Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

Harju Maakohtule 30.01.2008.a. esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 02.07.2003.a. liisinguleping nr. xxx, mille kohaselt kohustus kostja tasuma liisingueseme eest liisingumakseid vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule. Kostja ei tasunud kõiki makseid nõuetekohaselt, mistõttu lõpetas hageja kostjaga lepingu ühepoolselt. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega. Seisuga 28.01.2008.a. on kostja põhivõlgnevuse summa 37 819.33 krooni. Nimetatud summa koosneb hagiavalduse kohaselt - tasumata liisingumaksetest perioodil oktoober 2005.a. – jaanuar 2006.a. summas 12 246.35 krooni; kindlustusvõlast summas 5 463 krooni; lepingu ülesütlemise tasust summas 118 krooni; liisinguobjekti hooldus- ja remondikuludest summas 6 566.38 krooni; liisinguobjekti sisepesu ja poleerimise kuludest summas 1 600 krooni; müügiteenuse arvest summas 6 750 krooni ning leppetrahvist summas 5 000 krooni. Üldtingimuste p. 9.1. sätestab kostja kohustuse kanda kõik kindlustamisega seotud kulutused ja maksud. Üldtingimuste p.-d 12.2. ja 12.5. sätestavad kostja kohustuse hüvitada kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjel tekkinud kulutused. Hageja arvestuse kohaselt on seisuga 28.01.2008.a. kostja viivisevõlgnevus hageja ees 7 473.02 krooni. Hagejal ei õnnestunud kostjaga saavutada kohtuvälist kompromissi. Eeltoodut aluseks võttes palub hageja kohtul mõista välja kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 37 819.33 krooni ning sissenõutavaks muutunud viivitusintress summas 7 473.02 krooni ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivitusintress määraga 0,03 % päevas põhinõudelt iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni nõude kohase täitmiseni, arvestusega alates 29.01.2008.a. Kostja vastuväited hagile Kostja kirjaliku vastuse kohaselt kasutasid liisingueset tema vend M J ja venna naine S J . M J sõiduki faktilise kasutajana oli jätnud tasumata kolm järjestikulist osamakset ning liisinguandja ütles liisingulepingu kostjale üles 01.12.2005.a. Seega tuleb hageja nõuet käsitleda liisingulepingu ülesütlemise järgse nõudena. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub kohtul see jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel. Liisingueseme jääkväärtus katab kostja arvates väidetava võlgnevuse summas 37 819 krooni. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-1-07 märkinud, et nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb kõrvutada tasumata väljaostumakseid auto jääkväärusega. Samuti on Riigikohus leidnud, et liisinguandja nõude arvestamise eelduseks ei ole liisingueseme reaalsest müügist laekuv summa, vaid oluline on üksnes liisingueseme väärtus tagastamise ajal. Liisinguandja poolt edastatud müügilepingust nr. xxx nähtub, et liisinguandja poolt võõrandati liisinguese OÜ-le A 195 000 krooni eest. Hageja ja kostja vahelise liisingulepingu p.-i 12.2.1. kohaselt kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju. Otsing „Kuldse Bõrsi“ veebilehekülje arhiivis, mis hõlmab perioodi 05.01.2006.a. – 08.01.2006.a., andis tulemuseks - xxx puhul hinna 249 000 krooni. 09.01.2006.a. – 11.01.2006.a. sellise sõiduki müügipakkumist enam ei olnud. Kuivõrd turg aktsepteeris hinnapakkumist summas 249 000 krooni, siis on kostja arvates tegemist mõistliku ning adekvaatselt keskmist turuhinda iseloomustava hinnaga. Müügipakkumistes 06.02.2006.a. - 08.02.2006.a. on xxx hind 249 000 krooni, kusjuures on tegemist müügipakkumises 05.01.2006.a – 08.01.2006.a. erineva sõidukiga. Antud andmetesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna nendes müügipakkumistes oli tegemist 2002.a. sõidukiga, liisingueseme puhul aga 2003.a. sõidukiga. Seega peaks 2003.a. sõiduki turuväärtus olema veelgi suurem. Kostja on oma kirjalikus vastuses hagile käsitlenud ka kuulutustelehes „Soov“ esinenud müügipakkumisi ning need on väiksemad. Kostja on liisingueseme tagastamisaegseks väärtuseks hinnanud 235 000 krooni. Kuivõrd liisinguandja on nõude kindlakstegemisel lähtunud ekslikult müügisummast 195 000 krooni, pidanuks lähtuma TsÜS § 65 tulenevast liisingueseme tagastamisaegsest väärtusest ehk turuhinnast 235 000 krooni sõiduki tagastamise ajal.

Sõiduauto faktilise kasutaja M J ütluste kohaselt kui ta sõiduki liisinguandjale tagastas, siis R l A AS-st (AUDI kaubamärki kandvate sõidukite ametlik turustaja Eestis) kinnitati, et nad realiseeriksid sõiduki ilma raskusteta 225 000 krooni eest. Hageja ei ole käesolevas asjas põhjendanud, millistel asjaoludel müüdi liisinguese turuväärtusest ligikaudu 40 000 krooni võrra odavamalt. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr. 2-06-21577 asunud seisukohale, et liisinguandjal on kohustus võõrandada vara võimalikult kõrge hinnaga, milleks üldjuhul saab pidada vara turuhinda. Samuti leidis ringkonnakohus, et tuvastatud turuväärtuse ja hageja poolt valitud realiseerimishinna vahe ei ole omistatav kostjale (liisinguvõtjale). Hageja poolt ekslikust eeldusest lähtumine ning sellest tulenevalt madalamale arvväärtusele tuginemine on toonud kaasa põhjendamatu nõude esitamise kostja suhtes. Kostja arvates pidanuks hageja auto jääkmaksumuse, osamaksete, kindlustusmakse ning täiendavate kulutuste võlgnevuse arvama tervikuna maha sõiduauto VÕS § 367 lg. 3 järgsest turuväärtusest 235 000 krooni. Kostja arvates katab sõiduki turuhind 235 000 krooni kõik liisinguandja võimalikud kulud liisinguvõtja vastu ning ülejääk 2 180.67 krooni tulnuks liisingulepingu üldtingimuste p.-i 12.2.2. järgi tagastada liisinguandjale. Seda mitte tehes, on hageja rikkunud kostja arvates üldtingimuste sätet 12.2.2. Eeltoodust ilmneb kostja arvates asjaolu, et tegelikult katab auto turuväärtus kõik hageja võimalikud nõuded kostja vastu ning ülejääk tulnuks lepingu üldtingimuste p.-i 12.2.2. järgi tagastada kostjale. Kostja on seisukohal, et ülaltoodut aluseks võttes puudub liisinguandjal igasugune õiguslik ja ka faktiline alus nõuda liisinguvõtja käest 37 813 krooni tasumist ning tegelikult on hageja kohustatud kostjale hoopis tagastama 2 180.67 krooni. Kostja peab vajalikuks rõhutada, et liisinguandja poolt kantud väidetavad kulutused auto pesule summas 1 600 krooni, hooldusele ja remondile summas 6 566.98 krooni ning müügiteenusele summas 6 825 krooni ei ole vajalikud, mõistlikud ega ka põhjendatud kulutused. Kostja arvates olnuks neid teenuseid võimalik osta oluliselt odavama hinnaga. Kostja leiab, et kuna liisinguvõtja poolt kantud kulutused ei olnud vajalikud ning nende suurus ei ole põhjendatud, puudub alus nende kulutuste hüvitamiseks sellises ulatuses, nagu liisinguandja on kostjalt nõudnud. Samuti leiab kostja, et hageja ei ole asjas esitanud ühtegi raamatupidamisdokumenti tõendamaks tegelikkuses kulutusi summas 14 916.98 krooni. Seega ei ole tegemist kahjudega VÕS § 367 lg. 1 mõistes, kuna hageja ei ole kohtule tõendanud kulu reaalset kandmist. Kostjale jääb saamatuks, millisel õiguslikul alusel nõuab hageja kostjalt pärast lepingu ülesütlemist 20.03.2006.a. arve alusel kindlustusvõla tasumist ning liisingumakset 2006.a jaanuarikuu eest. Samuti ei ole hageja saadavalt põhjendanud, kuidas ja millise metoodika alusel on liisingumaksed jäetud tasumata summas 12 246.35 krooni. VÕS § 113 lg. 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral ning selline võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd hageja nõue kostja vastu on kostja arvates ebaselge, pole võimalik hetkel hinnata, kas hageja on seadusega vastuollu minnes arvestanud intressidelt ka viiviseid. Liisingulepingu p.-i 2.1. järgi mõistetakse liisingumaksena ka intressi. Hageja teatas 01.12.2005.a teatises kostjale, et viimane on jätnud tasumata kolm üksteisele järgnevat igakuist makset. Lepingu ülesütlemisega seonduvalt teatas hageja kostjale, et kui kostja ei tasu 2 nädala jooksul võlgnetavaid summasid, loetakse leping temaga ülesöelduks. VÕS § 159 lg. 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teavitas kostjat juba 01.12.2005.a. kohustuse rikkumisest (kolme üksteisele järgneva makse tegemata jätmises), kuid vaatamata sellele nõuti kostjalt leppetrahvi alles 10.01.2006.a. Kostja arvates olnuks mõistlik

aeg olnud temalt leppetrahvi nõuda 15.12.2005.a. või hiljemalt 01.01.2006.a, kuid 10.01.2006.a oli kostja arvates möödunud mõistlik aeg temalt leppetrahvi nõuda. Kostja arvates tuleb leppetrahvi nõude esitamiseks ettenähtud mõistlikuks ajaks pidada 2 nädalat alates rikkumise avastamisest. Kuivõrd hagejal puudusid igasugused faktilised ja õiguslikud takistused leppetrahvi nõude esitamiseks kostjale alates 15.12.2005.a., siis kaotas hageja 10.01.2006.a. õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda, kuna mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks möödus hiljemalt 01.01.2006.a. Ka leiab kostja, et leppetrahv on ebamõistlikult suur võrreldes võlausaldaja väidetava kahjuga. Kostja arvates liisinguandjal kahju tekkinud ei ole ning seega on ka sisse nõutava leppetrahvi suurus ebaproportsionaalne. Kõigele eelnenule tuginedes leiab kostja, et hageja nõue tema vastu ei ole põhjendatud ning hagi tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata, kuna kostja vastuse p.-st 2.1. ilmneb, et tegelikult katab auto turuväärtus selle tagastamise ajal kõik hageja võimalikud nõuded kostja vastu ning ülejääk tulnuks hagejal kostjale tagastada. Samuti leiab kostja, et hageja nõue ei ole selge ja ei ole tegelikkuses ka põhjendatud, kuna väidetavate kulutuste kandmist ei ole hageja tõendanud ning leppetrahvi nõude esitamise õiguse on hageja minetanud. Kostja palub kohtukulud jätta hageja kanda. Hageja kirjalik seisukoht kostja vastuväidete osas ning hageja avaldus kõrvalnõude muutmiseks Hageja kirjaliku seisukoha järgi puudub pooltel vaidlus selle üle, et kostja rikkus lepingulist kohustust VÕS §-i 100 mõttes. Eelnevast tulenevalt ütles hageja lepingu kostjale ühepoolselt üles. Kostja hinnangul on hageja vääralt tõlgendanud VÕS § 367 lg. 1 sisu koosmõjus VÕS § 367 lg.-ga 3 ning jätnud arvesse võtmata liisinguobjekti tegeliku jääkväärtuse tagastamise hetkel. VÕS § 363 lg. 1 p. 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see talle üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. VÕS § 363 lg. 1 p. 3 sätestab, et liisinguvõtja peab tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi p.-s 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat lepingueseme omandamise õigust. Liisingueseme tagastamisjärgne olukord ei vastanud VÕS § 363 lg. 1 p.-s 3 sätestatud tingimustele. Seetõttu oli hageja sunnitud liisingueseme hariliku seisukorra taastamiseks kandma rahalisi kulutusi. Hageja esitab täiendavate tõenditena eelnimetatud väljaminekute kujunemise aluseks olevad arved ning maksekorraldused. Kasutatud sõiduki puhul on tegemist individuaaltunnustega asjaga ning seetõttu on liisingueseme väärtuse määramisel vajalik lähtuda konkreetse eseme omadustest. Kuna sõiduki hooldusteenuse eelne jääkväärtus oli tingimata madalam, kui sõiduki lõplik realiseerimise tasu, on hageja heauskselt tegutsedes võtnud aluseks tegelikust kõrgema rahalise suuruse. Hageja leiab, et antud situatsioonis ei ole võimalik vaidlusaluse lepinguobjekti kõrvutamine keskmist turuhinda omava müügipakkumisega. Kõnesolevas tsiviilasjas on põhistatud, et liisingulepingu ülesütlemine toimus kostjapoolsete oluliste kohustuste rikkumise tagajärjel. Liisinguandja on krediteerimist pakkuv äriühing, kelle esmaseks majanduslikuks huviks on liisingu kaudu antava krediidi pealt intreside läbi kasu teenimine. Kõik kulud, mida liisinguandja on pidanud kandma liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valduse taastamiseks, müügiks ettevalmistamiseks ning võõrandamiseks, on liisinguandjale täiendavaks ja põhitegevusega mitteseotud kulutusteks. VÕS § 367 lg. 4 järgi kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, väljaarvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja majanduslik huvi ei ole suunatud liisinguobjekti omandi säilitamisele ning seetõttu on lepingueseme realiseerimise tagatiseks tehtud kulutused igati põhjendatud ja vajalikud. Seaduse

mõttest tulenevalt ei ole hageja kohustatud sisse ostma odavamalt kättesaadavat, vaid pigem mõistliku hinnaga teenust, mille tulemusena on võimalik saavutada taotletav eesmärk. Hageja nõustub kostja väitega, et viivise arvestamine intressidelt on keelatud. Hageja parandab hagiavalduses tehtud eksimuse ning esitab asjas viivitusintresside uue arvestuse (vt. tlk. 73), mille kohaselt seisuga 14.04.2008.a. on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 8 130.39 krooni. Tuginedes TsMS § 367 palub hgaeja kohtul mõista kostjalt välja viivis kuni nõude täitmiseni 0,03 % päevas põhinõudelt iga tasumisega viivitatud päeva eest kuni nõude kohase täitmiseni, arvestusega alates 15.04.2008.a. Lepingu ülesütlemine on vastuvõtmist vajav tahteavaldus. See tähendab, et teade jõustub selle kättesaamisega. (TsÜS § 69). Hageja poolt 01.12.2005.a. koostatud teatis pidi jõudma kostja lepingujärgsesse elukohta tavalise posti edastamiseks kuluva tähtaja jookul ning kostjal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvumiseks. Lepingu ühepoolne lõpetamine ei leidnud aset kahe nädala möödumisel teate koostamisest, vaid TsÜS § 69 sätestatud eelduse täitumisel. Hageja on seisukohal, et ta ei ole kaotanud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi ning lepetrahvi nõue edastati kostjale mõistliku aja jooksul. Mõistlikkus on normatiivne põhimõte, mille rakendamisel tuleb arvestada kindla võlasuhte iseloomu, pooltevahelisi kohustusi ning tehingu eesmärki. Leppetrahv on proportsionaalne ning võrdeline kohustuse rikkumise raskusega. Lepingu rikkumisel võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Üldtingimuste p. 5.10 alusel nõustus kostja liisingumaksete mittekohase tasumise korral maksma hagejale leppetrahvi 10 leppetrahvi ühiku suuruses summas. Lepetrahvi ühiku suurus oli lepingus 1 000 krooni. Eelnevast tulenevalt soovib hageja sõltumata õigusest nõuda leppetrahvi 10 000 krooni ulatuses, nõuda leppetrahvi kõigest summas 5 000 krooni. Eeltoodut aluseks võttes leiab hageja, et hagi on põhjndatud ning palub kohtul see täies ulatuses rahuldada. Kostja kirjalikud vastuväited hageja täiendavatele põhjendustele ja tõenditele Kostja kirjalike vastuväidete kohaselt 18.11.2008.a. hageja asjas esitatud tõendid ei kinnita asjaolu, et liisingueseme väärtus tagastamise ajal oli 195 000 krooni ning ei lükka ümber kostja poolt tõenditele tuginevat väidet, et liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel oli 235 000 krooni. Kostja arvates ei tulene liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktist asjaolu, et liisingueseme remondiks oli vältimatult vajalik teha kulutusi summas 6 566.98 krooni. Riigikohus on oma lahendites nr. 3-2-1-112-06 ja nr. 3-2-1-56-08 leidnud, et müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud. Üleandmise aktist nähtub, et vasakul tagauksel oli mõlk ning juhiistmes auk. Üleandmsie aktis pole muid puudusi märgitud. Samuti pole kostjat ega liisinguseseme reaalseid kasutajaid S ja M J t hiljem kutsutud muid akte allkirjastama, millest nähtuks muid puudusi. Hageja poolt asjas esitatud arved nr. xxx ja 602074 ei tõenda kostja arvates asjaolu, et kulutusi on tehtud liisinguesemele. Kostja arvates on tühine kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale. Riigikohus on mitmetes lahendites (3-2-1-77-08, 3-2-1-56-08, 32-1-33-08) leidnud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kolleegium leidis, et kuna üldtingimuste p.-des 3.7. ja 7.4.1. seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/ puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust /saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. VÕS § 42 lg. 3 p. 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Praegusel juhul on kostja arvates liisingulepingu üldtingimuste p.-d 12.2. ja 12.2.1. kostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS §-de 42 lg. 3 p. 5 ja 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg. 1 järgi, sest nende p.-dega võetakse kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kuna üldtingimuste p.-d 12.2. ja 12.2.1. on tühised, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 367. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-2-1-77-08 märkinud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat, et viimane saaks määratud hinnaga arvestada ja saaks soovi korral ka liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei ole kostjat teavitanud määratud hinnast ega hinna väidetavaist alandamistest. Lisaks eeltoodule liisingueset hooldas ja remontis ning selle omandas sama isik OÜ A . Kostja arvates on seetõttu tekkinud ebamõistlik olukord, kus hageja nõuab kostjalt müügiteenuse eest tasumist olukorras, kus müügiteenust väidetavalt pakkunud OÜ A ja liisingueseme reaalselt ostnud isik OÜ A langevad kokku. Seejuures ei ole hageja poolt asjas esitatud ainsatki tõendit selle kohta, et liisingueset reaalselt kolmandatele isikutele müügiks hageja poolt ka pakuti. Kostja leiab, et hageja selline käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Kostja peab siinkohal vajalikuks korrata Riigikohtu poolt mitmetes lahendites märgitud triviaalsust, et VÕS § 367 lg.-tes 1 ja 2 kulutuste nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seejuures muudeks kulutusteks on eelkõige liisingulepingu ülesütlemisest ning liisingueseme tagastamisest tulenevad kulutused, mille suuruse määramist täpsustab lg. 4. Kuivõrd liisingueseme jääkväärtus oli kostja arvates 235 000 krooni, siis see oleks katnud täielikult kõik liisinguandja võimalikud nõuded kostja vastu ning ülejäägi pidanuks hageja kostjale tagastama vastavalt üldtingimuste p.-le 12.2.2. Hageja jäi 27.11.2008.a. vastuväidetes kostja poolt asjas 17.11.2008.a. esitatud teesidele oma varasemate seisukohtade juurde. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu, ja seda lähtudes alljärgnevaist asjaoludest. Poolte vahel on 02.07.2003.a. sõlmitud liisinguleping nr. xxx (kapitalirent), mille esemeks oli sõiduauto XXX , 2003, netohinnaga 362 400 krooni. Antud asjaolu üle puudub pooltel vaidlus. Pooltel puudub vaidlus ka asjaolu üle, et kostja ei tätnud nõuetekohaselt liisingulepingust tulenevat kohustust tasuda liisingueseme eest liisingumakseid vastavalt lepingus kokkulepitule ning maksegraafikule. Kuna kostja ei tasunud kõiki lepingujärgseid makseid vastavalt lepingu p.-dele 1.1. ja 1.2. nõuetekohaselt, lõpetas hageja temaga lepingu ühepoolselt. Tasumata liisingumaksed perioodil oktoober 2005.a – jaanuar 2006.a. moodustavad hageja arvestuse kohaselt 12 246.35 krooni. Lepingu ülesütlemisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega 01.12.2005.a. Kostja on oma kirjalikus vastuses kinnitanud asjaolu, et hageja teda lepingu ülesütlemisest teavitas seoses kolme järjestikulise makse tegemata jätmisega. VÕS § 367 lg. 1 sätestatu kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt lg.-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg. 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa

liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liiisngumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Samas lg. 4 sätte kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, väljaarvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hagiavaldusest nähtub veenvalt asjaolu, et hageja ei ole käesolevas hagis sõnaselgelt määratlenud vaidlusaluse sõiduauto väärtust selle tagastamise hetkel 09.01.2006.a. Liisinguandja poolt asjas esitatud müügilepingust nähtub asjaolu, et liisinguese võõrandati OÜ-le A 195 000 krooni eest (vt. tlk. 128) 01.11.2006.a. Liisingulepingu üldtingimuste p.-i 12.2.1. kohaselt kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide liisinguesemega seotud kulude tasumiseks, kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju. Asja materjalides olevast liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktist 09.01.2006.a (vt. tlk. 107) nähtub asjaolu, et kostja vennanaine S J andis sõiduki üle OÜ A esindajale M K ́le. Sõidukil esinevate kahjustustena on aktis märgitud mõlk vasakul tagauksel ja auk juhiistmes. Hageja poolt asjas esitatud müügihindade kinnitamise protokollist 31.01.2006.a. (vt. tlk. 112) nähtub, et liisingueseme müügihinnaks on määratud sõiduautol XXX 1,6, 2003, reg. nr. 126 MDP 225 000 krooni. Antud protokollist nähtub ka asjaolu, et kõik protokolli kantud sõidukid asuvad A OÜ müügiplatsil aadressil , Tallinn. Müügihindade kinnitamisel osalesid ka A OÜ müügikonsultant M K ning A OÜ juhataja P T . Kas ka liisinguandja on sõidukite müügihindade kinnitamisel 31.01.2006.a. osalenud, antud protokollist ei nähtu. Sõiduki müügihinda on korduvalt alandatud ning hageja poolt asjas esitatud müügilepingust nähtub, et 01.11.2006.a. müüdi vaidlusalune sõiduauto A OÜ-le hinnaga 195 000 krooni (hind käibemaksuga) ning samal päeval on sõiduk aktiga üle antud ostja omandisse. Ülaltoodust nähtub veenvalt asjaolu, et vaidlusaluse sõiduki üleandmisel kostja poolt 09.01.2006.a. liisinguandjale selle väärtust kindlaks ei määratud. Antud asjaolu on andnud käesolevas vaidluses kostjale ainest hulgalisteks vastuväideteks, mida kohus hindab põhilises osas ka põhjendatuiks, eelkõige tagastatud liisingueseme väärtust puudutavaid vastuväiteid. Varasema kohtupraktika kohaselt tuleb juhul kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust. Liisinguandja nõude arvestamise aluseks VÕS § 367 lg. 3 järgi ei ole liisingueseme müügist saadu, oluline on vaid selle väärtus selle tagastamise ajal liisinguandjale. Kuigi VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr. 3-2-1-33-08 leidnud, et kolleegiumi arvates on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Poolte vahel asja materjalide kohaselt mingeid kokkuleppeid liisingueseme müügihinna osas sõlmitud ei ole, veelgi enam, kostjat ei ole teavitatud liisingueseme väärtusest peale selle tagastamist liisinguandjale isegi mitte käesolevas hagiavalduses. Riigikohus leiab juba osundatud lahendis, et tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada liisingueseme müügiprotsessi. Kuna käsitletava liisingulepingu lisaks olevate üldtingimuste p.-ide 12.2. ja 12.2.1. kohaselt kõrvutatakse vara jääkmaksumusega vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab antud tüüptingimus VÕS § 42 lg. 3 p.-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Lähtudes VÕS § 39 lg.-st 2 ja § 42 lg.-st 1 leiab tsiviilkollegium käsitletud lahendis, et üldtingimuste vastav säte on tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Kostja on oma vastuväidetes ka antud asjaolule tuginenud.

Kohus, aluseks võttes asjaolu, et hageja ei ole liisingueseme väärtust ehk turuhinda sõiduki tagastamise ajal liisinguvõtja poolt kindlaks määranud, leiab et liisingueseme väärtuseks on võimalik määrata 31.01.2006.a. koostatud müügiprotokollis määratud hinna 225 000 krooni ja kostja vastuväidetes sisalduva „Kuldse Börsi“ veebilehekülje arhiivist perioodil 05.01.2006.a. – 08.01.2006.a. väljatrüki alusel asjas esitatud müügipakkumiste alusel kujundatud sõiduki võimaliku müügihinna selle tagastamise hetkel liisinguandjale 235 000 krooni arvestuslikku keskmist hinda, milleks on 230 000 krooni. Kostja on sõiduki hinnaks määranud 235 000 krooni, mööndusega, et vaadeldud müügipakkumiste puhul oli tegemist 2002.a. valmistatud sama marki sõidukitega. Vaidlusalune sõiduato oli valmistatud 2003.a. Kohtu arvates on kostja sõiduki hinna määramisel lähtunud tema jaoks ainuvõimalikust temale kättesaadavast allikast ning on teinud seda heas usus. Asja materjalide kohaselt teavitas hageja kostjat lepingu ülesütlemisest 01.12.2005.a. Hagiavalduse kohaselt jättis kostja liisingumaksed tasumata perioodil oktoober 2005.a. kuni jaanuar 2006.a., samas kostja poolt tasumata liisingumaksete arvestus hagis täielikult puudub. Liisingumaksete võlgnevus summas 12 246.35 krooni ei ole kohtu arvates selge ja kontrollitav, kuna asjast ei selgu, millise ajani on hageja maksete võlgnevust arvestanud, sest leping öeldi kostjale üles 01.12.2005.a. ning liisinguese tagastati hagejale 09.01.2006.a. Asjast ei selgu samuti asjaolu, millise perioodi eest nõuab hageja kostjalt kindlustusvõlga summas 5 463 krooni, sest 20.03.2006.a koostatud arvelt nähtub, et kostja kindlustusvõlg on 3 312 krooni. Hageja nõuab kostjalt ka sõiduki hooldus- ja remondikulutuste hüvitamist, samas puuduvad asjas veenvad tõendid selle kohta, et sõidukil oli muid tehnilist laadi rikkeid või kahjustusi, millega seoses hageja kandis täiendavaid kulutusi. Kohus on juba ülal ära märkinud, et kostjat ei ole asja materjalide kohaselt kutsutud sõiduki tehnilise ülevaatuse juurde ning teda pole sõidukil esinevatest varjatud puudustest teavitatud. Kostja mitteteavitamine neist puudustest on kohtu arvates vastuolus kostja kui liisinguvõtja seaduslike õigustega käsitletavas õigussuhtes. Hageja on kostjale esitanud 11.12.2006.a. arve summas 6 825 krooni müügiteenuse eest. Asja materjalide kohaselt osutas hagejale liisingueseme hooldus- ja remonditeenust OÜ A . Antud asjaolu nähtub tlk. 75 – 89 hagejale OÜ A poolt esitatud arvetest. Arve nr. xxx 31.01.2006.a. kohaselt teostati OÜ A poolt vaidlusalusele sõiduautole keemilist sisepesu ja poleerimise teenust maksumusega 1 355.93 krooni. OÜ A arvest nr. xxx 28.02.2006.a. (vt. tlk. 77 – 78) nähtub asjaolu, et liisinguesemele on tehtud hammasrihma vahetus, veepumbavahetus jm. remondi- ja hooldustöid summas 3 896.60 krooni (ilma käibemaksuta). Käibemaks on antud teenuselt arvestuslikult 701.39 krooni ning kokku on remondi- ja hoolduskulude maksumus asjas esitatud arve kohaselt 4 597.99 krooni. Hageja nõue hoolduse- ja remodikulude katteks on hagi kohaselt aga 6 566.98 krooni. Muid arveid sedaliiki teenuse osutamise kohta liisinguesemele asja materjalidest ei nähtu. Hagiavalduse kohaselt moodustab hageja nõue müügiteenuse osutamise eest 6 750 krooni, samas asjas esitatud arvest nr. xxx 30.11.2006.a. nähtub, et liisingueseme vahendustasu on 6 825 krooni käibemaksuga. Seega hagis märgitud konkreetsete hageja poolt väidetavalt kantud kulutuste summad ei ole vastavuses nende võrdlemisel asjas esitatud tõenditega. Seega ei ole hageja poolt liisinguesemele kantud täiendavad kulutused asjas dokumentaalselt veenvat tõendamist leidnud. Kohus leiab, et sõiduki tagastamise hetkel liisinguandjale oli selle väärtuseks kohtu hinnangul 230 000 krooni. Asjaolu, et liisinguese võõrandati hageja poolt 2006.a. novembris OÜ-le A hinnaga 195 000 krooni, kohtu arvates õiguslikku tähendust ei oma. Kuigi hageja kandis liisingueseme puhastamisel, hooldamisel ning remontimisel väidetavalt täiendavaid kulutusi, asja materjalide kohaselt siiski antud sõiduki müügihinda ei mõjutanud ning see langesvõrreldes alghinnaga 31.01.2006.a. 225 000 kroonilt 20.10.2006.a. 199 000 kroonile ning 01.11.2006.a. hageja nõustus antud sõiduki müüma OÜ-le A hinnaga 195 000 krooni, kes selle omakorda samal kuupäeval 01.11.2006.a. võõrandas AS-le Sampo Pank hinnaga 205 000 krooni. (vt. tlk. 141).

Oluline on kohtu arvates hinnakujunduse aspektist asjaolu, et liisinguese oli müügis OÜ A müügiplatsil ning OÜ A osales ka liisingueseme müügihindade määramisel alates selle tagastamisest liisinguvõtja poolt ning lõpuks omandas OÜ A liisingueseme 01.11.2006.a. ilmselt talle sobiva hinnnaga 195 000 krooni ning võõrandas selle samal päeval AS-le Sampo Pank 205 000 krooni eest. Siit teeb kohus ühese järelduse, et hageja ei olnud huvitatud liisingueseme uuel võõrandamisel parima ja kiireima tulemuse saavutamisest, sest oli nõus sõiduki võõrandama OÜ-le A oluliselt alla keskmise turuhinna. Ülaltoodust nähtub kohtu arvates veenvalt ka asjaolu, et hageja poolt liisinguesemele kantud võimalikud kulutused ei olnud vajalikud ja ka põhjendatud, kuna need ei mõjutanud sõiduki turuhinda. Lisaks eeltoodule ei täitnud liisinguandja kohtu arvates temal lasuvat kohustust teha endast kõik olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega hageja poolt kantud väidetavate kulutuste kostja kanda jätmine ei oleks kohtu arvates õiglane ja ka õigustatud asjas ilmnenud asjaolusid aluseks võttes. TsMS §-i 230 lg. 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hagi on tõendamata ja õiguslikult põhjendamata ning tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata. Asja menetluskulud tuleb jätta hageja enda kanda aluseks võttes TsMS § 162 lg. 1 sätteid, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 19.01.2009.a. Ärakiri õige. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.