Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. september 2007 Tartu
Tsiviilasja number
2-05-14800
Tsiviilasi
AS E hagi AS H väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. aprilli 2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS E apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. september 2007
Menetlusosalised ja nende
Apellant-hageja: AS E , esindaja v.adv Kaspar Lind
esindajad
Vastustaja-kostja: AS H & Co, esindaja juhatuse liige Mati Kuklane
Apellatsioonkaebus rahuldada.
& CO vastu 250 000 krooni
Tühistada Tartu Maakohtu 30. aprilli 2007 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista AS-lt H & CO AS E kasuks välja 211 864,40 krooni (kakssada üksteist tuhat kaheksasada kuuskümmend neli krooni ja 40 senti). Välja mõista AS-lt H
kasuks menetluskulude katteks 42 222,68 krooni (nelikümmend kaks tuhat kakssada kakskümmend kaks krooni ja 68
senti). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
kohta (asjaõiguskokkulepe) ja valduse üleandmine omandajale. Asjaõigusseadus tunnustab ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui üleandjal ei olnud õigust asja käsutada. Selle eelduseks on aga, et oleksid täidetud tavalised omandi üleandmise tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks eelduseks AÕS § 95 lg 3 kohaselt, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Heauskse omandamise võimalus kaitseb õiguskindluse põhimõtet tsiviilsuhetes. AÕS § 90 kohaselt eeldatakse, et iga vallasasja valdaja on ühtlasi selle omanik. TsÜS § 109 (1994. a redaktsiooni) kohaselt eeldatakse heausksuse olemasolu, kui seadus seob sellega õiguslikud tagajärjed. Sama kinnitab AÕS § 35. Eelnevast järeldub, et kui vallasomandi üleandmiseks on kehtiv asjaõiguskokkulepe, asja valdus on üle antud ning asi ise ei ole omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, eeldatakse, et ka vara käsutamiseks õigustamatu isikuga vara omandamise tehingu teinud isik on vara heauskselt omandanud. Asja materjalidest nähtuvalt on isik, kes esines veoki omaniku esindajana, veoki valduse kostjale üle andnud ja kostja on müüjale veoki eest tasunud; veok oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte kohaselt järelmaksuga tagasivõtmise õigusega müügilepingu (liisingu) alusel, mistõttu tuleb eeldada, et kostja oli heauskne omanik. Vastupidise tõendamine on selle isiku ülesanne, kes väidab, et omandamist ei toimunud. Omandajat loetakse pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja oli veoki pahauskne omandaja. Asjakohane ei ole aga hageja viide asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande lk 197, mis käsitleb olukorda, mil asi on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, mil heauskne omandamine on välistatud kestvalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja andis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele vaidlusaluse veoki hagejale üle ja hageja tasus selle eest kostjale 250 000 krooni koos käibemaksuga. Pooltevaheline ostu-müügileping on kehtiv. Seega ei ole omandamise alus ära langenud ja puuduvad tõendid, et kostja on omandanud vara ka ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta hageja arvel. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet muudel alustel, mistõttu kohtul ei ole võimalik neil asjaoludel peatuda.
b) Nordea Finans AB 28.05.2005 kiri, kus täiendavalt veel viidatakse sellele, et vaidlusaluse auto järelmaksuga ostmine toimus pettusega. Samast kirjast nähtub, et auto on läinud tagasi seadusjärgse omaniku (s.o Nordea Finans AB) valdusse ja auto on võõrandatud; c) Eesti Vabariigi Keskkriminaalpolitsei 13.04.2006 kiri nr KP4-20.7/1836 ja 20.06.2006 kiri nr KP4-20/JS/1830/06 viitavad üheselt sellele, et Rootsi politsei otsis autot omaniku Nordea Finans AB soovil. See aga viitab selgelt asjaolule, et veok on veoki omaniku valdusest ja omandist ära viidud õigusvastaselt. Vastasel juhul ei lülitaks omanik auto otsimisse politseid; d) Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsus kohtuasjas nr B 4221-02, millest tuleneb, et AS H & Co poolt edasi müüdud autod olid kuriteo (raske kelmuse) objektiks; e) Ülemkohtu 08.02.2004 otsus kohtuasjas Ö 2173-04, millest nähtub, et viidatud Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsus on jäetud jõusse hoolimata edasikaebamisest. Kohus ei ole eristanud kaudset ja otsesest valdust. Käesolevas asjas omas Nordea Finance kaudset valdust ning kaudsest valdusest läks ka asi omaniku tahte vastaselt välja. Käesolevast asjast nähtub, et veok müüdi edasi ilma, et veoki omaniku Nordea Finance sellest midagi teadnud oleks või selleks oma nõusoleku oleks andnud. AÕS § 95 lg 3 kehtivasse redaktsiooni (kehtiv alates 01.07.2003) on lisatud täpsustus, et kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seaduse varasem redaktsioon sellist lauset ei sisaldanud, kuid apellant on seisukohal, et kuigi varasem seadus ei teinud vahet sõnaselgelt otsesel ja kaudsel valdusel, siis kehtis AÕS § 95 lg-s 3 sätestatu (kuni 30.06.2007 redaktsioonis) nii otsese kui ka kaudse valduse puhul. Lisaks eeltoodule viitab apellant ka asja juurde lisatud Rootsi kohtu otsusele. Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsuse kohtuasjas nr B 4221-02 on muuhulgas asutud seisukohale: „Kelmus on toime pandud, kui hageja võtab ette tegevuse, mille põhjustas loodud pettekujutlus ja kui igal juhul on olemas märkimisväärne risk lõplikuks kahjuks. Et omandiõiguse säilimisega veokid müüdi põhimõtteliselt kohe pärast ostmist, toetab see seda, et täideviijatel juba lepingu sõlmimise ajal oli ebaaus kavatsus, nagu prokurör on väitnud. Risk lõplikuks kahjuks oli niisiis olemas ja kelmus on niisiis toime pandud sellega, et sõlmiti vastavad lepingud veoautode kohta, st 27., 30. juuli ja 9. august“. Eeltoodu viitab sellele, et juba otsene valdus veoautodele saadi kelmusega, st kelmus ei esinenud mitte selles, et otseses valduses olnud autod võõrandati, vaid selles, et Nordea Finans AB-ga sõlmiti üldse järelmaksulepingud (kuna algusest peale esines kavatsus veoautod võõrandada) ning saadi veoautode valdus. Seega viidi omanik Nordea Finans AB eksitusse ning ta andis temale loodud pettekujutelma alusel veoautode valduse üle. Kuriteoga saadud valdus ei loo AÕS § 95 lg 3 alusel heauskse omandamise aluseid. Seetõttu ei toimunud käesolevas asjas omandamist vastustaja poolt, kuna asi oli omaniku kahte vastaselt tema valdusest välja läinud (AÕS § 95 lg 3 kuni 30.06.2007 redaktsioonis). Kostja vastuväited ei ole tuginenud tõenditele ning need on jäänud paljasõnaliseks. Vastustaja on viidanud sellele, et on ostnud Rootsi äriühingult Lutium 23 AB 10 kasutatud veoautot koos haagistega. Samal ajal nähtub hageja esitatud impordidokumentidest (tollideklaratsioon koos selle juurde lisatud dokumentidega), et vastustaja on soetanud veokid Kristian Knapasjolt (vastavalt arvele nr 2001-09-01). Kohus ei ole nimetatud vastuolule tähelepanu pööranud ning on asunud seisukohale, et Kristian Knapasjo on tegutsenud Lutium 23 AB esindajana. Dokumentidest nimetatud asjaolu aga ei nähtu ning kohtu järeldus tugineb tegelikult vastustaja paljasõnalistel väidetel. Kui vastustaja on soetanud suure hulga veoautosid ning kui tema selgitused ning tõendid müüja isikus on vastuolus, siis tekib küsimus tema hoolsuskohustusest ja heausksusest.
veoautode kohta 27. ja 30.07 ja 09.08.2001. Kuriteoplaan hõlmas muuhulgas XL ostmist, kõnealuste veokite ostmist ja seejärel kohest edasimüümist. Ülalmärgitud Göta Ringkonnakohtu otsus, Jönköpingi Maakohtu 28.12.2001 otsus (t.l 112-114), Nordea Finans 24.08.2005 kiri (t.l 92), otsus (t.l 117) ning Eesti Vabariigi Keskkriminaalpolitsei 13.04.2006 ja 20.06.2006 kirjad tõendavad, et vaidlusalune veok väljus omaniku, s.o Nordea Finans Sverige AB, valdusest tema tahte vastaselt seoses kuriteoga (kelmusega). Kui omanikule ei oleks loodud väärettekujutust tegelikest asjaoludest, s.t teda ei oleks petetud, ei oleks ta veoki valdust üle andnud. Kui asi on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, siis on heauskne omandamine välistatud kestvalt, s.t omanikul säilib väljanõudmisõigus sõltumata sellest, kui mitu korda ja kellele on asi edasi võõrandatud. Üleandmise-vastuvõtmise akt (t.l 10), Nordea Finans 24.08.2005 kiri (t.l 92) ja otsus (t.l 117) tõendavad, et hageja on vaidlusaluse veoki üle andnud keskkriminaalpolitsei esindajale ning viimane on 14.11.2001 Tallinnas andnud sama veoki üle omaniku esindajale. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui asi valdajalt välja nõutakse, tekib tal alusetu rikastumise nõue võõrandaja, mitte asja väljaandmisnõude esitanud isiku vastu. Kuna hageja omandas veoki kostjalt, siis on hageja nõue kostja vastu põhjendatud. Kuivõrd veok läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt, siis edasisi omandamisi ei toimunud.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.