Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-47-07 Tartu, 8. juuni 2007. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu hüvitise ja käsitluskulude väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 2-051897 MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond kassatsioonkaebus MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus 30. aprill 2007. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2007. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada MTÜ-le Eesti Liikluskindlustuse Fond kassatsioonkaebuselt 7. veebruaril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21. augustil 2003. a toimus Pärnu-Lihula maanteel Audru alevis liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku teega külgneva ala juurdesõiduteel liikunud auto (Gustav Sitsi juhitud Ford Sierra) ja juurdesõiduteega ristuval jalgrattateel liikunud registreerimata mootorratas, mida juhtis Meelis Heina. Kostja tunnistas 29. oktoobri 2004. a otsusega juhtumi liikluskindlustusjuhtumiks, asudes seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas mootorratast juhtinud Meelis Heina, kes rikkus liikluseeskirja (LE) §-s 235 sätestatut. Kostja keeldus eeltoodud põhjendusel mootorratta omanikule liikluskahju hüvitamast. Pärnu Politseiprefektuuri 25. novembri 2003. a kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses asuti seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas Ford Sierra juht, kes rikkus LE § 92 p 1. Samale järeldusele jõudis ka liiklusõnnetuse kohta arvamuse andnud ekspert-käsitleja Erik Ernits.
7.detsembri 2004. a otsusega nr 1 luges hageja liiklusõnnetuse liikluskahjuks ja selle põhjustajaks sõiduauto juhi. Hageja hüvitas 10. detsembri 2004. a otsuse alusel mootorratta omanikule tekkinud kahju 12 210 krooni. Hageja esitas kostja vastu 14 920 krooni suuruse regressinõude, millest 2710 krooni on käsitluskulud. Kostja leidis, et liikluskahju eest vastutavad mõlemad juhid 50% ulatuses, ja nõustus hüvitama poole nõutud summast. Kindlustuse vahekohus jättis 5. mai 2005. a otsusega rahuldamata hageja kaebuse, milles hageja leidis, et liikluskahju põhjustas sõiduauto juht.
Kindlustuse vahekohus leidis, et vastutus liikluskahju põhjustamise eest jaguneb poolte vahel võrdselt.
2.Hageja esitas 16. mail 2005. a hagi, milles palus kostjalt välja mõista 7460 krooni. Hageja leidis, et vaidlusaluse liiklusõnnetusega põhjustas liikluskahju LE § 92 nõudeid rikkunud sõiduauto juht, kes liikus teega külgneva ala juurdesõiduteel ja ei andnud teed ristuval jalgrattateel liikuvale mootorratturile. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei ole põhjuslikus seoses liikluskahju tekkimisega. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 43 lg 4 alusel nõude hüvitamise ja käsitlemise kulusid.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema arvates oli 50% ulatuses liikluskahju tekkimises vastutav mootorratta juht, kes jalgrattateel sõites ei andnud vastavalt LE §-le 235 teed sõidukile, mis sõitis teega külgneva ala juurde viival juurdesõiduteel, mis on LE § 2 lg 48 järgi käsitatav teena. Sõiduauto liikus teega külgnevalt alalt teele viival juurdesõiduteel enne seda, kui põrkas kokku jalgrattateel liikunud mootorrattaga. Jalgrattateel ei ole lubatud mootorrattaga sõita.
4.Tallinna Linnakohus jättis 17. novembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus tuvastas, et liiklusõnnetuse ajal liikus sõiduauto mööda teega külgnevale alale viivat sissesõiduteed ja mootorratas liikus mööda jalakäijatele ja jalgratastele ettenähtud teed. Pooled vaidlevad selle üle, kas liikluskahju põhjustamises on süüdi üksnes sõiduauto juht või oli tegemist segasüüga. Vaidlust ei ole selles, et sõiduauto juht vastutab kahju põhjustamise eest 50% ulatuses. Maakohus leidis, et sõiduauto liikus teeseaduse (TeeS) § 2 ja LE § 2 lg 48 järgi teel ning LE § 235 sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja reguleerimata tee ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Seega oleks mootorrattur pidanud andma teed sõiduautole. Eeltoodud kohustuse rikkumine mootorratturi poolt oli kohtu arvates samuti põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse toimumisega. Mootorratta juhi poolt LE § 117 rikkumine ei olnud põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Liikluskahju tekkimise eest vastutavad mõlemad juhid.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Hageja ei vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt liikus sõiduauto TeeS § 2 ja LE § 2 lg 48 mõttes teel. LE § 160 sätestab, et rööbasteta sõiduki juht peab � kui eesõigusmärgid ei näita teisiti reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. LE § 235 sätestab, et kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liiklusmärkidega seatud teisiti. LE § 235 on erinorm LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, jättes jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. Vastupidine tõlgendus teeks jalgrattateel jalgrattaga liikumise praktiliselt võimatuks ja jalgrattur peaks andma teed igale hoovist, põllult, metsast ja mujalt väljujale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2007. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Pooled ei vaidle 21. augustil 2003. a toimunud liiklusõnnetuse asjaolude üle. Liiklusõnnetuses osalenud
sõiduauto juht sõitis teega külgneval alal paiknevalt juurdesõiduteelt välja ristuvale jalgrattateele, kus sõitis M. Heina juhitud mootorratas. Mootorrattur ei suutnud auto eest läbi põigata ja sõitis vastu auto paremat esinurka. Kohas, kus liiklusõnnetus toimus, ei olnud liikluskorraldus liiklusmärkidega reguleeritud. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduauto juht vastutab tekkinud liikluskahju eest 50% ulatuses, kuna rikkus LE §-s 91 ja § 92 p-s 1 sätestatut. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka mootorrattur vastutab tekkinud kahju eest või vastutab kogu kahju eest sõiduauto juht. LE § 235 sätestab, et omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Linnakohus leidis õigesti, et mootorrattur rikkus LE §-s 235 sätestatut. Liikudes jalgrattateel, oleks ta pidanud andma teed ristuval sissesõiduteel liikunud autole. Ebaõige on hageja väide, et LE § 235 on erinormiks LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul, jättes seal jalgratturi ilma parema käe eesõigusest. LE § 160 reguleerib samaliigiliste teede ristumist juhul, kui puuduvad eesõigusmärgid. Ringkonnakohtu arvates on meelevaldne kitsendada LE §-st 235 tulenevat ainult samaliigiliste teede ristumisele. LE § 235 reguleerib spetsiaalselt jalgrattateel liikumist ja normi kehtestamisel on arvestatud, et jalgratta ja mopeediga liiklemine on üldiselt ohtlikum, mistõttu on mopeedi ja jalgratta juhtidele kehtestatud tee andmise kohustus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leiab, et TeeS § 2 lg-st 1 ja § 2 lg 2 p-st 1 ja liiklusseaduse (LS) § 4 lg-st 5 tuleneb, et jalgrattatee on samuti tee. LE § 235 kohaselt, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. LE §-s 235 sätestatud jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoha all on seadusandja mõelnud ristmikku. Ristmiku all mõistetakse vastavalt LE § 2 lgle 42 samal tasandil ristuvatest teedest moodustuvat ala. LE § 235 on erinorm LE § 160 suhtes ja kehtib üksnes reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul ning jätab jalgratturid ilma nn parem käe õigusest. Muul juhul, kui tegemist ei ole ristmikuga, tuleb jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohtadel juhinduda LE §-s 92 sätestatust. LE § 235 teistsugune tõlgendamine viiks situatsioonini, mis teeks omaette jalgrattateel jalgrattaga liikumise ebaloogiliseks. Jalgratturil, kes sõidab jalgrattateel, lasuks kohustus teed anda igale teega külgnevalt alalt väljuvale ja jalgrattateed ületavale liiklejale, sh ka teisele jalgratturile.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Õige ei ole hageja seisukoht, et jalgrattatee, millel liikus mootorrattur, ning juurdepääsutee, millel liikus autojuht, ristumiskoht ei ole käsitatav teede ristumiskohana LE § 235 mõttes. Varasemas menetluses ei ole pooled vaielnud selle üle, et juurdepääsutee maanteele on käsitatav iseseisva teena teeseaduse mõttes. Mootorrattur liikus jalgrattateel, mis on iseseisev tee nii teeseaduse kui liiklusseaduse mõttes. Nende kahe tee lõikumise
koht on ristumiskoht. On ilmne, et kasutades mõiste "ristmik" asemel sõna ristumiskoht on määruse kehtestaja soovinud anda LE §-le 235 laiema regulatsiooniulatuse, mille vajadust on ringkonnakohus otsuses piisavalt põhjendanud.
9.Kostja esitas 30. aprillil 2007. a Riigikohtule taotluse hagejalt õigusabikulude katteks 373 krooni väljamõistmiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Kolleegium on seisukohal, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.
12.Asjas on faktiliste asjaoludena tuvastatud, et põrkasid kokku teega külgneva ala juurdesõiduteel liikunud sõiduauto ja juurdesõiduteega ristuval omaette jalgrattateel liikunud mootorratas. Samuti tuvastati, et juurdesõidutee ja jalgrattatee ristumiskoht ei olnud reguleeritud liikluskorraldusmärkidega. Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduauto juht vastutab kogu tekkinud kahju eest. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduauto juht vastutab kahju põhjustamise eest vähemalt 50% ulatuses. Kohtud leidsid, et tekkinud õnnetuses on kahju tekitamises süüdi mõlemad juhid. Selle seisukohaga ei nõustunud hageja, kes, esitades kassatsioonkaebuse, leiab, et tekkinud kahju eest vastutab üksnes sõiduauto juht.
13.Kolleegium leiab, et vaadeldavas asjas on vaja eelkõige selgust asjakohastes õigusaktides sätestatud mõistetes. Asjakohasteks õigusaktideks on praegusel juhul teeseadus, liiklusseadus ja liikluseeskiri. TeeS § 2 lg 1 järgi on tee maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, kusjuures sama paragrahvi teise lõike järgi moodustavad tee liiklemiseks kasutatavate rajatistena muu hulgas ka parkla, puhkekoht, sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. Seega on teena käsitletavad kõik rajatised, mida saab kasutada liiklemiseks. Sama sätestab tee mõistena ka LE § 2 lg 48. Ka LS § 4 lg 1 järgi käsitletakse tee mõistet, nõudeid teele, teehoidu, tee kasutamist, teeomaniku kohustusi ja vastutust vastavalt teeseaduses sätestatule. LE § 2 lg 46 järgi mõistetakse sõidutee all vastavalt LS § 4 lg-le 3 sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. LS § 4 lg 2 järgi on teega külgnev ala teeäärne piirkond, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. LE § 2 lg 44 järgi mõistetakse sõiduki all vastavalt LS § 12 lg-le 1 teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklevat liiklusvahendit, mis liigub mootori või muul jõul. Tulenevalt LE § 2 lg-test 12 ja 44 on sõidukiks ka jalgratas. Samuti on LE § 2 lg 26 järgi sõidukiks mootorrattas.
14.Vaidlusaluse asja lahendamisel on asjakohasteks normideks LE § 92 p 1, §-d 160 ja 235. Vastavalt LE § 92 p-le 1 peab juht andma teed parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnasteelt teele sõites igale teel liiklejale. LE § 160 järgi peab
reguleerimata samaliigiliste teede ristmikul rööbasteta sõiduki juht � kui eesõigusmärgid ei näita teisiti � andma teed paremalt läheneva rööbasteta sõiduki juhile. LE § 235 järgi, kui teel on omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskoht, peavad jalgrattur ja mopeedijuht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Kolleegium leiab, et viidatud norme süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et asja lahendamisel tuleb eelkõige silmas pidada juhi, kes sõidab teele parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt, õuealalt või nende juurdesõiduteelt või pinnaseteelt, LE § 92 pst 1 tulenevat tingimatut teeandmiskohustust igale teel liiklejale. Siinjuures tuleb rõhutada, et teeandmiskohustus ei sõltu sellest, millisele liiklemiseks mõeldud teele nimetatud aladelt ja juurdepääsuteelt välja sõidetakse. Eesõigusmärkide puudumisel sätestab LE § 160 samaliigiliste teede ristmikel nn parema käe reegli, mille järgi peab sõidukijuht andma teed sõidukile, mis läheneb paremalt poolt. Eelnevast järeldub, et LE § 160 järgi peab sõidukijuht teed andma samaliigiliste teede ristmikel kõigile sõidukitele, muu hulgas ka jalgrattale või mootorrattale, mis lähenevad paremalt poolt. LE § 235 sätestab erireegli omaette jalgrattatee ja tee reguleerimata ristumiskohal, mille järgi peab jalgrattur ja mopeedijuht teed andma teel liiklejale, välja arvatud juhul, kui teeandmiskohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti. Kolleegium leiab, et LE § 235 ei ole erinorm LE § 160 suhtes, sest nende kahe normi reguleerimisala on erinev, kuna LE § 160 reguleerib sõidujärjekorda samaliigiliste teede ristmikel, aga LE § 235 reguleerib sõidujärjekorda omaette jalgrattatee ja tee ristumiskohal. Lahendades küsimust LE § 235 ja LE § 92 p 1 omavahelisest vahekorrast, tuleb kõigepealt märkida seda, et mõlemad normid sätestavad teeandmiskohustuse teel liiklejale, kusjuures tee mõiste hõlmab nii sõiduteed, teega külgnevat ala kui ka viimase juurde viivat juurdepääsuteed. Seega võiks järeldada, et omaette jalgrattateel liikuva sõiduki juht peaks andma teed ka parklast, puhkekohast või muult teega külgnevalt alalt väljasõitvale ja nende juurde viival juurdesõiduteel liiklevale sõidukile. Siiski ei oleks selline järeldus kolleegiumi arvates õige ega põhjendatud. Esiteks sätestab LE § 92 p 1 teeandmiskohustuse tingimusteta ja just igale teel liiklejale, samal ajal kui LE § 235 sätestab teeandmiskohustuse mitte igale, vaid lihtsalt ristuval teel liiklejale. Nimetatud erisus annab alust järelduseks, et LE §-s 235 on mõeldud jalgrattateega ristuva tee all sõiduteed, mitte aga teega külgnevat ala ja selle juurde viivat juurdesõiduteed. Teiseks tuleks sõidueesõiguse osas eelistada sõiduteel, muu hulgas ka omaette jalgrattateel liiklejaid juurdesõiduteel liiklejatele seetõttu, et sõidukiirus parklast, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitjatel on tavapäraselt oluliselt väiksem kui sõiduteel liiklejatel ja sellest tulenevalt on esimestel oluliselt kergem ja ohutum vajadusel pidurdada, et läbi lasta sõiduteel liiklejaid. Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et sõitmine just juurdesõiduteel, aga mitte ristuval sõiduteel, peab olema kahtlusteta selge nii sõiduteel kui ka eespool nimetatud teega külgnevate alade juurdesõiduteel liiklevatele juhtidele, sest vastasel korral tekiks liikluses ohtlik olukord, kus ei osata kahtlusteta määrata sõidujärjekorda. Selline selgust tagav tingimus on sätestatud LE § 2 lg-s 49, mille järgi teega
külgneva ala all mõistetakse vastavalt LS § 4 lg-le 2 teeäärset piirkonda, kus asuv rajatis on juhile teelt näha ja kuhu võib viia juurdesõidutee. Seega on oluline, kas teega külgnev ala on sõiduteel liiklevale juhile teelt selgelt ja kahtlusteta nähtav, millest sõltub see, kas tegemist on sellelt alalt tuleva tee näol juurdesõiduteega. Ainult teega külgneva ala teelt nähtavuse korral saab sõiduteel liikleja olla kindel, et selle ala juurde viival teel (juurdesõiduteel) liikleja annab talle teed. Sellega tagatakse ka ohutu ja sujuv liiklus juurdesõiduteega ristuval sõiduteel ja sealhulgas ka omaette jalgrattateel.
15.Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kindlaks teha, kas kõik asjas tähtsad asjaolud on õigesti ja täielikult tuvastatud, ning juhindudes käesolevas otsuses antud materiaalõiguse normi tõlgendusest asi lahendada. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.