Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
03. juuli 2007, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-21577
Tsiviilasi
AS Hansa Liising Eesti hagi Tarvi Poola vastu 62 044,36 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. märtsi 2007.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Hansa Liising Eesti apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (hageja) AS Hansa Liising Eesti (reg k 10434248; Liivalaia 8, 15039 Tallinn), tema lepinguline esindaja Kadri Valdre Vastustaja (kostja) Tarvi Poola (IK xxxxxxxxxxx; x), tema lepinguline esindaja Janek Alvela
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 28. märtsi 2007.a otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata AS Hansa Liising Eesti hagi Tarvi Poola vastu 62 044,36 krooni saamiseks – arvestades põhjenduste osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (TsMS § 139 ja § 144) jätta AS Hansa Liising Eesti kanda. Vastavalt Harju Maakohtu 28. märtsi 2007.a otsuses märgitule kannab esimese astme kohtu menetluskulud AS Hansa Liising Eesti.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule kassatsiooni korras edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Pooled sõlmisid 27.02.2002 kasutusrendi lepingu nr 0034262L, mille esemeks oli kaubik Fiat Scudo 1,9, ehitusaasta 1998. Lepingust tulenevalt omandas hageja lepingueseme AS-ilt Tefire ning andis selle lepinguperioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid vastavalt maksegraafikule. Kostja jättis maksed tasumata. Hageja saatis kostjale 16.10.2003 teatise, milles informeeris kostjat võlgnevusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui kostja võlgnevust teatises nimetatud tähtajaks ei kustuta. Kuna kostja võlgnevust ei kustutanud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles.
2.Kostja kohustus tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 11.6 andma hagejale üle kaubiku valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, pöördus hageja OÜ Balti Realiseerimiskeskus (BRC) poole, kes tegi kindlaks vara asukoha ning tellis puksiirteenuse vara transportimiseks müügiplatsile. Vara valduse üleandja puudus. Pärast valduse taastamist koostati varale hindamisakt, mille kohaselt oli kaubikul mootor koos. Kostja ei andnud hagejale üle kaubiku käivitamiseks vajalikke koode ja remondile kehtivat garantiid.
3.Kuivõrd tagastatud kaubik oli tehnilise rikkega, õnnestus see realiseerida hinnaga 22 033,90 krooni. Vara müügist saadud summa laekus hageja kontole 15.06.2004. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on kokku 84 078,26 krooni, mis koosneb vara jääkmaksumusest 60 817 krooni; tähtajaks tasumata rendimaksetest 18 057,39 krooni ja vara realiseerimisega seotud kuludest 5209,39 krooni. Vara võõrandamisest saadud summa ei katnud kostja poolt tasumisele kuuluvaid summasid. Lepingust tulenevalt on kostja poolt hagejale hüvitamata 62 044,36 krooni (84 078,26–22 033,90), mille hageja palus kostjalt välja mõista. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei keeldunud vara tagastamisest. Hageja 16.10.2003 teatis lepingu ülesütlemise kohta ei sisalda üldtingimuste p-s 11.6.1 nõutud andmeid - millal ja kuhu vara tuua ning kellele üle anda, mistõttu puudub alus vara valduse ülevõtmisega seotud kulude hüvitamiseks. Vara asukohast teavitas hagejat kostja. Puudus vajadus puksiirteenuse tellimiseks, kuna valdust ei keeldutud üle andmast ja sõiduk oli sõidukorras. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et koos varaga anti üle võti, pult ja sõiduki registreerimistunnistuse B osa, mis said olla vara valdaja valduses kui abinõud, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Hageja ei soovinud vara üleandjalt aktile allkirja, vastasel juhul oleks aktil üleandja allkiri või märge, et üleandja keeldub aktile alla kirjutamast. Hageja ei tõendanud tagastusteenuse tellimist ja selle osutamist.
5.Vara ülevõtmise-vastuvõtmise akti märkis ülevõtja seisukorra lahtrisse, et sõiduk on tehnilise rikkega, kuid ei kirjeldanud, milles rike seisnes. Ainuüksi sellele märkusele tuginedes ei saa järeldada, et sõiduk polnud sõidukorras. Sõiduki hindamise aktis, mis vormistati alles 8 päeva pärast sõiduki ülevõtmist, märgiti, et sõidukil on mootor koos. Sõidukil tehnilist riket ülevõtmise hetkel ei olnud, kuna sõiduk sõitis treilerile omal jõul, kaubikule tehti 09.06.2003 ulatuslik mootori remont ja sellega sõitis pidevalt sõiduki tegelik kasutaja.
6.Hageja müüs sõiduki alla turuhinna. Kuna sõiduk oli sõidukorras, oleks hageja saanud sõiduki eest ka turuhinnale vastava hinna. Vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi autohindade andmebaasi väljavõttele, oli vara keskmiseks hinnaks 2004.a esimeses kvartalis 92 200 krooni. Seega ületas vara hind kostja väidetavat võlgnevust hageja ees. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse ning selle väärtus ületab liisinguandja kulud, puudub hagejal tulenevalt VÕS § 367 lgst 1 ja 3 alus nõuda kostjalt kulude hüvitamist.
2(6)
Maakohtu otsuse põhjendused
7.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud AS-i Hansa Liising Eesti kanda.
8.Pooled sõlmisid 27.02.2002 kasutusrendilepingu nr 0034262L. Puudub vaidlus, et leping on lõpetatud ning vara jääkmaksumus on 60 817 krooni. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et võlgneb hagejale tasumata rendimaksete näol 18 057,89 krooni.
9.Vastavalt üldtingimuste p-le 11.6 pidi kostja lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tagastama vara viivitamatult hagejale; p 12.2.4 kohaselt kontrollib müüja vara tagastamisele järgneva päeva jooksul vara tehnilise seisukorra ja ekspluatatsiooniomaduste vastavust lepingu p-le 12.2.1. Üldtingimuste p 11 kohaselt on müüja isik, kes võõrandab vara rendileandjale, st hagejale. Asja materjalidest nähtuvalt on müüjaks AS Tefire. Auto tagastas ja tema seisukorda hindas BRC.
10.Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et hageja võttis vara üle 09.03.2004 (tl 20). Akti on märgitud, et sõiduk on tehnilise rikkega, kuid milles rike seisneb, ei märgitud. 19.03.04 tehti aktile märge, et tegemist on kahjumisse kantud nõudega ja romulasse müügiga. BRC koostas 17.03.2004 sõiduki hindamise akti, seega 8 päeva pärast vara üleandmist. Aktist nähtub, et sõidukil on mootor koos (tl 21). Selline raske tehniline rike vajaks kohest fikseerimist, mitte märget vastuvõtmisaktil „sõiduk tehnilise rikkega“. Eeltoodu põhjal on tõendamata, et sõidukil oli üleandmise-vastuvõtmise hetkel mootor koos.
11.Tunnistaja R. C ütluste kohaselt, kes oli kaubiku tegelik kasutaja, andis ta vara üle Microgrupi treilerijuhile märtsis 2004. Et autot käima saada, pidi kasutama koodi, mida tunnistaja treilerijuhile ei andnud. Samuti ei andnud ta treilerijuhile mootori garantiid. Auto üleandmisel andis tunnistaja autojuhile tehnilise passi, võtmed ja puldi. Tunnistaja sõnul tehti autol mootori kapitaalremont mais 2003. Kaubik oli sõidukorras, kuivõrd tunnistaja sõitis treilerile autoga ise. Kuivõrd hageja ei tõendanud, et sõidukil oli üleandmise-vastuvõtmise hetkel mootor koos ning tunnistaja ütluste kohaselt oli sõiduk sõidukorras, asus kohus seisukohale, et tagastatud vara vastas VÕS § 363 p-s 2 sätestatud tingimustele.
12.Eesti Konjunktuuriinstituudi autohindade andmebaasi väljavõttest (tl 45) nähtub, et 2004.a esimeses kvartalis oli vaidlusaluse sõiduki hinnaks 92 200 krooni. Hageja müüs vara hinnaga 22 033,90 krooni, seega alla turuhinna. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale 62 044,36 krooni. Kuivõrd liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel 92 200 krooni ning see oleks katnud kostja võlgnevuse, jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
13.AS Hansa Liising Eesti palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 62 044,36 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus materiaal- ja protsessiõigusnorme, maakohtu tõlgendus on vastuolus liisinglepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasnevate kahjude täieliku hüvitamise põhimõttega, otsus ei ole piisavalt põhjendatud.
14.Lepingu üldtingimuste XII osa reguleerib lepingu korralise lõppemise tagajärgi ja see ei kohaldu lepingu ennetähtaegse lõppemise korral kostja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu. AS-ile Tefire oleks tulnud vara tagastada lepingu tähtaja lõppemisel 28.02.3005.
15.Kohus leidis, et kaubik oli tehniliselt korras. Tunnistaja, kelle valduses vara oli, tunnistas, et kaubiku käivitamiseks oli vaja koodi, millest ta hagejat ei teavitanud ega andnud üle käivitamiseks vajalikku koodi. Hageja volitatud esindajal ei olnud võimalik kaubikuga treilerilt maha sõita, kuna kaubiku kasutaja ei andnud kaubiku käivitamiseks vajalikku koodi. Vara 3(6)
vastuvõtja, kes ei ole pädev teostama kaubikule tehnilist ülevaatust, ei saanud välja selgitada vara tehnilise rikke põhjust. Seetõttu märgiti vara üleandmise-vastuvõtmise akti, et kaubik on tehnilise rikkega. Hindamisaktiga tuvastati hiljem, et kaubikul oli mootor koos.
16.Kaubiku valduse üleandja ei teavitanud tagastamisel, et kaubiku mootorile tehti väidetavalt kapitaalremont ning et mootorile kehtis garantii. Mootori remondi arvelt ei ole tuvastatav, millise sõiduki mootorile remont tehti, mistõttu ei saa tõendit pidada usaldusväärseks. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis nimetatud faktid tähelepanuta.
17.Vaatamata asjaolule, et varal esinesid puudused, leidis kohus, et kaubiku tagastamisväärtuse määramisel tuleb lähtuda Eesti Konjunktuuriinstituudi autohindade andmebaasi väljavõttest. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Tarvi Poola ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
19.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise kohta. Põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
20.Apellant vaidlustas maakohtu otsuse eelkõige kohtu poolt faktiliste asjaolude (vaidlusaluse sõiduki tehniline seisukord selle hageja poolt ülevõtmise ajal) kindlakstegemise osas ning õigusnormide kohaldamise osas liisingulepingu ülesütlemise õiguslike tagajärgede seisukohalt.
21.Pooltevahelise lepingu osaks olevate kasutusrendi üldtingimuste p 5.19 kohaselt tuli rentnikul juhul, kui rendileandja lõpetab lepingu selles kindlaksmääratud alustel ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitada vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ning kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja vara müügikõlbulikuks seadmine). Hageja üldtingimuste punktil 5.19 põhinev nõue kujutab endast liisingulepingu ülesütlemise järgset nõuet VÕS § 367 mõttes. VÕS § 367 lg 1 kohaselt tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seejuures tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal.
22.Hageja nõue kostja vastu on 62 044,36 krooni, mis moodustub vara jääkmaksumuse (60 817.kr), tasumata rendimaksete (18 057,39 kr) ja realiseerimiskulude (5209,39 kr) summa (kokku 84 078,26 kr) ning vara tegeliku realiseerimishinna (22 033,90 kr) vahest. Asjas on tuvastatud ja vaidlus puudub selles, et hageja müüs vaidlusaluse sõiduki vastavalt 03.06.2004.a arvele hinnaga 22 033,90 krooni (t lk 22). Asja lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus, kas liisinguandja võõrandas liisingueseme selle tegelikust väärtusest lähtudes. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegium leiab, et liisinguandjal oli pooltevahelise lepingu kohaselt õigus võõrandada liisinguese omal äranägemisel, arvestades seejuures hea usu põhimõtet (TsÜS § 138 ning VÕS § 6), samuti kohustust võimalikult suures ulatuses vältida ja vähendada ähvardava kahju tekkimist (VÕS § 139). Eelnevast on tuletatav liisinguandja kohustus võõrandada liisinguese võimalikult kõrge hinna eest.
23.Hageja tugines asjaolule, et üleantud vara ei olnud tehniliselt korras, mistõttu vara realiseerimise hind ei katnud hageja nõuet kostja vastu. Seevastu kostja väitel oli vara
4(6)
sõidukorras. Maakohus leidis, et varal rikete olemasolu tõendamist ei leidnud. Kolleegium ei näe apellatsioonkaebuse väidetest lähtudes alust hinnata tõendeid teisiti kui seda tegi maakohus ega teha kogutud tõendite pinnalt teistsuguseid järeldusi. Vara üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt (t lk 20) oli vara tehnilise rikkega, kuid asja materjalidest nähtuvalt oli tegemist tehnilisi eriteadmisi mitteomava isiku hinnanguga, mis rikke esinemist ei tõenda. Hageja esitatud OÜ Balti Realiseerimiskeskus sõiduki hindamisakt (t lk 21) ei keskendu vara tehnilise seisukorra hindamisele. Aktis on üksnes märkuste lahtris nenditud, et sõidukil on mootor koos, kuid puuduvad hindaja poolsed põhjendused või lähemad andmed rikke iseloomu kohta. Hageja loobus tunnistaja ülekuulamisest, kes teadis hageja väitel anda ütlusi selle kohta, milline oli vara seisukord selle üleandmise hetkel (t lk 77). Hageja poolt esitatud kahe aktiga ei ole kummutatud tunnistaja R. C ütlused, mille kohaselt tunnistaja sõitis kaubikuga iseseisvalt treilerile ning millest järelduvalt kaubik oli üleandmise ajal sõidukorras. Kohtul ei tulnud anda selgitust sellele, mil viisil pidanuks vara vastuvõtnud isik tuvastama vara väidetava rikke põhjuse.
24.Apellatsioonkaebuses möönab apellant (hageja), et vaidlusaluse sõiduki mittekäivitumise põhjuseks treilerilt mahasõidul võis olla vajaliku koodi puudumine. Vara üleandmisevastuvõtuaktist (t lk 20) nähtuvalt on kaubiku lisadena mh märgitud immobilaiser, mis on üldteadaolevalt kaasaegsete sõidukite puhul harilik turvaseade ning mille olemasolul saab sõidukit käivitada üksnes vastava koodi või lisaseadme abil. Asjaolu, et sõiduki käivitamist võimaldavat koodi hagejale ei edastatud, ei tõenda sõidukil tehnilise rikke olemasolu. Ka vara kasutaja poolt hageja esindajale sõiduki käivitamiseks vajaliku informatsiooni andmata jätmine ei anna alust tuvastada sõiduki väärtus madalamana võrreldes keskmise sarnase sõiduki turuväärtusega.
25.Muid tõendeid hageja sõidukil tehnilise rikke olemasolu kohta (mootori kokkujooks) ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et kaubiku mootor oli kokku jooksnud, mis tinginuks vara realiseerimise alla samaväärse sõidukorras kaubiku turuhinna. Nagu oma otsuses märkis ka maakohus, oli vastavalt Eesti Konjunktuuriinstituudi autohindade andmebaasi väljavõttele (t lk 45) vaidlusaluse sõiduki hind 2004.a esimeses kvartalis 92 200 krooni. Konjunktuuriinstituudi väljavõttes väljendatud sõidukõlbliku kaubiku keskmist hinda hageja menetluses ei vaidlustanud. Seega luges maakohus põhjendatult liisingueseme tegelikuks tõendatud väärtuseks selle tagastamise hetkel 92 200 krooni.
26.Sõiduki mootorile kapitaalremondi tegemise kohta on tõendina esitatud tunnistaja ütlused ning puudub alus tunnistaja ütluste mittearvestamiseks. Remondi teostamine 2003.a mais ei oma siiski asja lahendamisel määravat tähtsust, kuivõrd vara võeti hageja poolt üle 2004.a märtsis. Ka remondiga seotud väiteid arvestamata ei ole sõidukil rikete olemasolu tõendatud.
27.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse seisukohaga, et asjakohane ei olnud maakohtu poolt üldtingimuste XII osa p 12.2.4 kohaldamine. Nimetatud lepingusätte kohaselt kontrollib müüja vara tagastamisele järgneva päeva jooksul vara tehnilise seisukorra ja ekspluatatsiooniomaduste vastavust lepingu p-le 12.2.1. Säte on kohaldatav lepingu korralise lõppemise korral, kuna üldtingimuste XII osa reguleerib vara tagastamist ja lepingu lõppemist tähtaja möödumisel, vara hävimisel, kasutamiskõlbmatuks muutmisel või vara väljaostmisel, samal ajal kui lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgi käsitletakse XI osas. Samas tuleb TsMS § 230 lg 1 kohaselt hagejal tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega, tuginemaks vara realiseerimisele alla turuhinna seetõttu, et kaubik ei olnud tehniliselt korras, tulnuks hagejal tõendada, et kaubik ei olnud tehniliselt korras.
28.Kuivõrd pärast lepingu ülesütlemist jäi liisinguese liisinguandjale, tuli VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja kulutuste kindlaksmääramisel arvestada ka tagastatava vara väärtust (TsÜS § 65). Kolleegiumi arvates ei võimalda teistsugusele seisukohale asuda ka lepingu üldtingimuste p 5.19, mille kohaselt lähtutakse rentniku kohustuste ulatuse kindlaksmääramisel rendileandja
5(6)
poolt vara tegelikust võõrandamisest saadud summast. Kohus asus eelpool seisukohale, et hagejal oli kohustus võõrandada vara võimalikult kõrge hinnaga, milleks üldjuhul saab pidada vara turuhinda. Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt võõrandas hageja tagastatud kaubiku alla selle turuväärtuse, kuivõrd tõendamist ei leidnud varal tehniliste rikete olemasolu (mootori kokkujooks). Tuvastatud turuväärtuse (92 200 kr) ja hageja poolt valitud realiseerimishinna (22 033,90 kr) vahe ei ole omistatav kostjale. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et liisingueseme tegeliku väärtusega olid kaetud kõik hageja võimalikud vaidlusalusest liisingusuhtest tulenevad nõuded kostja vastu. Liisingusuhte kui krediteerimislepingu olemusest ega asjassepuutuvatest sätetest ei tulene, nagu peaks liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka niisugused kulud, mis on tekkinud liisinguandja enda tegevuse tõttu.
29.Pooled palusid jätta menetluskulud vastaspoole kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab hageja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg 1 mõtte kohaselt jätta apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest vastavalt TsMS §-le 174.
A. Tänav
M. Seppik
K. Kullerkupp
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.