Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kuritegelikul teel tema tahte vastaselt, mistõttu OOO Stayer ei saanud tekkida nimetatud haagisele omandiõigust. 29.06.2005.a. seisuga on OOO Stayer esitanud AS EKSO kahju hüvitamise nõude summas 340 000 krooni, kuna veok on OOO Stayer Rootsi Kuningriigi kohtuotsusega ära võetud. Hageja on hüvitanud OOO Stayer viimase poolt kantud kahjud. Kostja ei ole nõustunud nimetatud kahjusid hagejale hüvitama. Neil asjaoludel ja juhindudes TsK § 256 palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks 340 000 krooni. Muudetud hagiavalduse kohaselt ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada TsK § 256, millele hageja on algselt oma hagiavalduses tuginenud. Hageja leiab, et tulenevalt menetluse käigus selgunud asjaoludest on tal alusetu säästmise sätete alusel õigus saada tagasi raha, mis ta on asja (veoauto Volvo FH 12) eest kostjale maksnud. Nimetatud seisukohta kinnitab erialakirjanduses väljendatud seisukoht: kui asi on omaniku valdusest läinud välja tema tahte vastaselt, siis on heauskne omandamine välistatud kestvalt- st. omanikul säilib väljanõudmise õigus, sõltumata sellest, kui mitu korda ja kellele asi edasi võõrandati. Kui asi valdajalt välja nõutakse, tekib tal alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise nõue võõrandaja mitte asja väljaandmisnõude esitanud isiku vastu. Sõiduk läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega ei olnud heauskne omandamine võimalik. Hagejal on tekkinud nõue kostja kui müüja vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja on tasunud kostjale veoauto eest 250 000 krooni. Hageja ja tema käest veoauto ostnud isik pidid veoauto tagastama seaduspärasele valdajale Nordea Finans Sverige AB. Lähtudes eeltoodust muudab hageja oma nõuet ning palub kostjalt välja mõista TsK §477 lg 1, 2 alusel 250 000 krooni (tl 159-160).

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi. 2001.aastal ostis kostja Rootsi firmalt LUTIUM 23 AB 10 kasutatud veoautot Volvo koos haagistega. Tehing oli igati korrektne, kuid Lutium 23 AB juhatuse liige kõrvaldas osa saadud rahast ebaseaduslikult ning seoses sellega algatati kriminaalasi ja kohtulik menetlus. Rootsi politsei tegi Eesti politseile avalduse ja selle tulemusena anti need autod vastutavale hoiule ning pandi peale võõrandamiskeeld, mis tühistati paari kuu jooksul. Kõik selle partii ülejäänud autod on kasutusel nende uute omanike poolt ja üks neist kostja osalusega firmas Marval Trans OÜ ning keegi pole nende vastu peale 2001.aastat huvi tundnud (tl 20). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud tõendarve sõiduki registreerimiseks (tl 7); arve nr 298 (tl 6); sõiduki ostu-müügi lepingu (tl 8); dokumendid sõiduki vastutavale hoiule andmise kohta (tl 9, 10, 116-117); Keskkriminaalpolitsei kirjade koopiad (tl 43, 120); Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsuse kohtuasjas nr B 4221-02 ja Ülemkohtu 02.08.2004 otsuse kohtuasjas Ö 2173-04 koopiad koos tõlgetega (tl 51- 90); arve nr 1038 koopia (tl 91); Nordea Finansi vastuse AS EKSO koopia koos tõlkega (tl 92-94); veose tollideklaratsiooni koos tõlkega (tl 95-99); kaubadeklaratsiooni ja arve koopia (tl 118, 119); 000 Stayer pretensiooni AS EKSO koos tõlkega (tl 100-102); kassa väljamineku orderi koopia (tl 103); apostilleeritud Rootsi Kuningriigi Jönköpingi Maakohtu 28.12.2001.a. otsuse tsiviilasjas nr 1869-01 koopia koos tõlkega (tl 106-115). Kostja on kohtule esitanud avalduse Võru Politseiprefektuurile koopia (tl 21); allkirja koopia sõiduki vastutavale hoiule võtmise kohta (tl 44); kostja kirjavahetuse Nordea Finans esindajaga (tl 124-128); Kagu Piirivalvepiirkonna kirja koopia (tl 135).

2 (6)

VÕS RakS § 23 kohaselt võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1.juulit 2002.a. Seega kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted. TsK § 477 lg 1,2 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama; samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ostis kostjalt 25.septembril 2001.a. veoki Volvo FH 12 ja tasus selle eest vastavalt kostja poolt esitatud arvele koos käibemaksuga 250 000 krooni. Jönköpingi Maakohtu 28.detsembri 2001.a. otsusega (tl 112-113) on tõendatud, et Nordea Finans Sverige AB (edaspidi Nordea) on müünud kümme treilerit ja neli veoautot (sealhulgas Volvo FH 12 registrinumbriga JWW 274) järelmaksulepingutega tagasivõtmise õigusega JFC TRANSPORT & Lagerservice AB-le. Pankrotis JFC TRANSPORT & Lagerservice AB võõrandas objekti uuele ostjale Lutium 23 AB, hiljem nimi muudetud XL. Nordea sai 25.septembril 2001 informatsiooni, et XL Transport Jönköpingi (edaspidi XL) puhul esineb pettus, nimetatud järelmaksuobjektid viidi järelmaksuga ostja XL juurest idapoolsetesse naaberriikidesse. Võlg nimetatud järelmaksuobjektidelt ei ole tasutud. Vastavalt üldiste tingimuste § 4 ei ole ostjal lubatud kasutada sõidukeid riigist väljaspool, kui nende eest ei ole täielikult tasutud. Seetõttu lõpetas Nordea kõik neliteist lepingut kohese jõustumisega 25.septembri1 2001.a. Nüüd on nende neljateistkümne objekti omanik Nordea. Göta Ringkonnakohtu 14.novembri 2003.a. jõustunud otsusega on tõendatud (tl 70), et XL oli ajavahemikus 27.juuli- 9.august 2001 ettevõtetelt Nybergs Bil, Nordea ja Finnveden omandanud järelmaksulepinguga, mis sisaldas omandiõiguse säilimise klauslit, kaheksa vedukautot ja kuus raskeveohaagist; sõidukid on vastuolus omandiõiguse säilimise klausliga müüdud Mati Kuklase ettevõttele Hesveka ja sõidukid on viidud Stockholmist Eestisse ning seejärel müüdud edasi muuhulgas Venemaale. Kostja seletuse kohaselt ostis ta Rootsist LUTIUM 23 AB (hiljem pankrotistus) 10 veoautot, millest kaks autot ja kaks haagist müüdi hagejale; auto tehnilised passid olid LUTIUM 23 AB nimel, müüja esindaja oli Kristian Knapasjö; vaidlusaluse auto eest maksis kostja 150 000 rootsi krooni (240 000 EEK); see auto oli kõige vanem ja viletsam; müüja pani autod Rootsis laeva peale ja kostja võttis Eestis vastu (tl 176-177). Kaubadeklaratsiooniga ja arvega (tl 118,119) on tõendatud, et kauba saatja Kristian Knapasjö on saatnud 11.septembril 2001.a. veoauto Volvo FH 12 tehase tähisega YV2A4B2A1SA243345 Stockholmist Eestisse; arve kohaselt on auto registrinumber JWW 274 ja hind 150 000. Arvega nr 298 ja tõendarvega sõiduki registreerimiseks (tl 6,7) on tõendatud, et 25.septembril 2001.a. on kostja esitanud hagejale arve veoauto Volvo tehase tähisega YV2A4B2A1SA243345 eest tasumiseks 211 864,40 krooni + käibemaks ja sõiduk tuleb ostjal 5 päeva jooksul ARK büroos registreerida. Sõiduki ostu-müügilepingust (tl 8) nähtub, et AS EKSO on 3.oktoobril 2001.a. veoki Volvo FH 12 tehasetähisega YV2A4B2A1SA243345 registrimärgiga 948 APK müünud Venemaal registreeritud ettevõttele OOO Stayer. Arve nr 1038 koopiast (tl 91) nähtub, et AS EKSO on esitanud 30.juulil 2001.a. (?) arve OOO Stayer veduki Volvo FH 12 eest tasumiseks 7500 USD (133 095 krooni). Veose tollideklaratsiooni koopiast (tl 95, 97-98) nähtuvalt on AS EKSO saatnud Venemaale OOO Stayer 3.oktoobril 2001.a. sadulveoki Volvo FH 12 tehase tähisega YV2A4B2A1SA243345. Piirivalveameti õiendist (tl 137) nähtuvalt on piiriületuste andmekogus fikseeritud viimase piiriületusena sõiduki Volvo FH 12 registrinumbriga X577AX60 sisenemine Eesti Vabariiki 20.10.2001 kell 18.29. Allkirjast

3 (6)

sõiduki vastutavale hoiule võtmise kohta (tl 44) nähtub, et KKP Interpoli osakonna taotluse alusel Võru Politseiprefektuuri politseivaneminspektor T. Palu annab 22.oktoobril 2001.a. AS EKSO esindajale vastutavale hoiule sõiduki Volvo FH 12 tehasetähisega YV2A4B2A1SA243345 registrimärgiga X577 AH/60. Üleandmise ja vastuvõtmise aktiga (tl 10) on tõendatud, et KKP Interpoli osakonna politseivaneminspektor R. Valgjärv on 14.novembril 2001.a. AS EKSO valdusest vastutavalt hoiult üle võtnud seoses vastutavale hoiule andmisega omanikule Rootsis Nordea Finance AB sõiduki Volvo FH 12 tehasetähisega YV2A4B2A1SA243345 Venemaa registrimärgiga X577 AH/60. Keskkriminaalpolitsei kirjadest (tl 43, 120) ja otsusest (tl 116,117) nähtub, et nimetatud sõiduk Volvo FH 12 võeti 14.11.2001 Keskkriminaalpolitsei poolt AS EKSO vastutavalt hoiult selleks, et anda see vastutavale hoiule Rootsi ettevõttele Nordea Finance AB; sõiduk oli rahvusvaheliselt tagaotsitav; kui auto avastati, oli ta arvele võetud Venemaal; üleandmise aktis on Tallinnas 14.novembril 2001 Nordea Finance AB esindajale selgitatud, et sõiduk on Venemaal registreeritud ning selle võõrandamine enne omandiküsimuse lahendamist on keelatud. Nordea Finance kirjast (tl 94, 92) nähtub, et Volvo FH 12 registrinumbriga JWW 274 oli tagatisena panditud järelmaksulepingu alusel, mis oli sõlmitud Rootsi äriühinguga XL Transport Jönköping AB; maksejõuetuse ja pettuse tõttu leping tühistati; veoauto oli Rootsist Eestisse viidud; Rootsi kohus andis neile veoauto täieliku seadusjärgse käsutusõiguse ning kui Eesti politsei auto tagastas, müüdi see kolm aastat tagasi maha. OÜ Stayer pretensiooni koopiast (tl 102, 100) nähtuvalt taotleb ta 1.juunil 2005.a. AS EKSO seoses AS EKSO ostetud veoki konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamist 26 574 USD. Kassa väljamineku orderi koopiast (tl 103) nähtub, et AS EKSO on välja andnud 17.augustil 2005.a. OOO Stayer 338 414,55 krooni. Kohus ei saa nõustuda hageja väitega, et vaidlusalune veok on omaniku valdusest läinud välja omaniku tahte vastaselt. Omaniku Nordea Finance kirjast (tl 94), Jönköpingi Maakohtu 28.12.2001.a. ja Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003.a. otsustest nähtuvalt on omanik võõrandanud vaidlusaluse veoki tagasivõtmise õigusega järelmaksuga, mis sisaldas omandiõiguse säilimise klauslit (sisuliselt liisinud) ja liisijale üle andnud. Seega toimus veoki väljaminek omaniku valdusest tema tahte kohaselt, kuid veok on enne järelmaksukohustuse täitmist kostjale edasi müüdud. Kostja seletab, et ta sai veoki valduse isikult, kes esines veoki omanikuna; firma olevat likvideerimisel; samuti läbisid auto dokumendid tolli ja kostja omandas auto heauskselt (tl 122, 177). TsK § 5703 lg 2 kohaselt omandiõiguse tekkimine ja lõppemine asjale määratakse kindlaks selle maa seaduse järgi, kus asi asus momendil, mil leidis aset tegu või muu asjaolu, mis oli aluseks omandiõiguse tekkimisele või lõppemisele. Lepingu järgi vara omandajal tekib omandiõigus asja üleandmise momendil. Asja materjalidest nähtuvalt toimetas müüja auto kostjale laevaga ja anti üle Eestis. Seega kuuluvad omandiõiguse tekkimisel kohaldamisele Eesti riigi seadused. Tsiviilkoodeks reguleerib vaid omandi üleandmiseks kohustavasse kohustuslepingusse (võlaõiguslikku lepingusse) puutuvat. Seega on asjassepuutuvad ka AÕS §-d 92, 95. Vallasasja omandi ülemineku eelduseks on AÕS § 92 kohaselt kokkulepe omandi ülemineku kohta (asjaõiguskokkulepe) ja valduse üleandmine omandajale. Asjaõigusseadus tunnustab ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut. AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui üleandjal ei olnud õigust asja käsutada. Selle eelduseks on aga, et oleksid täidetud tavalised omandi üleandmise tingimused, st. sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks eelduseks AÕS § 95 lg 3 kohaselt, et asi ei oleks

4 (6)

omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Heauskse omandamise võimalus kaitseb õiguskindluse põhimõtet tsiviilsuhetes. AÕS § 90 kohaselt eeldatakse, et iga vallasasja valdaja on ühtlasi selle omanik. Seega on valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus. TsÜS § 109 (1994.a. redaktsiooni) kohaselt eeldatakse heausksuse olemasolu, kui seadus seob sellega õiguslikud tagajärjed. Sama kinnitab AÕS §35. Eelnevast järeldub, et kui vallasomandi üleandmiseks on kehtiv asjaõiguskokkulepe, asja valdus on üle antud ning asi ise ei ole omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, eeldatakse, et ka vara käsutamiseks õigustamatu isikuga vara omandamise tehingu teinud isik on vara heauskselt omandanud. Asja materjalidest nähtuvalt on isik, kes esines veoki omaniku esindajana, veoki valduse kostjale üle andnud ja kostja on müüjale veoki eest tasunud; veok oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte kohaselt järelmaksuga tagasivõtmise õigusega müügilepingu (liisingu) alusel, mistõttu tuleb eeldada, et kostja oli heauskne omanik. Vastupidise tõendamine on selle isiku ülesanne, kes väidab, et omandamist ei toimunud. Omandajat loetakse pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja oli veoki pahauskne omandaja. Kohus nõustub hagejaga, et asjakohane ei ole viide TsK § 256, mis reguleerib müüja kohustuse ostjale hüvitada tema poolt kantud kahjud, kui asi on kohtu otsuse alusel ostjalt ära võetud. Asjas puuduvad tõendid, et veok oleks hagejalt kohtuotsuse alusel ära võetud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on veoki müünud juba kaheksa päeva pärast (25.september3.oktoober 2001) kostjalt ostmist ligi poole madalama hinna eest Venemaa äriühingule, kes on veoki paari nädala pärast (20.oktoobril 2001) Eestisse tagasi toonud, kus veok on Keskkriminaalpolitsei poolt 14.novembril 2001 Tallinnas antud üle vastutavale hoiule Nordea Finance AB esindajale. Asjakohane ei ole aga hageja viide asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande lk 197, mis käsitleb olukorda, mil asi on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, mil heauskne omandamine on välistatud kestvalt. Hageja taotleb kostjalt 250 000 krooni väljamõistmist alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja väitel on kostja rikastunud selle arvel, et hageja tasus koos käibemaksuga kostjale veoki eest 250 000 krooni. Kostja väidab, et ta ei ole rikastunud, sest maksis auto eest 150 000 rootsi krooni (240 000 EEK) ning kandis transpordi- ja tollikulud; ta andis auto hagejale üle; peale selle on hageja auto võõrandamisel tasutud käibemaksu tagasi saanud. Tollidokumentidele lisatud arvest nähtuvalt on müüja kostjalt veoki eest nõudnud 150 000 rootsi krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja andis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele vaidlusaluse veoki hagejale üle ja hageja tasus selle eest kostjale 250 000 krooni koos käibemaksuga. Pooltevaheline ostu-müügileping on kehtiv. Seega ei ole omandamise alus ära langenud ja puuduvad tõendid, et kostja on omandanud vara ka ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta hageja arvel. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet muudel alustel, mistõttu kohtul ei ole võimalik peatuda neil asjaoludel. Hagejat esindas kohtus vandeadvokaat. Hageja taotleb kostjalt kohtukuludena välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 18 000 krooni, dokumentaalsete tõendite saamiseks ning tõlkimiseks tehtud kulutused 8379,48 krooni ja õigusabi kulud 12 000 krooni ( tl 19, 167-175). TsMS ja TMS RakS § 3 kohaselt enne 1.jaanuari 2006.a. TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse

5 (6)

menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jäeti rahuldamata ja kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, jätab kohus hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kohtunik: Tartu Ringkonnakohtu 24.09.2007 kohtuotsuse alusel: Tühistada Tartu Maakohtu 30. aprilli 2007 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista AS-lt Hesveka & CO AS EKSO kasuks välja 211 864,40 krooni (kakssada üksteist tuhat kaheksasada kuuskümmend neli krooni ja 40 senti). Välja mõista AS-lt Hesveka & CO AS EKSO kasuks menetluskulude katteks 42 222,68 krooni (nelikümmend kaks tuhat kakssada kakskümmend kaks krooni ja 68 senti). Kohtunik:

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.