kandnud OÜ-le Sipson Veod üle kolme osamaksena kokku 200 000 krooni ja viidanud tehtud maksekorraldustes 10.07.2003 sõlmitud laenulepingule nr 3/03. Väiteid või tõendeid selle kohta, et tehtud makseteks oleks peale laenulepingu nr 3/03 muu alus, ei ole kohtule esitatud. Lisaks selle kinnitas OÜ Sipson Veod kasuks sõlmitud kokkulepet ka asjaolu, et Astrid Ansip ei esitanud üheltpoolt laenusaajana ja teiselt poolt OÜ Sipson Veod juhatuse liikme ja osanikuna mingeid vastuväiteid raha laekumisele äriühingu arvele. Raha kasutati ettevõtte majandustegevuses ega ole väidetavalt alusetu ülekandena laenusaajale tagastatud. Kostjad ei vaielnud vastu hageja väitele, et OÜ Sipson Veod majandusseis ei olnud laenu andmise hetkel kiita ning seetõttu nõustus hageja laenama raha üksnes tingimusel, et selle tagastamiseks on väljaspool laenuandja ja OÜ Sipson Veod vahelisi suhteid kohustatud isiklikult Astrid Ansip ning seda kohustust käendab Urmas Ansip. Eelneva põhjal ei ole kohtu jaoks veenvad Astrid Ansipi paljasõnalised väited, et 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 p-le 1 lisatud käsikirjaline tekst ei kajasta lepingupoolte tegelikke kavatsusi. Tehingu asjaolude välja selgitamiseks muude tõendite kogumisega ei ole pooled soostunud. Eeltoodu põhjal mõistis kohus kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevuse 200 000 krooni. Kohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt intresside tasumist üksnes kuni kokkulepitud laenu lõpliku tagastamise tähtajani 09.07.2004, kuna pooltevaheline laenuleping oli tähtajaline. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Laenu kokkulepitud ajaks tagastamata jätmisel kaotas kostja laenatud raha kasutamise aluse ja on rikkunud lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest ei ole hagejal enam intressi arvestamiseks õiguslikku alust ning tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega mõistis kohus kostjatelt 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 p 3 ja 10.07.2003 sõlmitud käenduslepingu p 3 alusel solidaarselt intressidena välja 20 000 krooni. Kohus ei nõustunud kostjate poolt viiviste väljamõistmisele esitatud vastuväidetega ning mõistis välja kostjatelt viiviseid hageja poolt nõutud määras. Pooled ei vaielnud selle üle, et laenu tagasimakse kohustust on rikutud ning et selle eest oli laenulepingu p-s 3 ette nähtud viivise arvestamine 0,75% päevas. Kostjad ei väitnud ka, et nad rikkumise eest ei vastuta. Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ei ole vaidluse all. Hagejapoolse viivise arvestuse kohaselt moodustavad 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu nr 3/03 järgi maksmisele kuuluvad viivised kokku 1 600 000 krooni. Hageja vähendas sissenõutavate viiviste summat ja palus mõista kostjatelt viivistena välja 400 000 krooni. Kostjad ei seadnud hagejapoolse viiviste arvestuse õigsust kahtluse alla. Kohtu hinnangul ei olnud 400 000 krooni suurune viivis hageja eeldatava kahjuga võrreldes ülemäära suur, arvestades seda, et 10.07.2003 esialgselt üheks aastaks antud 200 000 krooni suurune laen on kuni tänaseni täies ulatuses tagastamata. Kohus ei pidanud seetõttu võimalikuks kasutada VÕS § 162 lg-s 1 antud võimalust viiviste vähendamiseks. Andmeid võlasuhte osaliste varalise olukorra või ühegi muu tähelepanuvääriva huvi arvesse võtmiseks kohtule ei esitatud. Asjaolu, et kostjad on kantud maksehäire registrisse, ei väljenda kostjate varalist olukorda, vaid võetud kohustuste täitmise distsipliini. Kohus arvestas, et hageja on lepingu järgi tegelikult sissenõutavaks muutunud viivist oluliselt vähendanud ning mõistis välja kostjatelt 400 000 krooni suuruse viivise.
3(5)
Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad tühistada kohtuotsus osaliselt ning vähendada Astrid Ansipilt ja Urmas Ansipilt välja mõistetud viivist põhivõla suuruseni ehk siis 200 000 kroonini. Kostjad leiavad, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole OÜ Ferroline Grupp kunagi täitnud 10.07.2003 laenulepingust tulenevat kohustust anda Astrid Ansipile laenu 200 000 krooni. Küll aga tasus OÜ Ferrolin Grupp 200 000 krooni OÜ Sipson Veod arveldusarvele. Väidetavalt oli selle makse tegemise aluseks 10.07.2003 laenulepingus laenuandja (s.o hageja õiguseellase) poolt omakäeliselt kirjutatud tekst, millele oli lisatud ainult laenuandja allkiri. Astrid Ansipi allkirja sellel laenulepingu muudatusel-täiendusel ei ole. Astrid Ansipi väidetel ei ole tema laenulepingusse sellise muudatuse tegemiseks omapoolset nõusolekut kunagi andnud. Kohus jättis argumenteeritult võtmata seisukoha selles, et lepingu täiendus-muudatus oli kirjutatud ja allkirjastatud üksnes laenuandja poolt. Materjalidest ei nähtu, et Astrid Ansip oleks andnud omapoolse nõusoleku juriidiliselt temale antava laenu ülekandmiseks tema kontrolli all olevale äriühingule. Kostjad on seisukohal, et kohus ignoreeris lepingupoolte endi poolt laenulepingule antud tõlgendust, kuigi VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Laenuandja OÜ Ferroline Grupp 2003 aasta majandusaasta aruandest nähtub üheselt arusaadavalt, et äriühing ei ole sel aastal andnud laenu Astrid Ansipile, küll on aga antud 200 000 krooni OÜ-le Sipson Veod. Seega ei ole OÜ-le Sipson Veod ülekantud 200 000 krooni ka laenuandja arvates seotud füüsilise isiku Astrid Ansipiga vaid tegemist oli muu õigussuhtega. Kostjad leiavad, et nimetatud asjaolude sisulise tähelepanuta jätmise tõttu asus maakohus ka ekslikule seisukohale, justkui olnuks OÜ-le Sipson Veod ülekantud rahasummade näol tegemist Astrid Ansipiga sõlmitud laenulepingu täitmisega. Kostjatele jääb arusaamatuks, kuidas sai OÜ-le Sipson Veod antud 200 000 krooni suuruse laenu pealt nõuda 400 000 krooni viivist. Kostjad palusid kohtul vähendada ebamõistlikus suuruses viivist. Riigikohus on õiguse ühetaolise kohaldamise huvides pidanud võimalikuks TsK kohaldamisel (§ 194 lg 1) rakendatavad põhimõtted lugeda kehtivateks üldiselt leppetrahvi vähendamisel VÕS § 162 järgi. Riigikohus on leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisnõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Võlausaldaja peab suutma tõendada, et tal tekkis enam kahju, kui seda on võlgnetavalt summalt arvestatud seadusliku viivise korral. Kostjad leiavad, et viivisnõue ei tohtinuks kehtiva kohtupraktika kohaselt ületada põhivõla suurust. Vastustaja seisukoht OÜ Lokrist AT ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 30.04.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud ja kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna kohtukolleegium täiesti nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et kaebuse läbivaatamisel tuleb aluseks võtta
4(5)
esimese astme poolt tuvastatud faktilised asjaolud, sest puuduvad kahtlused vastava tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse kohta. Selliseid väiteid pole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Maakohus tuvastas õigesti otsuses nimetatud tõendite alusel, et 10.07.2003 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli poolte vahel kokkulepe, et laen kantakse üle OÜ Sipson Veod arveldusarvele. See nähtub ka lepingupunktist nr 2, mille kohaselt võeti laen majandustegevuse arendamiseks. Asjaolu, et lepingus osa tekstist on kirjutatud käsitsi, ei muuda selle sisu, vaid pigem kinnitab pooltevahelist kokkulepet laenu ülekandmiseks OÜ-le Sipson Veod. Mingeid tõendeid pole kostjad selle kohta esitanud nagu oleks käsikirjaline tekst lepingule kirjutatud hiljem. Leping on p 6 kohaselt koostatud kahes eksemplaris, millised mõlemad võrdse juriidilise jõuga. Kostja ei ole esitanud oma lepingu originaali, millel puuduks vaidlusalune käsikirjaline tekst. Kostja A. Ansip kinnitas eelistungil, et üks eksemplar jäi tema kätte (t.l.92). Kostjad on esitanud hagile kõikvõimalikke paljasõnalisi vastuväiteid, s.h. ka väitnud, et vaidlusalustel lepingutel ei ole nende allkirjad. Need väited on ümber lükatud käekirja ekspertiisiga (t.l.68-69,80-81). Ka lepingupoolte hilisem käitumine on kooskõlas sõlmitud laenulepinguga. Seega on maakohus arvestanud ka VÕS §-s 29 lg 5 p 3 sätestatuga. Maakohus on faktilised asjaolud õigesti tuvastanud ning sellest tulenevalt kohaldanud õigesti ka materiaalõigust. Alternatiivse nõudena on apellandid palunud vähendada viivist vähemalt põhivõla suuruseni ja on oma põhjendustes tuginenud Riigikohtu lahendile 3-2-1-66-05. Nimetatud lahendile tuginemine ei ole põhjendatud, kuna nimetatud lahendis tuli kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Antud asjas on laenuleping sõlmitud aga võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Maakohus on viivise väljamõistmisel õigesti tuginenud võlaõigusseaduse sätetele. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks pidas õigeks välja mõista viivised summas 400000,00 krooni. Kuna leppetrahvi vähendamist antud asjas taotles kostja, siis pidanuks tema ka tõendama, et leppetrahvi suurus on ebaproportsionaalne. Ebamõistlikult suur oleks viivise nõue 1000 viivitatud päeva eest summas 1 600 000,00 krooni nagu õigesti viitab hageja. Hageja juba ise vähendas viivisenõuet neli korda. Võlaõigusseadusest ei tulene, et viiviseid saakski olenemata asjaoludest, mõista välja vaid põhivõla ulatuses. Maakohus arvestas ka seda, et kostjad ei ole asunudki kohustust täitma. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.