Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

3.3 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

suuruse ja seaduses sätestatud pankrotiavalduse esitamata jätmise (karistatavus KarS § 380 järgi äriühinguga seotud kuriteo koosseis osanike koosoleku kokku kutsumata jätmisena ja KarS § 3851 järgi pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmisena). Veel on Aare Kipp ja Raimo Rannak kriminaalmenetluses süüdi mõistetud selles, et nemad olles ajavahemikul 23. detsember 1997 kuni 13. juuni 2003 OÜ Linna Grupp juhatuse liikmed ja osanikud, kelledel on vastavalt ÄS § 180 lg-le 1 osaühingu juhtimise ja esindamise ning vastavalt ÄS §-le 183 raamatupidamise korraldamise kohustus ning kellel on eeltoodust tulenevalt haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja varaliste väärtuse liikumist korraldavad ülesanded, s. o ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes, ajal, mil OÜ Linna Grupp netovara oli negatiivne, mil Aare Kippil ja Raimo Rannakul kui OÜ Linna Grupp juhatuse liikmetel tekkis kohustus kutsuda kokku OÜ Linna Grupp osanike koosolek, et võtta vastu ÄS §–s 176 ettenähtud otsus, kasutasid tahtlikult ära oma ametiseisundit sellega, et rikkudes OÜ Linna Grupp põhikirja p 3.2.3, mille kohaselt juhataja peab ühingut juhtima äris vajaliku hoolsusega, otsustasid oktoobris 2000. a koos rentida Hansa Liising Eesti AS-lt sõiduauto, millise otsuse alusel 15. jaanuaril 2001 sõlmis Raimo Rannak AS-ga Hansa Liising Eesti kasutusrendi lepingu nr 0014640L sõiduauto Mercedes-Benz E 240 registrimärgiga 389 AMO, maksumusega 300 000 krooni rentimiseks renditähtajaga 48 kuud ja esimese sissemaksega 20% vara maksumusest, tasudes 15. jaanuaril 2001 AS-le Hansa Liising Eesti esimese rendimakse ja lepingutasu, milleks võtsid OÜ Linna Grupp kassast 79 991.60 krooni. 04. mail 2001 sõlmis Raimo Rannak sõiduauto kasutusrendi lepingu nr 0019257L lisa nr 1 – vara üleandmise-vastuvõtu akti, millega loovutas sõiduauto Mercedes-Benz E 240, registrimärgiga 389 AMO tasuta OÜ-le Linna Grupp Kinnisvara, mille osanikeks ja juhatuse liikmeteks olid samuti Raimo Rannak ja Aare Kipp. Sellega panid Aare Kipp ja Raimo Rannak toime pankrotiseaduse (PankrS) § 60 lg 3 p-s 5 sätestatud raske juhtimisvea, s. o juriidilise isiku kohustuste põhjendamatu suurendamise olukorras, kus OÜ Linna Grupp oli maksevõimetu ning netovara oli negatiivne. Eelnimetatud tegevusega kasutasid Aare Kipp ja Raimo Rannak tahtlikult ära oma ametiseisundit põhjustades äriühingule kohutuste põhjendamatu suurendamisega OÜ Linna Grupp (pankrotis) võlausaldajatele olulise varalise kahju summas 79 991.60 krooni. Aare Kipi ja Raimo Rannaku käitumine on neile kvalifitseeritud KrK § 161 järgi (karistavus KarS § 384 järgi pankrotimenetlusalase süüteo koosseis maksejõuetuse põhjustamisena) ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamisena, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Veel on Aare Kipp ja Raimo Rannak süüdi mõistetud selles, et nad rikkusid Viljandi Maakohtu 31. oktoobri 2003 määrusega kohaldatud ärikeeldu, millega Aare Kipil ja Raimo Rannakul oli keelatud kuni OÜ Linna Grupp pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liige, nõukogu liige, täisosanik, juriidilise isiku likvideerija, prokurist ja pankrotihaldur, olles kuni 16. august 2004 OÜ Linna Grupp Kinnisvara juhatuse liikmed ja OÜ Linna Grupp Invest juhatuse liikmed, tegeledes jätkuvalt äriühingute juhtimise ja ettevõtlusega. Aare Kipi ja Raimo Rannaku tegevus on neile kvalifitseeritud KarS § 373 järgi kohtulahendis ettenähtud ettevõtluskeelu rikkumisena. Hageja on seisukohal, et menetletud kriminaalasja lahend ja süüdimõistev otsus on otseses puutumuses menetletava tsiviilasjaga. Kriminaalasjas on kostjate tegevusega tekitatud kahju 79 991 krooni välja mõistetud hageja kasuks ning kostja esitatud tsiviilhagi 167 356.40 krooni jäetud lahendamiseks tsiviilkohtupidamise. Hageja esitatud nõue tulenebki kriminaalasjas läbivaatamata jäänud tsiviilhagist. Hageja on osundanud asjaoludele, et kostjad tekitasid OÜ-le Linna Grupp juba 2000 majandusaastal oma tegevusega kahju kokku summas 130 037 krooni, s. o 2000 majandusaasta kahjumi ulatuses. Osaühingu juhatuse liikmed on teinud osaühingule 2000-l majandusaastal kulusid 38 0346 krooni ulatuses, samal ajal aga oli 2000-1 majandusaasta realiseerimise

netokäive ainult 249 407 krooni. Liialt suured on 2000-1 majandusaastal ostetud teenuste kulud – 290 407 krooni, mis ületavad realisatsioonimahtu (290407-249407) 41 000 krooni võrra. Kui 1999 majandusaastal oli OÜ Linna Grupp realiseerimise käive 209 468 krooni ja ostetud teenuste kulu oli 128 524 krooni, siis 2000-1 majandusaastal kasvas realiseerimise käive ainult (249407209468) 39 939 krooni võrra ehk 19%, samas aga on kasvanud ostetud teenuste kulu (290068128524) 161 544 krooni võrra ehk 125.69%. Hageja on osundanud veel sellele, et võrreldes realisatsiooni netokäibega on liialt kasvanud palgakulud. 1999-l majandusaastal oli palgakulu 38 812 krooni, siis 2000-1 majandusaastal 81 360 krooni, s. o kasv üle kahe korra. Sellest nähtub, et OÜ juhatus on teinud 2000-1 majandusaastal tööjõule liialt suuri kulutusi ning tööjõule tehtavate kulutuste kasv ei ole proportsionaalne realisatsiooni mahu kasvuga. OÜ-s töötasid põhiliselt osaühingu juhatuse liikmed. 2000-l majandusaastal on makstud OÜ töötajatele, nende hulgas ka juhatuse liikmetele palka üle osaühingu maksevõimete, mis viis osaühingu maksejõuetuseni. 2000-e majandusaasta kahjum moodustab üle poole majandusaasta realisatsiooni mahust, mida hageja ei ole pidanud normaalseks. Hageja esindaja pankrotihaldurina on osundanud veel asjaolule, et kostjad ei ole esitanud pankrotihaldurile mitte ühtegi usutavat seletust, mis õigustaks 2000-1 majandusaastal nii suure kahjumi tekkimist. Hageja on seisukohal, et OÜ Linna Grupp 2000-e majandusaasta kahjum on tekkinud eelkõige OÜ Linna Grupp ebaõigest juhtimisest, osaühingu juhatuse tegevuses esinevast raskest juhtimisveast. OÜ Linna Grupp on võtnud 05. oktoobril 2000. a Lauri Paukalalt ja Eero Lauri Paukalalt (kes on OÜ Linna Grupp pankrotimenetluses peamised võlausaldajad) korteri remondi eest ettemaksu 151 450 krooni ning kulutasid saadud raha osaühingu majandustegevuses, jättes samal ajal remondi tegemata. OÜ Linna Grupp jättis eespoolnimetatud isikute tellimuse täitmata, korteri remontimata, samas aga OÜ Linna Grupp ei tagastanud tellijatele nende poolt teostatud ettemaksu, mistõttu võlausaldajad olid sunnitud esitama hagi kohtusse raha tagasinõudes. Hagi on rahuldatud ja Viljandi Maakohtu 12. novembri 2002 otsusega on OÜ-lt Linna Grupp välja mõistetud võlausaldajate kasuks 172 070 krooni (tl 110 – 115). OÜ Linna Grupp juhatuse liikmed teades, et OÜ Linna Grupp olles maksejõuetu alates 31. detsembrist 2000, oleksid pidanud esitama kohtule juba 2001.majandusaasta algul pankrotiavalduse, mida aga juhatuse liikmed ei teinud. 2001-l majandusaastal tootis OÜ Linna Grupp kahjumit 102 814 krooni, mis oleks võinud olemata olla, kui kostjad oleksid õigeaegselt esitanud kohtule pankrotiavalduse. 2001-l majandusaastal oli realisatsiooni netokäive ainult 43 412 krooni, samas aga on tehtud kulutusi teenuste ostuks 126 639 krooni (selle hulgas on ka põhjendamatud kulutused sõiduauto rentimiseks summas 79 991.60 krooni, mis mõisteti eelnimetatud kriminaalasjas kostjatelt solidaarselt välja), mis on 2,9 korda suurem realiseerimise netokäibest. 2002-e majandusaasta kahjum oli 44 360 krooni. Realiseerimise netokäive O krooni, teenuste kulud aga 42 600 krooni. Ajavahemikul 01. jaanuar 2000 kuni 01. jaanuar 2003 on hageja väitel kostjad tekitanud osaühingule kokku kahju 277 167 krooni. Hageja on leidnud, tekitatud kahju ja võlanõuet tuleb vähendada 1999-l majandusaastal tekkinud ja osanikele (kostjatele) väljamaksmata kasumi 31 332 krooni võrra, siis jääks haginõude summaks 245 835 krooni, millest on Tartu Maakohtu 02. aprilli 2007 otsusega on kostjatelt solidaarselt välja mõistetud 79 991.60 krooni ja kostjate poolt hagejale tasutud. Sellest tulenevalt on hageja palunud kostjatelt välja mõista solidaarselt 165 843.40 krooni hageja kasuks. Hageja on leidnud, et kostjate tegevuses esineb ajavahemikul 05. oktoober 2000 kuni pankroti väljakuulutamiseni 13. juuni 2003 raske juhtimisviga, kostjad on toime pannud kuriteo, mis on leidnud tuvastamist Tartu Maakohtu 02. aprilli 2007 kohtuotsuses.

Õiguslikult on hageja kahju hüvitamise nõudes lähtunud teo toimepanemise ajal kehtinud seadusandlusest, s. o kuni 30. juuni 2002 kehtinud TsÜS § 46 lg-test 1 ja 2 ning alates 01. juulist 2002 kehtiva TsÜS §-dest 35 ja 36 ning § 37 lg-test 1 ja 2. Kehtinud TsÜS (kehtivusega kuni 30. juuni 2002) § 46 lg l kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt ning TsÜS § 46 lg 2 kohaselt juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud selle juriidilise isiku võlausaldajale, vastutavad solidaarselt võlausaldaja ees, kui juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Alates 01. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 36 kohaselt kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse; TsÜS § 37 lg l kohaselt juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt; TsÜS § 37 lg 2 kohaselt; TsÜS §-s 37 lg l nimetatud kahju hüvitamist juriidilisele isikule võib nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel ning TsÜS § 37 lg 4 kohaselt juriidilise isiku organi liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on 5 aastat kohustuse rikkumisest. TsÜS § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. ÄS § 180 lg l kohaselt juhatus on osaühingu juhtimisorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. ÄS kohaselt on juhatus kohustatud tegutsema osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus hõlmab nii hoolsuskohustust kui ka lojaalsuskohustust. Hoolsuskohustus on juhatuse liikme poolt täidetud siis, kui juhatuse liige on täitnud oma ülesanded vähemalt juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Lojaalsuskohustusena mõistetakse aga juhatuse liikme kohustust eelistada osaühingu juhtorgani liikmena mistahes otsustuste vastuvõtmisel ja tehingute tegemisel osaühingu huve teistele isikutele, sealhulgas juhatuse liikme iseenda huvidele. ÄS § 187 lg l kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju eest solidaarselt. ÄS § 187 lg 4 kohaselt juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on 5 aastat. Kehtinud PankS § 60 lg 2 ja lg 3 p-d 1, 2, 5 ja 10. ja alates 01. jaanuarist 2004 kehtiva PankrS § 28 lg 2 käsitlevad raske juhtimisvea mõistet. Hageja väitel juhatuse liikmel on äriühingu juhtimisel kohustus tegutseda kõige otstarbekamal viisil tähendab seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud, ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Äriühingu juhatus on vastutav äriühingu juhtimise eest ning kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil; kui on raske juhtimisviga, mis põhjustas kahju tekkimise, siis on see juhatuse liikmete vastutuse kohaldamise aluseks. Kahju olemuse määramisel ja kahju sisse nõudmisel tuleks kohaldada lisaks eeltoodule veel kuni 30. juuni 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 sätteid, mis näeb tekitatud kahju vastutuse täies ulatuses. Alates 01. juulist 2002 reguleerib kahju hüvitamise korda VÕS-i 53 peatükk. Kahju hüvitamise aluseks peab olema 4 kriteeriumi: 1) kahju olemasolu kannatanul; kostjatel on tekitatud ja hüvitamata jäänud kahju suuruseks 165 843.40 krooni. 2) kahjutekitanute tegevuse õigusvastasus, mis seisneb antud juhul kostjate poolt osaühingu juhatuse liikmetelt oodatava hoolsuse rikkumises, raskes juhtimisveas ja toimepandud kuriteos, mis on tuvastatud Tartu Maakohtu 02. aprilli 2007 kohtuotsusega kriminaalasjas; 3) põhjusliku seose olemasolu kahjutekitanu teo ja tekitatud kahju vahel; hageja on leidnud, et kostjad on tekitanud oma tegevusega hagejale kahju hagiavalduses märgitud viisil ja ulatuses kahju; 4) kahjutekitanu süü olemasolu. Kuni 30. juuni 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 kohaselt lähtutakse kahju tekitanu süü presumptsioonist. Kahju tekitaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Süü puudumist peab tõendama kohustist rikkunud isik. Alates 01. juulist 2002 kehtiva VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusandlusele. Kahju tekitanu, osaühingu juhatuse liikme vastutus on reguleeritud ÄS § 187 lg-tes 1 ja 2 ning nimetatud sätet tuleb kohaldada koosmõjus PankrS § 28 lg-tega 1 ja 2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 7 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva isiku käitumisega. Antud juhul on kostjad, olles juhatuse liikmed , rikkudes TsÜS ja ÄS sätteid, ei juhtinud osaühingut neilt oodatava hoolsusega, tegutsesid osaühingu ja tema võlausaldajate huvide vastaselt, võtsid võlausaldajatelt tellimuse täitmise teostamiseks ettemaksu kuid teostatud ettemaksu ei kasutatud tellimuse täitmiseks, vaid muuks otstarbeks. Kostjad ei esitanud õigeaegselt kohtule pankrotiavaldust, mille tulemusena osaühingu kahjud veelgi suurenesid. Samuti sõlmisid kostjad osaühingu nimel osaühingule kahjulikke lepinguid, mis on leidnud tuvastamist Tartu Maakohtu 02. aprilli 2007 kohtuotsuses kriminaalasjas. Kostjate rasked juhtimisvead viisid osaühingu maksejõuetuseni, mille tagajärjel kuulutati välja osaühingu pankrot. VÕS § 1050 kohaselt analoogiliselt varem kehtinud TsK §-ga 227 lähtutakse süü presumptsioonist. Puuduvad tõendid, mis välistaksid kahju tekitanute süüd. Pankrotihaldur on seisukohal, et OÜ Linna Grupp (pankrotis) endiste juhatuse liikmete tegevuses on raske juhtimisviga PankrS § 60 lg 3 tähenduses. OÜ Linna Grupp (pankrotis) juhatuse liikmed Raimo Rannak ja Aare Kipp, olles teadlikud, et OÜ Linna Grupp on maksejõuetu. See nähtub OÜ Linna Grupp 2000. a majandusaasta aruandest, mille kohaselt oli OÜ Linna Grupp omakapital 31. detsembri 2000 seisuga miinustes 58 705 krooni. OÜ Linna Grupp juhatuse liikmed oleksid pidanud esitama koheselt Viljandi Maakohtule pankrotiavalduse, mida aga õigeaegselt ei tehtud. OÜ Linna Grupp jätkas majandustegevust ja sellest tulenes ajavahemikul 01. jaanuar 2000 - 31. detsember 2002 kahjum 247 348 krooni, mida poleks õigeaegselt esitatud pankrotiavalduse puhul olnud. AS-lt Hansa Liising Eesti sõiduauto rentimisega 16.jaanuaril 2001 ja 04. mail 2001 rendiõigustest loobumisega OÜ Linna Grupp Kinnisvara (omanikud kostjad Aare Kipp ja Raimo Rannak) kasuks, tekitati OÜ-le Linna Grupp esialgsete arvestuste kohaselt kahju 79 991.60 krooni, mis kajastub ka majandustegevuse üldkahjumis. PankrS § 60 lg 3 p-de l, 2, 5 ja 10 kohaselt on raske juhtimisviga PankrS tähenduses ka juriidilise isiku vara enda huvides kasutamine või juriidilise isiku nimel enda huvides tehingu tegemine või juriidilise isiku kohustuste põhjendamatu suurendamine või juriidilist isikut kahjustanud muud enda huvides tehtud teod, mis põhjustasid juriidilise isiku maksejõuetuse.

Kostjad on seisukohal, et aktsiaseltsi kohustuse täitmata jätmine iseenesest ei too kaasa selle juhatuse liikme vastutust ÄS § 187 alusel. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui osaühingul on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusevastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju on tekkinud mitte tema süül. Kostjate väitel ei ole osaühingul kahju tekkinud seeläbi, et pankrotiavaldust ei ole esitatud. Summa 197 290 krooni on välja mõistetud Viljandi Maakohtu 12. november 2002 otsusega tsiviilasjas ja see ei ole seotud pankrotiavalduse esitamata jätmisega. Kohtuotsust ei saa käsitleda kahju tekitamisena juhatuse liikmete tegevuse või tegevusetuse läbi. Juhul, kui kohus leiab, et kohtuotsust tuleb käsitleda kui kahju tekitamist, siis sellisel juhul puudub põhjuslik seos kahju tekkimise j a juhatuse liikmete tegevuse vahel. Osaühingule ei tekkinud kahju ka seeläbi, et juhatus ei kutsunud ÄS § 176 kohaselt kokku osanike üldkoosolekut. Kuna puudub kahju, siis ei saa järgneda ka siin vastutust ÄS § 187 lg l järgi. Kostjad on nõustunud asjaoluga, et OÜ Linna Grupp liisis 2001 sõiduauto Mercedes-Benz ametisõitude tegemiseks. Tegemist on 1997. aastal valminud autoga. Kostjate väitel pöördus firma juba 2000. aasta septembris Mercedes esindusse Viljandis. 2000. detsembris leiti firma soovidele vastav auto ja liisinglepingu sõlmimine jäi 2001 jaanuarikuusse. Esimene sissemakse tasuti 15. jaanuaril 2001 80 000 krooni suuruses summas, kusjuures OÜ Linna Grupp ei onud sellel hetkel pankrotiolukorras.

mida tavapäraselt arukas inimene näitaks üles sarnases ametis sarnastel asjaoludel ja viisil, mis tema mõistliku arvamuse kohaselt on äriühingu parimates huvides Käitumine heas usus tähendab eelkõige ausat käitumist. Seda nii äriühingu kui ka ühiskonna ja riigi suhtes, s. t juhatuse liige on kohustatud seisma hea selle eest, et ei tema ise ega ka äriühing käituks ebaseaduslikult. Tavapäraselt aruka inimese käitumine nõuab juhatuse liikmelt uuendusmeelsust, mis on kasumile orienteeritud tegevuse puhul hädavajalik, samuti tavamõistust, praktilist tarkust ja normaalset otsustusvõimet. Sarnases ameti tuleb mõista hoolsust, mida tavapäraselt arukas inimene näitaks üles juhul, kui ta oleks selle konkreetse äriühingu juhatuse liige. Eeldatavate kohustuste olemus ja määr sõltub vaadeldava äriühingu tegevuse mahukusest, keerukusest, kiireloomulisusest ja asukohast. Väljend sarnastel asjaoludel viitab sellele, et kuna juhatuse liikmed peavad otsustama hetkel teada oleva informatsiooni põhjal, tuleb ka nende tegevust hinnata rangelt antud ajahetke valguses, pööramata tähelepanu hiljem selgunud asjaoludele. Sellega arvestatakse äritegevuse erakorralist iseloomu ja asjaolu, et enamasti peavad juhatuse liikmed tegutsema välkkiirelt, tuginedes tihti otsustes sisetundele ja eelnevalt omandatud kogemustele. Samas seatakse neile ka teatud piirid. Juhatuse liige suutma ette näha kõiki probleeme, mis ettevõtte töös võivad esineda, kuid kui ta näeb kindlaid märke, mille põhjal on selge, et teatud negatiivsed tagajärjed saabuvad, peab ta selle vastu midagi ette võtma. Juhatuse liige peab olema truu enda juhitavale äriühingule ja tegutsema alati selle parimates huvides. Ühest küljest on tähtis juhatuse liikme subjektiivne arvamus selle kohta, mis on parasjagu sellel hetkel ja neid asjaolusid arvestades äriühingule kõige kasulikum. Kuid sellele uskumusele seab piirid objektiivsuse kriteerium – arvesse tulevad vaid sellised otsused, mis intelligentse ja ausa inimese arvates võiksid olla ettevõtte huvides, mida isik juhatuse liikmena „mida teadis või oleks pidanud teadma“ ning selle abil välistatakse selgelt ebamõistlikud väited, nagu oleks juhatuse liige tõesti uskunud, et ilmselt kahjulik tehing on äriühingu huvides. Juhatuse liige teeb ärilise otsuse heas usus, täidab hoolsuskohustust, kui: 1) ta ei ole oma ärilisest otsusest isiklikult huvitatud; 2) ta on oma ärilise otsuse osas informeeritud sellisel määral, mida ta peab antud tingimustel mõistlikult piisavaks, ja ta usub ratsionaalselt et tema äriline otsus on äriühingu parimates huvides. Seejuures on oluline, et sellise ärilise otsuse reeglid ei kuulu kohaldamisele, kui juhatuse liikmete käitumine hoolsuskohustuse täitmisel kujutab endast rasket hooletust. Kahju tekkimine juhatuse liikme raske juhtimisvea tõttu saab toimuda kostjate kui juhatuse liikmete tegevusest või ka tegevusetusest. ÄS § 187 (Juhatuse liikmete vastutus) lg 1 ja 2 kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega (lg 1) ning juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt ja juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (lg 2). Juhatuse liikme poolt äriühingule tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostjad juhatuse liikmetena ei tegutsenud majanduslikult otstarbekalt ning põhjustasid sellega osaühingule kahju. Juhatuse liige kannab varalist vastutust üksnes süü olemasolul. Hagiavalduses on esitatud asjaolud, miks kostjad tegutsenud majanduslikult ebaotstarbekalt. Selle väite kinnitamiseks on hageja esitanud eelkõige hageja raamatupidamise andmed aastatel 1999 kuni 2003. Kohtu ülesanne on esitatud tõendeid hinnata ja võtta seisukoht, kas juhatuse liikmed eirasid hoolsuskohustust määral, mis võib kaasa tuua nende vastutuse tekitatud kahju eest või mitte. Kohus on seisukohal, et kriminaalasjas kostjate süüdimõistmise asjaolud on otseses puutumuses hagi esemega. Kostjate süüdimõistmise asjaolud ja hagis esitatud asjaolud kostjate tegevuses on samalaadsed. Kattuvad on ka kriminaalasja tsiviilhagi ja hagi nõue. Kriminaalasjas on jäetud tsiviilhagi 165 356.40 krooni ulatuses lahendamiseks tsiviilkohtupidamises ning 79 991.60

krooni ulatuses kostjatelt solidaarselt välja mõistetud. Kohtuotsus kriminaalasjas on tõendiks raske juhtimisvea esinemises kostjatel äriühingu juhtimisel. Tähtsust omab ka asjaolu, et kostjad on kriminaalasjas kokkuleppes omaks võtnud selle, et nad on tekitanud toimepandud kuritegude ja raskete juhtimisvigadega OÜ-le Linna Grupp kahju. Kehtinud PankrS § 60 (Pankrotikuriteost teatamine ja juhtimisveaga tekitatud kahju hüvitamine) lg 3 kohaselt on raskeks juhtimisveaks muuhulgas juriidilise isiku vara enda huvides kasutamine (p 1), juriidilise isiku kohustuste põhjendamatu suurendamine (p 5) ja juriidilist isikut kahjustanud muud enda huvides tehtud teod, mis põhjustasid juriidilise isiku maksejõuetuse (p 5). Kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on võlgniku raske juhtimisviga, on PankrS § 60 lg 2 kohaselt haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdioleva isiku vastu. Kehtiva PankrS § 28 (Kuritegu ja raske juhtimisviga) kohaselt kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks (lg 1) ning kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis ning raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu (lg 2). Nähtuvalt hageja pankrotimenetlusest on halduri avalduse alusel on kriminaalmenetlus kostjate suhtes aset leidnud ja kriminaalmenetluses kostjate rasked juhtimisvead kvalifitseeritud. Seejuures tuleb arvestada veel asjaoludega, et kostjad on kriminaalmenetluses süüdi mõistetud veel OÜ Linna Grupp juhatuse liikmete ja osanikena ka KrK § 161 järgi ametiisikutena oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamisena ja hagejale 79 991.60 krooni kahju tekitamisena. Andmaks hinnangut selle kostjate sellel tegevusele on kohus seisukohal, et see tegevus on käsitletav raske hooletusena. Kostjate kuritahtlikku käitumist hageja suhtes iseloomustab veel asjaolu, et nad on eiranud pankrotimenetluses Viljandi Maakohtu 31. oktoobri 2003 määrusega kohaldatud ärikeeldu, mille eest on neid karistatud KarS § 373 järgi kohtulahendis ettenähtud ettevõtluskeelu rikkumises. Kohus hindab tõendina ka 12. novembri 2002 otsust tsiviilasjas, millega on välja mõistetud 172 070 krooni OÜ-lt Linna Grupp Lauri Paukala ja Eero Paukala kasuks. See kohtuotsus tuleneb asjaoludest, millele hageja on viidanud. Lauri Paukkala ja Eero Paukala tasusid OÜ-le Linna Grupp korteri remondi tegemiseks ettemaksu 151 450 krooni. Kostjate poolt juhitud OÜ Linna Grupp jättis aga korteri remondi tegemata ja ettemaksu tasumata. Kohus on seisukohal, et kostjate sellekohane käitumine on käsitletav raske hooletusena. Hageja on usaldusväärselt tõendatud asjaolusid, et kostjate tegevuses esinesid rasked juhtimisvead, mis seisnesid kostjate poolt osaühingu juhtimisel seadusest tuleneva kohustuste (ÄS § 171 lg 2 p 1 ja § 180 lg-st 51) täitmata jätmises. Nendes rasketes juhtimisvigades on kostjad süüdi mõistetud KrK § 14811 järgi ja karistatud rahalise karistusega. Kohus on seisukohal, et hageja ei pea tõendama seda, et juhatuse liige kasutas juriidilise isiku vara oma huvides, kuna kostjate käitumises esinevad äriühingu juhtimisel rasked juhtimisvead ja raske hooletus. Hageja on esitanud kostjate poolt tekitatud kahju hageja kahjumina ajaperioodil mil rasked juhtimisvead ja raske hooletus kostjate poolt aset leidsid. Kostjad kahjumi arvestust ja suurust vaidlustanud ei ole. Kohus on seisukohal, et hageja on kostjate poolt osaühingule kahjumi tekitamist usaldusväärselt põhjendanud. Hageja käsitlus kostjate poolt tekitatud kahju põhjendamisena hageja kahjumina on asjakohane. Seaduse mõtte kohaselt kostjate kohustus pankrotiavalduse esitamiseks tulenebki äriühingu osakapitali miinimummäärast, mille puhul äriühing on tegutsemisvõimeline. Piirmäära seaduses sätestamine kaitseb äriühingu

võlausaldajaid. On ilmne, et alla selle miinimummääraga majandusliku tegevusega kaasneb kahjum, eriti selliste äriühingute puhul mille osakapitali suurus on seaduses sätestatud miinimummääras. Raske juhtumisveana pankrotiavalduse esitamata jätmise asemel majandustegevusega kahjumi tekitamine on kostjate süüline käitumine ja käsitletav kostjate poolt OÜ-le kahju tekitamisena. Kohus on seisukohal, et kostjate vastuväited hagile on paljasõnalised. Kostja ei ole mitte millegagi usaldusväärselt tõendanud oma väidet, et maakler Eerik Järve lahkumine äriühingust oli selle maksejõuetuse tekkimise põhjuseks. Kostja pole mõistlike argumentidega põhjendanud ka asjaolu, miks äriühing jättis tagastamata ettemaksu korteriremondi tegemiseks ega korraldanud ka remonditöid. Üksnes paljasõnaline on ka kostjate väite, et pankrotiavalduse esitamata jätmisega ei tekitanud nad osaühingule kahju. Arvestada tuleb asjaolu, et 31. detsembri 2000 seisuga oli miinimumkapitaliga (40 000 krooni) osaühingu omakapital miinustes 58 705 krooni, mis eeldab seda, et osaühingul oli pankrotiseisund juba 2000. aastal. Ka asjaolu, et äriühing ei tagastanud 2000. aastal äriühingule korteriremondiks tasud ettemaksu 151 450 krooni ega teinud ka remonti viitab sellele, pankrotistunud äriühing juba 2000 aastal ei olnud võimeline arendama majanduslikku tegevust. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et miinimummääraga osaühingu omakapitali puhul ühingu juhtidel oli võimalik ja nad pidid aru saama äriühingu pankroti olukorrast ja sellest tulenevast pankrotiavalduse esitamise kohustusest. Paljasõnaline on kostjate väited ka selle kohta, et äriühingu majandusraskused olid ajutise iseloomuga ja tulenesid kinnisvaraturu madalseisust. Kohus on seisukohal, et hageja on üksikasjalikult haginõuet põhjendanud (otsuse osa asjaolude kirjeldus ja kohtuotsuse põhjendused p-s 1.3 Hageja õiguslikud põhjendused) ning kohus ei pea vajalikuks seda üksikasjalikult üle korrata. Hageja on õieti käsitlenud, et kahju hüvitamiseks peab esinema 4 kriteeriumi: 1) kahju olemasolu; 2) tekitamise õigusvastasus; 3) põhjusliku seose olemasolu ja süü olemasolu. Kostjate poolt kahju tekitamine jääb ajaperioodi kui oli üleminek kahju hüvitamist reguleeris TsK ja peale 30. juulit 2002 VÕS. Menetluskulusid kohus ei tuvastanud, mistõttu otsustuste tegemist menetluskulude kandmiseks ei ole vaja teha.

Toomas Lillsaar Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.