Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart. Lepingu p. 1.2 järgi on kaart panga omand. Lepingu p 7.1 järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkt 7.2 järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN koodi. Punkt 7.3 järgi kohustus kostja koheselt informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Samuti kohustus kostja järgima panga poolt määratud arvelduste korda. Punkti 7.10 järgi peab kostja korvama hagejale kõik kaardi valdaja (kostja) kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu p. 8 alusel kohustub kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu p.3 tulenevalt ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Konto omanikul ehk kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite (kontojäägi) osas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.1999 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-99). Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna ka nimetatud leping kaardi valdajale õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Tulenevalt eeltoodust andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PIN-koodi) kasutamine pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et Pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise (XXX pangakaardi kasutamise lepingust tuleneva) võlasuhte kaudu. Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks tuleb samuti tuvastada, et hageja vara on ka vähenenud. Eeltoodud seisukohtadest lähtuvalt nähtub, et kostjal puudus õiguslik alus kokku 8912,63 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaarti kasutades võetud välja raha kostja arvelduskonto vabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks järgneval põhjusel. Osaliselt 1996.a. sügisest ning suuremahulisemalt 1997. aastast alustas hageja kulukaid infotehnoloogilisi töid pangakaartide protsessori AS automaadiserverilt oma majasisese automaadiserverile üleminekuks. Automaadiserver on lüli, mis reguleerib sularahaautomaatidest tulevaid päringuid ja edastab neid vastavalt tehingu parameetritele teistele osapooltele. Üleminekuperioodil paigaldas Eesti Ühispank uusi sularahaautomaate ainult ühendatuna oma automaadiserveriga, samas varasemal perioodil paigaldatud sularahaautomaadid ning kõik ülejäänud pankade sularahaautomaadid kasutasid kaarditehingute autoriseerimiseks ASi autoriseerimisserverit ning sinna jäädvustatud kaartide vabu vahendeid. Seega töötas samaaegselt Eesti Ühispanga kaartide jaoks kaks erinevat autoriseerimisekeskust, kusjuures oma server töötas otse kontol olevate vabade vahendite vastu (arveldused pangakontoris) ning AS autoriseerimisserver kasutas

perioodiliselt uuendatud kaartide vabade vahendite arvestust. Samasugust infotehnoloogilist lahendust kasutasid Põhjamaades mitmed muud suurpangad. Kuna Eesti Ühispanga ja ASi autoriseerimisserverid ei vahetanud andmeid reaalajas (on-line), sai võimalikuks, et ühe ja sama kaardiga võeti kahe erinevate süsteemide kasutamise tõttu automaatidest välja rohkem raha, kui oli maksekaardi omaniku enda kontol. Seetõttu läks arveldusarve peale kõigi tehingute laekumist n.ö. miinusesse. Ülemineku kavandamisel ja oma automaadi- ning autoriseerimisserveri juurutamisel lähtus Eesti Ühispank eeldusest, et kliendid on seaduskuulekad ja kohusetundlikud kodanikud ning ei kasuta teadlikult ja tahtlikult ära süsteemide lahususest tulenevat võimalust võtta automaadist välja rohkem raha kui on nende arvelduskontol. Sarnane süsteem toimis Põhjamaades pikema ajaperioodi jooksul probleemideta. Kostja ei reageerinud AS-i nõudele tasuda XXX pangakaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus ning AS loovutas nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. AS loovutas hagejale nõude kostja vastu summas 8912,63 krooni. Samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt nõudega seotud viiviste tasumist. Hageja nõudis kostjalt korduvalt suuliselt ja kirjalikult alusetult omandatud vara tagastamist, kuid võlgnik ei ole kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Hageja põhinõude suurus on 8 912,63 krooni ning viiviste nõue seisuga 09.06.2005 on 3 031,35 krooni. Kokku moodustab hageja nõue 11 943,98 krooni, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja palub kostjalt välja mõista ka kohtukulud, sealhulgas riigilõiv summas 1 050 krooni ning õigusabikulud summas 597,20 krooni. 22.03.2006 esitas hageja vastuse kostja vastusele, mille kohaselt on XXX pangakaardi kasutamise leping alusel kostjale väljastatud vaid kostjale teada oleva salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaart. Salajane tunnuskood asendab elektroonilistes tehingutes kostja allkirja. Kostja kinnitab pangakaardi saamist ning selle kasutamist. Samuti kinnitab kostja, et pole pangakaarti kolmandatele isikutele üle andnud. Kostja pole tõendanud, et kaart oleks olnud kolmandate isikute kasutuses või, et kostja oleks kaardi kaotanud ning teavitanud kaotusest hagejat enne tehingute teostamist. Hageja leiab, et konto jääki ületavate tehingute teostamine on tõendatud arvelduskonto väljavõttega. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja arvelduskontole on laekunud kokku 104,37 krooni. Välja on võetud kontolt aga 9 017 krooni. Seega on ületatud konto tegelike rahaliste vahendite limiiti 8 912,63 krooni võrra. Seega on kostja käitumise tulemusena vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Eeltoodud seisukohtadest lähtuvalt nähtub, et kostjal puudus õiguslik alus 8 912,63 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaarti kasutades võetud välja raha kostja arvelduskonto vabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Kontojäägi ületamisega saadud raha on alusetult omandatud. Tehingute teostamisel ajal ei sätestanud seadus VÕS §-ga 715 lg 2 analoogset põhimõtet, mille kohaselt juhul, kui kontopidaja täidab ilma eelneva sellekohase kokkuleppeta käsundiandja juhise ilma, et käsundiandja kontol oleks juhise täitmiseks vajalikku raha, loetakse, et kontopidaja andis käsundiandjale arvelduskrediiti. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana.

Ülaltoodud käsitlust kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoht 18. septembri 2002.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-02. Osundatud kohtuasjas olid krediidiasutus ja laenusaaja sõlminud arvelduskrediidilepingu (st olid teineteisega seotud lepingulise võlasuhte kaudu), kuid laenusaaja oli kasutanud oma kontot üle kokkulepitud arvelduskrediidi limiidi. Kuigi vaadeldavas kaasuses krediidiasutus isegi aktsepteeris arvelduskrediidi limiidi ületamist laenusaaja poolt, asus Riigikohus ometi seisukohale, et tegemist on vara alusetu omandamisega laenusaaja poolt, kuna pooled ei sõlminud seaduses ettenähtud vorminõudeid järgides kirjalikku lepingut nimetatud summa laenusaaja kasutusse andmise (so laenamise) kohta. Seega on ilmne, et vara alusetu omandamisena tuleb vaadelda ka juhtu, kus pangakaardi kasutamise lepingu järgne kaardivaldaja on pangaautomaatide tehniliste puuduste tõttu kasutanud kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on ilma, et krediidiasutus ehk hageja oleks seda aktsepteerinud. 28.12.2006 esitatud täiendava seisukoha kohaselt kostja vaidles kohtuistungil vastu asjaolule, et 10.06.1997 toimunud kaarditehingud summas 3 000 krooni on üks ja sama tehing ning Eesti Ühispank on ekslikult kostja kontolt maha arvestanud 3 x 3 000 krooni. Hageja selgitab kostja kontol 31.12.1997 kajastatud 10.06.1997 kaarditehingute toimumist. Konto liikumise aruandel XXX tulbas „Kuupäev“ on kajastatud 31.12.1997 kuupäevaga varasem, so 10.06.1997a. tehing seetõttu, et seoses sularahaautomaatide inventuuriga, mis toimus sh 31.12.1997a. (nimetatud sularahaautomaatide tehnilise vigade tõttu toimunud tehingute kontroll kestis ligi kaks kuud) ning selle käigus avastatud vead ehk arvelduskontol registreerimata sularaha väljavõtmised registreeriti arvelduskontol kuupäevaga 31.12.1997a., kuigi tehingute tegelik kuupäev on tehingu selgitusel samuti näha. „TRX“ tulba pealkirjana tähendab inglise keelsest sõnast transaction tulenevalt tehingu numbrit, millised on kõigil kolmel juhul erinevad ja viitavad erinevate tehingute toimumisele. Tulbas „Kirjeldus“ viidatud Dok 777 tähendab, et raha on välja võetud Eesti Ühispank automaadist, mis oli seotud AS-i kaardimaksesüsteemiga. Viide: XXX kirjeldab deebetkaardi numbrit ja automaadist selle kaardiga võetud sularaha debiteerimist viidatud numbriga kaardiga seotud kontolt. Viidatud i.k XXX tähendab Eesti Ühispanga Tallinna kontori tunnusnumbrit. Tulenevalt eeltoodud selgitustest ja konto väljavõttest on ilmselgelt tegemist kostja kontolt väljavõetud kolme erineva tehinguga kokku summas 9 000 krooni. Kostja vastuväited Kostja esitas 20.02.2006.a. kohtule vastuse, milles hagi ei tunnista. Kostja sai oma võlgnevusest teada 2004. aastal. Kostja ei nõustu nii põhivõlgnevuse kui viivistega. Kostjale jääb arusaamatuks, miks ei teavitanud PEP teda võlgnevusest juba 1997. aastal. Samuti ei mõista kostja, mismoodi on võimalik deebetkaardiga pangaautomaadist raha saada, kui kontol raha pole. Kostjale jääb arusaamatuks ka hagiavaldusele lisatud konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja kontolt on 31.12.1997 kolmel korral maha arvatud 3 000 krooni. Iga mahaarvamise juures on märge: tehing teostatud 10/06/1997. Kostja palub, et hageja esitaks konto liikumise aruande väljatrüki lepingu sõlmimise päevast (s.o. 22.12.1995) kuni 23.08.2004. Kostja leiab, et pank on rikkunud ka pangakaardi kasutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja vastuse kohaselt ei ole ta võtnud pangaautomaadist välja summasid, mis ületasid konto tegelikku jääki. Kostja leiab, et vale on ka hageja väide nagu oleks temalt korduvalt suuliselt ja kirjalikult nõutud alusetult omandatud vara tagastamist. Kostja nägi ka hagiavaldusele lisatud võlateatist esimest korda alles koos hagiga. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Kostja jäi oma vastuses toodud seisukohtade juurde ning lisas, et pangakaart ja PIN-kood on olnud koguaeg tema valduses. Kostja vaidlustab 31.12.1997 tehtud tehingud, kus tal on maha võetud kolmel korral 3 000 krooni.

Pooled ei vaidle, et kostja ja PEP vahel sõlmiti 22.12.1995 XXX pangakaardi kasutamise leping. Samuti ei vaidlusta kostja asjaolu, et AS-i Eesti Ühispank asemel on uueks võlausaldajaks osaühing Aktiva Finants. Kostja ei tunnista hagi, kuna ta ei ole pangaautomaadist välja võtnud summasid, mis ületasid konto tegelikku jääki. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik deebetkaardiga üldse pangaautomaadist raha saada, kui kontol raha pole ning miks ei teavitanud PEP teda võlgnevusest juba 1997. aastal. Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja esitatud kostja arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja arvelduskontol on ületatud konto tegelike rahaliste vahendite limiiti 8 912,63 krooni võrra. Kostja sõnade kohaselt olid nii pangakaart kui ka kood kogu aeg tema käes. Kohus on seisukohal, et kood asendab elektroonilistes tehingutes kostja allkirja. Seega puudub kohtul alus kahelda, et nimetatud tehingud on teinud keegi teine, mitte aga kostja. Kohus leiab, et põhjendamata on kostja väide, et 10.06.1997 toimunud kaarditehingud summas 3 000 krooni on üks ja sama tehing ning Eesti Ühispank on ekslikult kostja kontolt maha arvestanud 3 x 3 000 krooni. Konto liikumise aruandelt nähtub, et tegemist on kolme erineva tehinguga, kuivõrd kõigil kolmel juhul tehingul on erinevad tehingu numbrid (TRX), mistõttu on tegemist erinevate tehingutega. Tehingu tegelik kuupäev on tehingu selgitusel näha ja asjaolu, et väljavõttel on tehingud kajastatud 31.12.1997, on tingitud pangasüsteemi tolleaegsetest tehnilistest iseärasutest. VÕSRS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhetele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a., enne VÕS jõustumist kehtinud seadust. Kostja omandas panga arvelt alusetult summasid 10.06.1997, seega enne 01.07.2002.a. Seega kuulub asjas kohaldamisele kuni 30.06.2002.a. kehtinud TsK. Hagi rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks on pooltevahelise õigussuhte ajal ning kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 477 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kohtule esitatud kostja konto liikumise aruanne perioodil tõendab, et 10.06.1997 on kostja pangakontolt võetud välja 8 912,63 krooni rohkem raha kui tal arvelduskontol raha tegelikult oli. Kostja ühegi tõendiga nimetatut ümber ei lükanud, vaid teatas, et ei ole pangaautomaadist välja võtnud summasid, mis ületasid konto tegelikku jääki. Nimetatud kostja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus on seisukohal, et kuna PEP (AS-i õiguseelneja) ja kostja vahel oli sõlmitud XXX pangakaardi kasutamise leping, mis oma olemuselt on deebetkaardileping ning mis võimaldab kasutada kaardi valdajal ja/või omanikul rahalisi vahendeid arvelduskontol olevate summade piires, ja kostja on võtnud raha välja 8 912,63 krooni võrra suuremas summas kui tal seda lepingu järgi õigus teha oli, tuleb temalt alusetult saadud 8 912,63 krooni hageja kasuks, kes nõude Eesti Ühispangalt VÕS § 164 lg 1 ja 2 alusel nõude loovutamise lepinguga omandas, välja mõista. Asjaolu, et pangasüsteemi tehniliste iseärasuste tõttu sai võimalikuks tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas, ei võta hagejalt ära õigust nõuda kostjalt alusetult saadu tagastamist. Hageja on esitanud lisaks põhivõlgnevusele ka viivisenõude. Hageja on arvutanud viivise vastavalt seadusele, mitte pangakaardi lepingule: alates 01.01.1999.a. vastavalt TsK § 231 lõikele 1 3% aastas, alates 01.07.2002.a. VÕS § 113 lõikele 1 7% aastas ja alates 01.05.2004.a. vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 8 912,63 kroonilt. Seisuga 09.06.2005 on kostja viivisevõlg hageja ees 3 031,35 krooni. TsK § 191 lg 3 kohaselt

kreeditoril ei ole õigust nõuda leppetrahvi (trahvi, viivise) tasumist, kui võlgnik ei kanna vastutust kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest. Kuivõrd kostja sai võlgnevusest teada alles 2004. aastal ning 8 912,63 krooni alusetu omandamine sai võimalikuks mitte kostja süül, vaid tänu pangasüsteemi tehnilistele iseärasustele, on kohus seisukohal, et hageja viiviste nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne eelnimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohtukulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 60 lg-st 1 ja § 61 lg 1 p-st 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonist). TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hageja on tasunud riigilõivu 1 050 krooni ning kandnud õigusabikulusid summas 597,20 krooni (5% hagihinnast). Kokku on hageja kandnud kohtukulusid summas 1 647,20 krooni. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, kuulub kostjalt väljamõistmisele 1 235,40 krooni (75% kohtukuludest).

Jaanus Saaremõts Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.