Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

40 liitrit piima, tuli hagejal teda aidata. Sellise nõu kogukaal koos piimaga oli 49 kg. Tollel ajal kehtinud NSV TööRK määrusega nr 145 alates 14.08.1932 sätestas raskuste kandmise piirnormiks ühe naise kohta 20 kg. Ebasoodsaks teguriks, mis mõjus hageja tervisele oli ka tööruumi temperatuur, mis ei vastanud külmal aastaajal nõuetele. Ruumi oli raske soojaks kütta tulenevalt selle 3,5-4,5 m kõrgusest ning asjaolust, et piima mahalaadimisel olid uksed lahti. Spetsiaalriietusena tööandjalt saadud vatijopet ei olnud võimalik rea tööopetasioonide juures kasutada, sest oli vaja käised üles käärida. Tööruum oli ka ülemäära niiske, sest sageli tekkisid pistikupesades lühised. Hagejal ei olnud kutsehaigestumise tõttu enam võimalik leida tööd, mistõttu ta jäi ilma oma senisest sissetulekust. Samuti peab hageja tarvitama süstemaatiliselt spetsiaalseid kalleid ravimeid. Nimetatud ravimite ostmiseks tehtavad kulutused moodustavad samuti osa hageja kahjust. Hagejale kahju tekkimises on hagiavalduse kohaselt süüdi Põlva Piimatoodete Kombinaat, kus rikuti kehtivates õigusaktides sätestatud tööaja ja raskuste tõstmise norme ning normaalse töökeskkonna temperatuuri nõuet. Hagejal tekkinud kahju on otseses põhjuslikus seoses tema tervisekahjustusega kutsehaiguse näol. Kahju suuruse osas lähtus hageja pensioniameti poolt tehtud arvestustest, mille kohaselt moodustab Põlva Piimatoodete Kombinaadis töötatud aeg 75,58 % kutsehaigust põhjustanud töötamise ajast, mis vastas hagi esitamise ajal hüvise suurusele 2861.86 krooni. Sellest tulenevalt taotles hageja alates 01.07.2004 kuni 31.10.2006 välja mõista 78 247.83 krooni ja edasiselt igakuuliselt 2692.51 krooni. Kostja Eesti Vabariik pensioniameti kaudu vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on leitud jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2001 otsuses tsiviilasjas nr 2-2-134/2001, et hageja tööandja AS Põlva Piim süü hagejale kutsehaiguse näol tervisekahjustuse põhjustamises on tõendamata. Piima vastuvõtja-üleandja summeeritud tööaja arvestust kasutades ei ületanud hageja töötunnid normtunde kuus. Hageja pidi vastavalt Põlva Piimatoodete Kombinaadi ohutustehnilise instruktsiooni üldnõuetele tegema ainult talle määratud tööd. Piimanõusid pidid tõstma tööle vormistatud laadijad ning piima mahalaadmine pidi toimuma selleks paigaldatud torujuhtme kaudu. Hageja ei jäänud oma senisest sissetulekust ilma kutsehaigestumise tõttu, mis diagnoositi hagejal alles 19.11.1999. Enne seda oli hageja olnud üle kahe aasta mittetöötav II grupi invaliid. Seoses kutsehaiguse tuvastamisega ei jäänud hageja riiklik pension väiksemaks. Seega ei ole pensioniametil tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg-l 1 põhinevat hagejale tervisekahjustuse põhjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustust.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus jättis 20. novembri 2006 otsusega H.K. a hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab TsK § 464 lg 1 tööandja vastutuse, kui töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega on tööandja süü läbi tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus. TsK § 472 alusel toimub kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitamine igakuuliste maksetena. Vastavalt TsK §-le 473 lg 1 esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tema töötajatele terviskahjustuse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (elukohajärgsele pensioniametile). H.K. töötamine ajavahemikul 01.06.1972 kuni 30.06.1991 Põlva Piimatoodete Kombinaadis (edaspidi Põlva PTK) Tilsi piimapunkti juhatajana, piimakogujana ja piima vastuvõtja-

üleandjana, on tõendatud tema tööraamatu väljavõttega. Töötamise AS-s Põlva Piim on H.K. lõpetanud 01.09.1997. Põlva Piimatoodete Kombinaadi tegevus lõpetati 01.07.1991 EV Põllumajandusministeeriumi käskkirja nr 69 p 4 kohaselt seoses varade rendileandmisega AS-le Põlva Piim. AS Põlva Piim omandas temale rendileantud varad erastamise ostu-müügilepinguga 22.06.1994, võttes nimetatud lepingu p 2.3. kohaselt üle ka nimetatud varadega kaasnevad kohustused. Sellega seoses on Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsusega 25.06.2001 tsiviilasjas nr 2-2240/2001 loetud tuvastatuks, et AS Põlva Piim ei ole tekkinud Põlva PTK reorganiseerimise käigus ega ole viimase universaalseks õigusjärglaseks. Seega on põhjendatud hageja poolt nõude esitamine TsK § 473 lg 1 alusel sotsiaalkindlustusorgani vastu Tartu Pensioniameti kaudu. Sotsiaalkindlustusorganil tekib aga töötajale tervisekahjustuse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus vaid juhul, kui see kohustus esines ka likvideeritud juriidilisel isikul. Kutsehaiguste Kliiniku H.K. a haigusloo epikriisist 24.08.1999 nähtub, et hagejal on diagnoositud kaela- õlavöötme müofastsiaalsed valud, epikondylitis humeri ja karpaalkanali sündroom bilateraalselt. 19.11.1999 on Kutsehaiguste Kliiniku poolt väljastatud teatis VEK-le, mille kohaselt on H.K. al diagnoositud esmakordselt kutsehaigusena ülekoormushaigus. Kutsehaigestumise põhjustanud tervist kahjustavate teguritena on kutsehaiguste kliiniku poolt tuvastatud raskuste kandmine, mis põhjustas füüsilist ülekoormust kätele, õlavöötmele ja lülisambale, samuti töö halvas mikrokliimas, osalt väljas. Nimetatud tegurid mõjutasid hagejat töötamisel toidukaupluse juhataja-müüjana 9 aasta jooksul ning piima vastuvõtjana 25 aasta jooksul. Samad asjaolud on kajastatud Kutsehaiguste Kliiniku teatises Põlva Polikliinikule. Teatistest nähtub, et kutsehaiguse diagnoosimise ajal oli H.K. II grupi invaliid. 30.11.1999 on Tartumaa VEK teinud kindlaks, et H.K. a invaliidsuse põhjus on kutsehaigus, mille tõttu ta on kaotanud 30% kutsealasest töövõimest, hagejale on määratud II invaliidsusgrupp ja ta on tunnistatud töövõimetuks. 13.11.2002 on Tartu VEK teinud kindlaks hageja püsiva töövõime kaotuse kutsehaiguse tõttu 80% ulatuses, temal on keelatud raske füüsiline töö. 09.12.1999 on Põlvamaa Tööinspektsiooni tööinspektori poolt koostatud kutsehaiguse raport, milles on kirjeldatud H.K. a kutsehaigust põhjustanud tööna töötamist piima vastuvõtjaüleandjana Põlva PTK-s ning ka AS-s Põlva Piim. Raportis on märgitud tööohuteguritena rasket füüsilist tööd pideva piimanõude tõstmise näol, millega kaasnes füüsiline koormus kätele, lülisambale ja jalgadele. Esile on toodud ka halva mikrokliima mõju, täpsustamata, milles see avaldus. Kutsehaiguse raporti juurde kuulub lisana AS Põlva Piim poolt Kutsehaiguste Kliinikule esitatud täiendavad andmed piima vastuvõtja-üleandja H.K. a töötingimuste kohta. 29.08.2005 on kohtumääruse alusel SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla töötervishoiuarst Katrin Rebase poolt teostatud meditsiiniline ekspertiis H.K. a kutsehaigestumise aja ja põhjuste kindlakstegemiseks. Eksperdiarvamuse kohaselt kujunes H.K. a kutsehaigus välja kogu tema töötamise perioodil müüja ning piima vastuvõtja-üleandjana, mil samalaadsete kahjulike töötegurite mõju lõi eelduse haiguse kujunemiseks. H.K. al kutsehaigusena diagnoositud ülekoormushaiguse tõenäoliseks põhjuseks on füüsiline ülekoormus kaela-õlavöötme-käteselja piirkonnale pikaajalise töötamise ajal raskuste tõstmisel ja teisaldamisel. Kaasteguritena avaldasid mõju töö ebasoodsas mikrokliimas ja pikad tööpäevad. Ülekoormushaiguse tõttu on keelatud keskmise raskusega ja raske füüsiline töö, kuid enne 1997. aastat, kui H.K. ale määrati II invaliidsusgrupp üldhaigestumise tõttu, ei olnud temale ettekirjutusi töökorralduse osas tehtud. Seoses asjaoluga, et kutsehaigus kujuneb välja pikkamööda ja progresseerub pidevalt, ei ole võimalik piiritleda tema töövõime kaotuse osa erinevatel aastatel.

Hagejal on tervisekahjustuse kutsehaiguse näol esinemine diagnoositud 19.11.1999. Kutsehaiguse diagnoosimine on võimalik vaid tervist kahjustavate töötingimuste kindlakstegemisel. Kutsehaiguse raportis ning eksperdiarvamuses on esile toodud hageja tervist kahjustavate teguritena töötamisel piimapunkti juhatajana ja piima vastuvõtjana pikaajaliselt füüsiline ülekoormus kaela-õlavöötme, käte ja selja piirkonnale, raskuste tõstmine ja teisaldamine, kaasteguritena töö ebasoodsas mikrokliimas ja pikad tööpäevad. Kutsehaiguse diagnoosimisel aluseks võetud tegurite esinemine on asja kohtulikul arutamisel tõendamist leidnud ka tunnistajate E.-M. R ja E. K ütlustega, kes kinnitasid, et hageja pidi tõstma pidevalt raskusi piimanõude näol, aidates autojuhil neid tühjendada, piimavannide pesemisel pidi neid kallutama. Tunnistajad on iseloomustanud ka töökeskkonna mikrokliimat, mida defineeritakse kui ruumi või hoone meteoroloogilisi olusid, s.o õhutemperatuur, õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus töökohal. E.-M. R ja E. K ütluste kohaselt ruum, kus hageja pidi töötama, oli talvel külm, kuna küttekolle – väike puuküttega pliit – ei suutnud kõrget ja suurt ruumi soojaks kütta tingimustes, kus piima mahalaadimise ajal ei olnud võimalik ka uksi sulgeda. Hageja on ise esile toonud ka ülemäärase õhuniiskuse, mis rikkus elektriseadmeid, kuid tõendeid selle asjaolu kohta ei ole esitatud. Ülalkirjeldatud tõendite, sealhulgas kutsehaiguse raportile lisatud AS Põlva Piim õiendiga hageja töötingimuste kohta, on tõendatud tervist kahjustavate tegurite esinemine hageja töötamisel aastatel 1972-1992 piimapunkti juhataja ning piima vastuvõtja-üleandjana. Hagejale on kutsehaigestumise tõttu tekkinud kahju, sest tervisekahjustusest tingitud kutsealase töövõime kaotuse tõttu ei saa ta enam samaväärselt töötada ja saada sissetulekut, kui enne kutsehaiguse diagnoosimist. Pärast töötamise lõpetamist kutsehaigust põhjustanud tööl 1997. aastal ei ole H.K. mujal töötanud, seega on temal tekkinud kahju kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemise tõttu. Seega on hageja kutsehaigestumine ja sellega seotud kahju tekkinud tervist kahjustavate töötingimuste tagajärjel Põlva PTK-s, kuna kutsehaigus ülekoormushaigusena ei oleks tõenäoliselt tekkinud, kui ei oleks pikaajaliselt (Põlva PTK-s töötamise aeg oli hagejal 20 aastat) esinenud füüsilise ülekoormuse ja ebasoodsa mikrokliima koosmõju hageja tervisele. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks peab aga olema tõendatud ka asjaolu, et kahju on tekitatud õigusvastase teoga või seadusega ettenähtud teo (õiguspärase teo) tegemata jätmisega. Tööandja käitumise õigusvastasus ei leidnud aga antud juhul tõendamist. Tartu Ringkonnakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-2-134/2001, kus poolteks olid H.K. ja AS Põlva Piim nähtub, et Põlva PTK-s töötamise ajal rakendati hageja suhtes summeeritud tööaja arvestust. Tööaja summeeritud arvestamine oli ENSV TööK § 55 kohaselt katkematult töötavates ettevõtetes lubatud. Tunnistajad E.-M. R kui ka E. K on kinnitanud, et talveperioodil võeti piimapunktis piima vastu ülepäeviti. Tunnistaja E. K ütlustest nähtus, et tema saabus esimeselt piimaringilt piimapunkti kell 6.30-7.00 ning piima vedamine toimus kuni kella 12-ni. Ka tunnistaja E.-M. R on kinnitanud, et H.K. a töö algas suvel kell 6, tööpäeva pikkus oli erinev, talvel umbes 5 tundi. Asendajateks käisid labori töötajad. Sellest tulenevalt ei saanud ka H.K. a tööpäeva pikkus olla igapäevaselt oluliselt pikem, kui 6-7 tundi. Tunnistaja E. K ütluste kohaselt käisid H.K. al ka asendajad, mis viitab asjaolule, et talle anti vabu päevi. Kuigi piimaproovide võtmisel kestis tunnistaja E.-M. R sõnul tööpäev hilisõhtuni ja see tegevus oli ka füüsiliselt kätele koormav, ei olnud nimetatud protseduur igapäevane – kuus määrati ca 500 rasvaproovi. Arvestades, et piimatoojaid oli umbes 200, toimus proovide võtmine ja rasvasisalduse määramine maksimaalselt 3 korda kuus. Seega ei ole tõendatud tööandja süüline õigusvastane käitumine seadusevastase tööajarežiimi näol. Tunnistajate ütlustega on küll tõendatud, et hageja tegi rasket füüsilist tööd, kuid uuritud tõendid ei võimalda tuvastatuks lugeda Põlva PTK õigusvastast käitumist hageja töö korraldamisel seoses raskuste tõstmisega. Tunnistajad kinnitasid, et mõned piimanõud, mida hageja aitas autojuhil tõsta, kaalusid koos piimaga 49 kg. Samas on tunnistaja E.-M. R.

andnud ütlusi, et piimatoojatega oli kokku lepitud, et üle 25 kg piima ühte nõusse ei pandaks. Võttes vastu ka 40 kg piima ühes nõus, suhtusid nii autojuht kui piima vastuvõtja ise hooletult kokkuleppesse ja võtsid endale oma tervise kahjustamise riski. Tõendatud ei ole, et tööandja teadis või pidi teadma, et H.K. tõstab ülenormatiivseid raskusi, kuna tema tööülesanded seda ette ei näinud. Samasuguse riski võttis hageja, jättes kasutamata piima autolt mahalaadimiseks piimapunkti paigaldatud torujuhtme, kuna selle kasutamine oli temale tunnistaja E. K. i ütluste kohaselt ebamugavam. Kohtuotsuses H.K. a hagis AS Põlva Piim vastu on tuvastatud, et vastav torujuhe paigaldati piimapunkti juba 1976. aastal. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud Põlva PTK kui hageja tööandja süü puudumine ka selles, et hageja töötas halvas mikrokliimas. Hageja ei ole esitanud käesolevas asjas uusi asjaolusid, milliseid jõustunud kohtuotsuses ei oleks käsitletud. Hageja tööruum võis olla talvisel ajal külm, kuna küttekolle ei vastanud ruumi mõõtmetele, kuid nagu nähtub kohtuotsusest ning AS Põlva Piim poolt Kutsehaiguste Kliinikule saadetud teatisest H.K. a töötingimuste kohta, oli tööandja poolt antud kaitseks madala temperatuuri vastu vateeritud riietus ja vildid. Eeltoodust tulenevalt ei esine alust H.K. ale tervisekahjustuse hüvitise maksmiseks ning Tartu Pensioniameti 01.07.2004 otsuse nr 67 tühistamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS H.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema hagi kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamiseks, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista riigilt välja kutsehaigusest tingitud hüvitis. Apellatsioonkaebuse kohaselt kujunes endises Põlva Piimatoodete Kombinaadis suvel tööpäeva pikkuseks 8-10 tundi. Lisaks sellele ei ole arvestatud aega, mis kulus piimapunkti ruumi koristamiseks ning dokumentide täitmiseks - kaaluandmete kandmine iga piimamüüja arvestuskaardile, rasvaprotsendist lähtuvalt maksmisele kuuluva raha väljaarvutamine. Kuu lõppkokkuvõtete tegemine toimus tollel ajal käsitsi ja kuna oli ca 200 piimamüüjat, siis kulus vähemalt kaks tundi päevas raamatupidamistööle, mida ei ole tööaja hulka arvestatud. Kuna oli puhkepäevadeta seitsme päevane töönädal, siis kujunes ühe kuu tööajaks 240-300 tundi. Ka talveperioodil oli tööaeg peaaegu kogu ulatuses ülenormatiivne. Seega rikkus tööandja ettenähtud tööaja režiimi (iganädalase puhkepäeva puudumine) ning normatiivset tööaega, mis ületas aastase töötundide arvu. Tööandja süü kutsehaiguse põhjustamises seisnes ka selles, et süstemaatiliselt tuli tõsta raskusi, mis ületasid tollel ajal naistele kehtestatud raskuste tõstmise piirmäärasid. Ka tunnistaja E.-M. R. kinnitas, et piimamüüjad, kellel oli kaks lehma panid piima suurtesse, üle 50 kg nõudesse ning et vaatamata sellele, ei saanud piima ka nendes nõudes vastu võtmata jätta, sest siis piim oleks riknenud ja tekkinud kahju eest tuli vastutada piimapunkti juhatajal kui materiaalselt vastutaval isikul. Seega oli hageja sunnitud kogu piima vastu võtma sõltumata sellest, et piimamüüjad ei täitnud kokkulepet piimanõude suuruse osas. Samuti on tunnistaja E. K. selgitanud, et torujuhe piima autolt mahalaadimiseks oli kasutuses väga lühikest aega ja langes kasutusest välja, sest ei õigustanud end. Põhjuseks olid asjaolud, et auto kasti ja piimavanni kõrguste vahe oli liiga väike, piima kaalus tulid vahed sisse ja talvel ei saanud üldse seda kasutada, sest toru külmus kinni. Seega ei saanud torujuhet piima mahalaadimiseks kasutada hagejast mittesõltuvatel asjaoludel, mistõttu puudub ka selles asjaolus hageja ettevaatamatus. Seega oli kutsehaiguse väljakujunemise põhjuseks töötamine halvas mikrokliimas, eriti talvel kui tööruumis oli tihti miinustemperatuur. Tartu Pensioniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole riik apellandile kahju tekitanud. Riigil võinuks tekkida kahju hüvitamise kohustus Põlva PTK õigusjärgluseta likvideerimise korral ainult juhul, kui see kohustus tekkinuks ka likvideeritud juriidilisel isikul - Põlva PTK-l. Apellandi tööandjal Põlva PTK-l vastavat kohustust ei tekkinud, mistõttu ei ole Eesti Vabariigil seaduslikult võimalik hüvitise maksmise kohustust likvideeritud juriidiliselt isikult üle võtta. Jõustunud ringkonnakohtu otsusega on kindlaks tehtud põhjusliku seose puudumine tekkinud kahju ja Põlva PTK käitumise vahel, kahju mitteõigusvastane tekitamine ning kahju tekitaja süü puudumine. Tõendamist leidis ka asjaolu, et Põlva PTK-s ei ületanud H.K. a töötunnid normtunde kuus. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks peab olema tõendatud kahju tekitamine õigusvastase teoga või seadusega ettenähtud teo tegemata jätmisega. Antud juhul ei ole tõendatud tööandja süüline õigusvastane käitumine seadusevastase tööajarežiimi näol. Tööandja tegevus ei ole õigusvastane ka raskuste tõstmist puudutavas osas, kuna viimane ei olnud teadlik, et tema poolt raskuste tõstmiseks tööle vormistatud ning selle eest töötasu saavad isikud tegelikult oma tööülesandeid ei täitnud. Piimapunkti juhataja/piima vastuvõtja tööülesanded ei näinud raskuste tõstmist ette ning H.K. võttis ise endale oma tervise kahjustamise riski. Dokumentaalselt on tuvastatud, et piima tõstmiseks olid tööle vormistatud transporditöölised. Torujuhe piima mahalaadimiseks paigaldati piimapunkti 1976. aastal. Kui torujuhtme kasutamisel oleksid tekkinud probleemid, oli töötajal kohustus sellest tööandjat informeerida ning leida töö kergendamiseks uus lahendus. Vastustaja ei nõua sisse apellandile juba makstud hüvitist tervisekahjustusega tekitatud kahju eest, kuna leiab, et apellandi sissetulek käesoleval ajal on vanaduspension.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebusega vaidlustatud maakohtu otsuse seda osa, millega jäeti rahuldamata H.K. a hagi kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamiseks, ning ringkonnakohus kontrollibki tulenevalt eelviidatud menetlussättest maakohtu lahendit vaid nimetatud ulatuses. Otsust vastuhagi rahuldamata jätmise osas vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellandi ükski väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on poolte poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes õigesti tuvastanud asjaolud, kohaldanud ja tõlgendanud seadust ning teinud põhjendatud järeldused. Ringkonnakohus toetub nendele, kinnitades neid. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on hagi mitterahuldamisel jätnud ebaõigesti kohaldamata ENSV TsK § 473 ja Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määruse nr 172 sätted. Maakohus on otsuse tegemisel toetunud TsK §-le 473, sest on leidnud, et nimetatud sätte järgi tekib sotsiaalkindlustusorganil töötajale tervisekahjustuse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus vaid juhul, kui see kohustus esines ka likvideeritud juriidilisel isikul. Samas tuvastas maakohus, et asjaoludest nähtuvalt ei tekkinud likvideeritud juriidilisel isikul – Põlva PTK-l – hageja ees kahju hüvitamise kohustust. Kuivõrd maakohus leidis, et tõendatud ei ole ENSV TsK §-de 448 ja 464 lg 1 järgi nõutav kostja süüline käitumine hagejale kahju tekkimisel, siis ei olnud maakohtul ka põhjust käsitleda Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määruse nr 172 sätteid, millega on reguleeritud töötajatele tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord. Pooltel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatud nende asjaolude osas, et hageja kutsehaigestumine on tekkinud tervistkahjustavate töötingimuste tagajärjel Põlva PTK-s ning et kutsehaigestumise tõttu on hagejal ka tekkinud kahju. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal esinev kahju on tekitatud Põlva PTK kui tööandja õigusvastase teoga või seadusega ettenähtud teo (õiguspärase teo) tegematajätmisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõendite põhjal tehtud järeldustega, et tõendatud ei ole tööandja süüline õigusvastane käitumine seadusevastase tööajarežiimi kohaldamise näol, aga samuti, et võttes piimatoojatelt vastu ja tõstes üle 40 kg piima ühes nõus, võttis hageja endale teadvalt oma tervise kahjustamise riski, ning et tõendatud ei ole ka tööandja teadlikkus või teadmapidamine hageja poolt ülenormatiivsete raskuste tõstmisest, mis ei olnud hageja tööülesandeks. Maakohus on ka õigesti järeldanud seda, et puudub tööandja süü selles, et hageja töötas halvas mikrokliimas. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus rikkus asjaolude hindamisel Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2-2-134/2001 lähtudes menetlusnorme. Vastavalt TsMS 272 lg 2 on dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades ning hageja oli tsiviilasjas nr 2-2-134/2001 menetlusosaliseks, mistõttu maakohus võis tugineda eelviidatud kohtulahendile kui tõendile. Maakohus on õigesti eelnimetatud kohtulahendile tuginedes leidnud, et Põlva PTK-s töötamise ajal rakendati hageja suhtes summeeritud tööaja arvestust, mis oli kooskõlas tol ajal kehtinud ENSV TööK §-ga 55, ning et puudub tööandja süü selles, et hageja töötas halvas mikrokliimas, kuna hageja ei ole käesolevas asjas esitanud võrreldes tolles kohtuasjaga uusi asjaolusid. Tunnistajad R. ning K. on küll oma ütlustes kirjeldanud seda, et hageja pidi Tilsi vastuvõtupunktis töötama halbades tingimustes (külmad tööruumid, vajadus aega-ajalt tõsta raskeid piimanõusid), kuid need ei lükka ümber maakohtu poolt teiste tõendite põhjal tehtud järeldust tööandja süü puudumisest hagejal kahju tekkimisel. Asjaoludest nähtuvalt olid apellandile talveperioodil töötamiseks eraldatud vateeritud riietus ja vildid ning tööandja ei saa vastutada selle eest, et apellant loobus külmaperioodidel nende kasutamisest ebamugavuse põhjendusel. Ka ei ole põhjendatud apellandi viitamine sellele, et tööaja kestuse hulka tuli arvestada ka aega, mis kulus piimapunkti ruumi koristamiseks ning raamatupidamisdokumentide täitmiseks, kuivõrd nimetatud tööoperatsioonide teostamine ja nende kestus ei ole apellandil tekkinud kutsehaigusega põhjuslikus seoses. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tema tööaja kestus ületas normatiivset tööaega. Maakohus on õigesti tõendeid kogumis hinnates jõudnud järeldusele, et tööandjale ei olnud teada hagejapoolne süstemaatiline ülenormatiivsete raskuste tõstmine. Asja materjalidega on tõendatud, et hageja tööülesanded piimapunkti juhataja ja piima vastuvõtjana ei näinud ette raskuste tõstmist ning eelpoolviidatud ringkonnakohtu 20.03.2001. a otsusega on ka tuvastatud, et piima tõstmiseks olid Põlva PTK-s tööle vormistatud transporditöölised. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et hageja oleks tööandjat informeerinud hädavajadusest tõsta ülemäära raskeid piimanõusid ise või sellest, et 1976. a piima mahalaadimiseks piimapunkti paigaldatud torujuhe oli ebaefektiivne. Tõstes sellises olukorras ülemäära raskeid piimanõusid ise, võttis hageja sellega oma tervise kahjustamise riski ning selle eest ei saa tööandja vastutada. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata ning apellandile on antud riigi õigusabi kohustuseta see hagi rahuldamata jätmisel tagasi maksta ning ta oli ka kaebuse esitamisel vabastatud kohtumäärusega riigilõivu tasumisest, siis tuleb kõnesolevad menetluskulud võtta TsMS §-de 61 lg 2 ja 64 lg 4 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) alusel riigi kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.