Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus apellatsiooni korras edasi kaevata 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtusse kohtuotsuse teatavaks tegemisest 29.06.2007.a. Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei kaudu. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue kostja vastu Tallinna Linnakohtule 03.03.2005.a. esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31.05.2002.a. ostu-müügilepingu, mille järgi hageja AL müüs ja kostja OÜ ostis sõiduauto XXX, registrimärgiga XXX. Müügihinnaks lepingu kohaselt oli 113 000 krooni, mille ostja kohustus tasuma sularahas 7 päeva jooksul arvates auto ostja nimele registreerimisest. Hageja täitis müüjana oma kohustuse ja omanikuvahetus XXX toimus samal päeval, s.o. 31.05.2002.a.. Ostja jättis müüjale raha maksmata. 07.04.2004.a. andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks kirjalikult täiendava tähtaja kuni 31.12.2004.a. Oma vastuses väitis kostja, et tal puudub leping ja praegune juhatus ei ole viidatud lepingut sõlminud. Kostja asus hagejat süüdistama tühistamisele kuuluva või näilise tehingu tegemises ja nõudis, et hageja esitaks kõigi oma arvelduskontode väljavõtted. Hageja saatis kostjale lepingu ärakirja. Pangakontode avalikustamisega hageja ei nõustu, leides, et tema kahtlustamine on vastuolus hea usu põhimõttega. 28.01.2005.a. hagejale saadetud vastuskirjas märgib kostja, et hageja peab tõendama lepingulise kohustuse mittetäitmist kostja või kolmanda isiku poolt, mis aga on määramatuse tõttu hageja hinnangul tegelikkuses võimatu. Lepingulise kohustuse täitmise tõendamise kohustus lasub just võlgnikul ja hageja võlausaldajana saab seda kostjalt nõuda. Kostja vastuses viidatud asjaolu, nagu oleks hageja sõlminud ka kostja tollase juhatuse liikme EK sama asja müügilepingu, on hageja arvates alusetu ja väär. Autoregistrikeskuse andmetel on kostja tõepoolest samal päeval vara käsutamisega oma omaniku õigused realiseerinud, kuid erinevalt kostjast, ei ole hageja selle tehinguga kuidagimoodi seotud. Seega on hageja arvates paljasõnaline ja alusetu kostja püüe käsitleda lepingut tühisena või mõne teise isiku poolt täidetuna. Lepingu pooled olid lepingu kirjalikus vormis sõlminud, müüja täitis oma kohustuse ja andis vallasasjana registrisse kantava asja ostja seaduslikule esindajale üle, ostja aga jättis raha maksmise kohustuse täitmata, millega rikub müüja lepingulisi õigusi. Eeltoodut aluseks võttes ja juhindudes TsK §-dest 173 lg. 1 ja 249 palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 113 000 krooni ning kõik kohtukulud jätta kostja kanda. Hageja esitas 12.12.2006.a. hagiavalduse täpsustuse seoses kolmanda isiku kaasamisega kostja poolel ning kõrvalnõudena viivisintresside nõude summas 43 999.90 krooni saamiseks alates 01.07.2002.a. 22.05.2007.a. toimunud kohtuistungil esitas hageja seoses kostja hageja kõrvalnõudele esitatud kirjalike vastuväidetega uue viivisearvestuse. Kuna kostja võlg muutus sissenõutavaks enne 1. juulit 2002.a., saab võla tasumisega viivitamisel teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK § 231 lg. 1 järgi intressi (viivist) 3 % aastas ka viivituse eest pärast 1. juulit 2002.a. Viivisesummaks igas päevas on hageja arvestuse kohaselt 9,29 krooni (113 000 x 0,03:365=9.29). Hageja kohaldab viivist perioodil 01.07.2002.a. – 22.05.2007.a. ning võla tasumisega viivituse perioodiks on kokku 1787 päeva. Viivise võla summaks seisuga 22.05.2007.a. on kokku 16 601.25 krooni. Hageja ei nõustu kostja käsitlusega viivise nõude aegumise suhtes. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt peatub aegumine hagi esitamisega. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 03.03.2005.a., mil ka nõuete aegumine peatus. Hageja leiab, et tulenevalt TsÜS §-st 144 peatus hagi esitamisega ka viivise nõude aegumine ning kuna hagi ei olnud selle esitamise ajaks aegunud, ei ole aegunud ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, mille aegumine on samuti kohtumenetluse ajaks peatunud. Kostja vastuväited hagile Kostja oma kirjalikes vastuväidetes hagile hagi tervikuna ei tunnista ja palub rahuldamata ning kostja menetluskulud jätta samuti hageja kanda. Lepingudokumentide vormistamise ajal kehtinud TsÜS §-i 64 lg. 1 kohaselt

kohtul jätta see tuleb tehingu

tõlgendamisel lähtuda tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kostja tõlgendab tehinguid, mille kohta hageja on lepingudokumendid esitanud, selliselt, et hageja tahteks oli sõiduki müümine ja EK`i tahteks oli sõiduki ostmine. Kostja viitab siinkohal lepingus 2 esitatud ostja andmetele, kus ostja aadressiks oli märgitud EK`i elukoht, samuti lepingu 2 allkirjade osale, kus EK on andnud allkirja nii enda kui kostja nimel. EK`i tahe ei ole samastatav kostja tahtega. Kostja hinnangul oli hageja sellisest tahtekujundusest teadlik. Arvestades asjaolu, et formaalselt on tehingud vormistatud käesoleva tsiviilasja poolte vahel, on kostja seisukohal, et lepingudokumentides on kajastatud teeseldud tehingud ehk TsÜS § 70 lg. 1 järgi tehingud, mis on tehtud teiste tegelikult silmas peetud tehingute varjamiseks. TsÜS § 70 lg. 2 kohaselt on teeseldud tehing tühine. Kostja leiab, et lisaks eeltoodule on mõeldav ka lepingute vormistamine hageja ja kostja vaheliste dokumentidena eksimuse või pettuse motiividel. Kostja peab viidatud põhjustel otstarbekaks kaaluda vaadeldavate tehingute tühistamist, kuid enne vastavate otsuste langetamist ja tahteavalduste tegemist on vajalik täiendav asjaolude kontrollimine. Kostja märgib, et tühistamisavalduse esitamise võimalus ei ole veel tähtajaliselt minetatud. Eelmistes lõikudes toodud põhjustel on kostja arvates mõlemad lepingud tühised. TsÜS § 66 lg. 4 sätestab, et tühist tehingut ei pea täitma. Seega pole kostjal lepingust tulenevaid kohustusi. Kostja andmetel on hageja ja EK nii enne kui pärast vaadeldavaid tehinguid kokku puutunud ja ilmselt sõlminud ka teisi tehinguid. See kinnitab omakorda, et vaadeldava tehingu vormiline sõlmimine kostja nimel viitab teeseldud tehingule. Kostja soovib oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole oma hagis täpsustanud, kummast lepingust väidetavalt tuleneva kohustuse täitmist hageja kostjalt nõuab. Kostja eeldab, et hageja peab silmas lepingu 1 p.-i 3 kirjeldatud sularaha tasumise kohustust. Kostja arvates ei ole lepingu 1 p.-s 3 nimetatud kohustis selge ja selle täitmise tähtaeg ei ole saabunud. Kostja soovib oma seisukohta selgitada alljärgnevalt. Lepingu kohaselt tekib kostjal raha maksmise kohustus 7 päeva möödumisel auto registreerimisest kostja nimele. Kostja on hagejale esitanud tõendi, mille kohaselt auto ei ole registreeritud kostja nimele. Kostja raamatupidamise andmetel on EK võtnud kostja kassast 31.05.2002.a. sularaha summas 113 000 krooni. EK`i selgituste kohaselt on selle rahasumma tasunud hagejale. EK on vormistanud ka vastava kassa väljamineku orderi. Kostja esitas 15.05.2007.a. asjas täiendava vastuse seoses hageja täpsustatud hagiavaldusega 12.12.2006.a. Kostja esitas hageja viivise nõudele aegumise vastuväite. Hageja väidab, et tema hagetav nõue muutus sissenõutavaks 07.06.2002.a. Kostja küll sellise seletusega ei nõustu, kuid leiab, et hageja täiendavale nõudele aegumise vastuväite esitamisel on kostjal võimalik lähtuda ka hageja esitatud nõude sissenõutavuse ehk ka aegumise tähtaja kulgemise alguse ajast. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg. 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse muuhulgas tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juuli 2002.a. tekkinud aegumata nõuetele. TsÜS § 144 järgi aegub kõrvalkohustusest tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka sel juhul kui selline kõrvalkohustuse nõue ei oleks eraldi veel aegunud. Eeltoodust järeldab kostja, et aegumistähtaeg kõrvalnõudele kulgeb iseseisvalt ning TsÜS § 144 näeb ette erinormi selleks puhuks, kui kõrvalnõue ei oleks veel aegunud, kuid põhinõue aegub. Hageja ei ole enne 11.12.2006.a. esitanud kostja vastu viivise nõuet ning kostja on seisukohal, et hageja viivisenõue kostja vastu on aegunud ning see tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on 29.01.2007.a. otsuses nr. 3-2-1-137-06 asunud seisukohale, et enne 1. juulit 2002.a. tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK § 231 lg. 1 järgi intressi (viivist) 3 % aastas ka viivituse eest pärast 1. juulit 2002.a. Riigikohtu arvates kehtib eelöeldu nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, kui mil selle arvestamise aluseks on seadus. Vastupidiselt hageja õiguslikele seisukohtadele märkis Riigikohus, et viivist saab VÕS § 113 lg. 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.a. Eeltoodu põhjal leiab kostja, et hageja viivise nõue VÕS § 113 lg. 1 alusel ei ole sisuliselt põhjendatud ning tuleb ka sel põhjusel jätta rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses, ning seda alljärgnevail põhjendustel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a., kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega tuleb käesolevas vaidluses kohaldada enne Võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud Tsiviilkoodeksi vastavaid sätteid. TsK § 173 lg. 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 249 sätestatu kohaselt kui ostja rikkudes lepingut, keeldub ostetud asja eest kindlaksmääratud hinda tasumast, on müüjal õigus ostjalt nõuda ostuhinna tasumist, samuti täitmise viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist. Asja arutamisel ilmnes asjaolu, et pooltel puudub vaidlus selles, et sõiduauto XXX registrimärgiga XXX oli enne selle võõrandamist hageja omandis. Kostja antud asjaolu asjas vaidlustanud ei ole. Samuti puudub vaidlus selles, et asjas kostja poolel kolmanda isikuna kaasatud EK oli vaidlusaluse tehingu sõlmimise ajal 31.05.2002.a. hagejaga OÜ juhatuse liige, seega osaühingu seaduslik esindaja, kes omas õigust äriühingu nimel tehinguid sõlmida. Hageja on asjas esitanud sõiduauto XXX ostu-müügilepingu 31.05.2002..a., mille kohaselt on sõiduki müüjaks hageja AL ning ostjaks OÜ selle juhatuse liikme EK isikus. Pooled leppisid lepingus kokku sõiduauto müügihinnas 113 000 krooni ning ostja kohustus tasuma ostuhinna hagejale 7 päeva jooksul sõiduauto registreerimisest ostja nimele. Sõiduki ostu-müügileping on kahepoolselt allkirjastatud. Ostumüügilepingu tekst on koostatud OÜ blanketile (vt. tlk. 4). Asjas esitatud XXX sõiduki ostu-müügi (omaniku vahetuse) lepingu nr. XXX nähtub kohtu arvates veenvalt asjaolu, et registripidaja poolt vastava ametniku MK isikus on sõiduki omaniku vahetus registreeritud ning kostja omandas hagejalt sõiduki valduse 31.05.2002.a. ja kohustus hagejale tasuma sõiduki ostuhinna 7 päeva jooksul sõiduki omaniku vahetuse registreerimisest registripidaja poolt. Vastuseks hageja esindaja teabenõudele teatab XXX 02.02.2005.a., et AL on müünud sõiduki OÜ-le 31.05.2002.a. sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ning omand vallasasjale on üle läinud lepingu sõlmimisel. Eespool nimetatud lepingu alusel registrisse kannet tehtud ei ole, sest OÜ on kohe realiseerinud enda omanikuõiguse vara käsutamise osas. Kostja poolt on asjas esitatud sõiduauto XXX ostu-müügileping, mille kohaselt OÜ juhatuse liikme EK`i isikus müüs ja AS ostis antud sõiduauto 120 000 krooni eest + käibemaks summas 21 600 krooni. AS-i poolt oli volitatud isikuks MT (vt. tlk. 51 - 52). Sõiduki omanikuvahetus on registreeritud XXX samuti 31.05.2002.a. Kostja ei ole asjas teavitanud kohut sellest, kas kostjale laekus tema poolt müüdud sõiduauto müügist AS-lt saadav ostuhind. Seega vaatamata asjaolule, et OÜ-l oli 31.05.2002.a. hagejale sõiduauto eest ostuhind tasumata (kuna lepingus oli lepitud kokku ostuhinna tasumuses 7 päeva jooksul kostja kandmisest registrisse sõiduki omanikuna), võõrandas kostja tema juhatuse liikme EK isikus selle sõiduki veel samal päeval AS-le viimase omandisse. Registripidaja kinnituse kohaselt hageja ja kostja vahelist sõiduki omanikuvahetust registrisse ei kantud, kuna sõiduki omandamise päeval hagejalt kasutas OÜ sõiduki omaniku õigust oma vara käsutada. Ülaltoodut aluseks võttes on ainetud kostja vastuväited selles, et kuna kostjat sõiduki omanikuna peale pooltevahelise lepingu sõlmimist registripidaja poolt registrisse ei kantud, puudub hagejal õigus ka kostjalt sõiduki ostuhinda nõuda, kuna tähtaeg ostuhinna tasumiseks pole veel saabunud. Kostja on asjas esitanud OÜ kassa väljamineku orderi 31.05.2002.a. (vt. tlk. 33), mille kohaselt väidetavalt EK võttis äriühingu kassast 113 000 krooni väljamaksmiseks ALile sõiduauto XXX eest, kuid hageja allkiri sellel kassadokumendil rahasumma vastuvõtmise kohta kostjalt puudub. Seetõttu asub kohus seisukohale, et asjas pole leidnud tõendamist asjaolu, et kostja on hagejale kokku lepitud ostuhinna summas 113 000 krooni tasunud. Eeltoodu alusel on asjas leidnud veenvat tõendamist asjaolu, et hageja on tema omandis olnud sõiduauto võõrandanud kostjale ning kostja pole kohtule tõendanud asjaolu, et ta on hagejale ostumüügilepingus kokku lepitud ostuhinna summas 113 000 tasunud. Asjaolu, et EK ei ole käesoleval ajal enam OÜ juhatuse liige, kohtu arvates käesolevas asjas õigusliiku

tähendust ei oma. Asjaolu, et EK endise kostja juhatuse liikme ning seadusliku esindajana on tekitanud kostjale kohustuse hageja ees, ei vabasta kostjat tema seadusliku esindaja poolt äriühingule võetud kohustuse täitmise kohustusest. Kostja poolt asjas esitatud vastuväited seoses võimaliku pettuse või eksimusega poolte vahelise lepingu sõlmimisel on kohtu arvates oletuslikku laadi ning ei tugine asjas esitatud ainsalegi tõendile ning tuleb jätta tähelepanuta. Kostja esindaja seisukoht selles, et talle pole arusaadav, kumma lepingu alusel hageja kostjalt ostuhinna tasumise täitmise kohustust nõuab, on kohtu arvates õigusalaste teadmistega isiku puhul (kelleks kostja lepinguline esindaja vaieldamatult on) üllatav, kuna hagiavalduses on kohtu arvates selgelt väljendatud hageja nõue kostja vastu, milline tuleneb hageja ja kostja vahelisest ostu-müügilepingust ning mille alusel hageja müüs ja kostja ostis sõiduauto XXX registrimärgiga XXX. Kostja vastuväited tuleb jätta täies ulatuses tähelepanuta kui ainetud ja tõendamata. Eeltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kostja vastu kohtule esitanud õiguslikult põhjendatud hagi ning see kuulub rahuldamisele täies ulatuses (koos kõrvalnõudega). Hageja on TsK § 231 lg. 1 alusel asjas esitanud kostja vastu ka viivise nõude seoses sõiduauto ostuhinna tasumisega viivitamisega. Hageja arvestuse kohaselt moodustab viivisesumma seisuga 22.05.2007.a. kokku 16 601.25 krooni. Hageja viivise nõue TsK § 231 lg. 1 alusel ei ole aegunud, kuna hagi esitamisega kohtule peatus ka viivise nõude aegumine kui kõrvalkohustusest tulenev nõue. Kostja hageja viivise nõuet selle arvestuslikus osas vaidlustanud ei ole. Kostja vastuväited seonduvalt kõrvalnõude aegumisega tuleb jätta tähelepanuta. Hageja kantud kohtukulud riigilõivuna summas 7 000 krooni jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks varemkehtinud TsMS § 60 lg. 1 alusel. Riigilõiv kõrvalnõudelt summas 1 250 tuleb välja mõista kostjalt riigituludesse sama seaduse § 64 lg. 1 alusel. Kostja õigusabikulud ning kultused tunnistajatasule tuleb jätta kostja enda kanda. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 29.06.2007.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.