Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostja väitel ei ole ta hagejalt 10 000 krooni saanud ning seetõttu leiab, et laenuleping on rahatu. Hageja väited laenusumma üleandmise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Ka lepingu p 1.1 kohaselt antakse laenusumma üle 01.09.2003, millest nähtuvalt ei olnud seda lepingu allkirjastamise momendiks veel tehtud, vaid seda pidi tehtama tulevikus. Lisaks tuleneb lepingu p-st 4.1, et leping jõustub laenusumma laenusaajale üleandmise momendist. Seega oli lepingu kehtivuse eelduseks laenusumma reaalne üleandmine ning järelikult on käesoleval juhul tegemist reaalse (mitte konsensuaalse) lepinguga. Kuid ka vastasel juhul saaks kostja tagasimaksmiskohustus tekkida vaid pärast laenusumma vastuvõtmist. Harju Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt välja menetluskulu 1725 krooni. Kohtu hinnangul ei ole laenusumma tegelik üleandmine kostjale tõendamist leidnud. Laenulepingus puudub kinnitus selle kohta, et kostja oleks laenusumma lepingu sõlmimise hetkeks juba kätte saanud. Lepingu p 1.1 sõnastus viitab tulevikus toimuvale laenusumma üleandmisele. Juhul kui laenusumma olnuks lepingu sõlmimise hetkeks kostjale üle antud, oleks puudunud ratsionaalne vajadus lepingu p-s 4.1 sisalduva kokkuleppe järele. Muid tõendeid hageja oma väite kinnituseks ei esitanud. Kohus pidas vajalikuks esmalt märkida, et pooltevahelise laenulepingu p 4.1 ei ole iseenesest kooskõlas VÕS § 396 lg-s 1 sisalduva laenulepingu mõiste määratlusega, sest seob lepingupoolte õiguste ja kohustuste tekkimise laenusumma reaalse üleandmisega laenusaajale, mitte poolte kokkuleppega laenusumma üleandmise kohta (VÕS § 9 lg 1 ja § 396 lg 1). Lähtuvalt võlaõigusseadusele laienevast üldisest dispositiivsuse põhimõttest (VÕS § 5), saab aga p-s 4.1 sisalduvat kokkulepet lugeda käesoleval juhul kehtivaks. Käsitletav kokkulepe ei ole ka vastuolus võlaõigusseaduse sisu või mõttega. Samas sõltub kostja tagasimaksmiskohustuse tekkimine nii lepingu p 4.1 kui VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenusumma eelnevast üleandmisest. Kuivõrd kostja eitas laenusumma reaalset üleandmist, lasub selle asjaolu tõendamiskoormis TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt hagejal. TsK § 276 lg-tes 1 ja 2 sisalduvaga sarnast tõendamiskoormise jaotust kehtiv õigus ei tunne. Samuti puudub kostjal kui laenusaajal sisuliselt võimalus tõendada negatiivset asjaolu (laenusumma mittesaamist). Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus menetlusõiguse norme. Apellant ei nõustu kostja väitega, et ta ei ole kunagi soovinud laenulepingut sõlmida ning ei teadnud, millele allkirja andis. Kuna vaidlusalune leping sõlmiti võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, on lepingu näol tegemist konsensuaalse lepinguga: tegemist on lepinguga, mille kehtivuseks piisab ainuüksi poolte kokkuleppest. Kuna pooled sõlmisid kokkuleppe laenulepingu sõlmimise osas, mida kinnitavad muuhulgas poolte allkirjad lepingul, tuleb vaidlusalune leping lugeda kehtivaks. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et laenusumma üleandmise tõendamise kohustus lasub hagejal. Riigikohus on oma otsustes asunud seisukohale (tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-104-02, 3-2-183-05, 3-2-1-247-05), et tsiviilkoodeksi alusel sõlmitud laenulepingute puhul lasub laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus laenusaajal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud. Samas ei ole Riigikohus oma otsustes märkinud, et võlaõigusseaduse kehtivusega oleks laenu faktilise üleandmise tõendamiskoormus läinud laenusaajalt üle laenuandjale. Poolte vahel eksisteerib kehtiv laenuleping, mis tõendab, et Andrei Tumakov soovis saada Arno Talilt laenu 10 000 krooni. Kui Andrei Tumakov ei oleks laenu faktiliselt saanud lepinguga kokkulepitud rahasummas, oleks ta pidanud esitama Arno Talile sellekohase lepingu täitmisnõude.

Seda ta teinud ei ole. Samuti ei vaielnud ta kuni kohtumenetluseni vastu laenusumma faktilisele saamisele. Ka ei ole Andrei Tumakov esitanud laenuandjale lepingust taganemise, ülesütlemise või tühistamise avaldust. Lisaks sellele möönab kostja, et on tasunud Arno Talile 1500 krooni, väites küll, et teise õigussuhte raames. Hagejale jäi arusaamatuks, millisele õigussuhtele kostja viitas, sest muid suhteid lisaks laenulepingule poolte vahel ei olnud. Kostja pangakonto väljavõtted ei ole käsitatavad kaudsete tõenditena. Kostja ei kasutanud pangakontot raha hoiustamiseks (ja maksete teostamiseks), vaid arveldas sularahas, sest väljavõttest nähtuvalt on ta raha pärast laekumisi koheselt välja võtnud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus ei korda esimese astme kohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluses laenulepingus on pooled sidunud oma õiguste ja kohustuste tekkimise laenusumma laenuvõtjale reaalse üleandmisega. Kuigi VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt on leping sõlmitud, kui lepingupooled on saavutanud kokkuleppe, nägid pooled lepingus ette täiendava tingimuse: „Käesolev leping jõustub laenusumma laenusaajale üleandmise momendist...“ (p 4.1). Tuginedes VÕS §-s 5 sisalduvale seaduse dispositiivsuse põhimõttele märkis kohus õigesti, et lepingu p-s 4.1 sisalduvat kokkulepet tuleb lugeda kehtivaks. Laenulepingu puhul on VÕS § 396 lg 1 kohaselt tegemist konsensuaalse lepinguga, mille kehtivust ei pea tõendama hageja, nagu apellant õigesti märgib. Käesoleval juhul vaidlesid pooled selle üle, kas hageja on lepingu täitmiseks raha üle andnud. Lepingu sõlmimise fakt iseenesest ei tõenda hageja poolset lepingu täitmist, s.o raha üleandmist. Arvestades asjaolu, et ka poolte tahteks oli siduda lepingu jõustumine raha tegeliku üleandmisega, siis on kohus jaotanud tõendamiskoormuse poolte vahel õigesti. Lepingust ei nähtu laenusumma üleandmine, mistõttu pidi hageja tõendama, et raha on kostjale üle antud ning kostjal on tekkinud kohustus see tagastada. Laenusumma sularahas üleandmise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kostja ei ole laenusumma saamisele kuni kohtumenetluseni vastu vaielnud, ning sellele tugineva hinnanguga. Tõendeid selle kohta, et kostja oleks raha saamist kinnitanud, kohtule esitatud ei ole. Kohtumenetluses on aga kostja järjekindlalt eitanud laenusumma saamist ning väitnud oma teadmatust laenulepingu olemasolu kohta. Kostja poolt novembris 2003 hagejale makstud 1500 krooni ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Kostja väitel oli tegemist varasema võla tagastamisega. Tõendeid selle kohta, et nimetatud summa oleks hagejale üle antud 01.09.2003 laenulepingu täitmiseks, kohtule esitatud ei ole. Küll võib aga eeltoodust järeldada poolte vaheliste suhete mitmetasandilisusest ning hageja soovi tehiolusid varjata. Eitades kostja väidetud seoseid tema töölepingu lõpetamise ja vaidlusaluse laenulepingu allkirjastamise vahel väitis hageja algselt ka seda, et mingist töösuhtest ta teadlik ei ole (15.05.2006 vastus kostja vastusele, mille kohaselt on hageja „...mitmete äriühingute juhatuste liige, mistõttu ei ole välistatud, et kostjal võis olla töösuhe mõnes Arno Taliga seotud äriühingus.“ – tl 35). Asjas on tuvastatud, et hageja oli tööandja seaduslikuks esindajaks kostja ja OÜ Multivara Transport vahelises töösuhtes (nii töölepingu sõlmimisel 23.05.2000 kui selle lõpetamisel 01.09.2003).

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.