Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-06-10151
Otsuse avalikult
teatavakstegemise aeg ja koht Harju Maakohtu Kentmanni
Epp Haabsaar
kohtumaja kohtunik Kohtuasi
AS (rk 10434248) hagi AK ́i (ik XXX, elukoht XXX), RR (ik XXX, elukoht XXX) ning LK ́i (ik XXX, elukoht XXX) vastu 60 200.83 krooni väljamõistmiseks.
Esindajad
Hageja esindaja KV ning kostjate esindaja adv M N
Kohtuistungi aeg
02.06.2007. a
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada osaliselt. Mõista kostjatelt AK ́ilt, RRlt ning LK ́ilt solidaarselt hageja AS kasuks 58 074.83 (viiskümmend kaheksa tuhat seitsekümmend neli krooni ja 83 senti) krooni. Menetluskulud panna solidaarvastutuse alusel kostjate kanda. Hagi asjaolud ja poolte seisukohad:
Hagiavalduse kohaselt sõlmiti AS-i (edaspidi hageja) ja AK (edaspidi kostja) vahel 11.12.2000. a. kasutusrendi leping nr XXX (edaspidi leping 1), mille esemeks oli sõiduauto XXX. Lepingust tulenevalt kohustus hageja omandama kolmandatelt isikutelt vara ja andma selle lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja aga kohustus hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt maksegraafikule tasuma. Hageja andmetel rikkus kostja lepingutest tulenevaid kohustisi, jättes viidatud maksed tasumata. Hageja saatis kostjale 07.10.2004. a. teatise lepingu ülesütlemiseks, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Kuna kostja ei kustutanud oma lepingust tulenevat võlgnevust nõutud tähtajaks, ütles hageja lepingud üles. Pärast lepingu ülesütlemist asus hageja lepingueset võõrandama. Hind, millega õnnestus sellele ostja leida, oli hagiavalduse järgi 32 203.39 krooni. Seoses eeltooduga tekkis hagejal 60 200.83 kroonine kahju. Kahju seisnes sõiduki jääkmaksumuse, tähtajaks tasumata jäänud rendi- , ja kindlustusmaksete ning realiseerimisega seotud kulude (kokku 92 404.22 krooni) ning müügihinna vahes. Ülejäänud kostjatega oli hagejal sõlmitud käendusleping. Kokku oli hageja kahjum 60 200 krooni, mille hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kostjad AK ja LK võtsid 10 950 krooni osas hagi õigeks. Ülejäänud osas vaidlesid kostjad hagile vastu leides, et sõiduki tagastamisega seotud kulud (sõiduki transpordikulud XXX) ei ole asjakohased, sest kostja AK andis sõiduki hagejale selle enda palvel XXX üle. Auto oli sõidukorras ning kostja väidetel saanuks ta selle vajadusel ka XXX viia. Samuti ei ole auto realiseerimise komisjonitasu ning kindlustusmaksete võlgnevus aja eest, mil rendileping oli juba lõpetatud, põhjendatud. Kostjate andmetel halvenes auto väärtus seoses 14.09.2004. a toimunud liiklusõnnetusega, millest kostja hagejat 15.09.2004. a ka teavitas. Vara oli kindlustatud AS , kusjuures soodustatud isik oli hageja. Seega pidanuks hageja hüvitise kindlustusandjalt välja nõudma, kuid ei ole seda teinud. Sellega on hageja hea usu põhimõtet rikkunud. Seoses nimetatud liikluskahjuga oli kostja nõus 3000 krooni, s.o. omavastutuse ulatus, enda kanda võtma. Seega palusid nimetatud kostjad jätta hagi osaliselt rahuldamata ning kohtukulud sellele vastavalt jätta hageja kanda. Kostja Rein Raid toetas ülejäänud kostjate vastuväiteid ning asus ühtlasi seisukohale, et ta ei ole käenduslepingule allkirja andnud. Seega palus viidatud kostja jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud panna hageja kanda. 11.06.2007. a toimunud kohtuistungil rõhutasid kostjad, et rendilepingust ei olnud mõistlik eeldada, et pärast liisingulepingu lõpetamist jääb liikluskahju väljanõudmine AK ́i kanda. Juulikuu rendimakse on AK kostjate andmetel hagejale tasunud. Ülejäänud osas jäid pooled varem esitatud seisukohtadele. Kohtu põhjendused: Kohtu hinnangul vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, kelle kanda jääb liikluskahju, mis jäi kindlustusandjalt seoses 14.09.2004. a toimunud kahjujuhtumiga välja nõudmata. Asjaolu suhtes, et pooltevaheline leping on sisult liisinguleping, pooltel vaidlus puudub. Samuti asjaolu osas, et hageja 07.10.2004. a teatisega liisingulepingu kostja AK ́ile üles ütles. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on analoogilises lepinguvaidluses asunud seisukohale, et nõue seondub esmajoones liisingulepingu ülesütlemisega ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda
seega alates 1. juulist 2002 kehtivatest seadustest, esmajoones VÕS § -st 367 (kohtuasi nr 3-21-1-07). Võlaõigusseaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama sätte lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Seega lähtub kohus vaidluse lahendamisel alates 1. juulit 2002. a kehtivatest seadustest.
järgi läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Vaidlusalune liiklusõnnetus leidis aset enne sõiduki tagastamist ning seega lasus liisingueseme kahjustamise risk kostjal. Kostja AK ́i enda andmetel halvenes auto väärtus seoses 14.09.2004. a Mõisaküla Jäära teel toimunud avariiga, kus auto sai kahjustada. Järelikult toimus lepingueseme kahjustamine enne seda, kui sõiduk hagejale üle anti ning VÕS § 364 kohaselt ajal, mil selle juhusliku kahjustamise riisiko lasus kostja AK ́il. Hagejal kui liikluskindlustuslepingu järgi soodustatud isikul oli VÕS § 80 lg 2 kohaselt õigus, mitte kohustus hüvitust kindlusandjalt välja nõuda. Oluline on, et kohtule esitatud tõenditest ei järeldu, et kostja AK oleks kindlustusjuhtumist hagejale kui soodustatud isikule teatanud. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehekülg vaidlusalust kindlustusjuhtumit ei kajasta. Seega ei pidanud ega saanudki hageja soodustatud isikuna hüvitust kindlustajalt välja nõuda. Hagejal olid andmed üksnes kindlustusjuhtumi kohta, mis toimus liisinguesemega 01.07.2003. a (toim lk 70 ja 71). Seega üleeelmise kindlustusjuhtumi andmed. Vaidlusaluse liisingulepingu üldtingimuste p 9.5.2 järgi on rentnikule pandud lisaks lepingus sätestatule kõik kindlustustingimustes fikseeritud kindlustusvõtja ning hüvituse taotleja kohustused, s.h informeerimiskohustus ning täielik vastutus kindlustusvõtja ja kindlustatu ning nendega võrdsustatud isikute poolt nimetatud kohustuste ning kindlustustingimuste ja seadusega sätestatud ohutusnõuete täitmise eest, millega rendileandja vastutusest täielikult vabaneb. Üldtingimuste p 9.8.5 kohaselt pidi kostja liiklusõnnetuse korral ühe tööpäeva jooksul kirjalikult hagejat kahjujuhtumist kirjalikult teavitama, esitades blanketil andmed kindlustusjuhtumi asjaolude ning kahju ulatuse kohta. Seega olid kostja lepingujärgsed kohustused piisava selgusega kirjeldatud ning mõistlikult arusaadavad. Kindlustusjuhtumist teatamata jätmisega ei toiminud kostja AK ei heas ega ka mõistlikult. VÕS § 7 järgi loetakse võlasuhetes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. VÕS § 6 järgi peavad võlasuhte pooled teineteise suhtes käituma lähtudes hea usu põhimõttest. Hagiavalduse 21.07.2006. a esitatud täienduses võttis hageja omaks, et sõiduk toimetati XXX tema palvel. Järelduvalt TsMS 231 lg 3 järgi on omaksvõtt siduv ning selle võib tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seega kohus jätab hageja hiljem esitatud ning vastupidised väited tähelepanuta ning arvab puksiiritasu kostja lepingujärgsest võlgnevusest maha.
Muuhulgas kohus märgib, et AS 26.07.2006. a sõiduki ülevaatuse akti järgi oli üleandmise kohaks XXX (toim lk 69). Kindlustusmaksete võlgnevuse kindlaksmääramisel arvestab kohus Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi seisukohaga, mille järgi sõltuvalt kindlustusperioodi pikkusest oleks kostjal olnud õigus ka sellest võrdelisele mahaarvamisele aja eest, mille võrra auto kindlustus kestab edasi lepingu lõppemisele järgneval ajal. 19.03.2007. a kohtuistungil jõudsid pooled ühise omaksvõtuni, et kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni olid 650 krooni ning pärast seda 1300 krooni. Seega tuleb hageja poolt esitatud nõuet kostjate vastu eeltoodu alusel 1300 krooni võrra vähendada. Lähtuvalt 25.02.2005. a arvest nr XXX (toim lk 19) on hageja kasutanud liisingueseme realiseerimisel müügiteenust, kusjuures teenustasu suurus on 3 800 krooni. Asjaolu, et müügileping on hageja nimel sõlmitud, ei välista teenustasu maksmist. Kohus möönab, et auto müüdi edasi hageja, mitte müügikorraldaja AMJ Autoäri OÜ nimel. VÕS 692 lg 1 järgi tähendab komisjonileping tehingu tegemist komisjonäri, mitte komitendi (hageja) nimel. Seega on AMJ Autoäri OÜ ning hageja vaheline leping hinnatav VÕS § 619 tähenduses käsundina. Seega on müügiteenuse eest tasu maksmine õiguspärane ning teenuse kasutamine on liisingueseme realiseerimisel tavapärane. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on leidnud, et liisingueseme müügikulud on VÕS § 367 lg 4 tähenduses lisakulud, kuna need on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest (kohtuasi nr 3-2-1-112-06). Vaidlusalune tasu on järelikult viidatud lisakulu, kuuludes seega hüvitamisele. 07.02.2005. a sõlmitud müügilepingu järgi oli liisingueseme ostuhind 32 203.39 krooni (koos käibemaksuga 38 000 krooni.). Järelduvalt liikluskahju ajaloost, 29.07.2003. a maksmisotsusest (toim lk 70,71) ning kostja poolt esitatud andmetest on liisinguese korduvaid avariisid läbinud. Liisinguese on olnud müügis OÜ-s , kus seda müüa ei õnnestunud. Tõendeid, et liisingueseme väärtus oleks olnud ostuhinnast suurem, ei ole esitatud. Seega asub kohus seisukohale, et liisingueseme ostuhind on tema väärtusega identne, ning kohus võtab selle kohtuotsuse tegemisel aluseks. Lepingueseme ülevaatuse akt (toim lk 69) on koostatud alles 26.07.2006. a, s.o. pärast hagi esitamist ning selle tõenduslik väärtus on dokumendi koostamise ajalist nihet arvestades ebapiisav. Kohtule esitatud sõiduki fotode koopiad on ähmased ning liisingueseme võimalikud defektid ei ole nende järgi tuvastatavad. Ülejäänud dokumentaalseid tõendeid, mida kohus eraldi ei ole analüüsinud, hindab kohus kogumis usaldusväärseks ning faktilisi asjaolusid, mida vastaspool ei ole vaidlustanud, omaksvõetuks. Rendimaksete võlaperiood oli 01.07.2004. a kuni 30.10.2004. a, mis järeldub ka kostjale esitatud arvete nimekirjast (toim lk 18). Juulikuu liisingumaksete tasumise tähtaeg oli 30.07.2004. a . Arve, millega kostja AK väidetavalt juulikuu maksed tasus, kannab 22.07.2004. a kuupäeva. Kohtu hinnangul on järeldatav, et nimetatud maksedokumendi alusel tasus kostja juunikuu võlgnevuse, sest maksmine toimus enne juulikuu maksetähtaega. Seda enam, et 19.03.2007. a kohtuistungil võttis kostja liisingumaksete võlgnevuse omaks (toim lk 101). Eeltooduga on hageja poolt väidetav liisingumaksete võlgnevus tuvastatud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt juhul,
kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Viidatud sätte lg 3 kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (alates
kohtuotsusega sarnast kompromissi, kuid kostjad ei nõustunud. Seega jätab kohus kõik menetluskulud solidaarvastutuse alusel kostjate kanda. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.