Tsiviilasi nr 2-07-5677
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 29.juunil 2007
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
SI’i (isikukood XXX, elukoht: XXX) hagi EF (isikukood XXX, elukoht: XXX) vastu 60 000.00 krooni saamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
19.06.2007 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
hageja ja hageja esindaja J Š kostja esindaja JA
Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada. Mõista EFlt välja SIi kasuks alusetult saadud 60 000.00 (kuuskümmend tuhat) krooni. Menetluskulud jäävad kostja kanda.
Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt lahutati poolte abielu XXX otsusega. Abielu kestel sündis tütar L I , kes peale abielu lahutust jäi EF (edaspidi kostja) juurde elama. Pooled jagasid ka ühisvara, mille osas vaidlust ei olnud. Peale korteriomandi asukohaga XXX müüki sai kumbi pool kätte 320 000.00 krooni. Nimetatud kohtuotsusega mõisteti SI’ilt (edaspidi hageja) kostja kasuks lapsele välja ka elatis 1 750.00 krooni kuus. Kuna hagejal puudus sel ajal töökoht, leppisid pooled kokku, et hageja maksab kostjale korteriomandi müügist saadud rahast ühekordselt 60 000.00 krooni, mis katab rohkem kui kahe aasta elatise lapsele. Kahe aasta möödumisel kohustus hageja tasuma elatist vastavalt kohtuotsusele. Kostja lubas kahe aasta jooksul hagejalt elatist mitte nõuda.
Vastav kokkulepe oli suuline. Hageja täitis oma lubadust ja palus pangas telleril märkida makse selgituseks „elatis lapsele”, kuid telleri halva vene keele oskuse tõttu märgiti selgituseks „ülekanne”. Kostja omapoolset lubadust ei täitnud ja kasutas pahatahtlikult telleri eksimust ära alustades hageja vastu täitemenetlust. Seega on kostja alusetult omandanud hageja poolt tasutud 60 000.00 krooni ja seeläbi alusetult rikastunud. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista 60 000.00 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja seisukohas kostja vastusele lisas hageja, et kostja väide nagu oleks pooled kokku leppinud, et hageja tasub kostjale enamsaadud vara arvel kompensatsiooni summas 60 000.00 krooni, on väär. Kokkulepet ühisvaraks oleva vallasvara jagamise osas poolte vahel ei olnud. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et hageja ei ole keeldunud lapsele elatist maksmast. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Pooled jagasid peale korteriomandi ka ühisvaraks olnud vallasvara ja leppisid kokku, et hageja tasub kostjale enamsaadud vara arvel kompensatsiooni summas 60 000.00 krooni. Kokkulepet, et hageja tasub kostjale 60 000.00 krooni ettemaksuna lapse elatise katteks, poolte vahel ei olnud. Hageja sellekohased väited on paljasõnalised ja tõendamata. Vastavast maksekorraldusest nähtub, et ülekande teinud telleriks oli JM. Arvestades panga töötaja nime, on kostjal alust arvata, et tegemist on isikuga, kes peab vabalt valdama vene keelt. Seega kostja eeldab, et panga töötaja märkis maksekorralduse selgituseks need andmed, mida hageja soovis. Samuti soovib kostja juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et kui hageja maksis lapsele elatist, oli maksekorralduse selgituseks alati märgitud „alimendid”. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et hagejal on lubatud maksta elatist ka rohkem kui on kohtuotsusega välja mõistetud ja juhul, kui hageja on maksnud rohkem, ei ole tal õigust seda alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Samuti on tõendamist leidnud asjaolu, et ühisvaraks oleva vallasvara jagamise osas oli poolte vahel kokkulepe. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte selgitused ja tunnistajate IF ́i, OL, SL ́i, NG ja LH ́i ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on nõude esitanud lähtudes asjaoludest, et tal oli kostjaga kokkulepe, et ta maksab kohtu poolt temalt kostja kasuks välja mõistetud elatise arvel ettemaksu, et kostjal oleks võimalik uut korterit osta (hageja selgitus t lk 88). Hageja seisukoht (see on poolte suuline kokkulepe elatise ettemaksu tasumise kohta) on tõendatud tunnistaja S.L ütlustega selle kohta, et ta viibis juures ja kuulis isiklikult hageja ja kostja emotsionaalset jutuajamist, milline toimus ühisvaraks olnud korteri müügitehingu sõlmimise päeval notari büroo fuajees ning mille käiguskostja kurtis, et tal ei jätku saadavast poolest korterirahast uue korteri ostmiseks ning et hageja ütles, et talle ei ole vaja korteris olevaid asju ja tegi ettepaneku, et maksab kostjale korteri ostmiseks alimentide arvel ettemaksuna täiendava rahasumma; alguses kostja ettepanekust keeldus, aga peale notari juures lepingu sõlmimist nõustus (t lk 84). Muid otseseid tõendeid väidetava kokkuleppe tõendamiseks hageja ei esitanud. Kostja eitab hageja poolt väidetud kokkulepet ja on vastuväited esitanud lähtudes asjaolust, et tal oli hagejaga kokkulepe, et hageja maksab talle ühise vallasvara jagamise tulemusena enamsaadud vallasvara arvel rahalist hüvitist ning et hageja poolt tehtud ülekanne ongi nimelt selle kokkuleppe täitmiseks. Kostja poolt väidetud suulist kokkulepet tõendab tunnistaja N.G , kelle ütluste kohaselt oli tema kostja esindajaks pooltevahelises kohtuvaidluses abielu lahutamiseks ja elatise välja mõistmiseks ning viibis juures poolte vahel peale viimast kohtuistungit toimunud jutuajamisel, mille käigus mõlemad teatasid talle, et mõne päeva pärast
on notari juures korteri müügitehing; kostja ütles talle, et neil on ka kokkulepe, et hageja maksab talle kompensatsiooni korteris olnud asjade eest; ja hageja kinnitas, et maksab selle raha ära (t lk 85-86). Sama tunnistaja ütluste kohaselt said nad kohtuotsuse kätte ja esindatav ütles talle, et sai raha korteri eest kätte ning et umbes paiku maksab hageja ära kompensatsiooni selle vara eest, mille ta oli korterist ära viinud. Tunnistaja ütluste kohaselt teadis ta, et hageja oli hakanud korterist vara tasapisi ära viima. Lisaks on pooled esitanud kohtule järgmised tõendid:
mees oli lubanud talle raha anda. Kohus võtab otsuse tegemisel arvesse, et poolte vahel puudub vaidlus, et ühisvaraks olnud vallasasjadest jäi peale lahutust hagejale mikrobuss, nahast diivan, pesumasin ja üks koer. Selle vara jäämist on väitnud kostja (t lk 30) ja seda on kinnitanud ka hageja (muuhulgas t lk 47). Lisaks puudub vaidlus, et kostjale jäi peale lahutust televiisor ja kostja ise kinnitab, et ka väike diivan, helesinine kapp ja üks kardin (vastavalt t lk 30, 48). Samuti on tunnistajate I.F , O.L ja L.H ütlustega tõendatud, et lisaks viis kostja uude elukohta kaasa veel külmkapi, DVD-mängija, riidekapi, peeglilauaga peegli, nahast tugitooli, TV-kapi. Kostja esindaja on kirjalikus vastuses (t lk 30) toonud põhjendusena samas väidetud väheses hulgas ühisvara esemete jäämises kostjale asjaolu, et „tema kolis üürikorterisse, mis oli osalt sisustatud ja vajas remonti“. Kostja endapoolse tunnistaja L.H ütlustega, aga ka tunnistajate O.L ja N.G ütlustega, on aga tõendatud, et korteri XXX, kuhu kostja peale ühisvaraks olnud korteri müüki elama läks, oli ta endale ostnud. Tunnistaja S.L ütlustega on tõendatud hageja väide, et tema kolis üürikorterisse ning et seal oli omaniku mööbel sees. Kohus ei pea vajalikuks ega asjakohaseks käesoleva asja raames süveneda üksikasjalikult poolte ühisvallasvara koosseisu ja iga eseme väärtusesse, kuid ilmselt ebaõige on lülitada hagejale jäänud vallasvara koosseisu ja arvestada rahalise hüvitise arvutamise aluses hageja isa suvila parendusi (t lk 30 p 1.3.12, tegemist ei ole poolte vallasühisvaraga). Samuti on asjatundja arvamusega tõendatud, et ilmselt on kostja poolt ülehinnatud hagejale jäänud sõiduki tolleaegne turuväärtus. Kohus arvestab tõendite analüüsimisel ka asjaolu, et hageja eitab tunnistaja N.G poolt tõendatud jutuajamist peale viimast kohtuistungit veebruaris 2005. Eeltoodu alusel on kohus sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tunnistaja N.G ütlustega on tõendatud poolte vaheline kokkulepe vallasvara jagamiseks enne ühisvaraks olnud kinnisvara võõrandamist. S.L ütlustega on tõendatud aga pooltevaheline hilisem kokkulepe elatise ettemaksu tasumise kohta. Nimetatud kokkulepet kinnitab kaudselt ka kostja arveldusarve väljatrükiga tõendatud asjaolu, kuidas kostja hagejalt saadud vaidlusalust raha kasutas. Tõendatud on ka asjaolu, et pooled ühist vallasvara (vähemalt teatud hulgas) jagasid. Küll aga ei ole tõendatud, et peale notari büroo ruumides saavutatud ettemaksu kokkulepet ja enne 11.03.2005 toimunud vaidlusalust ülekannet oleksid pooled saavutanud kokkuleppe ühisvara puudutavas rahalises hüvitises. Ühisvara jagamisega ei pea kohustuslikult kaasnema rahalise hüvitis. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud kostja väide abikaasade ühisomanduses olnud vallasasjade jagamise kokkuleppe alusel rahalise hüvitise saamisest hagejalt ning et tõendatud on hageja väide poolte vahel elatise ettemakse kokkuleppe olemasolu kohta ja tema poolt selle kokkuleppe täitmiseks raha ülekandmisest. Kuna aga kostja sellist kokkulepet ei tunnista ja esitas kohtuotsuse sundtäitmiseks, siis on tekkinud olukord, mis on käsitletav kohustuse hilisema ära langemisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandjalt) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva
jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus, lähtudes asjaolust, et hagi kuulub rahuldamisele, antud asjas selliselt, et menetluskulud jäävad kostja kanda.
Imbi Sidok (allkiri) kohtunik
I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.