Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

AS Eesti Statoil on oma varade kaitseks sõlminud hagejaga varakindlustuse kindlustuslepingu. Kristen Grupp OÜ, kes hooldab AS-i Eesti Statoil pesulaid, teatas 03.09.2003 hagejale, et pesuseade vajab ennistamist valmistajatehases Tamperes, millega kaasneb tehase garantii. Kohapealne ennistamine tarvilikku turvalisuse garantiid ei annaks. Tammermatic OY teatas 16.09.2003, et AS-i Eesti Statoil kvaliteedinõuded ja teeninduspõhimõtted ei luba kasutada teenindusjaamades renoveeritud seadmeid ning pesuseadme remont läheks kallimaks, kui on uue samaväärse pesuseadme väärtus. Tammermatic OY-l ei olnud pakkuda kasutatud masinat. Juha Tukiainen Tammermatic OY-st, kes käis 12.09.2003 kahjustunud seadmega tutvumas leidis, et pesuseade on täielikult hävinenud ja seda on võimatu parandada. Õnnetusse sattunud pesuseade oli töökorras ja pidevalt hooldatud. Hageja hüvitas AS-ile Eesti Statoil kostja poolt tekitatud kahju. Hageja tasus uue pesuseadme ostuhinna summas 1 132 572, 20 krooni, millest uue masina maksumus oli 1 108 571, 50 krooni, transport 23 400, 75 krooni ja paigaldus 15 600 krooni (ilma 18%-lise käibemaksuta). Omavastutuse osa summas 15 000 krooni jäi vastavalt kindlustuslepingule kindlustusvõtja kanda. Lisaks sellele kandis hageja kulutusi kahjustunud pesuseadme demontaaži, äraveo ja ladustamise eest, tasudes 20.10.2003 Tamway OÜ-le 4 248 krooni. Kahjustunud pesuseadme jäänuki andis AS Eesti Statoil hagejale ja hageja müüs selle Tamway OÜ-le 4 000 krooniga. Kokku on hageja kandnud kulutusi summas 1 132 820, 20 krooni. Hinnapakkumise kohaselt on pesuseadme hind 62 300 eurot, lisaks transport 1 500 eurot ja paigaldus 3 000 eurot, kokku 66 8000 eurot (1 045 192 krooni). Kahjukäsitluse protsessis oli hageja seisukohal, et kui AS-ile Eesti Statoil hüvitada uue pesuseadme maksumus, saab viimane nimetatud kahjust kasu. Seega sõlmisid hageja ja AS Eesti Statoil lepingu, millega AS Eesti Statoil loovutab pesuseadme omandiõiguse hagejale kolme aasta möödudes peale kahju hüvitamist (omandiõigus läheb üle 11.12.2006). Kostja ja AS-i Eesti Statoil vahel oli sõlmitud leping sõiduki pesemiseks. Kostja kohustuseks oli jälgida autopesula kasutusjuhendit, mida kostja aga ei teinud, rikkudes sellega lepingut. Hageja oli seisukohal, et kostja on raske hooletuse tõttu rikkunud oma kohustust. Oma nõudes tugines hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-le 3 ja § 492 lg-le 1. Hageja nõudele kahju hüvitada kostja ei vastanud. Hageja ei nõustunud kostja väitega, AS Eesti Statoil paigaldas eelnevaga võrreldes parema ja kallima masina (uus seade oli lisaks survepesuseadmetele komplekteeritud ka harjadega). Kindlustuse eesmärk on taastada kahjujuhtumi eelne olukord. Kuna kahjustatud pesuseadet ei olnud võimalik parandada ega olnud võimalik ka kasutatud pesuseadet osta, siis tuli hüvitada uue pesuseadme hind. Vanaga sarnast pesuseadet enam ei toodetud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole rikkunud AS-iga Eesti Statoil sõlmitud lepingut. Kostjale ei olnud sõiduki pesemise kokkuleppe sõlmimisel teatavaks tehtud mingeid auto pesemisega seotud tingimusi ega välistusi. Tasumise järel on leping sõlmitud. Kokkulepe seisnes selles, et teatud hinna eest teostab AS Eesti Statoil automaatpesu. Pesula ukse juurde väidetavalt pandud silti kostja ei näinud ega lugenud nagu enamus tarbijaid sellises olukorras. Kuna kostja eesti keelt ei valda, ei oleks ta seda silti ka mõistnud. Seetõttu leidis kostja, et ei ole lepingut rikkunud, küll aga on AS-i Eesti Statoil teenuse tõttu rikutud tema sõiduk. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu masina kukkumise ja katuseraami olemasolu vahel ning kostja arvates selline seos puudub. Automaatpesuseade ei oleks tohtinud pakiraami taha takerduda ning takerdumise korral oleks seade pidanud tööprotsessi katkestama. Ka lepinguväliselt ei ole kostja AS-le Eesti Statoil kahju tekitanud. Kostja hinnangul ei olnud AS Eesti Statoil piisavalt hoolas ega ettenägelik, sest seade ei oleks tohtinud sellisel viisil takerdudes töötamist jätkata. Pesuseade oleks pidanud olema asjakohaselt kinnitatud, vältimaks ohtu klientide elule, tervisele ja varale ning AS-i Eesti Statoil töötajatele ja varale.

Hageja nõude summa on alusetu ja tõendamata. AS-i Eesti Statoil automaatpesuseade oli täiesti taastatav ja selle vigastuste maksumus ei olnud suur. Hageja on rikkunud kindlustuspõhimõtet, mille järgi kindlustusandja hüvitab kahjukindlustuse juhtumi korral vaid tegeliku kahju ehk mõistlikud ja põhjendatud kulutused. Antud juhul ostis AS Eesti Statoil ligi 6 aastat kasutusel olnud amortiseerunud seadme asemel täiesti uue, mistõttu sai AS Eesti Statoil kindlustusjuhtumi ja selle hüvitamise tulemusena otsest varalist kasu. Kahjustada saanud autopesula seadme kasulikku tööaega ja kasutatud seadme hinda arvestades hävis seade, mille väärtus oli sellel ajal maksimaalselt 15 000 krooni. Ülejäänud osas teostas kindlustusandja AS-ile Eesti Statoil ex gratia väljamakse ja selles osas ei lähe kindlustusandjale üle nõudeõigus kahju tekitanud isiku vastu. Menetluse käigus täpsustas kostja AS-i Eesti Statoil poolt kasutatava autopesuseadme UltraJet tehnilisi näitajaid, millest selgus, et pesuseadme UltraJet tavaline kasutusaeg on 4-7 aastat. Nimetatud andmete põhjal võis järeldada, et kuigi õnnetuses sai kahjustada vaid pesula põhiseade, on hageja hüvitanud AS-ile Eesti Statoil mitte põhimasina vahetuse, vaid kogu pesula sisseseade vahetuse. Kuna vaidlusalune automaatpesula pesuseade oli juba vähemalt 3 aastat ja 8 kuud töötanud, oli selle praktilise kasutamise maht ammendatud ehk selle mõistlik kasutusaeg oli lõppemas. Seadme kasutusea pikendamiseks oleks tulnud teha põhjalik remont või seade oleks tulnud vahetada uue vastu. Arvestades, et pesulaseadmed oli vaja niikuinii vahetada (analoogsed vahetused on aastatel 2003-2004 AS-i Eesti Statoil teenindusjaamades toimunud), on AS Eesti Statoil, õnnetust ära kasutades, hageja arvel alusetult rikastunud. Kahjustatud autopesuseadme maksumus enne õnnetust oli ca 30 000 krooni ja jäänuki väärtus 4000 krooni, seega oli maksimaalne kahju summa 26 000 krooni. Demontaaži ja montaaži kulusid ei saa arvestada, sest arvestades seadme kasutusiga, oleks see tulnud peatselt välja vahetada. Eelnevat kinnitab ka hageja väide, et seade anti AS-i Eesti Statol kasutusse kuni 2006.a lõpuni, misjärel ostetakse uus masin. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Tarbijale teenust osutav isik peab tegutsema vajaliku hoolsusega ja arvestama tarbijate loomulikke eksimuste ja vigadega ning taluma sellega kaasnevat riski. Antud olukorras ei ole nõude esitamine tarbija vastu kohane ning isegi tasumise kohustuse olemasolu korral tuleb väljamõistetavat summat oluliselt vähendada. Kostjal vara puudub ning tema sissetulek on alla 5 000 krooni kuus. Kui kohus peaks hagi rahuldama, palus kostja hüvitatava kahju suurust vähendada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-81-04). Kostja viitas AS-i Eesti Statoil poolsele ohutusnõuete rikkumisele vastavalt masina ohutuse seaduse (MOS) § 7, toote ja teenuse ohutuse seaduse (TOS) § 3 ja § 8 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.12.2002 määrusele nr 60 „Nõuded masinale ja ohutusseadisele ning nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise kord“. Kuna AS Eesti Statoil oli õnnetuse toimumise eest täielikult vastutav, ei ole hagejal nõudeõigust kostja vastu. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et kuigi kahju on olemas, tuleb kahju hüvitatavust hagiavalduses toodud kahju ulatuses eitada. VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Pooltel peab olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette kalkuleerida ja hinnata endale lepingu sõlmimisega võetavaid riske ning võimalikku vastutust. Kahju tekkimine peab olema ettenähtav lepingu sõlmimise hetkel, mida kostja antud lepingu sõlmimise situatsioonis faktiliselt ette nägi või ette näha võis. Leping sõlmiti, kui kostja tasus pesukaardi eest. Kostja seletusega on tõendatud, et ta ei valda eesti keelt, ta ei teadnud, et lisapakiraam (kostja enda seletuse kohaselt kronstein) on

keelatud ning ta ei saanud aru „lisapakiraam“ mõistest. Kostja oli õnnetusjuhtumi toimumisest alates mitu aastat kindel, et tema oli kannataja. Pesulas käivitas kostja sõiduki mootori, kuna helisignaali andmine ei andnud tulemusi. Hinnates autopesula juhendi sõnastust, pesulepingu sõlmimise asjaolusid ning kostja vande all antud seletusi leidis kohus, et pesulepingu sõlmimisel ei olnud sellise kahju tekkimise risk (kahju liik ning põhimõtteline ulatus) kostjale ettenähtav ning seega ei saanud ta sellist kahju arvesse võtta. Mõistlik inimene, kes sõlmib auto pesemiseks lepingu 100-110 krooni eest ei pea ette teadma, et mõne juhendis märgitud punkti rikkumise tagajärjel võib pesuseade alla kukkuda ning tal tuleb hüvitada uue pesuseadme maksumus. Autopesula juhendis ei ole märgitud rikkumise tagajärgi. Teisi teavitamise allikaid lepingu sõlmimisel ei ole kasutatud. Kohus leidis, et arvestades kahju liiki ja tekkida võiva kahju suurt ulatust, peaks teenuse tarbijat kui lepingu nõrgemat poolt eelnevalt sellise kahju tekkimise võimalusest teavitama. Kohus pidas asjakohasteks kostja viited AS-i Eesti Statoil poolsetele ohutusnõuete rikkumisele, mis on kehtestatud MOS § 7, TOS § 3, § 8 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 20.12.2002 määruses nr 60 kehtestatud „Nõuded masinale ja ohutusseadisele ning nõuetele vastavuse hindamise ja tõendamise korra“ § 8, § 11, § 16, § 49, § 69, § 83, ja § 84. Kui nimetatud paragrahvides sätestatud nõuded oleks AS Eesti Statoil täitnud, ei oleks automaatpesumasin alla kukkunud (VÕS § 139). See aga kinnitab veelkord, et kostjal puudusid lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid, mis võiksid kaasneda automaatpesula juhendi rikkumisega. VÕS § 127 lg 3 kohaselt tuleb kahju, mida ei näinud või ei pidanud ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena, hüvitada, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Käesoleval juhul ei pannud kostja rikkumist korda (automaatpesula juhendi eiramine) tahtlikult ega raske hooletusega, kuna kostjaga sarnane inimene (inimene, kes ei valda eesti keelt) oleks võinud käituda samamoodi ning lisapakiraamiga pesulasse sõitmist ei saa hinnata mõistlikult vastuvõtmatuks käitumiseks. Samuti oli kostja ka varem sama autoga sama pesulat kasutanud. Rikutud kohustuse eesmärgi järele küsides leidis kohus, et lepingu kaitsealasse ei kuulu hagiavalduses toodud kahju hüvitamine. Autopesula juhendit lugedes saab aru, et kehtestatud normide eesmärk (ka kostja poolt rikutud normi eesmärk) on kaitsta autopesula omanikku (AS-i Eesti Statoil) teenuse tarbijale tekitatud kahju hüvitamisel (VÕS § 127 lg 2, näiteks pesulas võivad auto lisadetailid vigastada saada, kui neid ei eemaldata). Autopesula juhendi punktis 2 sisalduvast hoiatusest saab järeldada vaid, et kui lisadetaile autolt ei eemaldata, võivad nad viga saada. VÕS § 127 lg 2 ja 3 kohaselt kuuluks hüvitamisele kahju, mida kostja pidi objektiivselt endale võetud riski realiseerumisel ette nägema. Kohus tuvastas, et kostja ei näinud ega pidanud ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena pesumasina alla kukkumise riski ning sellest tulenevat kahju. Seetõttu jättis kohus hagi täies ulatuses rahuldamata ega pidanud vajalikuks anda hinnangut tõenditele, mis on esitatud pesumasina maksumuse ning selle parandamise võimaluste kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada, kuna kohus rikkus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning kohaldas vääralt VÕS § 127 lg-id 2 ja 3 ning VÕS § 139. Maakohus ei analüüsinud, kas kostja rikkus auto pesemiseks sõlmitud lepingut ning kas sellel rikkumisel oli põhjuslik seos saabunud kahjuga. Nähtavasti on kohus olnud mõjutatud pigem kahjuhüvise suurusest kui kahju tekitamise sündmusest endast. Sisuliselt, lähtudes nõutava summa suurusest, asus kohus ebaõigele seisukohale, et see iseenesest välistab kostja vastutuse. Kohus jättis kaalumata kostja käitumisega kaasnevat võimalikku osalist vastutust, vabastades ta vastutusest täielikult, kuigi kohaldas selleks sätteid, mis võimaldavad kostja vastutust ka piirata. Apellandile jäi

selgusetuks, kas kostja ei vastuta selle tõttu, et ta ei rikkunud lepingut, või oli rikkumine vabandatav, sest ta ei osanud eesti keelt või AS Eesti Statoil ise põhjustas endale kahju (põhjuslik seos oli kannatanu rikkumise ja kahju vahel) ning kuidas see mõjutab kahjuhüvise suurust sellisel määral, et kostja ei pea vastutama tekkinud kahju eest isegi mitte osaliselt. Apellant on seisukohal, et kostja pidi lepingu sõlmimisel siiski ette nägema, et kui ta siseneb pesulasse pakiraamiga autoga, siis pesuseade võib sellesse kinni jääda ning kui ta pesuseadme töötamise ajal auto käivitab, käsipidurist vabastab ning manööverdama hakkab, võib ta pesuseadet vigastada. TsMS § 127 lg 2 ja 3 mõttes peab kahju tekitaja möönma kahju tekkimist, mitte selle suurust. Kohus toob kostja vastutust välistava ühe asjaoluna põhjuse, et kostja ei osanud eesti keelt. Samal ajal, vastuoluliselt, heidab kohus AS-ile Eesti Statoil ette juhendi ebapiisavust. Milleks tugineda juhendi ebapiisavusele, kui kohus juba leidis, et kostja ei oska eesti keelt? Kostja ei oleks juhendist aru saanud. Apellandi arvates pidi kostja juhendist aru saama (selle riisikot ei pidanud kandma kannatanu) ning asjaoludest selgub, et ta ka sai juhendist aru. Ta mõistis osta pesukaardi, pesulasse sisenedes auto mootori välja lülitada ning käsipiduri peale tõmmata ning hiljem ohu korral ka signaali anda. Mis õigustas kostjat teatud hetkel kõike seda unustama ja autoga pesulas sõitma hakata? Piisava juhendmaterjali puudumisele ja seega kannatanu osalusele kahju tekkimises ei tohiks antud juhul viidata, sest asja materjalid ei too välja põhjuslikku seost. Kohtu poolt viidatud MOS § 7 ning TOS § 3 ja § 8 ei ole mingit seost konkreetse kahju tekkimisega, sest seaduse reguleerimisobjekt on kauba nõuetele vastavuse määramine enne kui seda on lubatud Eestis müüa. Välja arvatud pakiraami jätmine katusele asus kostja juhendit täitma. Et ta otsustas ühel hetkel juhendi vastaselt käituda, poleks seda ära hoidnud teadmine, kui palju rikutud pesuseade maksab. Ka ilma juhendita peaks autojuht põhimõtteliselt möönma, et ta võib millelegi vastu sõita kui ta ei ole hoolas. Samuti on alusetu kohtu järeldus, milles kohaselt ta seostab õiguslike tagajärgede tekkimise kostja tehtud kulutuse suurusega. Apellant on seisukohal, et antud asjaoludel kohustab seadus kostjat tekkinud kahju hüvitama. Kuna maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata kahju suurust ja koosseisu, sest ei leidnud kostjal vastutuse alust, siis taotleb hageja kahju kohta käivate tõendite hindamist ringkonnakohtus. Kahju suuruse osas vähendab hageja oma nõuet 250 000 krooni võrra, sest AS Eesti Statoil kohustus rikutud seadme asemele hangitud pesuseadme eest tasuma hagejale 250 000 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus ei korda hagi rahuldamata jätmise põhjendusi, sest nõustub nendega. Maakohus, hinnates tuvastatud asjaolusid, jõudis õigele järeldusele, et hagetava kahju eest kostja ei vastuta. Kohus märkis õigesti, et kostjal puudusid lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ettenähtavad kahjuriskid, mis võiksid viidata võimalusele tekitada automaatpesulat kasutades kahju pesula omanikule. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 3 kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise

ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostjale süüks pandud rikkumist ei saa hinnata tahtlikuks või raskeks hooletuseks. Kolleegium nõustub otsuses sisalduva hinnanguga hageja kehtestatud normide eesmärgile. Autopesula juhendi punktis 2 sisalduvast hoiatusest võib järeldada viiteid asjaoludele, mille puhul teenuse osutaja ei kanna vastutust. Nimetatud punkti kahte lauset omavahelises koosmõjus hinnates võib järeldada, et auto kerest eemaleulatuvad detailid võivad pesulas viga saada. Otseseid keelde-käske juhend ei sisalda. Viidet teenuse kasutaja võimalikule vastutusele teenuse osutaja ees sellest juhendist ei nähtu. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega, et kostja pidi lepingu sõlmimisel ette nägema, et kui ta siseneb pesulasse autoga, millel paikneb pakiraam, on võimalik pesuseadme kahjustamine (hävitamine). Maakohus on õigesti tuvastanud, et antud juhul on küll kahju tekkinud, kuid hagejal puudub hüvitusnõude esitamise õigus. Oma seisukohta on kohus piisavalt põhjendanud. Seetõttu ei ole õiged apellandi viited kohtupoolsetele menetlusõiguse normide rikkumisele ja otsuse seaduse nõuetele mittevastavusele. Kuigi asjas on tuvastatud kahju tekitav sündmus ja selle hüpoteetiline kausaalne tagajärg, pidi kohus vastutuse tekkimiseks vajalike kausaalseoste olemaolu eraldi kontrollima. Ka erialases kirjanduses on asutud seisukohale, et formaalloogiline kausaalsuse mõiste ei ole kahju hüvitamise alusena piisav (Võlaõigus I, Üldosa; Irene Kull, Martin Käerdi, Villu Kõve; Tallinn, 2004). Hüvitamisele kuuluva kahju määramisel ei saa seetõttu formaalloogiline kausaalseos olla ainumäärav: hüvitamisele kuuluvat kahju on mõnel juhul vaja teatud lisakriteeriumide abil piirata. Põhjusliku seose üle otsustamisel tuleb eristada kahju tekitava sündmusega kaasnenud ebatõenäolisi tagajärgi sündmusega seotud kausaalsetest tagajärgedest. Seega ei ole põhjusliku seose määramise puhul tegemist formaalloogilise, vaid hinnangulise protsessiga. Seadusandja on sätestanud sellekohased normid VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3. VÕS § 127 lg 3 kohaselt ei kuulu lepinguliste kohustuste rikkumise puhul hüvitamisele selline kahju, mida ei olnud lepingu sõlmimisel võimalik rikkumise võimaliku tagajärjena ette näha või mida mõistlik isik ei pidanud sellise tagajärjena ette nägema. Lepingulise vastutuse piiramine ettenähtavate lepingurikkumiste tagajärgedega tugineb põhimõttele, et lepingu sõlmimisel ei soovi keegi võtta endale ettenägematuid riske, mille hindamine on võimatu ja mis muudab lepingu tulukuse või lepinguga võimalikult seonduvate kulude prognoosimise raskeks. Vastutuse piiramine võimaldab lepingupoolel kalkuleerida sõlmitava lepinguga võetavaid riske. Kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. See, et kohus viitas otsuse põhjendustes nii kostja eesti keele mittevaldamisele kui juhendi ebapiisavusele, ei muuda otsust vastuoluliseks. Kuigi keeleoskus võis juhendi mõistmist mõjutada, ei oma see antud juhul tähtsust. Maakohtu viide masina ohutuse seadusele, toote ohutuse seadusele ja VÕS §-le 139 ei oma ülalmärgitud põhjustel samuti tähtsust, kuid apellandi soovitud järeldust sellest teha ei ole võimalik. Kuna kohus oli eelnevalt tuvastanud kahjuhüvitisnõuet välistavad asjaolud, ei olnud vajalik kaaluda kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel (teenuse osatamisel kasutatavate seadmete ohutus).

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.