2-06-1673/29 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

tasumises viivisemääraga 0,2 % päevas, mida arvestatakse kuni laenusumma lõpliku tasumiseni. Tulenevalt laenulepingutest, VÕS § 76 lg-test 1 ja 3 palus hageja kostjalt välja mõista 415 000 krooni põhivõlga ning intressi ja viivised 10.09.2006 seisuga (intressivõlgnevus 168 525 krooni ja viivisevõlgnevus 212 480 krooni), kokku 796 005 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei ole pooled laenulepinguid sõlminud, vaid tegemist on lepinguprojektidega, mille alusel kostjale ei ole raha üle antud. Lepingu p-s 4.1 on märgitud, et leping jõustub poolte poolt allakirjutamise momendist. Hageja ei ole lepingudokumente üldse allkirjastanud. Pooled pidasid 10.06.2005 läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks 280 000 krooni laenamise kohta, kuid pärast kostja poolt lepingudokumentide allkirjastamist selgus, et hagejal ei ole siiski rahalisi vahendeid lepingus nimetatud ulatuses kostjale üle anda. Kostja ei nõustunud ka pärast allkirjastamist lepingus märgitud intressimääraga. Pooled jätkasid läbirääkimisi ja vormistasid sama lepinguprojekti põhjale uue laenulepingu teistsuguse intressiga, kuid ka selle lepingu projekti allkirjastas vaid kostja. Kostjale esitatud ärakirjale on hageja allkiri lisatud pärast ärakirja tegemist. Hageja ei ole kordagi kostjalt nõudnud laenulepingu täitmist ega esitanud ka tõendeid selle kohta. Kostjale jäi arusaamatuks, miks arvestab hageja hagi lisas nr 2 laenusummasid 21.01.2001 dateeritud lepingu järgi. Kostja tugines laenulepingu rahatuse tõendamisel asjaolule, et hagejal puudusid rahalised vahendid sellises suuruses laenu andmiseks. Hageja on küll pangaarvelt välja võtnud sularaha, kuid kostjale teadaolevalt kasutas ta seda välisreisi finantseerimiseks. 04.09.2006 esitas kostja hagejale ja kohtule 10.06.2005 laenulepingute tühistamise avalduse, kuigi tegi avalduses reservatsiooni, et ta ei ole vastavaid tehinguid teinud, kuid ekslikult antud allkirju võidakse tõlgendada tehingu sõlmimisena. Samuti vaidles kostja vastu kõrvalnõuetele seoses põhinõude aluse puudumisega, kuid kui kohus loeb tõendatuks laenulepingu sõlmimise või raha kostjale üleandmise, siis palus kostja vähendada hagetavaid viiviseid ja intresse kuni seaduses ettenähtud viivisemäärani. Viivised ja intressid on ebamõistlikult suured ja kostja on tõendanud, et tal puudus tahe sellistel tingimustel intressi- ja viivisekokkulepete sõlmimiseks. Kohtuistungil leidis kostja, et ta ei ole lepingut allkirjastanud, kostja allkiri on võetud valgele paberile ja hiljem lisatud sellele lepingu tekst. Maakohtu 13.11.2006 otsus ja 09.02.2007 täiendav otsus Harju Maakohus rahuldas 13.11.2006 otsusega hagi ning mõistis Gunnar Urbilt Aivo Sauna kasuks välja 507 090 krooni (põhivõlg 415 000 krooni ja intress 92 090 krooni). 09.02.2007 täiendavas otsuses leidis Harju Maakohus, et kokku on hagejal õigus nõuda kostjalt 702 754,45 krooni tasumist (põhivõlg 415 000 kr + viivis 212 480 kr + intress 280 000 krooni suuruselt laenusummalt 56 280 kr + intress 135 000 krooni suuruselt laenusummalt 18 994,45 kr). Kohtuotsusega on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 507 090 krooni ning seega tuleb täiendava otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõista 195 664,45 krooni. Kohus otsustas, et TsMS § 162 alusel tuleb kõik kohtukulud jätta kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas tegemist on poolte vahel sõlmitud lepinguga või läbirääkimiste käigus koostatud lepingu projektiga, samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hageja ja kostja on lepingu allkirjastanud ning kas hagejal oli võimalik lepingus näidatud summas kostjale laenu anda. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning see on kehtiv. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja 2(9)

leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Seega on oluline tuvastada, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Kohtule on esitatud laenuleping. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et pooled pidasid 10.06.2005 läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks, koostatud oli ka vastav laenulepingu tekst, seega saab öelda, et hageja on esitanud pakkumuse. Hageja ei eita pakkumuse tegemist. Kostja nõustumus ehk tahteavaldus, millega ta võttis endale lepingust tulenevad kohustused, võib TsÜS § 68 järgi olla nii otsene, kaudne kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Kostja on oma esimeses vastuväites omaks võtnud asjaolu, et ta allkirjastas lepingu teksti. Kohtu hinnangul saab allkirja andmist käsitleda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Kostja on küll hilisemalt esitanud vastuväited selle kohta, et tema ei allkirjastanud lepingu teksti, kuid ei ole esile toonud TsMS § 231 lg-s 3 toodud eeldusi omaksvõtu tagasivõtmiseks. Kostja esindaja ei osanud ka kohtuistungil selgitada vahet allkirjastatud lepinguprojektil ja allkirjastatud lepingul. Kohus pidas vajalikuks märkida, et iseenesest ei välista võlaõigusseadus ka olukorda, kus lepingu allkirjastab vaid kohustatud pool. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seega saab lepingu vormistada näiteks kahes eksemplaris selliselt, et vastastikku antakse üle vaid vastaspoole poolt allkirjastatud lepingu eksemplar, seega siis leping, kus on vaid ühe poole allkiri. Lepingu sõlmimisel ei pea pooled lepingut allkirjastama üheaegselt. TsÜS § 69 lg 3 järgi saab tahteavaldusi, mis on pooltele siduvad, teha ka sidevahendite kaudu jm moel eemalviibijale. Kostja vastuväited, et tegemist on lepinguprojekti, mitte pooltele siduva lepinguga, on ainetud. Kostja selgitused selle kohta, et ta on kaks korda järjest allkirjastanud oma tahte vastaselt laenulepingud 135 000 krooni ja 280 000 krooni laenamiseks ega saanud allkirjastamise ajal aru, et tegemist ei ole projektiga ning ta võtab sellega endale kohustuse, ei ole mõistlikud. Sellest, et kohtule on esitatud kaks lepingut, mis on mõlemad kostja poolt alla kirjutatud, järeldas kohus, et tegemist on kahe eraldiseisva lepinguga. Samuti on kostja väited selle kohta, et ta ei ole lepingule alla kirjutanud, vastuolus kostja enda käitumisega ja laenulepingu tühistamisavalduse esitamisega. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 leidnud, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, mistõttu ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Seda seisukohta tuleb siiski tõlgendada selliselt, et kostjal on õigus tõendada, et hagejal üldse puudusid rahalised vahendid laenulepingu täitmiseks, kuid mitte selliselt, et hagejal küll olid rahalised vahendid laenulepingu täitmiseks, kuid ta ei kasutanud neid rahalisi vahendeid laenulepingu täitmiseks, vaid muul otstarbel. Hageja on kohtule esitanud oma pangakonto väljavõtted, kust nähtub, et hagejal oli piisavalt rahalisi vahendeid kohtule esitatud laenulepingute täitmiseks. Kostja käsitlus selle kohta, et hageja kasutas oma raha teisel eesmärgil, ei ole asjakohane. Kohtule esitatud laenulepingutest nähtub, et hageja on kostjale 10.06.2005 andnud laenu 280 000 krooni intressiga 3 % kuus ja 135 000 krooni intressiga 2,1 % kuus. Pooled on kokku leppinnud ka laenu tagastamise tähtaja. Hagi esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg saabunud, järelikult oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu. Kohtule esitatud hageja kirjast kostjale nähtub, et hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja 3(9)

rahalise kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks oma kohustust täitnud. VÕS § 396 lg 1 järgi on kostja kohustatud laenulepingu järgi saadud raha hagejale tagasi maksma. VÕS § 397 lg 1 teise lause järgi on hageja õigustatud saama intressi, sest pooled on selles kokku leppinud. Hageja on esitanud kohtule intresside arvestuse. Kohus möönis, et laenu ja intresside arvestuse kohta koostatud dokumendil on küll ühel real märgitud laenuleping 25.01.2001, kuid järgnevas tabelis on üheselt arusaadavalt toodud välja laenu põhisumma ja tasutava intressi arvestus summalt 135 000 krooni. Harju Maakohus rahuldas TsMS § 448 lg 1 p 1 alusel hageja taotluse täiendava otsuse tegemiseks, milles hageja palus mõista kostjalt tema kasuks välja põhivõlg ja kõrvalnõuded vastavalt 14.09.2006 hagi suurendamisele, kokku 796 005 krooni. Harju Maakohus nõustus hagejaga, et kohus on jätnud lahendamata kõrvalnõude suurendamise hagiavalduse, ning mõistis 09.02.2007 täiendava otsusega kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 195 664,45 krooni. Täiendava otsuse põhjenduste kohaselt nähtub kohtule esitatud laenulepingutest, et hageja andis kostjale laenu 10.06.2005 sõlmitud lepingute järgi summas 415 000 krooni tähtajaga 31.12.2005. Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine. Seega oli hagejal õigus nõuda intressi kuni 31.12.2005 ning edasi üksnes viivist. Hageja esitatud tabeli (tl 72) järgi on laenusummalt 280 000 krooni intressi suuruseks perioodi 10.06.2005 kuni 31.12.2005 3 % kuus ehk 280 krooni päevas. Seega tuli kostjal tasuda intressi kuue kuu ja 21 päeva eest summas 56 280 krooni ja laenusummalt 135 000 krooni tuli sama perioodi eest tasuda intressi 18 994,45 krooni. Viivist oli hagejal õigus nõuda kogusummas 212 480 krooni alates laenu sissenõutavaks muutumisest 01.01.2006 kuni 14.09.2006. Põhivõla osas on hagejal õigus nõuda kogu summa tasumist. Kokku on hagejal õigus nõuda kostjalt 702 754,45 (415 000 + 212 480 + 56 280 + 18 994,45) krooni tasumist, mis tuleb kostjalt ka välja mõista. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 13.11.2006 otsuse ja 09.02.2007 täiendava otsuse ning jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hagi rahuldamata jätmise korral palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus kaevatavate otsuste tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kostja leiab, et asjas arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite põhjal tuleks hagi jätta rahuldamata. Maakohus keeldus vastu võtmast kostja esitatud tõendit hagi aluseks olevate laenulepingute ilmse võltsituse kohta, mistõttu kostja palub ringkonnakohtul vastu võtta Nora Kasemaa Ekspertiisibüroo OÜ-st tellitud käekirjaekspertiisi akt nr 854. Käekirjaekspert vastab eitavalt kostja esindaja küsimusele, kas 10.06.2005 laenulepingutel ja 25.01.2006 võlaarvestusel olevad hageja allkirjad on kõik kirjutatud hageja (laenuandja) 4(9)

poolt ja omakäeliselt. Apellatsioonkaebuses esitab kostja TsMS § 333 tähenduses vastuväite kohtu tegevusele tõendi vastuvõtmisest keeldumisel. Tõend on asjakohane ega ole esitatud hilinemisega. Kostja vaidles algusest peale hagile vastu väitega, et hageja ei ole laenulepingutele alla kirjutanud ning seega ei ole antud lepinguid sõlmitud. Hageja oleks pidanud tõendama vastupidist. Kostja võttis üle hageja tõendamiskoormuse ning eksperdiarvamuse tellimine, valmimine ja tõlkimine võttis aega, mistõttu tõendi esitamine asja arutamiseks määratud 23.10.2006 kohtuistungil ei olnud hilinenud. Hagejale pidi eksperdiarvamusega tõendatud asjaolu niikuinii teada olema. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei vastanud kostja esitatud eksperdiarvamus TsMS § 272 lg-s 2 dokumentaalsele tõendile sätestatud nõuetele. Kohus ei teinud tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta ka põhjendatud määrust. Kostja arvates oleks kohus pidanud tõendi vastuvõtmisel juhinduma Riigikohtu 18.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-154-05 väljendatud seisukohast, et kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks ebapiisavad või vastuolulised, peab kohus andma pooltele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Apellant leiab, et maakohus rikkus kaevatavate otsuste tegemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevaid kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti ning jättis arvestamata osa kostja esitatud väiteid ja tõendeid. TsMS § 435 lg 1 rikkudes tegi kohus otsuse, kui tsiviilasja ei olnud arutatud ammendavalt. Kostjal ei võimaldatud tõendada oma väiteid ning kohus ei edastanud hagejale enne kohtuistungit kostja vastuväiteid hagi täiendusele. Kohtu järeldused ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kohus on tõlgendanud kostja seisukohti tendentslikult ning eiranud sellega poolte võrdõiguslikkuse põhimõtet. TsMS § 436 lg 1 rikkumisena on Riigikohtu praktika kohaselt tõlgendatav otsuse vastuolulisus. Harju Maakohtu 13.11.2006 otsuse vastuolulisus väljendus kostja arvates selles, et kohus nimetas vaidlusküsimuseks, kas tegemist on poolte vahel sõlmitud lepingu või lepingu projektiga, kuid lükkas tagasi kostja tõendi selle kohta, et hageja ei ole lepinguid allkirjastanud. Lisaks on kohtuotsus vastuoluline laenulepingute arvu osas, mille üle oli poolte vahel vaidlus. Algul on kohtuotsuses tuvastatud, et poolte vahel on sõlmitud 10.06.2005 kehtiv laenuleping; hiljem aga, et kaks eraldiseisvat laenulepingut. TsMS § 436 lg 3 lubab kohtul otsust tehes tugineda vaid neile asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Hageja oli seisukohal, et tema nõude aluseks on poolte vahel sõlmitud kirjalik leping. Selle üle toimus poolte vahel vaidlus. Kohus on kaevatavas lahendis tunnistanud lahendatavaks küsimuseks hoopis asjaolu, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Kohus ei juhtinud poolte tähelepanu, et niisugune asjaolu kuulub kohtuotsuses kaalumisele. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud kõiki tõendeid, samas ei ole kohus märkinud, et osa tõendeid jääks tähelepanuta ega seda ka põhjendanud. Hindamata on jäänud kostja esitatud tühistamisavaldus ja selle kättesaamise kinnitus, samuti hagile lisatud väidetavate laenulepingute ajast varasemat kuupäeva sisaldavad arvestuslikud dokumendid. Sisuliselt ei ole kohus analüüsinud ka hageja esitatud pangakonto väljavõtet. Maakohus ei ole vastanud kostja väidetele, et kostja on esitanud kõnealuste laenulepingute tühistamise avalduse, et kostja ei ole laenulepingute vormistamisele vaatamata hagejalt raha saanud ja et hagejal puudusid laenulepingute väidetava sõlmimise ajal rahalised vahendid laenu andmiseks. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited hagetavatele intressidele ja viivistele. Eeltooduga on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-tes 7 ja 8 sätestatud menetlusõiguse norme. Järgnevalt vaidlustab apellant esimese astme kohtu poolt hageja esitatud kontoväljavõttele 5(9)

antud hinnangut. Apellandi arvates on kohus ekslikult leidnud, et hagejal oli 10.06.2005 rahalisi vahendeid laenu andmiseks summas 415 000 krooni. Niisugune järeldus ei ole kooskõlas viidatud tõendi ega käibetavadega. Kostja jääb hageja arvelduskontol 11.02.2005 kuni 10.06.2005 tehtud tehingutele antud hinnangus esimese astme kohtumenetluses esitatud vastuväidete juurde. Kostjale raha üleandmise asjaolu ei tulene mitte ühestki uuritud tõendist. Kohus on andnud ebaõige hinnangu ka hagi lisana esitatud intressiarvestusele, milles on märgitud 25.01.2001 laenulepingut. Kohus ei ole sedastanud, missugust puutumust võib niisugune asjaolu omada käesoleva vaidlusega. Apellandi arvates on maakohus kostja vastusest tendentslikult välja lugenud kostja omaksvõtu lepingu allkirjastamisele. Niisugune käsitlus ei ole kooskõlas kostja vastuse sisu ega mõttega. Riigikohtu 10.10.2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 tulenevalt saab poole omaksvõtuks lugeda üksnes poole selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist vastaspoole väitega, mis on kohtule esitatud kirjalikus avalduses või protokollitud kohtuistungil. Antud juhul ei ole kostja omaks võtnud hageja väidet laenulepingu sõlmimise kohta. Menetlusõiguse normide ulatusliku rikkumise tõttu tuleks asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 11 lg 4, mis käsitleb kirjalikus vormis lepingu sõlmimist. Kostja esitas esimese astme kohtus vastuväited, mille kohaselt hagi aluseks olevaid laenulepinguid ei ole poolte vahel sõlmitud, vaid pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus ekslikult allakirjutatud projektid ei ole käsitletavad tehingu tegemisena. Kostja jääb antud vastuväidete juurde. Kui kohus leidis, et VÕS § 11 lg-st 4 tulenevalt võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool, siis oleks kohus pidanud viitama VÕS § 11 lg 4 2. lausele ja seadusele, milles on vastav tingimus sätestatud. Antud juhul on kohtu järeldus laenulepingute sõlmituks lugemise kohta ekslik ja põhjendamata. TsÜS § 68 ja § 69 lg 3 kohaldamise eeldused või vajadus ei ole käesolevas asjas tuvastatud, mistõttu kohus on eksinud nimetatud normide kohaldamisel. Kohaldada oleks tulnud TsÜS § 90 lg 1, mille 3. lause kohaselt on tühistatud tehing algusest peale kehtetu. Nimelt on kostja esitanud kõnealuste laenulepingute tühistamisavalduse, millele kohus ei ole hinnangut andnud. Samuti oleks kostja tahteavalduse tõlgendamisel tulnud kohaldada VÕS § 29 ja TsÜS § 75. Eeltoodust tulenevalt rahuldas esimese astme kohus hagi põhjendamatult. Apellant vaidleb vastu Harju Maakohtu 09.02.2007 täiendava otsusega kostjalt laenulepingust tuleneva täiendava viivise- ja intressivõla väljamõistmisele, kuna leiab, et TsMS § 448 lg 1 p 1 alusel ei oleks saanud täiendavat otsust enam teha. TsMS § 448 lg 1 p 1 alusel teeb kohus täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata. Antud juhul oli maakohus 13.11.2006 otsusega lahendanud nii põhivõla kui kõrvalnõuete hagi. Hageja kaebust kõrvalnõuete rahuldamise ulatusele ei saanud lahendada täiendava otsuse tegemisega. Samuti eksis kohus menetlusõiguse normi vastu, kui leidis, et hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks ei pea olema selge ja üheselt arusaadav. Hageja palus täiendava otsusega kostjalt välja mõista veel 796 005 krooni lisaks juba väljamõistetule. Kohus tõlgendas nõuet nii, et hageja taotlus täiendava otsuse tegemiseks on suunatud 288 915 krooni saamisele, kuid rahuldas nõude 195 664,45 krooni osas. Seega rahuldas kohus hagi osaliselt, mistõttu otsuse resolutsioon on vastuolus otsuse põhjendava osaga. Samuti piirab ebaselge nõudega hagi lahendamine kostja õigust esitada nõudele vastuväiteid (TsMS § 5 lg 2). Kõrvalnõuete hagi rahuldamisel jättis kohus tähelepanuta 6(9)

kostja taotluse hagetava intressi ja viivise vähendamiseks kuni seaduses sätestatud intressimäärani. Kostja vastava taotluse lahendamata jätmine oli vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8, mille kohaselt kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Kõrvalnõuete arvestus otsuses ei ole ka selge, kuna otsusest ei tulene üheselt, missuguse perioodi eest, missuguse protsendimääraga, millisest summast lähtudes ja millistel alustel on kohus summad saanud. Viivisenõude rahuldamise osas puudub otsusel õiguslik põhjendus ja kohus ei ole vastavasisulist õigust pooltega arutanud, millega on rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 400 lg 5, § 436 lg 1, § 438 lg 1). Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatavad kohtuotsused (Harju Maakohtu 13.11.2006 otsuse ja 09.02.2007 täiendava otsuse) muutmata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohtuotsuses on küll põhjendava osa alguses kasutatud sõna „leping“ ainsuses, kuid samas on kohus järgnevalt märkinud, et tegemist on kahe eraldiseisva lepinguga. Seetõttu ei pea kolleegium maakohtu esialgset sõnakasutust oluliseks rikkumiseks ja otsust sisuliselt vastuoluliseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja esitatud laenulepingud on kostja oma poolt alla kirjutanud ja see on tõendatud kostja õigeksvõtuga vastuses hagiavaldusele (toimiku lk. 41). Oma vastuses kostja kinnitas, et ta kirjutas hageja poolt esitatud lepingutele alla. Asjaolu, et kostja peab neid lepinguprojektideks, ei tähenda, et kostja omaksvõttu ei esinenud. Kostja ei ole oma allkirju lepingutel menetluse käigus ka vaidlustanud ega nõudnud käekirjaekspertiisi tegemist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli 10.06.2005 sõlmitud kaks laenulepingut. VÕS § 11 lg.4 sätestab muuhulgas, et kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui pooled on vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid. Mõlemas laenulepingus on märgitud ja kostja allkirjaga kinnitatud, et leping on koostatud kahes võrdset juriidilist jõudu omavas eksemplaris, millest üks jääb laenuandjale ja teine laenusaajale. Ekslik on kostja vastuväide, mille kohaselt hageja peaks tõendama, et ta andis oma allkirjadega lepingutekstid kostjale üle. Hageja esitatud laenulepingute allkirjastamisega kostja poolt ongi tõendatud, et poolte vahel oli saavutatud kokkulepe kostjale laenude andmiseks ehk siis et lepingud on sõlmitud. Ülalminetatu tõttu ei olegi õiguslikult oluline, kas hageja talle jäänud eksemplaridele all kirjutas ja millal. Seetõttu ei oma ka tähtsust kostja esitatud asjatundja arvamus hageja allkirjade kohta esitatud laenulepingute eksemplaridel. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel laenulepinguid sõlmitud, kuigi ta laenulepingutele oma allkirja andis. Seetõttu ei saanud tulla talle üllatusena maakohtu järeldused pakkumuse ja nõustumise kokkulangevusest. Sellega andis maakohus õigusliku põhjenduse laenulepingu sõlmitusest kostja poolt nendele allkirjade andmisega. Kostja väitis, et ta ei ole laenulepingute järgi raha saanud, kuid see on ümber lükatud tema enda allkirjadega laenulepingutel olevatel kinnitustel, mille kohaselt ta on lepingutes 7(9)

märgitud laenusummad kätte saanud. Mis puutub kostja vastuväitesse, et hagejal ei olnud raha laenude andmiseks, siis on maakohus õigesti hageja konto väljavõtte alusel tuvastanud, et hageja oli isik, kel oli piisavalt rahalisi vahendeid tähendatud suuruses laenude andmiseks. Seetõttu on ebaõige kaebuse väide, et kohus ei ole hageja laenuvõimelisust hinnanud või teinud seda valesti. Maakohus on hinnanud eksitusena hageja poolt laenulepingute järgsete võlgnevuste arvestusel (toimiku lk.7) 135 000 kr. laenu osas märgitud laenulepingu kuupäeva (25.01.2001). Olgu märgitud, et kuupäevaline eksimus on sama laenulepingu osas ka hageja esitatud täiendavas haginõudes (toimiku lk.72), kus 135 000 kr. laenulepingu kuupäevaks on märgitud 10.06.2006. Mõlemad on ilmsed eksimused ega oma tähtsust hagi lahendamisel. Ka kostja ei ole märkinud, milliseid õiguslikke järeldusi märgitud kuupäevaline eksimus tema arvates kaasa peaks tooma. Õige on kaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut kostja 04.09.2006 tehtud tühistamisavaldusele. Kolleegium leiab, et see ei põhjusta maakohtu otsuse tühistamist ja asja uueks läbivaatamiseks saatmist, olgugi et hageja ei ole tühistamisavaldusele vastanud. Tegemist on õigusliku hinnangu andmisega märgitud tühistamisavaldusele ja kolleegium saab seda ise teha ehk siis maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Kolleegium leiab, et kostja tehtud tühistamisavaldus (toimiku lk. 65-66) ei ole kehtiv juba seetõttu, et selles avalduses kostja eitab tehingute tegemist, s.o. laenulepingute sõlmimist. Ei saa tühistada tehingut, mille olemasolu avaldaja eitab, ehk siis tühistamine ei saa olla tingimuslik, s.o. tingimusega, et see kehtib siis, kui kohus tehingu sõlmimist tunnistab. Kostja on tühistamisavalduses tuginenud eksimusele ja pettusele. Ei eksimusena ega pettusena saa käsitada vastuväiteid hagile (hagejal puudus raha laenu andmiseks; on säilitanud ja tõlgendanud laenulepingutena lepingute projekte; hageja ei ole talle raha andnud); nagu maakohus tuvastas, on need vastuväited alusetud, seega on kohus taganemisavalduse alusetust sisuliselt kinnitanud. Maakohus jättis oma otsusega lahendamata hageja nõude viivise väljamõistmise osas. Hageja esitas avalduse täiendava otsuse tegemiseks 10-päevase tähtaja jooksul. Tulenevalt TsMS § 448 lg.1 p.1 ja lg.2 oli maakohtul õigus teha viiviste osas täiendav otsus. Täiendatavas otsuses on maakohus kostjalt välja mõistnud intressi 92 090 kr. Täiendavas otsuses on maakohus leidnud, et hagejal on õigus intressidele summas 75274,45 kr., ja selle tulemusena sisuliselt vähendanud hageja taotletud viiviseid (212 480 kr.) 16 815,55 kr. võrra. Intresside osas täiendatava otsuse järelduste ümberhindamist ei olnud kohtul õigus teha, sest see on varem tehtud otsuse sisu muutmine. Kuid tähendatu ei kahjusta kostja huve, hageja aga täiendavale otsusele apellatsioonkaebus ei ole esitanud. On õige, et maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta kostja alternatiivsele taotlusele (toimiku lk. 90) vähendada hagetavaid intresse ja viiviseid seaduses ettenähtud intressimäärani, sest nõutavad intressid ja viivised on ebamõistlikult suured. Selles osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi täiendada. Kostja ei ole märkinud oma taotluses intresside ja viiviste vähendamise taotluse õiguslikku alust. Intressimäärad olid laenulepingutes kokku lepitud, mistõttu ei ole kohaldatav VÕS § 397 8(9)