Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tulemist intressi

Inkassoteenuse tasu võlgnevus tuleneb kostja poolt kohustuse mittetäitmisest. Hageja loovutas 01.02.2005.a võlanõude kostja vastu AS-ile , kes menetles nõuet kuni 04.08.2005.a. Seoses nõude tagasiloovutamisega hagejale esitas AS hagejale teenustasu nõude summas 6000 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista intressi 4500 krooni, viivise 127 050 krooni, leppetrahvi 1650 krooni ja inkassoteenuse tasu 6000 krooni, kokku 139 200 krooni.

Kostja vastuväited hagile Kostja tunnistas hagi intresside ja leppetrahvi osas. Viivist on hageja arvestanud valest ajahetkest. Samuti saab viivist nõuda kuni enampakkumise päevani. Viivise summat palus kostja vähendada hagiavalduses nõutud summast 10 000 kroonini. Viivis on ebamõistikult suur. Kostja on kaotanud nii töö- kui elukoha. Nõutud summas viivise väljamõistmine paneb ta raskesse majanduslikku olukorda. Inkassoteenuse tasu nõudele vaidleb kostja vastu, kuna ta ei ole saanud inkassost ühtegi kirja. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on pooled sõlminud 14.03.2003.a laenulepingu, mille punkti 2.1 kohaselt andis hageja kostjale laenu 100 000 krooni tähtajaga 12 kuud. Vastavalt laenulepingu punktile 2.2 kehtestasid pooled laenuintressiks 4,5 % laenujäägilt kuus. Lepingu punkti 3.3 kohaselt tuleb laenusaajal lepingus toodud maksete, sealhulgas laensumma tagastamise, intressi, trahvide ja muude lepingus toodud summade, tähtaegselt maksmata jätmise korral, maksta viivist 0,15 % järelejäänud laenusummalt ja tasumata intressidelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Laenulepingu punktis 5.1 kohustus laenusaaja teatama laenuandjale kolme kalendripäeva jooksul alljärgnevatest muudatustest: laenusaaja aadressi muutmine; avalduse esitamine kohtusse laenusaaja pankroti väljakuulutamiseks; teised muudatused ja asjaolud, mis võivad mõjutada laenulepingu täitmist laenusaaja poolt. Laenulepingu punkt 5.2 sätestas, et lepingu punktis 5.1 ette nähtud teatamiskohustuste mittetäitmise või mitteõigeaegse täitmise korral on laenuandjal õigus laenusaajalt sisse nõuda leppetrahv 4,5 % tasumisele kuuluvast laenujäägist koos laenuprotsendiga. 27.03.2007.a sõlmisid pooled hüpoteegi seadmise lepingu, millega kostja seadis hageja kasuks temale kuuluvale korteriomandile aadressil XXX hüpoteegi summas 100 000 krooni, intressimääraga 54 % aastas ja kõrvalnõuete suurusega 33 000 krooni. Lepingu kohaselt tagati hüpoteegiga kõik hageja nõuded, mis tulenevad poolte vahel 14.03.2003.a sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, samuti poolte vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest, sealhulgas tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, samuti nende nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvis, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusametile. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei tagastanud võlga tähtaegselt ning kostjale kuuluv korteriomand aadressil XXX müüdi täitemenetluses võlgnevuse katteks 15.02.2006.a. Tallinna kohtutäitur Katrin Velleti jaotuskavast nähtub, et korter müüdi 585 000 krooni eest. Samuti ilmneb jaotuskavast, et enampakkumisel saadud tulem otsustati jaotada järgmiselt: täitekulud 12 177,30 krooni ning hageja sissenõude katteks 288 850 krooni, millest põhivõla katteks 100 000 krooni, intresside katteks 155 850 krooni ja kõrvalnõuete katteks 33 000 krooni. Kostjale kuulus tagastamisele 283 972,70 krooni. Kohus leiab, et kuigi hageja tugineb hagiavalduses muuhulgas asjaolule, et kohtutäitur ei ole kõiki nõudeid jaotuskavas arvestanud, ei ole hagiavaldus suunatud jaotuskava vaidlustamisele, vaid hüpoteegiga tagamata võlgnevuse väljamõistmisele. Kostja ei vaielnud vastu intressi ja leppetrahvi nõudele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Seega tuleb hagi selles osas rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 4500 krooni ja leppetrahv 1650 krooni.

Kohus leiab, et inkassoteenusele kantud kulutuste hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Hageja ei ole tõendanud, milliseid tegusid on inkassoteenuse osutaja teinud võla sissenõudmiseks. Hageja on selle nõude tõendamiseks esitanud arve summas 6000 krooni, mille AS on esitanud hagejale juriidilise teenuse osutamise eest ning maksekorralduse, millest nähtuvalt on hageja tasunud AS-ile 5000 krooni. Ainuüksi nimetatud arve aga ei kinnita, et AS oleks ka reaalselt mingeid tegusid teinud võla sissenõudmiseks. Seega tuleb inkassoteenuse tasu hüvitamise nõude osas jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et jaotusettepanekus arvestatud kõrvalnõuete puhul on tegemist viivistega. Asja materjalidest ilmneb, et hageja nõuab viivist põhivõla tasumisega viivitamise eest. Kohus leiab, et hageja viivisearvestus on ebaõige. Kuna esimene maksetähtpäev oli lepingule lisatud graafiku järgi 14.04.2003.a, siis tuleb alustada viivisearvestust 15. aprillist 2003.a. Tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 56 lg 3 arvestatakse viivist kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni. Seega saab viivist arvestada kuni 15.02.2006.a. Arvestades viivist 0,15 % päevas tasumata põhivõlalt, tuleb viivise suuruseks 155 700 krooni. Riigikohus on 14.06.2005.a otsuses nr 3-2-1-66-05 leidnud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Käesoleval juhul on kostja palunud viiviseid vähendada. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Seega puudub alus välja mõista põhivõlga ületavat viivist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et ta majanduslik olukord on raske. Seega puudub alus viivist vähendada alla põhivõla. Kuna hageja on saanud viiviste katteks 33 000 krooni, siis tuleb täiendavalt kostjalt hagejale välja mõista viiviseid 67 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 73 150 krooni. Harju Maakohtu 10.04.2006.a määrusega keelati hagi tagamiseks kohtutäitur Katrin Velletil kohtutäituri arveldusarvelt nr XXX aktsiaseltsis SEB Eesti Ühispank kostjale tulemi väljamaksmine 139 200 krooni ulatuses täiteasjas nr 031/2005/328. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna hagi jääb osaliselt rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine vastavas osas tühistada. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on

võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta võrdsetes osades poolte kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.