Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

p 1 järgi (kuni 01.01.2004 kehtinud pankrotiseadus), kasutades juriidilise isiku vara enda huvides. Kostja äriühingu juhatuse liikmena vastutab äriühingu ees TsÜS § 37 lg 1 ja ÄS § 187 lg 1 järgi. Kostja vastuväited Taavi Perri hagi ei tunnistanud. Kostja väitis, et PankrS § 60 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud ja tõendamata on, et kostja pani toime PankrS § 60 lg 3 p-s 1 sätestatud juhtimisvea. Eelduseks on, et võlgniku pankroti põhjustas raske juhtimisviga ja raske juhtimisveaga on põhjustatud kahju. Tõendatud ei ole, et raske juhtimisveaga oleks põhjustatud kahju. Ajutine pankrotihaldur ei ole oma ettekandes tuvastanud rakset juhtimisviga. Samuti ei tulene pankrotiotsusest, et võlgniku pankroti on põhjustanud raske juhtimisviga. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas hageja vara enda huvides. Oluline on, et kostja oleks kasutanud hageja vara hageja huvide vastaselt, kuid ka see on tõendamata. Tõendamata on kahju tekkimine hagejale. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud ÄS § 187 lg 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Kostja märgib, et hagejale ei saanud kahju tekkida, kui hageja sai laenuks 135 000 krooni ja maksis sama summa tagasi. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus rahuldas 02.02.2007 otsusega hagi ja mõistis Taavi Perrilt OÜ Elavhõbe (pankrotis) kasuks välja 135 000 krooni ja riigilõivu 7 250 krooni riigituludesse. Maakohus kohaldas ÄS § 187 lg 1 (10.04.2001 kuni 01.07.2001 kehtinud redaktsioon) ja leidis, et esitatud asjaolude kohaselt on kostja hagejale tekitanud kahju hageja poolt osundatud suuruses ja see tuleb kostjal hagejale hüvitada. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kostja sõlmis hageja esindajana laenulepingu, mille alusel sai K. Kotkaselt sularahas 135 000 krooni, hageja pangaarvele ta saadud summat sisse ei maksnud ja laen on hageja poolt K. Kotkasele tagastatud. Vaidluse all on asjaolu, kas saadud laen on kasutatud hageja huvides. Hageja väidab, et kostja ei ole K.Kotkaselt laenuks saadud raha talle üle andnud ega ka seda hageja huvides kasutanud. Kostja kinnitas vande all antud seletuses, et ta kasutas saadud raha hageja jooksvate kulude, nagu bensiinija telefoniarved, tasumiseks. Maakohus leidis, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Peale kostja enda ütluste ei ole ühtegi asjaolu, mis kinnitaks kostja ütlusi. Kostja ei osanud nimetada ühtegi konkreetset kohta, kuhu ta maksis vaidlusalusel ajal sularaha. Maakohus ei pidanud veenvaks kostja seletust selle kohta, et vaidlusalusel perioodil puudusid hagejal käibevahendid. Hageja pangaarve väljavõtte kohaselt olid hagejal laenu võtmise ajal märkimisväärsed laekumised: 16.05.2001 on laekunud 166 852 krooni ja 18.05.2001 37 760 krooni, mis on koheselt laekumise päeval sularahas välja võetud. Kostja ei osanud nimetada ühtegi tehingut ega klienti, kellele oleks tulnud tasuda. TsK § 222 lg 2 kohaselt loetakse kahjuks muuhulgas ka kreeditori vara kaotsiminekut. Olukorras, kus hageja on tagastanud laenu, mida ta ei ole kostja tegevuse tõttu saanud, tuleb sellist laenu tagastamist kohtu arvates lugeda vara kaotsiminekuks, mis on hageja kahju. Kuna kahju on tekkinud kostja tegevusega hagejale laenu üleandmata jätmisel, siis on tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos. Äriseadustiku mõtte kohaselt on kostja kohustatud tegutsema hageja huvides ja vajaliku hoolsusega. Olles hageja seaduslik esindaja, pidi kostja saadud laenu üle andma hagejale või kasutama seda hageja huvides. Apellatsioonkaebuse põhjendused Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Taavi Perri, kes palub otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Apellant nõustub maakohtu otsusega kuni 31.12.2003 kehtinud PankrS § 60 lg 2 kohaldamise osas, kuid ülejäänud osas apellant vaidlustab maakohtu otsuse. 2(4)

Apellant leiab, et maakohus on jaganud valesti tõendamiskoormuse poolte vahel. Maakohus on kohaldanud vaidluse lahendamisel ÄS § 187 lg-t 1, mille kohaldamise eelduseks on juhatuse liikme poolne seaduse või põhikirja nõuete rikkumine või juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmine, kahju tekkimine äriühingule ja põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning juhatuse liikme süü. Kuna ÄS § 187 lg-st 1 ei tulene teistsugust tõendamiskoormust, siis tuleb hagejal tõendada, et kostja ei tegutsenud vastavalt põhikirjale või seadusele ning sellise tegevusega põhjustas äriühingule kahju. Kostjal lasus vastutusest vabanemiseks kohustus tõendada süü puudumist. Hageja on heitnud kostjale ette laenu kasutamist muul eesmärgil, kui hageja huvides. Kohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et kostja väited, et ta kasutas laenu hageja huvides, ei ole tõendatud. Eeltooduga on maakohus pannud kostja rikkumise osas tõendamiskoormuse kostjale. Maakohus on jõudnud valele järeldusele, et kostja on rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt kostja vastutus tuleneb asjaolust, et kostja poolt hageja nimel laenatud summa kasutamine hageja huvides ei ole leidnud tõendamist. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud jättes tähelepanuta asjaolu, et kostja rikkumist peab tõendama hageja. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja on kasutanud saadud laenu enda huvides ning rikkunud sellega seaduse või põhikirja nõudeid. Järelikult ei ole ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme rikkumist. Maakohus ei ole tuvastanud, milliseid põhikirja või seaduse sätteid on kostja väidetavalt rikkunud või millise juhatuse liikme kohustuse on ta täitmata jätnud. Vale on maakohtu järeldus, et kostja on tekitanud hagejale kahju. Apellandi arvates ei saa järeldada tuvastatud asjaoludest, et hagejale on tekkinud kahju. Ka selle järelduse osas on maakohus rakendanud pööratud tõendamiskoormust olukorras, kus kehtiv õigus seda ei võimalda. Hageja väitis, et kostja on kasutanud tema vara enda huvides, kuid eeltoodud väide ei leidnud tõendamist. Ebaõige on maakohtu käsitlus, et hagejale on kahju tekkinud sellega, et hageja tagastas laenu, mida ta kostja tegevuse tõttu kasutada ei saanud ja laenu selline tagastamine oli hageja vara kaotsiminek. Samuti ei nõustu apellant sellega, et eksisteerib põhjuslik seos. Kuna on tõendamata kostja rikkumine ja hagejal kahju tekkimine, siis ei saanud maakohus võtta seisukohta ka põhjusliku seose kohta. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on õigesti kohaldanud ÄS § 187 lg-t 1 ja TsK § 222 väidetava kahju tekitamise aja (2001 mai) redaktsioonis. ÄS § 187 lg 1 kohaldamise eelduseks on juhatuse liikme poolne seaduse või põhikirja nõuete rikkumine või juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmine, kahju tekkimine äriühingule ja põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning juhatuse liikme süü. Nõude aluseks olevate asjaolude esinemist peab tõendama hageja ning juhatuse liikme süü olemasolu eeldatakse. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta polnud kahju tekkimises süüdi ehk tõendab, et ta on juhatuse liikme kohustusi täitnud piisava hoolsusega. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus jagas tõendamiskoormuse teisiti. Õige on see, et hageja on kostjale ette heitnud Kristina Kotkase poolt hagejale antud laenu 135 000 krooni kasutamist mitte

3(4)

äriühingu huvides. Hageja on tõendanud ja selles ei ole vaidlust, et hageja, kelle juhatuse liige oli kostja, sai Kristina Kotkaselt 18.05.2001 sularahas laenuks 135 000 krooni. Sularahas saadud laenu ei ole hageja pangaarvele sisse makstud ja selle kulutamise kohta puuduvad dokumendid. Eeltoodud negatiivseid asjaolusid ei ole võimalik hagejal tõendada. Maakohus on õigesti hinnanud esitatud asjaolusid ja tõendeid ning leidnud, et kostjal tuli oma süü puudumise tõendamiseks tõendada, et võetud laen kasutati äriühingu huvides, see tähendab, et kostja toimis juhatuse liikmena hoolsalt ja äriühingule lojaalselt. Juhul, kui kostjal ei olnud võimalik oma väiteid raha kasutamise kohta igapäevases äritegevuses tõendada, oleks temal kui isikul, kes teadis, kuhu ja milleks raha kasutati, TsMS § 236 lg 2 alusel õigus taotleda tõendite kogumist kohtult. Kostja seda ei taotlenud. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja vande all antud seletusest ei selgunud, kuhu ja milleks laenatud raha kulutati. Seega ei tõendanud kostja, et ta on täitnud juhatuse liikme kohustusi piisava hoolsusega. Osaühingu juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tuleneb osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest. See kohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab olema hoolas ja tegutsema äriühingu huvides. Hoolsuskohustuse rikkumiseks on sularahas saadud laenu kasutamise dokumenteerimata jätmine. ÄS § 183 kohaselt korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist. Seega vastutab juhatus selle eest, et laenu kasutamine on dokumenteeritud ja kontrollitav. Kostja oma kohustusi ei täitnud, mistõttu sai võimalikuks hageja vara kaotsiminek. Ebaõige on apellandi väide, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohus on tuvastanud, et hagejale võetud laenu kasutamine hageja huvides ei ole leidnud tõendamist. Nõude rahuldamisel ei ole oluline, et laenu oleks kasutatud kostja huvides. Hagejale on kahju tekkinud sellega, et tema võetud laenu ei ole kasutatud tema äritegevuses. Õige on apellandi väide, et kahjuks ei ole laenu tagasimaksmine hageja poolt. Kuna hageja oli Kristina Kotkaselt laenu võtnud, siis oli tal ka kohustus see tagastada. Apellant väidab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et laenu tagasimaksmine on hageja vara kaotsiminek. Kolleegiumi arvates on maakohus leidnud, et vara kaotsiminek oli see, et hageja ei saanud kostja tegevuse tõttu laenu kasutada ja tagastas Kristina Kotkasele laenu, mille kulutamine ei olnud toimunud tema huvides. Kuna asja menetlus on alanud enne 31.12.2005, siis tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud seadust. Vastavalt TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8 tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.