Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MAAKOHTU LAHEND

Vastavalt VÕSRS §-dele 2 ja 11 kuuluvad käesoleval juhul kohaldamisele tsiviilkoodeksi sätted. TsK § 173 lg 1; 174 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtpäevaks, ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. TsK § 242 lg 1 tulenevalt kohustub ostumüügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Kostjal on kohustus tõendada, et ta on oma lepingujärgse kohustuse täitnud. Hageja leiab, et ebaõige on kostja väide, et 2004 augustis saadetud kirjas on hageja kinnitanud, et 152 000 krooni on ta N kinnistu kasvava metsa võõrandamise eest kätte saanud; nimetatud 152 000 krooni näol on tegemist summaga, mille hageja laenas Ü. R. lt kui füüsiliselt isikult; kostja ei ole hagejale vaidlusaluse kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel midagi maksnud. Vastusest tsiviilasjas nr 2-27/05 nähtub, et K.K. on selgitanud, et tal oli Ü. R. ga kokkulepe, et viimane laenab 2001. a K.K. ile sularaha EVP-de ostuks, et erastada N ja Kanni kinnistud. Ü. R. raius N kinnistult ajavahemikul november 2001 kuni aprill 2002 1194 tm puitu 444 362 krooni eest. Kui nimetatud summast arvata maha Ü. R. lt saadud 152 000 krooni, võlgneb Ü. R. talle 293 362 krooni. Kohus nõustus hagejaga, et eeltoodust nähtub, et Ü. R. on hagejale võlgu andnud 152 000 krooni, kuid ei nähtu, et OÜ Karlsson Puit oleks selle raha tasunud hagejale kasvava metsa eest. Ka Ü. R. on oma vastuskirjas advokaadibüroole Paul Varul selgitanud, et tema ja K.K. i vaheline kokkulepe oli terve N kinnistu ostumüügihinnaks 160 000 krooni, millest on K.K. ile makstud 152 000 krooni. Jõustunud Võru Maakohtu 23.09.2005 otsusest nähtub, et Ü. R. ja K.K. on 22.02., 28.05. ja 22.10.2001 sõlminud laenulepingud, mille kohaselt Ü. R. andis K.K. ile laenu kokku 160 000 krooni, neist 100 000 krooni N maaüksuse väljaostmiseks, ning kohtuotsusega on see võlg 160 000 krooni K.K. ilt Ü. R. kasuks välja mõistetud. Paljasõnaline on kostja väide, et hageja on kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingul oma allkirjaga kinnitanud 160 000 krooni kättesaamist. Lepingust nähtuvalt on pooled kokku leppinud müügihinnas 160 000 krooni, kuid selle tasumise korras kokkulepe puudub. Seega ei ole pooled lepingu sõlmimisel avaldanud, et hageja on müügihinna kostjalt kätte saanud. Paljasõnaline on ka kostja väide, et raha maksmist kajastavad raamatupidamisdokumendid varastati ööl vastu 6. detsembrit 2002 kostja ruumidesse toimunud sissemurdmise käigus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kontoriruumidest varastatud arvutikomplekt ja muud kontoritehnikat, kuid mitte dokumente. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on helepruuni raudkapi uks avatud, ukselukul ees võti, raudkapis ja selle ees põrandal mitmesugused paberid ja muud esemed korrapäraselt. Kostja kirjavahetusest nähtuvalt on küll kaduma läinud kostja arveid. Tunnistaja Kaie P , kes on ainukene kostja raamatupidaja, andis ütlusi, et kostja raamatupidamises ei olnud kajastatud, et hageja oleks raha kassast välja võtnud. Kassa väljamineku order jäi vormistamata, sest hageja palus, et seda ei tehtaks enne, kui maa on notari juures ära vormistatud. Ü. R. väitis K. P le, et oli kellegi käest laenu võtnud ja andis selle firma arvelt hagejale enne raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimist. Raha üleandmist hagejale ei ole K. P näinud. K. P on näinud firma seifis võlakirju, millel olid Ü. R. ja hageja allkirjad. Ü. R. oli enne 2002. a raha andnud hagejale. Kui Ü. R. ja hageja koos istusid, siis hageja ütles, et 152 000 on ta kätte saanud ja 8000 olete veel võlgu. Ü. R. ütles, et see kinnistu maksab 160 000. Hageja väitis, et see on maa hind ja puidu eest tahtis veel juurde. K. P jäi kohtuistungil kriminaalasjas ülekuulamisel antud ütluste juurde, et K.K. seletas talle, et temal on Ü. R. ga selline kokkulepe, et Ü. R. annab temale 160 000 krooni ning peale seda, kui temal on riigile maa eest tasutud, vormistatakse selle laenu eest kinnistu Karlsson Puit nimele... R. kinnitas minule, et laenas Kannile 160 000 krooni ning peale Kanni poolt kinnistu väljaostmist vormistatakse see Karlsson Puidu nimele... Võin

kindlalt väita, et 160 000 oli hind kogu kinnistu eest, seda rääkis mulle K ise ning hiljem rääkis sama juttu ka R... Sellist kokkulepet ei olnud, et Karlsson Puit võis antud summa ulatuses üksnes kinnistult materjali lõigata. Kohus leidis, et kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kostja on täitnud kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingust tuleneva kohustuse maksta hagejale raieõiguse eest 160 000 krooni. Jõustunud Võru Maakohtu 23.09.2005 otsusest nähtuvalt on K.K. ilt välja mõistetud laenulepingutest tuleneva kohustuse täitmiseks 160 000 krooni Ü. R. kasuks. Asjakohaseks ei saa pidada AS Advokaadibüroo Paul Varul arvet, mis on hagejale esitatud juba 24.01.2002 seoses õigusabiga kaebuses Rõuge Vallavolikogu 24.10.2001 otsuse tühistamiseks, ja maksekorraldust 8. veebruarist 2002 Advokaadibüroole Paul Varul 4130 krooni tasumise kohta, sest need dokumendid on vaidlusaluse lepingu sõlmimise eelsest perioodist ja hageja eitab nende seotust vaidlusaluse kohustuse täitmisega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Kohtuotsuses on ilmselt trükivea tõttu väidetud, et peale sissetungimist olid dokumendid korrapäraselt. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kolmel korral sõnaselgelt kinnitatud, et dokumendid laual, põrandal ja seifis on korrapäratult laiali. Mõistmatu on ka kohtu etteheide kostja esindajale, et kui teda sissemurdmispäeva hommikul sündmuskoha vaatluse lõpul üle kuulati, ta ei osanud öelda, mis dokumendid on kadunud – kõik oli läbisegi laiali paisatud, sahtlid, riiulid, seif põrandal, dokumendid segi trambitud – võimatu oli sel hetkel öelda, mis peale kontoritehnika on kadunud, hiljem kostja esindajat enam välja ei kutsutud, sest politsei ei teinud mitte midagi selle kuriteo avastamiseks ning hageja poeg, kelle menetlusse asi anti, peatas ilma ainsatki uurimistoimingut tegemata asjas kuu aja pärast menetluse. Kohus ei ole õigesti aru saanud hageja pettuse kavatsusest, kuigi kostja esitas hageja ja Ü. R. vastastamise protokolli ning raamatupidaja K. P tunnistajana ülekuulamise protokolli 2002 sügisest seoses kostja poolt toimunud 36 tm üleraiega hageja kinnistul. Vastastamisel on hageja kinnitanud, et kuna ta hindas oma kinnistu 300 000 kroonile, siis seetõttu nõuab ta täiendavalt raha, mille kohta kostja on vastanud: „Tehing on tehing. Kui leppisime kokku 160 000 peale, siis ei saa hiljem nõuda minult suuremaid summasid.“ Hageja ei öelnud politseis, et ta pole ka seda 160 000 krooni saanud, vaid nõudis täiendavat raha. K. P ülekuulamisprotokollist nähtuvalt K. P seletas, et 2002 jaanuaris või veebruaris tuli kostja kontorisse temale seni tundmatu hageja uurima tema metsas tehtava raie kohta, ning seletas, et Ü. R. annab temale 160 000 krooni ja peale seda kui temal on riigile maa eest tasutud, vormistatakse selle laenu eest kinnistu OÜ Karlsson Puit nimele. Kui hageja 2002 jaanuaris-veebruaris rääkis alles võla saamisest, siis ei saa kuidagi samastada seda aasta varem saadud rahaga. Veelgi enam, hageja ise ütleb, et saadava laenu eest teeb ta oma kinnistu siis firma nimele. Samas on K. P kinnitanud, et 2002 märtsi lõpus on ta firma seifis näinud hageja võlaallkirju, millest üks oli 100 000 krooni. Sellise summa ulatuses aga hagejal aasta varem laenu saadud ei olnud, vaid oli kolm eri aegadel vormistatud laenulepingut summades 50 000 ja 60 000 krooni. Seega ei saa neid kahte laenusummat mitte kuidagi samastada. Kõik need dokumendid on vormistatud 2002. a politseis, mil polnud teada, et neli aastat hiljem hakkab hageja eitama puidu eest raha saamist ja seda uuesti nõudma. Seega peaks need olema erapooletud tõendid ning aluseks õige ja õiglase kohtulahendi tegemisel. Lisaks on hageja selle kinnistu 27.01.2005 müünud OÜ-le Valga Puit, saades kokku 162 000 krooni. Kinnistu müügiga 2005. a sai hageja raha ka selle metsa eest, mis 25.04.2002 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel kuulus kostjale, kuna lepingu punkti 3.1 kohaselt ostis kostja kogu 6,9 ha raiest saadava puidu, mis vastavalt metsamajanduskavale kuulus raiumisele. Kuna metsamajanduskava kehtib 10 aastat, siis sai hageja raha ka kostjale kuuluva 847 tm puidu eest, mida kava kohaselt oli veel lubatud raiuda ja nüüd kinnistu müügi tõttu jäi raiumata. Kasvava metsa turuhind on ca 850 krooni/tm.

õigusvastane, seega tuleb selle lepingujärgse kohustuse täitmata jätmist lugeda tahtlikuks tegevuseks, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 kohaselt 10 aastat. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid oma süü puudumise kohta, on kohus lugenud õigesti kostja oma lepingujärgset kohustust tahtlikult rikkunuks ning hagi ei ole aegunud. Tsiviilõiguses ei kehti põhimõtet, mille kohaselt allkiri lepingul kinnitab lepingu kõigi tingimuste täitmist. Hageja allkiri lepingul tähendab, et hageja nõustub lepingu tingimustega. Hageja allkiri lepingul kinnitaks müügisumma kättesaamist üksnes juhul, kui vastav klausel oleks lepingus fikseeritud. Juhul kui lepingus ei ole lepitud kokku müügihinna tasumise tingimustes, siis kuulub kohaldamisele seaduses sätestatu. TsK § 177 lg 1 tulenevalt juhul, kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal. Käesoleval juhul ei olnud pooled kokku leppinud müügihinna tasumise korras, mistõttu kuulus kohaldamisele TsK § 177 lg 1 sätestatu. Ebaõige on kostja väide, et 09.08.2004 kirjas on hageja kinnitanud, et on 152 000 krooni selle lepingu järgi kätte saanud metsamaterjali eest. Nimetatud 152 000 krooni näol on tegemist summaga, mille hageja laenas Ü. R. lt kui füüsiliselt isikult ning kiri on adresseeritud samuti Ü. R. le kui füüsilisele isikule. Asjaolu, et hageja ja Ü. R. vahel oli laenusuhe, on tõendatud jõustunud Võru Maakohtu 23.09.2005 otsusega. Seega on pigem kostja see, kes püüab kohut eksitusse ajada, käsitledes Ü. R. lt hagejale antud laenusummasid kostja kui juriidilise isiku kohustuse täitmisena. Hageja nõustub kohtu seisukohaga, et paljasõnaline on kostja väide, et kostja poolt raha maksmist kajastavad raamatupidamisdokumendid varastati ööl vastu 06.12.2002 kostja ruumidesse toimunud sissemurdmise käigus. Dokumentide kadumisele ei ole viidatud kriminaalmenetluse alustamise teates ega Ü. R. tunnistajana ülekuulamise protokollis ning dokumentide kadumise osas ei ole kostja teinud ka hilisemalt täiendavat avaldust. Seega kostja ei ole politseile üldse avaldanud, et dokumendid oleksid sissemurdmise tagajärjel kadunud. Asjakohatud on viited sissemurdmise uurimises erapooletuse puudumisele, juhul, kui kostja leiab, et uurimist ei teostatud erapooletult, on selleks ette nähtud kriminaalmenetluslikud kaitsevahendid, mida kostja ei ole kasutanud. Kohtuistungil on K. P jäänud kriminaalasjas ülekuulamisel antud ütluste juurde. K. P on 07.01.2003 ülekuulamisel öelnud: /--/ Kann selgitas mulle, et temal on R. ga selline kokkulepe, et R. annab temale 160 000 krooni /--/. Tunnistaja ei ole osanud selgitada, millal ja mille eest 160 000 pidi antama ning kas selle summa annab K.K. ile Ü. R. kui füüsiline isik või OÜ Karlsson Puit kui juriidiline isik. Veel on K. P 07.01.2003 ülekuulamisel öelnud: /--/ Rääkisin sellest ka Ü. R. ga. Tema kinnitas minule, et laenas Kannile 160 000 krooni /--/. Taas ei ole tunnistaja selgitanud, mille eest 160 000 krooni Ü. R. poolt K.K. ile anti. Kohtuistungil on K. P andnud ütlusi, et raha üleandmist hagejale ei ole tema näinud, kuid on näinud firma seifis võlakirju, millel olid Ü. R. ja hageja allkirjad. K. P ei ole osanud selgitada, millise sisuga olid firma seifis väidetavalt olnud võlakirjad, st kes, kellele, kui palju ja mille eest võlgu oli. Hageja tehing OÜ-ga Valga Puit ei kuulu käesolevasse vaidlusesemesse. Juhul, kui kostja leiab, et tema õigusi on kellegi poolt rikutud, siis on tal õigus kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kiri ei ole piisav tuvastamaks, et kostja tahtlikult ei tasunud raieõiguse lepingu alusel. Ringkonnakohus möönab, et hageja on esitanud erineva suurusega nõudeid kostja ja Ü. R. vastu. Hageja on esitanud teises tsiviilmenetluses vastuhagi Ü. R. vastu 293 362 kr nõudes, mille ta hiljem tagasi võttis (tl 66); hageja on advokaadibüroo vahendusel 24.03.2003 nõudnud Ü. R. lt alusetu rikastumise sätete alusel 218 730 kr tasumist (tl 53), hageja on dateerimata kirjas Ü. R. le märkinud „Pidid laenama 300 000 leppisime kokku summale 160 000, selle eest pidin kinnistud erastama. Puit on raiutud, selle eest oleks pidanud maksma 284 872 sellest arvan maha saadud 152 000 kr seega müün teile kinnistu 142 872 kr eest.“ (t lk 30). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid tõendavad, et hageja on korduvalt nõudnud eelkõige Ü. R. lt erinevate summade tasumist, kuid tõendid ei tõenda, et hageja oleks esitanud nõude hagi aluseks oleva lepingu alusel 160 000 kr tasumiseks. Ka 29.01.2007 kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Kaie P kinnitas, et K.K. on erinevate, kuid suuremate kui 160 000 kr nõuetega korduvalt OÜ Karlsson Puit kontorisse pöördunud (lk 76). Ringkonnakohus leiab, et kuna puuduvad tõendid, et hageja oleks esitanud kostjale konkreetse selge nõude 25.04.2002 raieõiguse võõrandamise lepingust tulenevalt ning kuna lepingust ei tulene, millal omandaja (kostja) lepingu täitmise kohustus tekib, siis kostja poolt kohustuse rikkumise tahtluse tuvastamiseks puudub alus. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi 2 lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ringkonnakohus leiab, et kuna lepingu sõlmimise ajaks oli kostja tegelikkuses puidu raiunud, siis muutus lepingus märgitud tasu 160 000 krooni sissenõutavaks lepingu sõlmimisest. Ringkonnakohus leiab, et hagi oli esitamise ajaks, s.o 19.07.2006 aegunud, seda ka eeldades, et kohaldamise kuulub TsÜS § 147 lg 3, mille kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.