Võlaõigus › Töövõtulepingud

ASJAOLUD

Harju Maakohtu menetluses oli Kraiter OÜ hagi osaühing Bravoberg vastu võla nõudes. Kohus lõpetas nimetatud kohtuasjas menetluse oma 07.08.2017 otsusega, millega rahuldas hagi osaliselt. Hageja teatas kohtule apellatsioonikaebuse esitamise soovist.

HAGEJA NÕUE

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1 000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 825 eurot viivise 0,1% päevas põhinõudelt 1 000 eurot kindla summana alates 26.08.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 0,1% päevas kuni otsuse kohase täitmiseni. Hageja ja kostja kui töövõtja ning tööandja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mida kostja hageja hinnangul rikkus, jättes hagejale tehtud töö eest osaliselt tasumata.

KOSTJA VASTUS

Kostja ei võta hagi omaks ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlusta hageja tasu osaliselt tasumata jätmist, kuid leiab, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd hageja poolt teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele, mistõttu on kostja alandanud lepingus kokkulepitud tasu. Kostja märgib täiendavalt, et hagejal puudub igasugune alus hagis märgitud viivise sissenõudmiseks, sest poolte vahel puudub kokkulepe, et nende vahel kohaldatakse viivist, määras 0,1% päevas.

KOHTU SELGITUSED

Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

2-16-111701 VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga kohstub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 638 sätestab, et tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. VÕS § 644 lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg 3 sätestab, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Poolte vahel puudub vaidlus töövõtulepingulises suhtes oleku ja kokku lepitud tasu suuruse osas. Samuti ei ole vaidluse all, et kostja tõepoolest jättis hagejale osa töötasu tasumata. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu, kuivõrd hageja poolt teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele, mistõttu on kostja alandanud lepingus kokkulepitud tasu. Hageja leiab, et kostja ei teavitanud hagejat väidetavatest lepingule mittevastavusest õigeaegselt. Vaidlust ei ole, et hageja teostas tööd 2015. aasta juulis ning väljastas kostajale 31.07.2015 arve maksetähtajaga 7 päeva. Kostja teostatud tööde ega esitatud arve osas pretensioone ei esitanud. Ka ei palunud kostja maksepikendust. Kuna kostja arvet tähtajaks ei tasunud saatis hageja 10.08.2015 kostjale kirjaliku meeldetuletuse, millele kostja veel samal päeval vastas „Maksame esimesel võimalusel, kui meile raha kliendilt laekub.“ (hagiavalduse lisa 1). Vaidlust ei ole, et kostja ei esitanud hagejale mitte ühtegi pretensiooni enne, kui alles 21.12.2015, so. viis kuud hiljem, kusjuures selleks ajaks oli kostja juba teostanud kõik tööd, mis eeldasid hagejapoolset eeltööd. Kostja on küll väitnud, et tema töid vastu võtnud ei ole, kuid kohtu hinnangul on vastav väide põhjendamatu, kuivõrd vastava töö omadustest tulenevalt (eeltööd järgnevatele töödele) on tööde vastuvõtmine enne järgmisesse tööetappi liikumist tavaline. Oma tegevusega (järgnevate töödega edasi minemine) võttis kostja seega hageja teostatud tööd vastu vahetult pärast nende lõpuleviimist. Seejuures tuleb arvestada seda, et kuigi järgnevad tööd algasid võrdlemisi koheselt hageja poolt tehtud tööde nö peale, ei olnud kostjalt ca 5 kuud mitte ühtegi pretensiooni hagejale, kuigi ometigi ei saanud väidetavad lepingule mittevastavused tähelepanuta jääda. Arvestades, et seadus (VÕS § 644 lg 1) näeb rohkem kaitstud tarbijale ette kahe kuu pikkuse teatamise tähtaja, on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku teatamistähtaeg ilmselgelt vähem kui kaks kuud. Kohus on enda praktikas pidanud mõistlikuks tähtajaks 10-14 päeva pikkust tähtaega. Eeltoodust tulenevalt on kostja ilmselgelt lasknud mööda mõistliku tähtaja töö

2-16-111701 lepingutingimustele mittevastavusest hagejale teatamiseks ja vastavalt VÕS § 644 lg 3 ei või kostja seega töö lepingutingimustele mittevastavusele enam tugineda. VÕS § 644 lg 3 küll sätestab, et kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, kuid kostja ei ole kuidagi üritanud mõistliku aja jooksul teatamata jätmist välja vabandada. Kohus märgib seejuures, et seadus küll ei kohusta enne hinna alandamist võimaldama teisel poolel puudus kõrvaldada, puudustega asi parandada või ümber vahetada, kuid samas võib selline nõue tuleneda hea usu põhimõttest (vt. P. Varul jt. VÕS Kommenteeritud väljaanne I lk. 374 p.5.4). Ka Riigikohus on selgitanud, et hinna alandamine võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega; hinna alandamisele saab analoogia korras kohaldada VÕS § 118 lg 2 lepingust taganemise tähtaja kohta sätestatut (vt. RK 08.02.2012 lahend 3-2-1-156-11). Kohus leiab, et olukorras, kus kostja (tellija) viie kuu vältel ei esita tööde suhtes mitte ühtegi pretensiooni, ei kutsu töövõtjat väidetavaid puudusi vaatama, ei anna töövõtjale täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, võtab oma tegevusega sisuliselt tööd ilma märkusteta vastu - on hinna alandamine ka lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et antud tsiviilasja lahendamisel puudub vajadus hinnata, kas tehtud tööd vastasid lepingutingimustele või mitte, kuivõrd isegi juhul kui tööd ei vastanud lepingutingimustele, on kostja lasknud mööda mõistliku tähtaja sellest teavitamiseks ja kostja ei saa lepingutingimustele mittevastavusele enam tugineda. Seega kuivõrd kostjal ei olnud õigust kokku lepitud tasu alandada, on hageja töötasu nõue põhjendatud ja hagi kuulub vastavalt põhinõude (1 000 eurot) osas rahuldamisele. Viivis VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja on esitanud vastuväited hageja viivisenõuetele. Esiteks leiab kostja, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud. Kuivõrd kohus on eelpool otsus leidnud, et hageja põhinõue on põhjendatud, on hageja õigustatud nõudma tasumata summalt ka viivist. Teiseks leiab kostja, et hagejal puudub alus hagis märgitud viivise sissenõudmiseks soovitud summas, sest poolte vahel puudub kokkulepe, et nende vahel kohaldatakse viivist määras 0,1% päevas.

2-16-111701 Kohus nõustub kostjaga ja leiab, et hageja poolt taotletud määras viivise nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd see on vastuolus kehtiva seadusandluse ja Riigikohtu praktikaga. Hageja poolt soovitud viivisemäär nähtub üksnes kostjale esitatud arvetelt, kuid ainuüksi viivisemäära märkimine arvele ei tähenda seda, et teisel poolel oleks kohustus vastavas määras viivist tasuda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-144-09 sedastanud, et arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud tingimustega nõustumist. Seega ei ole arvele märgitud viivise määr pooltele siduv. Kuivõrd viivisenõue kui selline on iseenesest siiski põhjendatud, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgse määraga. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 176.88 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt (1 000 eurot) alates 26.08.2012 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.